KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Otsuse tegemise aeg ja koht 02. september 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-12-38

§ 143

lg 1 redaktsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Põhiseaduse §-st 10 tulenev õiguskindluse põhimõte tähendab muuhulgas ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, millega muudeti VÕS § 143 sõnastust, jõustus

1. aprillil 2011 ning seaduses ei sätestatud, et muudatust rakendatakse tagasiulatuvalt. Seega peavad muudetud seadusele vastama kõik tarbijakäenduslepingud, mis sõlmiti pärast
2. aprilli
3. Käenduslepingu alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja nõue terves ulatuses, kuid kostjal on solidaarvõlgniku vastu tagasinõude õigus ainult saneerimiskava kohaselt võlgniku poolt võlausaldajale maksmisele kuuluva summa ulatuses. Vastavalt saneerimisseaduse (edaspidi SanS) § 45 lg-le 4 ei vähenenud saneerimismenetlusega hageja nõudeõigus kostja kui käendaja vastu. Maakohus vähendas lepingus kokku lepitud viivist 50% ulatuses hagiavalduses esitatud viivise summast. Kohus leidis, et viivise vähendamine on mõistlik ja põhjendatud olukorras, kus kostjaks on füüsilisest isikust käendaja, kes vastutab saneeritava äriühingu võla eest ja kellel ei ole õigust esitada äriühingu vastu kogu temalt väljamõistetava summa ulatuses tagasinõuet. Vastavalt TSMS § 173 lg-le 1 ja 4 jättis kohus hagi rahuldamise tõttu menetluskulud kostja kanda. Hageja nõue on põhjendatud terves ulatuses. Nõude vähendatud ulatuses väljamõistmine tuleneb põhivõlgniku poolt võla tasumisest ja viivise vähendamine kohtu kaalutlusest. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. R. Murumägi esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
5. märtsi 2013 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi tema vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus on kohaldanud vääralt kuni 04.04.

§ 143lg 1 redaktsiooni.

Maakohus oleks pidanud hagi lahendamisel kohaldama hagiavalduse esitamise hetkel kehtivat VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni, mille kohaselt on vaidlusalune käendusleping tühine ega oma kostja jaoks õiguslikke tagajärgi. Apellandi hinnangul on maakohus alusetult rahuldanud hagi Eesti õiguskorras mittekehtivale õigusnormile tuginedes. Hageja ei esitanud menetluse jooksul ühtegi põhjendust, miks tuleks tema poolt esitatud hagiavaldust lahendada VÕS § 143 lg 1 kehtetu redaktsiooni alusel. Apellant rõhutas, et VÕS § 143 lg 1 sõnastust muudeti füüsisest isikust käendaja kaitseks ja nägi ette, et käendaja vastutuse maksimaalmäära puudumine toob kaasa käenduslepingu tühisuse. Antud juhul puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja ei ole pärast uue redaktsiooni jõustumist sõlminud käenduslepingut, milles oleks kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Seetõttu on hageja ja kostja vahel 16.06.2010 sõlmitud käendusleping muutunud tühiseks alates 05.04.

