KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 8. oktoober 2013, Tartu 3-11-1483 Haldusa

) § 37 lg-t 3 ja seega on tööle määramise käskkiri tühine.

1. c)Kuna 14. märtsi 2011. a tööle määramise käskkiri on tühine, on tühine ka 19. märtsil 2011 vanglaametniku poolt kaebajale antud korraldus tööle asumiseks. Tühise korralduse täitmata jätmise eest määratud distsiplinaarkaristus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
2. d)Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kuulub tühistamisele ka seetõttu, et rikutud on

§ 64lg 41 tulenevat distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega.

Distsiplinaarkaristuse määramise viimaseks päevaks oli 18. aprill 2011. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Õigusaktidest ei tulene, millisel viisil peab meditsiinosakond oma nõusoleku kinnipeetava töötamiseks andma. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kooskõlastuse sai anda ainult kirjalikult. Viru Vangla varasem praktika, kus meditsiiniosakonna juhataja kinnitab isiku tööle määramise lubatavust tööle määramise käskkirja tagaküljel oma allkirjaga, ei ole ainuvõimalik võimalus kooskõlastuse andmiseks. Kuna elektroonilise päringu teostamine on kiirem ja samas võimaldab ka hiljem kontrollida, kas ja millal on kooskõlastus antud, siis muutis vangla 2011. a veebruaris oma praktikat ning küsis meditsiiniosakonna kooskõlastust ainult elektrooniliselt.
2. b)Tööle määramise korraldus ei ole tühine. Halduskohus pole viidanud ühelegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse alusele.
3. c)Kohus on ebaõigesti leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega on ületatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-st 1 ja 3 tulenevalt ei olnud karistuse määramise ühekuulist tähtaega ületatud. 5. M. Paksini vastuses palutakse kaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt:
4. a)Kinnipeetava töövõimelisust pole võimalik kindlaks määrata üksnes tervisekaardi andmete põhjal. See eeldab seda, et arst vaatab kinnipeetava eelnevalt üle. See tuleneb ka tervishoiuteenuste korraldamise seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ning samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest.
5. b)Õige on halduskohtu seisukoht ka karistuse määramise tähtaja ületamise osas. Samas palutakse vastuses kontrollida

§ 64lg 41 esimese lause vastavust õigusselguse põhimõttele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 2 7.

§ 37lg 2 järgi teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

Ei vangistusseadus ega teised õigusaktid ei sätesta seda, mis vormis tuleb kinnipeetava töövõimelisus kindlaks teha. Seetõttu on asjakohatu halduskohtu etteheide, nagu ei oleks käesoleval juhul kaebaja töövõimelisust kontrollitud. Toimikust nähtuvalt on enne kaebaja tööle määramist vangla küsinud e-maili teel arstilt seisukohta mitme kinnipeetava, sh kaebaja tööle määramise osas.

1. märtsil
2. a on arst e-maili teel vastanud, et kõnealused isikud, sealhulgas kaebaja, võivad töötada (tl 51, vt vastuse kirjeldust käesoleva otsuse p 3, alapunkt a). Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks on selline kooskõlastus halduskohtu arvates väiksema tõendusliku tähendusega kui Viru Vangla poolt varem viljeletud praktika, kus meditsiinitöötaja kinnitas kinnipeetava töötamiseks sobivust tööle määramise korralduse tagaküljel oma allkirjaga. Ringkonnakohus ei leia, et praegu oleks arsti kooskõlastus antud sobimatul viisil. Mis puudutab halduskohtu seisukohta, et kooskõlastus on üldsõnaline, siis ka siin ei saa kohtuga nõustuda. Kirjavahetusest nähtub selgelt, milliste kinnipeetavate kohta vanglaametnik kooskõlastust küsis, ning arsti vastusest "ülejäänud võivad töötada küll" nähtub samuti selgelt, et kui vastuse alguses nimetatud kaks kinnipeetavat välja arvata, ei olnud arstil ühegi teise kinnipeetava töötamise osas mingeid vastuväiteid. Seega on üheselt selge, et arsti hinnangul võis M. Paksin töötada.
3. Täiesti alusetu on halduskohtu seisukoht, nagu oleks
4. märtsi
5. a tööle määramise käskkiri tühine. Apellatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et tühisuse alused on sätestatud HMS § 63 lg-s 2 ning halduskohus pole viidanud ühelegi seal sätestatud alusele, mis käesoleval juhul tööle määramise käskkirja tühisuse tingiks. Ringkonnakohus ei näe, et mõni HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alus esineks. Isegi juhul, kui halduskohus leidis, et käskkirja ei olnud arstiga kooskõlastatud, ei tähendaks see mingil juhul käskkirja tühisust, vaid üksnes õigusvastasust. Halduskohtu seisukoht tähendaks sisuliselt seda, et kõik haldusaktid, millel esineb mõni formaalset või materiaalset õigusvastasust tingiv puue, oleksid õigusvastased. Selline järeldus oleks haldusõiguse aluspõhimõtetega täielikus vastuolus.
6. Kuna tööle määramise käskkiri ei olnud tühine, siis ei saanud tühine olla ka kaebajale
7. märtsil antud korraldus tööle asumiseks. Kaebajal puudus õigustus korralduse täitmisest keeldumiseks kuna korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele (vrdl RKHKo 3-3-1103-06, p 14) ning seega oli keeldumise eest distsiplinaarkaristuse määramine õiguspärane.
8. Ekslik on ka halduskohtu seisukoht, nagu oleks distsiplinaarkaristuse määramisel ületatud selle määramiseks ettenähtud tähtaega.

