← Eesti

2-11-16412/94

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2013. a., Ta

) § 100 lõigete 1 ja 3 järgi. Sellist kokkulepet on võimalik muuta ja kokkulepe kehtib kuni alaealiste laste täisealiseks saamiseni.

§-de 97, 99, 100, 101, 102, 108, 110 ja 113 koostoimes võib vanem muuta elatisekokkulepet ühepoolselt, kui see on laste huvides, laste vajaduste või kohustatud isiku varalise seisundi muutumise tõttu. Laste isal on lisaks hagejatele veel kolm alaealist last. See annab aluse elatise suurust muuta. Kuna laste isalt ei ole elatist kohtuotsusega välja mõistetud, ei pidanud ta pöörduma kohtusse elatise suuruse vähendamiseks. Kui elatise suurus on ebapiisav, on lapse vanemal laste nimel õigus pöörduda kohtusse elatise suuruse kindaksmääramiseks. Hagejad on ema vahendusel sellise hagi esitanud. X Xil on uus elukaaslane, kellega neil on kolm alaealist last X X X (IK xxxxxxxx), X X X (IK xxxxxxxxxxx) ja X X (IK xxxxxxxxx). X X on saatnud X-X Xile kokkuleppe erakorralise ülesütlemise avalduse ja kinnituse tasuda edaspidi elatist 250 eurot kuus. Selles avalduses on põhjendatud varalise olukorra muutumise ja pere juurdekasvu kohta. Need põhjused – pere juurdekasv seoses kaksikute sünniga, kusjuures sissetulekud ei ole suurenenud – annavad alust seni tasutud elatise vähendamiseks ja on kooskõlas

§-dega 97, 99, 100 ja

  1. Elatis on muutuv suurus, mida on poolte kokkuleppel või kohtu kaudu võimalik muuta vastavalt muutunud asjaoludele. X Xi ülalpidamisvõime ühe lapse kohta vähenes. Iga hageja ülalpidamiskulu ühes kalendrikuus on 277 eurot. Laste isa igakuuline sissetulek on töötasu 1690 eurot, tema ülalpidamisvõime on 241, 42 eurot ülalpeetava kohta, keda nimetatul on seitse (isa ise ja 6 last). Ema sissetulek ühes kuus on 903, 44 eurot, tema ülalpidamisvõime on 225, 86 eurot ülalpeetava kohta, keda nimetatul on 4 (ema ise ja 3 last) . Laste ema selgituste kohaselt on ta korteriomandi omanik ja see võimaldab tal üürida korterit, kus ta hagejatega tegelikult elab. Samuti on laste ema ainuomandis toimiv äriühing. X-X töösuhtes õppeasutusega on lõpetatud, leping on sõlmitud tema äriühinguga, millega äriühingule on tagatud loengud ja pidevad tellimused, mis omakorda annab pidevat sissetulekut ja eeldatavasti ka kasumit. See kõik näitab X-X Xi paremat varalist seisu kui ta ise seda hinnata oskab. Kummalgi vanemal ei ole vara, mida saaks lastele ülalpidamise andmiseks võõrandada. Võrreldes laste isa püsivat sissetulekut ja ema varalist olukorda, on vanemate tegelik ülalpidamisvõime ühe lapse kohta ühesugune. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda mitte niivõrd vanemate sissetulekute suurusest, kuivõrd laste tegelikest vajadustest. Eeldusel, et ühe hageja ülalpidamisele kulub 277 eurot kuus, siis langeb vanemate võrdse kohustuse korral kummalegi sellest 138, 50 eurot. Samas aja eest, mil laps viibib isa perekonnas, on elatise suurus 54 eurot ning aja eest, mil laps viibib ema perekonnas, on elatise suurus 84, 50 eurot. Seega tuleks isal alates
  2. maist
  3. a. tasuda iga kuu hagejate ülalpidamiseks aja eest, mil lapsed viibivad ema perekonnas, kokku 253, 50 eurot. Laste vanemad ei vaidle selle üle, et X X on tasunud iga kuu vabatahtlikult laste ülalpidamiseks rohkem ja alates aprillist 250 eurot. Isa seni vabatahtlikult tasutud elatis on 3, 50 euro võrra väiksem kui kohus tuvastas. Kuna isa on maksnud laste ülalpidamiseks elatist ja lapsed elavad vahepeal ka tema juures, osaleb isa laste igapäevases kasvatamises (

§ 100lg 2).