1. Maakohus on jätnud käsitlemata asjaolu, et hageja tegi pärast seaduse muudatust ka ise ettepaneku sõlmida uus käendusleping, mis oleks kooskõlas seaduse muudatusega. Seeläbi on maakohus rikkunud TSMS § 442 lg-t 8; 3 2) on maakohus vääralt lähtunud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-89-08 antud suunistest, kuivõrd kõnealused suunised kehtivad üksnes garantiilepingu, mitte tarbijakäenduslepingu, kohta. Apellandile jääb arusaamatuks, millisel põhjendusel on maakohus pidanud õigustatuks rakendada Riigikohtu poolt garantiilepingu tuvastamiseks antud suuniseid ka tarbijakäenduslepingu tuvastamise puhuks. Juhul, kui maakohus pidas põhjendatuks lähtuda lahendi suunistest, oleks pidanud kohus tuvastama, kas kostja oleks käenduslepingu sõlminud ka siis, kui ta ei oleks olnud AS-i Eviko juhatuse liige või aktsionär. Kui kohus oleks tuvastanud tagatislepingu sõlmimise igal juhul, oleks tegemist tarbija tagatislepinguga, mis oli tulenevalt VÕS § 143 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tühine; 3) on maakohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud SanS § 45 lõikes 4 sätestatud materiaalõiguse normi ning läinud olulisse vastuollu käenduse aktsessoorsuse põhimõttega. Nii SanS § 45 lõikest 4 ja käenduse aktsessoorsuse põhimõttest tulenevalt on muutunud koos AS Eviko saneerimiskava kinnistamisega ka käenduslepingu objektiks olev kostja kohustus hageja ees. Kostja kohustub käenduslepingut täitma samadel tingimustel, nagu hageja oma põhikohustust. Tuginedes õiguskirjandusele leiab kostja, et käenduse puhul on tegemist aktsessoorse kohustusega, mis tähendab, et käendaja kohustus täita põhivõlgniku kohustus on oma tekkimiselt, oma kestuse poolest, oma sisult ja oma sissenõutavuse ja vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Põhikohustuse sisu ja ulatus määrab ka käendaja vastutuse ulatuse. Käendatava kohustuse vähenemine toob reeglina alati kaasa ka käendaja vastutuse vähenemise; 4) kinnitas Tartu Maakohus 12.09.2011 määrusega AS-i Eviko saneerimiskava. Saneerimiskava kohaselt kujundati hageja nõue AS Eviko vastu ümber selliselt, et AS Eviko rahuldab hageja nõude 75% ulatuses ning tasub selle igakuulise osamaksega kuni 20.12.
2. AS Eviko saneerimiskava poolt hääletas 09.08.2011 ka hageja. AS Eviko täidab saneerimiskava, mida kinnitas ka hageja. Apellant on seisukohal, et SanS § 45 lg-st 4 tulenevalt muutub solidaarselt vastutava isiku kohustuse ulatus sarnaselt saneerimiskavaga muudetud põhinõudele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-89-08 rõhutanud, et üksnes garantii on oma olemuselt mitteaktsessoorne ning käendus seevastu alati aktsessoorne võlasuhe. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt muudetakse saneerimiskavaga olemasolevat kokkulepet nii, et need võlasuhte tingimused, mida ei ole kavas muudetud, jäävad kehtima. Seega leiab apellant, et need võlasuhte tingimused, mida ei ole saneerimiskavas muudetud, jäävad kehtima, kuid need, mida saneerimiskavaga muudetakse, muutuvad nii põhikohustuses kui kõrvalkohustuseks olevas käendussuhtes. See on kooskõlas ka käenduse aktsessoorsuse põhimõttega. Käesoleva tsiviilasja objektiks olev haginõue on kehtivalt ümber kujundatud hageja ja kostja vahelises käenduskohustuse suhtes. Kuna AS Eviko täidab kohustusi hageja ees nõuetekohaselt, ei ole hageja õigustatud nõudma kostjalt käenduslepingu täitmist.
3. AS Espak Tartu vaidleb apellandi taotlustele ja seisukohtadele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa apellant tugineda VÕS-i kehtivale redaktsioonile. Apellant ei saa eeldada, et enne uue redaktsiooni kehtima hakkamist olemas olnud nõude õigus kaob automaatselt. See muudaks eelneva seaduse sõnamurdlikuks ning vastustaja õiguskaitse võimatuks; 2) pole hageja väljendanud soovi mitte saada tagasi oma raha. Vastustaja nõustus saneerimisega, et kaitsta AS Eviko võlausaldajate huve. Uue käenduslepingu soovis vastustaja sõlmida eeldades edasist koostööd ja soovist tegevus muutunud seadusega kooskõlla viia. Vastustaja leiab, et saneerimiskavaga kinnitatud nõude eest solidaarselt vastutava isiku kohustuse ulatuse või nõude suuruse vaidlustamine on vastuolus seadusega. Sealjuures tugineb vastustaja VÕS § 65 lg-le 1, § 66 lg-le 1, SanS § 45 lg-le 4, võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 29 lg-le 2 ja SanS § 51 lg-le
4. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
6. märtsi 2013 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna Tartu Maakohtu
7. märtsi 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
8. Maakohus on õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel kuni 05.04.

