lg 2 alusel, kuid ei ole saanud töötasu töö andmata jätmise aja eest perioodil 29.03. kuni 16.04.2012 summas 242.86 eurot, hüvitist töölepingu ülesütlemise eest tööandja süül kolme kuu töötasu ulatuses summas 1 054.54 eurot ja tööandja tõendit kindlustatule. OÜ A.M.Grupp esitas töötajalt töölepingu ülesütlemise avalduse saamisel töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Avalduse kohaselt lõpetas tööandja R. Tuunase lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal Vasara 50 Tartus asuva kohviku opereerimise ning andis ruumid üürile OÜ-le Brimach. Kuna äriühingut ei likvideeritud, ei olnud võimalik lapsehoolduspuhkusel viibivat töötajat koondada. Samuti pidas tööandja võimalikuks, et töötaja töölevõtmiseks saavutatakse kokkulepe kohviku ruumide rentnikuga. 27.03.2012 helistas töötaja M. Poskale ja teatas, et soovib alates 29.03.2012 tööle asuda. Etteteatamise aeg ei vastanud
§-s 62 lg 2 sätestatule. Tööandjal ei olnud koheselt võimalik kohviku rentnikuga töötaja tööle asumise osas kokku leppida. Kokkulepe saavutati mõned päevad hiljem, kuid siis ei olnud töötajaga enam võimalik ühendust saada ning töökohale ta ei ilmunud. 17.04.2012 saatis töötaja tööandja juhatuse liikmele A. Rebasele töölepingu ülesütlemise avalduse, sest tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt, on viivitanud töötasu maksmisega ning tahab töötaja viia üle kehvemale tööle. OÜ A.M.Grupp on seisukohal, et ülesütlemisavaldusel puudub õiguslik alus. Tööandja ei ole töötajat ebaväärikalt kohelnud, ei ole viivitanud töötasu maksmisega ning ei soovi töötajat üle viia kehvemale tööle. Töötaja ei ole pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu tööle ilmunud, seega ei saa temal olla töötasu nõuet. Tööandja on teinud kõik võimaliku, et tagada töötajale võimalus jätkata senist tööd samas asukohas. Vastuseks tööandja avaldusele jäi R. Tuunas oma seisukoha juurde. Vasara Bistroo rentnikud ütlesid R. Tuunasele nii
§-s 89 lg 1 sätestatud situatsioon: Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Tööandja seda seaduses sätestatud võimalust ei kasutanud ei töötaja tööle asumise päeval, ega ka hiljem. Töötaja väitel suhtles tema T. Mälbergiga seoses lapsehoolduspuhkuse katkestamise ja tööle asumise sooviga juba veebruaris 2012 ning sai T. Mälbergilt endalt teada viimase e-posti aadressi. Kostja on möönnud, et T. Mälberg oli äriühingu osanik ning R. Tuunas on „midagi Mälbergile saatnud,“ (A. Rebase seletus tl 38). Seega ei saa väita, et R. Tuunas saatis 14.03.2012 avalduse tööle asumiseks täiesti kõrvalisele isikule. T. Mälberg äriühingu osanikuna oleks pidanud avalduse edastama juhatuse liikmele või teatama R. Tuunasele, et tema avaldus on saadetud valele isikule. Kohus on seisukohal, et töötaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et teavitada 14.03.2012 tööandjat soovist katkestada lapsehoolduspuhkus ja asuda tööle 29. märtsil 2012, vastavalt
§-s 62 lg 2
kohaselt Tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Seadusest tulenevalt pidi kostja maksma hagejale töötasu alates
§-s 28 lg 2 p 2 sätestatud kohustust. Kohus jätab tähelepanuta töötaja poolt töölepingu lõpetamise alusena märgitud väite, et tööandja tahab töötajat üle viia kehvemale tööle. Kohtule teadaolevalt ei eksisteeri ühtegi kirjalikku tõendit selle kohta, et hagejale üldse mingit tööd pakuti. Suulised väited teises äriühingus nõudepesija või üldkoristaja töö võimaluse kohta ei oma õiguslikku tähendust, seega ei saa hageja tõsikindlalt väita, et temale on tööandja poolt pakutud kehvemat tööd. Kohus on eelpool viidanud kostja äriühingus olnud koondamissituatsioonile, milles tööandja võib tõepoolest ametikoha koondamise tõttu pakkuda töötajale asemele teist, ka madalama töötasuga või madalamat kvalifikatsiooni nõudvat töökohta (
lause), kuid töötaja ei pea seda töökohta vastu võtma. Selline pakkumine tööandja poolt ei ole aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele töötaja poolt, vaid kohaldamisele kuuluvad töölepinguseadusest koondamist reguleerivad sätted. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Raneli Tuunas on 16.04.2012 avalduses A.M.Grupp OÜ juhatusele temaga sõlmitud töölepingu kehtivalt üles öelnud
Tööandja on lapsehoolduspuhkust katkestada soovivat töötajat kohelnud ebaväärikalt, kutsudes töötaja tööle töökohta, kus tööandja esindaja kohal ei viibi, ruumide rentnikuga puudus kokkulepe töötaja tööle võtmise kohta ja töötajal puudus igasugune informatsioon tema edasise töötamise kohta tööandja juures. Tööandja ei ole maksnud töötasu tööle asuda soovivale ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale töölepingus kokkulepitud kuupäeval, olles töölepingu ülesütlemise ajaks märtsikuu töötasu väljamaksmisega viivituses 10 päeva. Tegemist on olulise viivitusega. Tuginedes tööandja esindajate poolt kohtule antud selgitustele ei kavatsenudki tööandja töötajale töötasu maksta. Töötaja hiljem veelkord tööle kutsumise vastuväide kostja poolt võib isegi tõene olla, kuid kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millist tööd millise tööandja juures ja millistel tingimustel pakuti. Töötajal oli seadusest tulenevad alused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ülesütlemise kehtivuse tõttu tuleb jätta rahuldamata OÜ A. M. Grupp vastuhagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. 4 Hageja nõuab tööandjalt saamata töötasu 242.86 eurot ja hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses summas 1 054.54 eurot. Töötasu väljamõistmise nõue tuleb rahuldada
Kostja ei ole vaidlustanud hageja töötasu arvestust.
lg 4 1 lause kohaselt Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus on seisukohal, et kuna tööandja käitus töötajaga ebaväärikalt ja jättis kokkulepitud tähtajal töötasu välja maksmata, on mõistlik ja põhjendatud hüvitise välja mõistmine seaduses sätestatud määras ja seda vähendamata. Tööandja otsustamatus pani töötaja olukorda, kus tal ei olnud tööd ja sissetulekut ning samas ei olnud tal võimalik võtta ennast arvele töötuna. Tekkinud olukorra, mille oleks pidanud lahendama tööandja, lahendas ära töötaja, kes ei viivitanud ebamõistlikult kaua töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisega, vaid tegi kõik endast oleneva, et töösuhe saaks seadusele vastavalt lõpetatud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid 1 054.54 euro suuruse hüvituse osas.
lause kohaselt Kokkulepitud töötasust arvestatakse maha töötaja maksukohustus ehk töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on seisukohal, et hagi terves ulatuses rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.