Seetõttu ei ole alust temalt elatist välja mõista. Sama arvutuskäigu alusel tuleks laste emal alates

  1. juulist
  2. a. tasuda iga kuu hagejate ülalpidamiseks aja eest, mil lapsed viibivad isa perekonnas, kokku 162 eurot. Laste isa palus mõista laste emalt välja laste ülalpidamiseks kokku 97, 50 eurot kuus. Vanemad reguleerisid laste ülalpidamise lepinguga selle kehtivuse ajaks vastastikused elatise nõuded hagejate ülalpidamiseks. Seetõttu ei ole kokkuleppega hõlmatud ajavahemiku eest põhjendatud mõista kummagi vanema kasuks tagasiulatuvalt välja elatist ega viiviseid (

§ 100lg 3). Pooled ei ole sõlminud kokkuleppeid laste ema ülalpidamise kohustuste kohta ajaks, kui lapsed viibivad isa juures. 4

(11)Kuna hagejatel on vahelduv elukoht, nad viibivad mõlema vanema juures suhteliselt sama suure osa ajast, siis on tekkinud olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ning elatist ei tulegi välja mõista. Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega X Xi vastu esitatud hagi rahuldamata jäeti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hagejad paluvad mõista kostjalt välja elatis aprilli
  1. a. eest iga hageja kasuks 65, 79 eurot ja viivis sellelt summalt seaduses sätestatud määras alates
  2. aprillist
  3. a. kuni nõuete täieliku tasumiseni. Samuti paluvad hageja mõista kostjalt välja igakuise elatise 149, 12 eurot iga hageja kasuks alates
  4. maist
  5. a. kuni hagejate täisealiseks saamiseni maksetähtajaga iga kuu
  6. kuupäeval ja viivis alates igakuise nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni; määrata, et eespooltoodud nõuded tuleb täita laste emale ja nende nõuete täitmiseks teostatud maksetest loetakse kõigepealt täidetuks viivised ning seejärel võlgnetavad elatise maksed. Kõik menetluskulud paluvad hagejat jätta kostja kanda. On pretsedenditu, et elatise nõue jääb rahuldamata. See tähendab, et esitatud nõue on alusetu ja lastega seoses kulud puuduvad. VÕS § 97, mida kohaldatakse ennekõike kestuslepingutele, eesmärk on säilitada lepingut selle algsel kujul nii kaua, kui see vähegi võimalik on ning kui see enam mõistlik ei ole ja ka lepingu muutmine enam tulemust ei annaks, siis leping üles öelda. Kohus on seotud lepingute siduvuse põhimõttega (VÕS § 8 lg. 2). Võlgnik ja võlausaldaja peavad teineteise suhtes käituma vastavalt hea usu põhimõttele (VÕS § 6). Kostja ütles
  7. juuni
  8. a. lepingu üles enne, kui tema faktiline olukord muutus. Tuginedes hea usu põhimõttele, tuleb kostja õigusi piirata õiguste kuritarvitamise keelamisega VÕS § 76 lg 2 alusel. Erinevalt hea usu põhimõttest ei võimalda mõistlikkuse põhimõte jätta seaduses või lepingus sätestatut või tavana välja kujunenud reegleid kohaldamata.
  9. juunil
  10. a. sõlmisid laste ema ja kostja kirjaliku kokkuleppe. Kui kostja kirjalikku kokkulepet ei täida, on hagejal õigus pöörduda uuesti kohtusse ning kohus mõistab kostjalt elatise välja. Lepingus on hagejad kolmandad isikud, kelle kasuks leping sõlmiti. VÕS § 97 alusel peab lepingu muutmisel olema tegu olukorraga, kus väliste asjaolude tõttu ei ole lepingu täitmine küll võimatu, kuid täitmine on kahjustatud poole jaoks kõiki asjaolusid arvestades oluliselt koormavam või majanduslikult raskem kui lepingu sõlmimisel eeldati, kusjuures tegemist saab olla äärmiselt erandliku olukorraga. Lepingu muutmise nõue saab olla suunatud kohustuste esialgse tasakaalu taastamisele, kusjuures asetleidnud muudatus peab olema nii oluline, et see õigustaks kokkulepitud kohustustest vabanemist. Lepinguga saadava väärtuse vähenemine peab olema välja arvutatav ja arvestada tuleb ka riskide jaotust poolte vahel. Kahjustatud pool ei tohi kanda muudatuse riisikot ei lepingu ega seaduse kohaselt (VÕS § 97 lg. 2 p. 3). Kostja tõi lepingu erakorralise ülesütlemise alustena välja, et lepingus oli kajastamata laste viibimine kostja juures, tulumaksu ja muude soodustuste ning lastetoetuse jaotus ja kostja pere juurdekasv. Kuna juba
  11. juunil
  12. a. kehtis kostjale lastega suhtlemise kord ja kostjal oli ka laps sündinud, samuti oli laste ema tuludeklaratsioonidele (2007 - 2011) kantud poolte ühised lapsed, siis on need asjaolud, mis ei ole muutunud. Kostja sai peale hagejate veel kolm last, kuid et kostja lastesaamine on vaid tema mõjusfääris, sellist asjaolu ei ole kokkuleppes kokku lepitud ja laste ema ei saanud seda teada, siis ei ole alust kohaldada VÕS § 97 lõiget
  13. Maakohus leidis ekslikult, et hagejad elavad vanemate poolt kokkulepitud suhtluskorra alusel ca 39% ajast isa ja ca 61% ajast ema juures. Tegelikult olid lapsed isaga 32% (s. h. lasteaias olemise aeg). Aeg, mille kostja võis lastega veeta, on maksimaalselt 29% kogu ajast. Kohus hindas tõendeid kostja poole kallutatuna. Kohus ei või hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele 5
(11)eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Laste ema ei vaielnud selle üle, millal olid lapsed isa juures, vaid viitas poolte vahel sõlmitud kokkuleppele, mille sõlmimise ajal kehtis nimetatud suhtlemise kord. Seega arvestasid hagejad elatise nõude esitamisel üksnes ajaga, mil lapsed on oma kodus ning hagejad ei arvestanud elatise sisse aega ja kulutusi, mil nad viibivad isa juures. Arusaamatu on, kuidas maakohus leidis, et koostoimes