§ 64

lg 41 järgi ei või distsiplinaarkaristuse määrata hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Apellatsioonkaebuses on õigesti ja põhjendatult viidatud TsÜS § 135 lg-le 1 ja 3, mis näevad ette, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus; ning kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Kuna vangla sai kaebaja rikkumisest teada 19. märtsil 2011, on karistuse määramine 19. aprillil 2011 tähtaegne. Vastuseks kaebajale märgib ringkonnakohus, et ei näe

§ 64

lg 41 sätestatu puhul vastuolu õigusselguse põhimõttega ega pea seetõttu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist vajalikuks. 3 11. Kaebaja poolt apellatsioonimenetlusele esitatud vastusest nähtub kaebaja seisukoht, nagu tuleks enne kinnipeetava tööle määramist läbi viia alati tema vahetu arstlik läbivaatus. Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

§ 37

lg 3 ei nõua, et enne tööleasumist teostaks arst kinnipeetava vahetu läbivaatuse. Töövõimelisuse kindlakstegemine

§ 37

lg 3 mõttes on võimalik ka tervisekaardi andmete põhjal ja vaidlust pole selles, et kaebaja puhul oli see kindlaks tehtud. Seda kinnitab nii arsti e-maili teel antud kooskõlastus (tl 51), samuti on, ehkki mõnevõrra hiljem, kaebaja töövõimelisust kinnitanud ka teine arst (tl 41, 46, 49). Asjakohased ei ole M. Paksini viited tervishoiuteenuste osutamise seadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele, ning neist tehtud järeldus, nagu peaks tööle määramisele eelnema perearsti vastuvõtuga samaväärne vahetu kohtumine arstiga. Perearsti vastuvõtu ja kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemise samastamiseks puudub igasugune alus. Asjaolu, et tervishoiuteenuste osutamise seaduse § 1 lg 21 sätestab, et seda seadust kohaldatakse ka tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega, ei tähenda, et kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemine

§ 37lg 3 mõttes peaks toimuma samasuguses vormis nagu perearsti vastuvõtt.

1. Kinnipeetava vahetu läbivaatamine enne tööle asumise korraldust ei ole küll välistatud, kui selleks esinevad põhjused (ootamatu terviserike, tervisega seotud õnnetus vms), kuid käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud. Kaebaja ei ole väitnud, et pärast tööle määramise käskkirja, kuid enne tööle asumise korraldust oleks tema tervislik seisund muutunud. Seda, et kaebaja tervislik seisund ei olnud töökohustuse tekkimise ajaks halvenenud, kinnitab ka see, et distsiplinaarmenetluse käigus jäi arst seisukoha juurde, et kaebaja võib tööd teha (tl 41, 46).
2. Asja materjalidest ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks toimunud menetluslikke rikkumisi. Karistust pole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
3. Apellatsioonkaebusega koos tasus Viru Vangla riigilõivu 15,97 eurot, kuid on
4. mail 2012 esitanud taotluse selle tagastamiseks, leides, et HKMS §104 lg 10 kohaselt ei olnud riigilõivu tasumiseks alust. See taotlus tuleb rahuldada ning riigilõiv tagastada. Madis Ernits Maili Lokk Einar Vene 4