§ 143

lg 1 redaktsiooni ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on ebaõige. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping 16.06.2010 (tl 14). Lepingu sõlmimise ajal kehtis VÕS § 143 lg 1 järgmises redaktsioonis: „ Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.“ Alates 05.04.2011 kehtiva VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga, sest vaidlusalusele käenduslepingule kohaldub kuni 05.04.

§ 143lg 1 redaktsioon.

Nimetatud maakohtu seisukohta kinnitab Riigikohtu praktika. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

1. oktoobri 2003 otsuse nr 3-2-1-96-03 p-s 19 kinnitanud, et õiguse üldpõhimõtte kohaselt, kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes. Sama on Riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud
2. jaanuar 2007 otsuse nr 3-2-1-126-06 p-s 16, kus on selgitatud, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. Antud juhul ei ole seaduseandja sätestanud, et alates 05.04.2011 kehtiv VÕS § 143 lg 1 redaktsioon omaks tagasiulatuvat jõudu ning seetõttu kuulub 16.06.2010 käenduslepingu suhtes kohaldamisele lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsioon. Alusetu on apellandi seisukoht, et kuna hageja ja kostja ei ole pärast uue redaktsiooni jõustumist sõlminud käenduslepingut, milles oleks kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, siis on 16.06.2010 sõlmitud käendusleping muutunud tühiseks alates 05.04.
3. Ringkonnakohus leiab, et seadusemuudatus iseenesest ei too kaasa pooltele kohustust sõlmida uut lepingut, s.o lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse muutmine ei muuda tühiseks juba sõlmitud lepingut. Maakohus on õigesti viidanud, et 05.aprillil 2011 jõustunud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus ei näinud ette muudatuste tagasiulatuvat jõudu. Lähtudes eeltoodust tuleb vaidlusaluse käenduslepingu kehtivust hinnata enne
4. aprilli

§ 143lg-s 1 sätestatud regulatsiooni alusel.