§-dega 97, 99, 100, 101, 102, 108, 110 ja 113 on elatise kokkulepet võimalik ka ühepoolselt muuta, kui seda tehakse laste huvides, seoses laste vajaduste muutumisega või kohustatud isiku varalise seisundi muutumisel. Toodud sätetes puudub norm, mis annab aluse kokkuleppe ühepoolseks muutmiseks. Maakohus väitis, et elatis on muutuv suurus, mida on võimalik poolte kokkuleppel või kohtu kaudu muuta vastavalt tekkinud uutele ja muutunud asjaoludele ning kui elatist tasuti ebapiisavalt, siis loetakse, et kohustatud vanem pole alaealise lapse ülalpidamist andnud. Kostja tasub täna hagejatele elatist 250 eurot, mis on 83, 34 eurot ühe lapse kohta. Elatise alammäär hagi esitamise ajal oli aga 139, 01 eurot lapse kohta. Kohtul puudub materiaalõiguslik alus, mille tõttu saab jätta elatise välja mõistmata.

  1. aastal oli neljaliikmelise pere netosissetuleku alammääraks 945, 25 eurot, kuid laste ema sissetulek oli, näiteks, detsembris 856, 49 eurot. Tallinna Haridusameti
  2. detsembri
  3. a. käskkirja nr. 1.-2/603 „Koolieelsete laste munitsipaallasteasutuste muude kulude vanema poolt kaetava osa määra kinnitamine“ p. 2 kohaselt on alates
  4. jaanuarist
  5. a. ujulaga koolieelsete munitsipaallasteasutuste vanema poolt kaetava osa määra suurus ühe lapse kohta 34, 80 eurot.
  6. aastal oli vanema poolt kaetava osa määra suurus ühe lapse kohta 22, 24 eurot. Võrreldes eelmise aastaga, on
  7. aastal igakuine kulu kolme lapse kohta tõusnud 37, 68 eurot. Maakohus ei põhjendanud, milles seisneb kostja laste ülalpidamise võime vähenemine. Kostja väitis, et tema sissetulek ühes kuus on keskmiselt 1690 eurot, mis teeb ühe isiku kohta 241, 42 eurot kuus. Kokkuleppe kohaselt peab kostja maksma hagejatele elatist 149, 12 eurot. Seega ei vähenenud kostja ülalpidamisvõime ühe lapse kohta sellisel määral, mis välistaks kokkuleppe täitmise.

§ 102lg.

2 eesmärgiks on tagada, et

§ 101lg.

1 rakendamisega ei satuks elatist maksva vanema teise isikuga ühine laps (teine laps) halvemasse varalisse olukorda võrreldes lastega, kellele ta elatist maksab või kellele elatis välja mõistetakse. Kohus seadis hagejad oluliselt halvemasse varalisse olukorda, kui lapsed, kes elavad kostja uues perekonnas. Oluline on selgitada, missugune on teiste laste vanemate varaline seisund, s. h. kostja elukaaslase X X varaline seisund. Hagi rahuldamata jätmise esmase eeldusena oleks kostja pidanud tõendama, et tema ja teiste laste teine vanem ei suuda olukorras, kus kostja maksab hagejatele elatist vastavalt kokkuleppele või

§ 101lõikes 1 ettenähtud minimaalmääras, rahuldada teiste laste vajadusi.

Maakohus leidis ekslikult, et mõlemad vanemad leidsid arvutuste järel, et ühe lapse ülalpidamiskulu ühes kuus on ca 277 eurot. Laste ema juhtis kohtu tähelepanu sellele, et laste ja kogu perekonna kulutused on 320 eurot kuus, millele lisanduvad muud kulud (s. h. toidule, kommunaalkuludele, elektrile, sidekulud jne.; alates jaanuarist 2012. a. suurenes lasteaia tasu 37, 68 euro võrra ja kulutused on minimaalselt 357, 68 eurot). Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kohus nentis, et kulud on ühele lapsele ca 277 eurot kuus, mis on veelgi väiksem kui Vabariigi Valitsuse poolt määratud minimaalne määr. Kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab. Tõendamist ei ole leidnud elatise kokkuleppe vähendamine ega kulude tõendamine dokumentaalselt. 6

(11)Maakohus leidis ekslikult, et vaidlus puudub, et lastel on vahelduv elukoht. Laste elukoht on nende ema juures, mis kinnitati
  1. detsembri
  2. a. otsusega tsiviilasjas 2-07-
  3. Lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Hagejad ei nõustu kohtu väitega ja kohus ei saa tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus ei ole selgitanud hagejate elukoha tõendamise vajadust. Maakohus ei tuvastanud vanemate vahel mõnda muud lisakokkulepet ka laste ema ülalpidamise kohustuste kohta ajaks, kui lapsed viibivad isa juures, seega puudutas nimetatud kokkulepe vanemate vastastikuseid kohustusi kõigi hagejate ülalpidamise kohta kogu aja eest. Ebaõige on kohtu seisukoht, justkui vajaks laste ema ülalpidamist. Kostja kirjutas kokkuleppe ajal, mil kehtis ka praegu toimiv lastega suhtlemise kord. Hagejate vajadused ei ole vähenenud, võrreldes ajaga, mil elatise maksmise kokkulepe sõlmiti. Ka see, et kostja perekonda sünnib lapsi juurde, ei tingi hagejate vajaduste vähenemist. Kogu kohtumenetluse vältel ei nõustunud laste ema asjaoluga, et laste vajadused või kostja ülalpidamise võime on vähenenud. Kostja kinnitas
  4. aprillil
  5. a., et ta on nõus tasuma igakuiselt 250 eurot hagejate ülalpidamiseks kuni laste kooliealiseks saamiseni
  6. augustil
  7. a. või kui pooled jõuavad mõnele teisele kokkuleppele. Vale oli jätta hagi rahuldamata, kui materjalidest nähtub, et kostja ei täida regulaarselt laste ülalpidamise kohustust. Kostja rikkus sellega ülalpidamiskohustust, makstes ebaregulaarselt elatist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisena käsitletav on ülalpidamise ebaregulaarne andmine. Kostja esitatud palgatõendid ei olnud kohtu nõudmisega kooskõlas. Kostja palgatõenditel kajastati väljamaksmisele kuuluv summa, mis ei ole neto töötasu, nagu kohus nõudis. Sellised tõendid ei tõenda kostja tegelikku neto sisstulekut. Kohus väitis, et pole oluline, milline on netotöötasu, vaid tähtsust omab, milline summa laekub pangaarvele. Sellisel juhul palub kostja tööandjal kõik oma isiklikud kulutused kanda enne töötasu väljamaksmist tema eest. Raamatupidamislikult ei ole selliste maksete teostamine keelatud, kuid arvestades kohtu seisukohta, väheneb töötasu märgatavalt ning jääb mulje, et töötasu on väike. Kohus ei pööranud kostja palgatõenditele tähelepanu. Kuna kostja esitas kohut eksitavad palgatõendid neto töötasu kohta, ei pea hagejad selle tõttu kannatama, kui kostja ületab limiite, ei täida oma töökohustusi, rikub tööandja vara ja ei tee muud korrektselt. Vastustaja seisukoht Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, sest ta täidab oma laste ülalpidamiskohustust kohaselt. Menetluse edasine käik ja varasemad kohtulahendid Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  8. juuni
  9. a. otsusega maakohtu otsuse. Ringkonnakohus jättis laste ema vastu esitatud elatisehagi läbi vaatamata ning saatis laste isa vastu esitatud elatisehagi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus tühistas
  10. jaanuari
  11. a. otsusega Tallinna Ringkonnakohtu
  12. juuni
  13. a. otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus märkis oma otsuses, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, tühistades maakohtu otsuse laste emalt elatise väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldamata jätmise kohta, sest selles osas ei olnud otsust vaidlustatud. Ekslik on ka järeldus, nagu peaks laste isa esitama vanemate poolt elatise maksmiseks sõlmitud kohtuvälise kokkuleppe muutmiseks hagi VÕS § 97 alusel. Vanemate kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut.

§ 100lg.

3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Maakohus leidis õigesti, et lapsed on esitanud oma isa vastu elatisehagi ning see tuleb 7

(11)lahendada

sätete alusel, tuvastades muuhulgas laste isa teised ülalpeetavad, kui suure osa ajast elavad lapsed kummagi vanemaga ning kui suures osas täidab isa ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagejate poolt ema X-X Xi vastu esitatud hagi rahuldamata. Seega ei kontrolli kolleegium selles osas otsuse õigsust kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Laste isa X Xi vastu esitatud hagi osas on maakohtu otsus õige ja piisavalt põhjendatud, apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et Riigikohus on andnud asjas oma juhised seaduse kohaldamise kohta ning need on vastavalt TsMS § 693 lõikele 2 ringkonnakohtule siduvad. Riigikohtu lahendis esitatud seisukohtade kohaselt ei ole ühiste laste vanemate vahelise kohtuvälise elatisekokkuleppe puhul elatisehagi kohtusse esitamise eeldusena vajalik kokkuleppe lõpetamiseks VÕS § 97 kohaselt kohtusse pöörduda, vaid elatisehagi tuleb lahendada

sätete alusel, lähtudes laste vajadustest ja lapsest lahus elava vanema poolt elatisekohustuse täitmisest. Riigikohus on osundanud, et poolte ühiste laste poolt isa vastu esitatud hagi tuleb lahendada kui elatisehagi, arvestades ka elatise kokkuleppes kokkulepitut (

§ 100lg.

3). Elatise väljamõistmise eelduseks on lapse vanema poolt lapse ülalpidamise kohustuse rikkumine. Kui vanem, kelle vastu elatisehagi on esitatud, on oma ülalpidamiskohustust lapse suhtes vabatahtlikult kohaselt täitnud, ei ole hagi rahuldamiseks alust. Ainuüksi asjaolu, et üks laste vanematest soovib elatist saada kohtulahendi alusel, ei ole elatisehagi rahuldamiseks piisav. Maakohus leidis õigesti, et elatisehagi rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada, kas kostja on poolte ühiste laste suhtes oma ülalpidamiskohustust rikkunud. Hagejad on kostja rikkumiseks pidanud elatise maksmist ebapiisavas ulatuses. Apellatsioonkaebuses on viidatud ka elatise maksmise ebaregulaarsusele, kuid apellatsioonikohtu istungil selgitas apellantide seaduslik esindaja, et sellega ei ole silmas peetud muud, kui seda, et kostja on alates

  1. a. aprillist varem vabatahtlikult tasutud elatise suurust vähendanud. Seega oli vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada, millised on hagejate vajadused ning kui suures osas peab need elatise maksmise teel katma kostja. Maakohus märkis otsuses, et pooltel puudub vaidlus selle üle, et iga poolte ühise lapse ülalpidamiseks vajalik rahasumma on 277 eurot kuus. Kuigi maakohtu
  2. detsembri
  3. a. istungi protokollist nähtub, et istungil on põhjalikult tegeldud lastele vajalike kulutuste tuvastamisega, poolte väiteid arvestades on kohus teinud vastavad arvestused, mille tulemuseks sai eespoolosundatud summa ning X-X X ei ole seda mingil moel vaidlustanud (kd. II, tl. 131 – 139), on taolist vajalike kulutuste suurust vaidlustatud apellatsioonkaebuses. Samas ei ole selles lastele vajalikke kulutusi konkreetsemalt, kululiikide ja summade lõikes käsitletud. Apellatsioonikohtu istungil ei osanud laste ema seletada seda, millised on laste tegelikud vajadused ning milliseid kulutusi on ta lastele vajalikena silmas pidanud. Ka lastele vajalike kulutuste suuruse kohta andis ta vastuolulisi ja ka oma varasemate väidetega vastuolus olevaid või ebamääraseid vastuseid. Riigikohus on oma lahendites (samas asjas tehtud lahend 3-2-1-160-12 p. 17; 3-2-1-118-12 p. 16) leidnud, et eeldada tuleb, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Seega saaks praegusel ajal vaidlusalustele lastele vajalike kulutustena arvestada 320 eurot ehk seaduses sätestatud elatise miinimumsuurust (mis alates
  4. jaanuarist
  5. a. on 160 eurot) kahe vanema peale kokku. Kolleegium leiab, et kui lähtudagi taolisest vajadusest (arvestamata asjaolu, et hagi esitamise ja maakohtu otsuse tegemise ajal oli elatise miinimumsuurus väiksem), siis peaksid need kulud jaotuma vanemate vahel, arvestades nii 8

(11)seda, milline on kummagi vanema varaline olukord ja võimalus lapsele ülalpidamist anda, kui seda, kuipalju aega elavad lapsed kummagi vanema juures (vt. ka Riigikohtu otsuse 3-2-1-6608 punktid 17 – 20). Riigikohus on oma lahendites märkinud veel, et eeldada tuleb, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (3-2-1-160-12, p. 17; 3-2-1-37-11, p. 12). Vanem, kes peab end vähem kindlustatuks, peaks seda põhjendama ja tõendama. Maakohtu otsuses on tuvastatud, et vaidlusaluste laste vanemate võime oma lapsi ülal pidada on ühetaoline ning X-X X ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tema võime lapsi ülal pidada on märgatavalt halvem kui kostjal. Maakohus on laste vanemate varalist olukorda otsuses põhjalikult käsitlenud, põhjendades muuhulgas, et laste ema varaline seisund on tegelikult parem kui ta seda ise hinnata oskab. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks apellandid maakohtu otsuse selle järeldusega ei nõustu. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga. Näiteks ei ole väidetavalt kehv majanduslik olukord takistanud laste emal koos lastega välismaale suusareisile minemast (kd. II, tl. 95). Apellatsioonikohtu istungil selgitas X-X X selle asjaolu kohta, et reisil lastega käis ta tulumaksutagastusest saadud rahast ning et ta saab lubada oma lastele reise, sest tal on vähem lapsi kui kostjal ning ta teeb kõik, et lapsed millestki puudust ei tunneks. Kolleegiumi hinnangul ei ole usutav, et väga nappide majanduslike võimaluste korral kasutaks vanem erakorraliselt saadud lisasissetulekut kulutustele, mis ei ole laste igapäevavajaduste rahuldamiseks vajalikud. Nõustuda ei saa ka apellandi poole poolt esitatud väitega, nagu ei oleks kostja esitanud täielikke andmeid oma varalise olukorra kohta. Kostja on esitanud vajalikud andmed mitte üksnes iseenda, vaid ka oma elukaaslase sissetulekute kohta, kostja brutotöötasust seoses töösuhtega mahaarvatavatel kulutustel ei ole vaidluse lahendamiseks tähtsust. Kokkuvõttes ei võimalda apellatsioonkaebuse väited hinnata hagejate ema ja kostja varalist olukorda teisiti, kui maakohus seda hindas. Seega, kui lapsed elaksid põhilise osa ajast emaga, kellele üksi langeks laste eest hoolitsemise ja nende kasvatamise, sealhulgas igapäevavajaduste rahuldamise põhiraskus, ja üksnes külastaksid isa, tuleks kostjal praeguseks vajalikke kulutusi arvestades maksta lastele elatist 160 eurot iga lapse kohta kuus. Maakohus tuvastas aga, et X-X Xi ja kostja ühised kolmikutest pojad elavad 61% ajast emaga ja 39% isaga. Apellatsioonkaebuses on seda proportsiooni küll vaidlustatud, kuid kolleegium leiab, et nimetatud vahekorda ei ole alust muuta. Üllatav ja alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu ei oleks maakohtus arutatud seda, kuipalju aega elavad lapsed kummagi vanema juures. Esmalt tõstatas vaidluse selle üle kostja vastuses hagiavaldusele (kd. I, tl. 33), korrates oma seisukohti määruskaebuses hagi tagamise määruse peale (kd. I, tl. 67), hagiavalduses, mille ta esitas laste esindajana nende emalt elatise väljamõistmiseks (kd. II, tl. 2 – 3) ja 1. detsembri 2011. a. menetlusdokumendis (kd. II, tl. 81 – 82). Seda küsimust on käsitletud ka ringkonnakohtu 23. augusti 2011. a. määruses, millega hagi tagamise määrus tühistati (kd. I, tl. 101). Samuti on seda arutatud maakohtu 10. novembri 2011. a. istungil, kus X-X X on selle kohta ka oma arvamust avaldanud (kd. II, tl. 62, 131). Maakohtu 6. detsembri 2011. a. istungi protokollist, mille parandamist ei ole taotletud, nähtub samuti selle küsimuse käsitlemine, kusjuures protokollist järeldub X-X Xi nõustumine ajalise proportsiooniga 61% ema ja 39% isa juures (kd. II, tl. 131 – 139). Samas mingit omapoolset ajalist arvestust hageja pool maakohtu menetluses ei esitanud. TsMS §-s 652 sätestatud põhimõtteid rikkudes esitas hageja pool oma arvestuse selle kohta, kuipalju aega on lapsed 2011. a. väidetavalt veetnud isaga, apellatsioonkaebuses (kd. II, tl. 188) ning kuigi esitatud väidete üldisus ei võimalda nende paikapidavust kontrollida, on selleski menetlusdokumendis kinnitatud, et lapsed veetsid isaga olulise osa ajast (29 – 32%). Apellatsioonikohtu istungil ei olnud vaidlust selle üle, et vanemate vahel kehtiva lastega suhtlemise korra järgi vastab laste kummagi vanemaga elamise ajaline proportsioon maakohtu 9
(11)otsuses märgitule, laste ema väitis aga, et tegelikult on isaga veedetud aeg lühem, sest lapsed on aeg-ajalt olnud haiged ega ole saanud isa juurde minna ja ette on tulnud ka muid ettenägematuid olukordi. Et hageja pool ei ole osundanud konkreetsetele juhtumitele või kuupäevadele, millal isa juures elamine väidetavalt ei vastanud suhtlemiskorras kindlaksmääratule, olgu siis tegemist mis tahes põhjusega, kostja ei ole aga hageja poole arvestusega nõustunud ning arvestades vastuväidete ebakonkreetsust ja hilinemisega esitamist ei olegi saanud oma vastuväiteid konkreetsemalt esitada, siis tuleb lähtuda suhtlemiskorras kindlaksmääratust. Hagejate ema ei ole esitanud ka mingeid tõendeid selle kohta, nagu oleksid lapsed veetnud isaga aega tegelikult muudel aegadel kui kohtumäärusega kindlaksmääratud suhtlemiskord ette nägi. Kolleegium leiab, et maakohus võttis põhjendatult aluseks poolte vahel kehtiva suhtlemiskorra ning sellest tuleneva proportsiooni. Kuigi ema juures elavad lapsed rohkem kui isa juures, nõustub kolleegium ka maakohtu järeldusega, et vaidlusalustel lastel on sisuliselt kaks elukohta, seejuures tuleb elatisehagi lahendamisel arvestada laste tegelikku elamist kummagi vanemaga, mitte seda, kumma vanema juures on laste elukoht kohtulahendi alusel. Kui pidada eespooltoodust lähtudes iga lapse vajaduste katmiseks vajalikuks 320 eurot kuus (s. o. kahekordne praegu kehtiv elatise miinimumsuurus), siis peaks kummagi vanema kanda jääma 160 eurot. Samas, ema juures elatava aja kestel kulub laste ülalpidamisele eelduslikult 61% neile vajalikest kulutustest ehk 195, 20 eurot ja isa juures elatava aja kestel 39% ehk 124, 80 eurot. Kostja kannab ajal, mil lapsed on temaga, laste ülalpidamiskulud täies ulatuses ega saa laste ema käest selle eest hüvitist. Et kostja poolt kantavad ülalpidamiskulud moodustavad aga väiksema summa kui 160 eurot, samas kui laste ema kantavad kulutused selle summa ületavad, siis tuleks kostjal vahe tema kohustuse ulatuse ja tegelikult kantava kulu vahel summas 35, 2 eurot lapse kohta kuus emale hüvitada. Hüvitatav summa kolme lapse kohta kokku oleks taolise arvestuse kohaselt 105, 60 eurot. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et vabatahtlikult on kostja maksnud lastele ülalpidamist ema kätte 250 eurot kuus ehk rohkem kui tema kohustuse ulatus selliselt arvestatuna. Isegi kui ema poolt lastele tehtavad vajalikud kulutused on tegelikult mõnevõrra suuremad kui 61% laste vajadusest, arvestades, et suurema osa ajast elavad lapsed temaga ja see võib vahekorda teatud määral muuta, siis katab kostja poolt vabatahtlikult makstav elatis selle vahe igal juhul ning kostja ei riku oma ülalpidamise kohustust. Olgu täpsustatud, et elatise seaduses sätestatud miinimummääraks maakohtu otsuse tegemise ajal oli 139, 01 eurot. Seega sai siis laste vajadustena arvesse võtta 278, 02 eurot (mis praktiliselt vastab maakohtu poolt tuvastatud lastele vajalike kulutuste suurusele), millest emaga elatud ajale langes 169, 59 eurot ja isaga elatud ajale 108, 43 eurot. Vahe isa kohustuse ulatuse (139, 01 eurot) ja nende vajalike kulude vahel, mida isa lapse ülalpidamiseks tegi vahetult ajal, mil laps elas tema juures (108, 43 eurot) moodustas 30, 58 eurot, mis kostjal olekski tulnud laste emale rahas hüvitada. Kolme last arvestades oleks hüvitise suurus pidanud olema 91, 74 eurot. Seega ei rikkunud kostja oma laste ülalpidamiskohustust ka ajal, mil maakohus vaidluse otsusega lahendas, mil elatisehagiga isa vastu kohtusse pöörduti ega ka sellele eelneval ajal. Selgituseks olgu öeldud, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (

§ 100lg.

2 lause 1).

§ 100lg.

1 lauses 1 sätestatud elatise mõiste kohaselt on elatiseks ülalpidamiseks tehtavad perioodilised rahamaksed.

§ 101

lõikes 1 on sätestatud igakuise elatise miinimumsuurus, mis koosmõjus

§ 100lg.

2 lauses 1 sätestatud põhimõttega ja elatise mõistega tähendab seda miinimumsuurust, mida vanem, kes lapsega koos ei ela või lapse kasvatamises ei osale, peab lapse ülalpidamiseks perioodiliste maksetena tasuma. Eespool on põhjendatud, et vaidlusalused lapsed elavad mõlema vanemaga arvestatava osa ajast ning ajal, mil lapsed elavad isa juures, kasvatab lapsi ja kannab nende ülalpidamiskulud isa, pidades lapsi vahetult üleval. Arvestades ka 10

(11)kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti lastele eeldatavalt vajalike kulutuste suuruse ja vanemate vahel laste ülalpidamiskohustuse jaotumise kohta, arvestades kummagi vanema juures elatud aja kestust ning vanemate võimet lapsi ülal pidada, millele täpsemalt on osundatud eespool, ei ole alust pidada kostja poolt lastele rahas maksta tuleva elatise suuruseks seaduses sätestatud elatise miinimumsuurust. Kui lapsed elavad olulise osa ajast mõlema vanemaga, siis kulutab ka vanem, kelle juures lapsed elavad ajast vähem kui pool, lapse ülalpidamisele oluliselt rohkem, kui kulutaks siis, kui laps üksnes aeg-ajalt suhtleks temaga, just viimati märgitud olukorra tarbeks on aga elatise miinimumsuurus sätestatud. Et kostjal ei ole kohustust tasuda lastele elatist rahas seaduses sätestatud miinimumsuuruses ning kostja on oma lapsi ülal pidanud kohaselt, siis puudub vajadus vaidluse lahendamiseks käsitleda seda, kas kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse on

§ 102lg.

2 lauses 2 sätestatud alused. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida seda, et kostjal on lisaks vaidlusalustele lastele veel kolm alaealist last, kelle kohta täpsemad andmed on esitatud otsuse kirjeldavas osas ja keda ta ülal peab, kusjuures võrreldes hagejate ema ja kostja vahel elatise kohta kokkuleppe sõlmimise ajaga on kostja perre lisandunud kaksikutest lapsed (sündinud

  1. aprillil
  2. a.). See asjaolu on piisav, et õigustada ka moraalsest vaatenurgast kostja poolt vaidlusalustele lastele elatise maksmist kokkulepitust mõnevõrra vähem. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a. määrusega kohaldati hagejate taotlusel hagi tagamisabinõu (kd. II, tl. 256), ringkonnakohtu määrust täiendati Riigikohtu
  5. jaanuari
  6. a. määrusega (kd. III, tl. 196). TsMS § 386 lõikes 4 sätestatu kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Et X Xi vastu esitatud elatisehagi on jäänud rahuldamata, tuleb hagi tagamine tühistada. Kostja ei ole esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, seega ei ole ta ühtlasi vaidlustanud ka selles otsuses sisalduvat menetluskulude jaotust; vastus apellatsioonkaebusele ei ole menetluskulude jaotuse muutmiseks kohane õiguskaitsevahend. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 apellandi poole kanda. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.