MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

) § 104 lg 2 alusel, kuna ta ei tasunud kaebuselt riigilõivu.

1. N. Lilitškin esitas 26.06.2013 määruskaebuse (tl 83, tõlge tl 85), milles palus Tartu Halduskohtu 12.06.
2. a määrus tühistada. Kaebaja palus enda vabastamist riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel.
3. Tartu Halduskohtu 24.09.
4. a määrusega (tl 87-88) jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel rahuldamata ning kohustati kaebajat tasuma 15 euro suurune riigilõiv 10 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Määruse kohaselt lahendab halduskohus kaebaja 26.06.
5. a määruskaebuse alles 24.09.2013, kuna käesoleva haldusasja toimik saabus Riigikohtust tagasi 23.09.
6. Halduskohus leidis, et N. Lilitškinile menetlusabi andmine riigilõivu tasumisest vabastamise näol ei ole

§ 112lg 1 p 1 kohaselt lubatud.

Nimelt nähtub kaebaja vanglasisese isikuarve väljavõttelt, et kaebaja määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu (26.02.2013-25.06.2013) sissetulek oli 240 eurot, millest maha arvamisele kuulub 168 eurot, s.o kinnipidamised vabanemis- ja nõuete fondi. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks määruskaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 72 eurot, mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 36 eurot (72:4x2). Määruskaebuse esitamisel nõutav riigilõiv 15 eurot ei ületa seda summat. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. 30.09.2013 saabus Tartu Halduskohtusse N. Lilitškini määruskaebus (tl 94-97, tõlge tl 99-100), milles palutakse halduskohtu 24.09.
2. a määrus tühistada. Määruskaebuses teeb kaebaja etteheiteid nii haldusasja nr 3-12-1118 pika menetlusaja kui ka valvur A. Bronzovi tegevuse osas. Kaebajal kui põgenikul on õigus kasutada kohtusse pöördumise õiguse suhtes samu sätteid, mida kasutavad kodanikud. Riigikohus seadustas oma 13.09.
3. a otsuses nr 3-7-1-3-378-11 kaebaja apatriidi- ja põgenikustaatuse, seega on kaebajal täielik lahutamatu õigus riigilõivu tasumisest vabastamisele kohtusse pöördumise, s.o kaebuse esitamise päris algusest. Kaebaja on töötu kinnipeetav, kellelt on küüniline riigilõivu tasumist nõuda. Kohus on ignoreerinud Riigikohtu 12.03.
4. a lahendit nr 3-7-1-3-61-12 ning moonutanud sissetuleku ja annetuse mõisteid. Kohtunik on valesti arvutanud. Kohtud on võtnud kaebajalt 2 edasikaebeõiguse tema maksejõuetuse tõttu. Kaebaja probleemi ei ole üldse sisuliselt lahendatud, vaid ikka vaieldakse riigilõivu üle. Sellega on rikutud Tartu Ringkonnakohtu 02.05.
5. a määrust nr 3-11-1160, 11.05.
6. a määrust nr 3-11-1196 ja Riigikohtu lahendeid nr 3-7-1-3-61-12, 3-3-1-95-10 p 7, 3-3-1-89-09 ja 3-3-1-12-
7. Riigikohus märkis 21.11.
8. a otsuses selgelt, et kui inimesel ei ole raha, tuleb ta riigilõivust vabastada. Kaebaja selgitab, et temalt nõutakse veel kaheksas asjas riigilõivu tasumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
10. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab

§ 111

.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 112

näeb ette füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud, mis on sätestatud imperatiivselt ning seega on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Ringkonnakohus kontrollis

§ 112

lg 1 p 1 alusel kaebaja määruskaebuse ja selles menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (26.02.2013-25.06.2013) sissetulekuid ja väljaminekuid ning veendus, et halduskohus on menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid õigesti kohaldanud. Halduskohus jõudis õigele järeldusele, et kaebaja kahekordne keskmine arvestatav kuusissetulek on 36 eurot ning see võimaldab tal tasuda määruskaebuse esitamiseks vajalikku riigilõivu summas 15 eurot. Seega jättis halduskohus õigesti kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata, kuna

§ 112

lg 1 p-st 1 tulenevalt ei ole talle menetlusabi andmine riigilõivu tasumisest vabastamise näol lubatud.

1. Kaebaja väidab määruskaebuses, et kohus ignoreeris Riigikohtu 12.03.
2. a lahendit nr 3-7-1-3-61-12 ning moonutas sissetuleku ja annetuse mõisteid. Riigikohus on nimetatud määruse p-s 9 märkinud: „Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu)“. Seega tuleb

§ 112lg 1 p 1 tähenduses sissetulekuna arvestada ka ebaregulaarseid laekumisi.

Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on talle maksevõime hindamisel aluseks võetaval perioodil eraisikult erinevatel aegadel laekunud 50 eurot, 70 eurot ning 120 eurot. Sellised ühekordsed laekumised vastavad viidatud Riigikohtu määruses esitatud ’sissetuleku’ mõistele ning halduskohus on seega õigesti kaebaja sissetulekuna arvestanud 240 eurot.

1. Kaebaja selgitab määruskaebuses, et põgenikel on õigus vabalt kohtutesse pöörduda ning kasutada kohtusse pöördumisel samu sätteid, mida kasutavad kodanikud [ÜRO peaassamblee 03.12.
2. a resolutsioon 319 A (IV)]. Kaebaja väidab, et tal on täielik lahutamatu õigus riigilõivu tasumisest vabastamisele kohtusse pöördumisel, sest Riigikohus seadustas oma 13.09.
3. a määrusega nr 3-7-1-3-378-11 tema apatriidi- ja põgenikustaatuse. Ringkonnakohtu hinnangul on selline väide alusetu. Viidatud määrusest nähtub ainult, et 3 Riigikohus jättis kaebaja määruskaebuse ühes teises haldusasjas (3-11-179) selle ilmse põhjendamatuse tõttu menetlusse võtmata. Määruses ei käsitleta riigilõivuküsimust ega kaebaja staatust. Haldusasjas Eesti kohtutesse pöördumisel tuleb lähtuda

-ist ja riigilõivuseadusest (RLS). RLS §-st 22, kus on sätestatud riigilõivuvabastused, ei tulene üleüldist riigilõivuvabastust tulenevalt isiku apatriidi- ja põgenikustaatusest, st RLS ei erista isikuid nende kodakondsuse ega põgenikustaatuse alusel. Kaebajal ei ole ühelgi RLS §-s 22 nimetatud alusel õigust riigilõivuvabastusele ning tal tuleb määruskaebuselt riigilõiv tasuda samamoodi, nagu seda tuleb teha ka kodanikel, kelle kaebusele ei laiene riigilõivuvabastus ning kellele ei ole alust menetlusabi anda.

1. Kaebaja leiab määruskaebuses, et kuna ikka vaieldakse riigilõivu tasumise üle, siis on ta ilma jäetud juurdepääsust õiglasele kohtupidamisele ning sellega on rikutud Tartu Ringkonnakohtu 02.05.
2. a määrust haldusasjas nr 3-11-1160 ja 11.05.
3. a määrust haldusasjas nr 3-11-
4. Viidatud määrustes käsitles ringkonnakohus kaht analoogset olukorda, kus halduskohus vabastas kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest ning kohustas teda maksma riigilõivu summas 15,97 eurot vaatamata sellele, et tal oli vaba raha vaid 0,04 eurot. Ringkonnakohus leidis, et kui kaebajal oli vaid 0,04 eurot, siis ei saanud temalt nõuda isegi riigilõivu osalist tasumist, kuna tal ei olnud võimalik seda tasuda. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et ringkonnakohtu määrus haldusasjas nr 3-11-1160 tehti Tartu Halduskohtu 25.05.
5. a määruse suhtes ning määrus haldusasjas nr 3-11-1196 Tartu Halduskohtu 23.05.
6. a määruse suhtes. Järelikult kohaldati määruste tegemisel eelmist, s.o enne 01.01.2012 kehtinud

-i ning nendes määrustes väljendatud seisukohad ei ole praegu enam kohaldatavad. Ka Riigikohus märkis lahendi nr 3-7-1-3-61-12 p-s 7, et kehtiv

-i regulatsioon erineb oluliselt enne 01.01.2012 kehtinud

-i regulatsioonist riigilõivust vabastamise aluste kohta ja seetõttu on eelnev kohtupraktika menetlusabi andmise kohta kohaldatav üksnes osaliselt. Samuti tuleneb viidatud Riigikohtu määruse p-st 9, et isikukonto väljavõttest nähtuv kinnipeetavale vabaks kasutamiseks oleva raha jääk taotluse esitamise hetkel ei oma enam määravat tähendust. Seega kuigi kaebajal ei olnud määruskaebuse esitamise hetkel riigilõivu tasumiseks piisavalt vaba raha, ei tähenda see, et ta tuli määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastada, sest

§ 112

lg 1 p 1 valemi alusel arvutades ei ole kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamine lubatud. Halduskohus toimis kooskõlas

-i ja viimati viidatud Riigikohtu määrusega.

1. Kaebaja väidab ka, et rikutud on Riigikohtu 16.05.
2. a lahendi nr 3-3-1-95-10 p-i 7, 10.02.
3. a lahendit nr 3-3-1-89-09 ja 12.05.
4. a lahendit nr 3-3-1-12-10 ning et Riigikohtu 21.11.
5. a lahendist nr 3-3-1-55-07 tuleneb selgelt, et kui inimesel raha ei ole, tuleb ta riigilõivust vabastada. Viide lahendi nr 3-3-1-95-10 p-le 7 ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selles lahendis oli tegemist olukorraga, kus kaebaja maksejõuetus oli küll tõendatud, kuid ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamata, kuna kohtu hinnangul sooviti kaebusega kaitsta mitteolulist õigust ning kaebus oli perspektiivitu. Praegusel juhul oli aga kaebaja

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt maksevõimeline ning teda ei jäetud määruskaebuse eest riigilõivu tasumisest vabastamata samadel põhjustel nagu viidatud Riigikohtu lahendis. Kaebaja osundatud lahendites nr 3-3-1-89-09 ja 3-3-1-12-10 käsitles Riigikohus RLS § 22 lg 1 p-ga 11 seotud probleeme. Kui kaebaja püüab neile lahenditele viidates väita, et tema jaoks on Tartu Halduskohtu 12.06.

1. a määruse peale määruskaebuse esitamine RLS § 22 lg 1 p 11 alusel riigilõivuvaba, siis on see seisukoht alusetu. RLS § 22 lg 1 p 11 sätestab, et riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud 4 kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Kohtud ei ole tuvastanud, et 25.05.2012 halduskohtule esitatud kaebuse suhtes peaks kohaldama RLS § 22 lg 1 p 11 lõivuvabastust. Tartu Halduskohtu 13.06.
2. a määrusega kohustati kaebajat tasuma riigilõiv 15,97 eurot ning see määrus on jõustunud. Seega kaebajal oli kohustus riigilõivu tasuda, tegemist ei ole riigilõivuvaba kaebuse läbivaatamisega ning sellest tulenevalt ei ole kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud ka Tartu Halduskohtu 12.06.
3. a määruse peale määruskaebuse esitamisel. Kui kaebaja leiab Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-89-09 ja 3-3-1-12-10 viidates, et tema jaoks oli halduskohtule kaebuse esitamine ikkagi riigilõivuvaba, siis käesolevas määruskaebusmenetluses ei ole antud argument enam asjakohane. Seda oleks kaebaja saanud väita Tartu Halduskohtu 13.06.
4. a määruse ning Tartu Ringkonnakohtu 19.04.
5. a määruse peale esitatud määruskaebustes. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-55-07 leiti tõesti, et kuna selles asjas oli kaebaja apellatsioonkaebuse esitamise ajal maksejõuetu ning kaebus ei olnud ilmselgelt perspektiivitu, tuli ta riigilõivu tasumise kohustusest vabastada. See Riigikohtu seisukoht pole käesolevas asjas enam kohaldatav põhjusel, et praegusel ajal tuleb juhinduda

§ 112

lg 1 p-st 1 ning hinnata kaebaja maksevõimet määruskaebuse ja selles menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu rahalise seisu, mitte määruskaebuse esitamise hetkeseisu alusel.

1. Määruskaebuses esitatud seisukohad, millega kaebaja põhjendab halduskohtule 25.05.2012 esitatud kaebust, ei ole määruskaebuse lahendamisel asjakohased, kuna määruskaebusmenetluses ei lahenda ringkonnakohus halduskohtule esitatud kaebust. Riigilõivu küsimuses esitatud määruskaebuse lahendamisel pole asjakohane ka kaebaja hinnang, et kohtumenetlus on kaua kestnud. Mis puudutab riigilõivude nõudmist teistes haldusasjades, siis juhul, kui kaebaja oleks nimetatud riigilõivud vaidlusalusel perioodil (26.02.2013-25.06.2013) oma vahenditest tasunud, tuleks kõne alla nende summade mahaarvamine kaebaja sissetulekust. Praegusel juhul kaebaja isikukonto väljavõttelt riigilõivude tasumist ei nähtu ning ainuüksi väide, et kohus nõuab lõivude tasumist, ei anna alust lõivusummasid kaebaja sissetulekust maha arvata.
2. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.09.
3. a määruse muutmata. Kaebajale menetlusabi andmine määruskaebuse esitamisel ei ole

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt lubatud ning ükski määruskaebuse väide seda järeldust ümber ei lükka. Madis Ernits Einar Vene 5 Tiina Pappel