1. VÕS § 143 lg 1 kohaselt (enne
2. aprilli 2011 kehtinud redaktsioon), on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Vastavalt VÕS §-le 34 on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Käesoleval juhul on maakohus tuvastanud, et kostja tegutses käenduslepingut sõlmides AS-i Eviko juhatuse liikmena ja enamusaktsionärina. Hilisem uue juhatuse valimine käenduslepingu kehtivust 5 ei mõjuta, kusjuures kostja jätkas ka hiljem tegutsemist äriühingu nõukogu esimehena. Seega ei ole kostja käenduslepingu sõlmimisel käsitletav tarbijana ning talle ei laiene VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud kaitse.
3. Maakohus on õigustatult tuginenud Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 toodud seisukohtadele, otsustamaks, kas kostja tegutses käenduslepingu sõlmimisel tarbijana või mitte. Käenduslepingu sõlmimise ajal sisustas seadus nii tarbijakäenduslepingu kui ka garantii mõistet sarnaselt läbi „majandus- või kutsetegevuse“. Kuigi viidatud Riigikohtu lahend selgitab mõistet garantiilepinguga seotud vaidluses, siis pole mingit alust arvata, et VÕS §-s 34 esitatud tarbija puhul tuleks mõistet teisiti sisustada. Seda enam, et tegemist on ühe õigusaktiga (võlaõigusseadus), mille puhul võib põhiseaduse §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttest lähtudes eeldada mõistete ühetaolist kasutamist. Seega on maakohtu poolt asjakohaselt viidatud Riigikohtu suunistele.
4. Iseenesest õige on apellandi väide, et lähtudes Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-89-08 p-s 12 antud suunistest tuleb hinnata, kas kostja oleks käenduslepingu sõlminud ka siis, kui ta ei oleks olnud AS-i Eviko juhatuse liige või aktsionär. Samas aga ei ole kostja ise esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis oleksid andnud maakohtule võimaluse hinnangut selles osas kujundada. Lähtudes kõigest eeltoodust on poolte vahel 16.06.2010 sõlmitud käendusleping kehtiv ning kostja on käendajana kohustatud vastutama hageja kui AS-i Eviko võlausaldaja ees AS-i Eviko kohustuste täitmise eest.
5. Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud SanS § 45 lg-t 4 ning läinud vastuollu käenduse aktsessoorsuse põhimõttega. SanS § 45 lg 4 kohaselt saneerimiskava ei vabasta ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Tulenevalt SanS § 45 lg-st 4 saneerimiskava kinnitamisega ei vähenenud kostja kui käendaja vastutuse ulatus põhivõlgniku kohustuse eest. Õige on apellandi väide, et käenduse puhul on tegemist aktsessoorse kohustusega, mis on sisu ja ulatuse poolest seotud käendatava põhikohustusega. Samas aga ringkonnakohus leiab, et SanS § 45 lg 4 puhul on tegemist erinormiga VÕS käenduslepingu üldregulatsiooni suhtes. Saneerimiskavaga ümberkujundatud nõue on kehtiv põhivõlgniku suhtes, kuid ei mõjuta SanS § 45 lg 4 kohaselt ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutava isiku poolt kohustuse täitmist. Seega kuigi saneerimiskava kohaselt kujundati hageja nõue AS Eviko vastu ümber selliselt, et AS Eviko rahuldab hageja nõude 75% ulatuses, ei mõjuta see asjaolu kostja kui käendaja käenduslepingust tulenevat kohustust hageja ees.
6. Lähtudes eeltoodust ei tulene seadusest apellandi järeldus, et need võlasuhte tingimused, mida ei ole saneerimiskavas muudetud, jäävad kehtima, kuid need, mida saneerimiskavaga muudetakse, muutuvad nii põhikohustuseks kui kõrvalkohustuseks olevas käendussuhtes. Kostja on SanS § 45 lg-t 4 tõlgendades leidnud, et sätte sõnastus „ei vabasta“ tähendab kohustuse kui sellise säilimist, kuid kohustuse vähendamine ulatub ka käendusele. SanS-s sätestatust ei tulene, et saneerimiskava kinnitamisega võiks kaasneda käendaja kui solidaarvõlgniku kohustusest vabanemine. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et solidaarvõlgniku kohustus saneerimiskava kinnitamisega ei kao, mis omakorda peaks olema võlausaldajale täiendav motiiv kavaga nõustumiseks, sest tema ei kaota nõude suhtes kehtivat tagatist. Eelnõu seletuskirjas on SanS § 45 lg 4 teise lause kohta märgitud, et tegemist on erisättega, mis lähtub näiteks käenduse korral sellest, et käendaja kannab põhivõlgniku maksejõulisuse riski.
7. Eelnevast tuleneb, et seadusandja tahe SanS § 45 lg 4 puhul on olnud kaitsta maksimaalselt võlausaldajat ja võimaldada võlgnikul saavutada majanduslike raskuste ületamine. Seadusandja on SanS kehtestamisel otsustanud, et võlausaldaja tagatised saneerimismenetluse jooksul ei vähene 6 ning võlgniku maksejõulisuse riski kannab käendaja. Seega vastutab kostja põhivõla ja viiviste eest täies ulatuses.
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson