← Eesti

3-12-63/19

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-63 Otsuse kuupäev 26.09.2012.a Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi H.S. a kaebus Ida-Viru Maavalitsuse 24.10.2011 korralduse nr 1.1-2/1075 ja 14.12.2011 vaideotsuse nr 1.225/1024 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks Menetlusvorm Kohtuistung 03.05.2012, kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: H.S. Kaebaja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja: Ida-Viru Maavalitsus, maavanem Riho Breiveli esindaja Merle Võhma Resolutsioon Edasikaebamise kord Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 26.09.

  1. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 26.10.
  2. a (k.a) (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED H.S. esitas
  3. juunil
  4. a Ida-Viru Maavalitsusele (edaspidi ka IVMV) taotluse talle kasutusvaldusse antud Lugavälja ja Süvaoja maaüksuste omandamiseks.
  5. oktoobril
  6. a tegi Ida-Viru maavanem korralduse (edaspidi Korraldus) nr 1.1-2/1075, millega otsustas kasutusvalduse lepingud ühepoolselt lõpetada. H.S. esitas viidatud korraldusele enda lepingulise esindaja kaudu
  7. novembril
  8. a vaide ning palus Korraldus tühistada. IVMV tegi
  9. detsembril
  10. a vaideotsuse, millega jättis H. S vaide rahuldamata. IVMV asus seisukohale, et Korraldus on tehtud materiaalõigust järgides ning ehkki selle tegemisel rikuti menetlusõigust, ei olnud tegemist selliste rikkumistega, mis oleksid kaasa toonud ebaõige haldusakti. H.S. esitas
  11. detsembri 2011 vaideotsuse peale kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus nimetatud vaideotsus tühistada nii materiaal- kui menetlusõiguse rikkumise tõttu. H.S. selgitas, et kasutusvalduse lepingute tühistamiseks puudus õiguslik alus ja faktiline põhjus; H.S. on täitnud kõiki kasutusvalduse lepingute tingimusi, muu hulgas maad iga-aastaselt ja korrapäraselt hooldanud ning kasutanud maaüksusi põllumajanduslikuks tootmiseks. Kaebaja leiab kaebuses, et vaidlustatud Ida-Viru maavanema
  12. oktoobri
  13. a korraldus nr 1.1-2/1075 on formaalselt õigusvastane, kuna Korraldus ei ole haldusaktile esitatavate üldtunnustatud nõuete kohaselt põhjendatud ja selle andmisel ei ole peetud kinni menetlusnõuetest. Kaebuse esitaja oli esitanud IVMV-le taotluse kasutusvalduses olevate maaüksuste omandamiseks ning haldusmenetlus viidi läbi selle küsimuse otsustamise raames, mistõttu on kaebuse esitajale üllatuslik IVMV otsus, millega otsustati kasutusvalduse seadmise lepingud lõpetada. Vastustaja ei ole oma Korralduses selgitanud, millisel alusel on sellise otsuseni jõutud, esitatud on vaid viide maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 34¹ lg 8, mille järgi saab maavanem lõpetada kasutusvalduse lepingu, kui maad ei kasutata sihtotstarbeliselt ega järgita head põllumajandustava. Et kaebuse esitaja kasutab tegelikkuses maad sihtotstarbeliselt, tegeledes varasemalt mesindusega, hooldades ja niites maad, ning hetkel on maaüksustele külvatud talivili, siis on ebaselge ja mõistmatu kasutusvalduse lepingu lõpetamine. Korraldusest jääb ka ebaselgeks, missugust head põllumajandustava ei ole järgitud või milles on selline mittejärgimine väljendunud. Kaebuse esitaja tegi kogu menetluse vältel vastustajaga igakülgset koostööd, esitades dokumente, seisukohti ning andes isiklikult selgitusi. Vastustaja samal ajal viivitas vastustega, kordas samasisulisi teabenõudeid ning eiras kaebaja kirjalikke seisukohti, mistõttu H.S. oli korduvalt sunnitud esitama maavalitsusele järelepärimisi menetluse käigu kohta. Ilmselgelt on rikutud MaaRKMOS §-s 10 lg 1 sätestatud kohustuslikku menetlustähtaega ning selline rikkumine on tingitud vastustaja enda tegevusetusest. Kaebuse esitaja on seisukohal, et eelkirjeldatud rikkumised on kogumis viinud ebaõige otsuseni. Olulisim rikkumine on H.S. a jätmine ilma ärakuulamisõiguseta olukorras, kus taotleti tema kasutusvalduses olevate maaüksuste ostueesõigusega omandamist, kuid menetluse tulemusel otsustati hoopis kasutusvalduse lepingud lõpetada. Ida-Viru Maavalitsuse
  14. oktoobri
  15. a korraldus on materiaalselt õigusvastane: Vastustajal puudus kasutusvalduse lepingute lõpetamiseks materiaalõiguslik alus. IVMV ei ole kasutusvalduse lepingute lõpetamisel arvestanud asjakohase regulatsiooniga. Maavanem on Korralduses viidanud, et põllumajandustootjaks olemata ei ole võimalik kasutusvalduses olevat maad kasutada sihtotstarbeliselt, st põllumajanduslikuks tootmiseks MaaRS § 34¹ lg 8 alusel. See väide on ebaõige, sest ei MaaRS § 34¹ lg 8 ega kasutusvalduse seadmise lepingud ei seosta põllumajandustootjaks olemist ja maa sihtotstarbelist kasutamist. Lepingute alusel tuleb maad kasutada sihtotstarbeliselt, mida H.S. on ka teinud, tegeledes mesindusega, niites iga-aastaselt maad koos rohu purustamisega ning kasutades tänasel hetkel maad talivilja kasvatamiseks. Kasutusvalduse lepingud saab lõpetada asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 212 lg 2 alusel, mille järgi võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui 1) kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse; 2) tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust; 3) kasutusvaldaja ei anna kinnisasja omanikule tagatist. Antud juhul ei ole täidetud kasutusvalduse lepingu lõpetamise eeldused, sest H.S. ei ole kaotanud huvi maa suhtes, ta on maad iga-aastaselt hooldanud, tasunud korrektselt maamaksu ja kasutusvalduse tasu. Seejuures ei saa kasutusvaldust lõpetada AÕS § 213 alusel, kuivõrd nimetatud sätte eesmärgiks on kasutusvalduse sisu ehk poolte õiguste ja kohustuste kindlaksmääramine, mida tuleb teha 2 kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga. Tegemist on õigussuhte sisulist reguleerimist tagava sättega, mis on eraldiseisev õigussuhte lõpetamise instituudist. Seejuures tuleb märkida, et maavanema
  16. detsembri
  17. a korraldus nr 1030 ja
  18. aprilli
  19. a korraldus nr 249 ei ole kasutusvalduse seadmise lepingu lisadeks ega osadeks, sest lepingus puudub sellekohane viide. Kaebuse esitaja rõhutab, et kasutusvalduse lepingute lõpetamise regulatsioon (nii seadusest tulenev, kui ka lepingujärgne) ei sätesta ühe alusena põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohustuse rikkumist. Haldusorgan on ebaõigesti jõudnud veendumusele, et H.S. ei tegele põllumajandusliku tootmisega. H.S. pidas maaüksustel mesilastarusid ning ta on müünud saadud mett. Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori järgi kuulub põllumajandussaaduste tootmine põllumajanduse, jahinduse ja metsamajanduse valdkonda (kood A). Vastavalt klassifikaatori koodile 01419 on mesindus sama valdkonda kuuluvana üheks põllumajandustootmise vormiks. Seejuures ei ole kusagil sätestatud tulu teenimise ulatuse ega regulaarsuse alampiiri. Meemüük on hooajaline tegevus, mistõttu tulu ei saa teenida aastaringselt. Tänasel hetkel tegeleb H.S. maaüksusel talivilja kasvatamisega, olles põllumajanduslik tootja. Arvestades maaüksuste suurust – kokku 20,23 ha – ning asjaolu, et need on täielikult talivilja all, ei ole mõeldav, et tegemist oleks ainult enda tarbeks kasvatatava viljaga. Kaebuse esitaja on kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ja tema põhitegevuseks on teravilja- ja kaunviljakasvatus ning õlitaimeseemnete kasvatus. Järelikult on H.S. MaaRS § 23³ lg 2 mõistes põllumajandusliku tootmisega tegelev isik, kelle eesmärk on tulu teenimine. Asjaolu, et kaebuse esitaja enne talivilja kasvatamist maad hooldas ja seda pidevalt niitis, oli tingitud vajadusest valmistada maa ette talivilja kasvatamiseks. Viljakasvatajate ja maaharijate seas on see tavaline, et maa viljakuse tõstmiseks seda eelnevalt hooldatakse 1-2 aastat ja alles siis külvatakse vili. Sellest oli tingitud ka maa hooldamine ja niitmine pärast mesinduse lõpetamist vähese meetoodangu tõttu, et edaspidi oleks võimalik tegeleda talivilja kasvatamisega. Kaebuse esitaja leiab, et IVMV on alusetult jätnud rahuldamata H.S. a taotluse tema kasutusvaldusesse antud maa ostueesõigusega omandamiseks. Maavalitsus on kasutusvalduse seadmise lepingud lõpetanud õigusvastaselt ning sellest tulenevalt ebaõigesti jätnud rahuldamata kasutusvaldusesse antud maa omandamise taotluse. Kuna maa ostueesõigusega erastamise taotluse rahuldamata jätmise on tinginud ainult kasutusvalduse lepingute lõpetamine, siis lähtuvalt lepingute lõpetamise korralduse tühistamisest, tuleb tühistada ka maaüksuste ostueesõigusega erastamise taotluse rahuldamata jätmise otsus ning nimetatud küsimus uuesti lahendada. Kaebaja palub tühistada Ida-Viru Maavalitsuse
  20. oktoobri
  21. a korraldus nr 1.1-2/1075; tühistada Ida-Viru Maavalitsuse
  22. detsembri
  23. a vaideotsus nr 1.2-25/1024; kohustada Ida-Viru Maavalitsust otsustama H.S. ale Süvaoja ja Lugavälja maaüksuste ostueesõigusega omandamise küsimus; jätta H.S. a menetluskulud Ida-Viru Maavalitsuse kanda. H.S. on haldusasjas nr 3-12-63 kandnud menetluskulusid 2557,92 eurot, mis moodustub riigilõivust summas 15,97 eurot ning õigusabikuludest summas 2541,95 eurot vastavalt alljärgnevale menetluskulude nimekirjale: Advokaadibüroo Aivar Pilv 15.12.
  24. a arve nr 20111675 summas 402,20 eurot; Advokaadibüroo Aivar Pilv 08.02.
  25. a arve nr 20120141 summas 521,33 eurot; Advokaadibüroo Aivar Pilv 02.04.
  26. a arve nr 20120359 summas 370,30 eurot; Advokaadibüroo Aivar Pilv 30.04.
  27. a arve nr 20120471 summas 414 eurot; Advokaadibüroo Aivar Pilv 31.08.
  28. a arve nr 20120966 summas 834,12 eurot. Vastustaja Ida-Viru Maavalitsus, maavanem Riho Breivel on kohtule 30.07.2012 saadetud kirjas leidnud: 03.05.2012 toimunud kohtuistungil tegi kohus kaebajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et kaebaja on põllumajanduslik tootja ja on teeninud alates 2005 aastast põllumajandusliku tootmisega tulu. 3 Kaebaja esitas 25.07.2012 kohtule taotluse nr 2/320-T, millega taotles äriregistri väljavõtte lisamist haldusasja materjalide juurde. Väljavõtte kohaselt on H.S. kantud äriregistrisse FIE-na 28.06.2012 ning tema tegevusalaks on teravilja- ja kaunviljakasvatus. Kaebaja ei ole taotluses selgitanud, kuidas on FIE-ks registreerumine 2012 aastal seotud põllumajandusliku tootmisega tegelemisega aastatel 2005 kuni
  29. Haldusakti õiguspärasuse hindamisel tuleb kohtul lähtuda haldusakti andmise aja seisust. Kohus tegi kaebajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid põllumajandusliku tootmise kohta, mis tähendab seda, et need tõendid oleksid pidanud olema seotud perioodiga alates kasutusvalduse seadmise lepingute kohta kinnistusraamatus tehtud kandest kuni vaidlusaluse korralduseni, ehk siis 02.09.2005 kuni 24.10.
  30. 28.06.2012 FIE-ks registreerumine ei saa tõendada H.S. a poolt põllumajanduslikuks tootjaks olemist ega põllumajandusliku tootmisega tegelemist aastatel 2005 kuni
  31. Samuti ei tähenda ainuüksi fakt FIE-ks olemise kohta, et põllumajanduslik tootmine toimuks ka reaalselt. Kuna H.S. on järjepidevalt väitnud, et tegeles põllumajandusliku tootmisega st mee tootmisega ja selle müügiga kasutusvalduse perioodi jooksul järjepidevalt, siis selle fakti tõestuseks anti kaebajale kohtu poolt täiendav võimalus esitada põllumajandusliku tootmise ja sellest saadud tulu kohta tõendeid. H.S. ei ole kohtule vastavaid täiendavaid tõendeid esitanud. Maavanem ei pea kaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kaebuses leiab kaebuse esitaja, et maavanem on valesti leidnud, et H.S. ei ole põllumajandusliku tootmisega tegelev isik ning märgib, et põllumajanduslik tootmine ei ole oluline ei kasutusvalduse seadmisel ega selle lõpetamisel. Kasutusvaldaja on kaebuses rõhutanud, et vastustaja on jätnud tähelepanuta MaaRS § 23³ lg 2 teise lause, mille kohaselt põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta on peale 2007 aastat tegelenud põllumajandusliku tootmisega ja saanud tulu omatoodetud põllumajandustoodetest või nendest valmistatud toodete müügist, kuigi väidab, et on tootnud järjepidevalt alates
  32. aastast. Samas kinnitab ta viidatud 15.02.2010 vastuses nr 1/91-T eelnevatele väidetele vastupidiselt, et ta ei ole 2009 aastal mesindussaadusi müünud, vaid on kasutanud neid oma tarbeks ning edasise tootmise arendamiseks ning on samuti 05.05.2011 menetlusosalise ärakuulamise protokollis kinnitanud, et toodab mesindussaadusi oma tarbeks ning toodangu müügi kohta dokumente ei oma. Omatarbeks põllumajandusega tegelemine ei ole võrdsustatav põllumajandusliku tootmisega, nii on selgitanud Maa-amet 13.07.2010 vastuses nr 4.1-4/
  33. Maavanem on kaebuse esitajalt korduvalt küsinud tõendeid, mis annaksid kinnitust, et kaebaja on peale
  34. aastat tegelenud põllumajandusliku tootmisega, antud juhul mee tootmisega, kuid kaebaja ei ole küsitud dokumente esitanud. Samuti ei kinnita kaebaja väiteid maksuametist küsitud tuludeklaratsioonid ega kirjavahetus PRIA-ga. Kaebuse esitaja on FIE-na äriregistrist kustutatud 24.03.
  35. Kaebuse esitaja on esitatud dokumentides korduvalt väitnud, et on vaatamata FIE-ks mitteolemisele põllumajandustootja, kes tegeleb põllumajandussaaduste müügiga. Samas ei ole ta nende väidete tõenduseks esitanud mitte ühtegi dokumenti 2008 aastast alates. Ka Maa-amet on 13.07.2010 vastuses nr 4.1-4/5249 samal seisukohal. Kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud dokumente põllumajandusliku tootmise kohta peale
  36. aastat, siis saab maavanem lähtuda kaebuse esitaja põllumajandusliku tootmisega tegelemise hindamisel vaid kaebaja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonidest. Kaebuse esitaja eelviidatud tuludeklaratsioonid ei kajasta andmeid, mis viitaksid tema poolt põllumajandussaaduste müügiga tegelemisele peale
  37. aastat ning kuna muid dokumente ta esitanud ei ole, siis on igati põhjendatud vastustaja järeldus, et kaebuse esitaja ei ole peale
  38. aastat tegelenud põllumajandusliku tootmisega. Ainuüksi põllumaa niitmine ja hooldamine ei ole põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärgiga 4 kooskõlas ega käsitletav maa sihtotstarbelise kasutamisena, kuna maa kasutusotstarbeks on põllumajanduslik tootmine. Vastustaja teeb viite Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2011 otsusele 310-538 (jõustunud 08.03.2012 Riigikohtu määruse 3-7-1-3-596 alusel) leides, et kuna kasutusvaldaja on maatükkidel sisuliselt tegelenud ainult rohu purustamisega ja trimmerdamisega, siis ei ole ta täitnud talle lepinguga pandud kohustust harida ja kasutada kasutusvaldusesse antud maad eesmärgipäraselt ning see asjaolu on üheks kasutusvalduse seadmise lepingu lõpetamise aluseks. Siinjuures on vajalik märkida, et viidatud kohtuotsuses käib jutt käesoleva vaidlusega analoogsetest kasutusvalduse seadmise lepingutest, mis on koostatud ja sõlmitud Ida-Viru maavanema poolt. Tulenevalt MaaRKMOS § 7 lõikest 2 maa omandamise taotluse läbivaatamise eest tasub kasutusvaldaja enne taotluse esitamist riigilõivu. Vaide esitajal oli kohustus kasutusvalduse omandamise avalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt tasuda kahe maatüki omandamise taotluste läbivaatamise eest enne vastavate taotluste esitamist 1000 EEK-i. Vaide esitaja tasus 08.06.2009 riigilõivu 500 EEK selgitusega ,,maa omandamine Lugavälja ja Süvaoja” ning puuduoleva 500 EEK-i 28.12.2009 selgitusega ,,Lugavälja ja Süvaoja mü omandamine”. Seega oli kahekuulise tähtaja ületamine avalduse esitamisest arvates tingitud juba vaide esitaja tegevusetusest. Antud menetluse puhul ei ole olnud tegemist tavapärase menetlusega, mida oleks olnud võimalik 2 kuulise tähtaja jooksul läbi vaadata. Vaide esitaja on ise taotlenud dokumentide koopiate tegemiseks antud tähtaja pikendamist, samuti on tähtaja pikendamist taotlenud Maa-amet, kust vastuse saamiseks kulus rohkem kui 2 kuud, lisaks muud päringud ja täiendavalt ilmnenud uute asjaolude kontrollimise vajadused. Ainuüksi asjaolu, et seaduses sätestatud menetlustähtaeg on ületatud, ei anna alust haldusakti tühistamiseks. Kaebuse esitaja viitab kaebuses, et vastustaja on andnud talle 22.02.2010 nõudega vaid 2 tööpäeva nõudele vastamiseks. Ida-Viru maavanema 22.02.2010 kirjaga paluti kaebuse esitajal esitada vastustajale vaid põlluraamatute koopiad. Tegemist oli korduva nõudega, kuna vastuseks 26.01.2010 nõudele nr 1.2-25/09/2569-3, mille tähtaeg oli 08.02.2010 (03.02.2010 taotles kaebuse esitaja dokumentide esitamise tähtaja pikendamist kuni 15.02.2010), milles paluti põlluraamatute koopiaid, kaebuse esitaja 15.02.2010 vastusega nr 1/91-T neid ei esitanud. 02.03.2010 vastuses nr 1/144-T väljendas kaebuse esitaja arusaamatust, miks talt põlluraamatute koopiaid nõutakse. Seega oli kaebuse esitajal võimalik põlluraamatute koopiaid esitada alates maavanema 26.01.2010 kirja kättesaamisest kuni 02.03.2010, mis on siiski oluliselt pikem periood, kui kaebuse esitaja poolt märgitud 2 tööpäeva. Antud juhul ei piisanud kaebuse esitajale ka kuust ajast põlluraamatute koopiate esitamiseks, kuna lõpptulemusena ta neid ei esitanudki. Kaebaja ei täida põllumajandusega tegelejale seadusandlusega pandud kohustusi (veeseadus – põlluraamatu pidamise kohustus, põllumajandusministri 18.12.2002 määrus nr 88 – mesilasperede registreerimise kohustus). Kaebaja on kinnistusraamatu andmete kohaselt kasutusvalduste seadmise ajast alates (st alates 02.09.2005) kuni käesoleva ajaks võõrandanud kõik tema omandis olnud maatulundusmaa sihtotstarbega maatükid (6 tk), mille kõlvikuline koosseis (haritav maa, looduslik rohumaa) võimaldas põllumajandusega tegelemist ja tootmist. Nimetatud tegevus näitab kaebuse esitaja tahtmatust tegeleda põllumajandusega ning viitab pigem tahtmisele omandada riigilt soodustingimustel maad selle hilisema võõrandamise eesmärgil. 05.05.2011 toimunud ärakuulamisel ei andnud kaebuse esitaja selgitusi küsimusele, miks ta soovib omandada kasutusvalduses olevat maad, kui on eelnevalt võõrandanud kõik tema omandis olnud maatükid (põllumajandusmaad). Vastustaja palub jätta kaebus täies ulatuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kasutusvaldused Lugavälja ja Süvaoja maaüksustele seati H.S. a kasuks 08.04.2005 ja 21.12.2005 maavanema korraldustega nr 249 ja nr 1030, mille punktides 6 on kinnisasja kasutamisega seonduvate nõuetena ära märgitud kinnistu kasutusotstarve, milleks on 5 põllumajanduslik tootmine, kohustus pidada põlluraamatut, harida ja kasutada põllumajandusmaad hea põllumajandustava üldtunnustatud reeglistiku kohaselt vastavalt kehtivatele seadustele ja õigusaktidele ning säilitada mullaviljakus tasemel, mis vastab maa üleandmiseni jätkatud korrapärasele majandamisele. Kasutusvalduse seadmise lepingud Lugavälja ja Süvaoja maaüksustele on H.S. aga sõlmitud 14.07.2005 ja 04.04.2006 ning vastavad kanded kinnistusraamatusse tehtud 02.09.2005 ja 24.10.
  39. Kasutusvalduse lepingute punkti 7 kohaselt kasutusvaldus tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse, mitte lepingu sõlmimisega. 08.06.2009 esitas H.S. maavanemale avalduse Lugavälja ja Süvaoja maaüksuste omandamiseks. Käesoleva vaidluse põhjuseks ongi asjaolu, et vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole tema kasutusvalduses olevat maad kasutanud eesmärgipäraselt põllumajanduslikuks tootmiseks peale 2007 aastat, mistõttu on ta rikkunud lepingu tingimusi. Kaebuses leiab kaebuse esitaja, et maavanem ei ole kasutusvalduse lõpetamisel arvestanud asjakohase asjaõigusseaduse regulatsiooniga ning viitab AÕS § 212 lõikele 2, mille kohaselt kinnisasja omanik võib nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui: 1) kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse; 2) tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust; 3) kasutusvaldaja ei anna kinnisasja omanikule tagatist. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja poolt viidatud AÕS § 212 lg 2 ei ole antud juhul kohaldatav ega asjakohane, kuna AÕS § 213 sätestab, et kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga. Antud juhul on kasutusvaldus tekkinud maareformi seaduse alusel, millele tuginedes on maavanem andnud nõusoleku ja määranud tingimused kasutusvalduse seadmiseks ning mille alusel on sõlmitud kasutusvalduse seaduse lepingud. Lugavälja ja Süvaoja maaüksuste kasutusvalduse seadmise lepingute punkt 4.3.
  40. kohaselt on üheks kasutusvalduse seadmise tingimuseks, et kasutusvaldaja kasutab kinnistut vastavalt selle majanduslikule sihtotstarbele. Kinnistute kasutusotstarbeks on kasutusvalduse seadmise lepingute aluseks olevate maavanema 21.12.2005 korralduse nr 1030 ja 08.04.2005 korralduse nr 249 punktide 6 kohaselt põllumajanduslik tootmine, millega nõustumist on kaebuse esitaja omakäeliste kinnitustega 01.02.2006 ja 15.04.2005 ka kinnitanud. Samuti sätestavad kaebuse esitajaga sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingu punktid 7.
  41. muuhulgas, et kasutusvaldaja poolt maa kasutamisel head põllumajandustava eirates, lõpetab maavanem kasutusvalduse lepingu. Seega on tulenevalt AÕS §-st 213 rakendatud kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamisel asjakohast regulatsiooni st kasutusvalduse seadmise lepinguid, milles on sätestatud kasutusvalduse seadmise tingimused ja lepingu lõpetamise alused ning MaaRS § 34¹ lõiget 8, mille kohaselt, kui isik ei kasuta maad sihtotstarbeliselt ega järgi head põllumajandustava või jätab süstemaatiliselt kasutusvalduse tasu tähtaegselt tasumata, lõpetab maavanem kasutusvalduse lepingu (vt. Tartu Ringkonnakohus 04.11.2011 otsus 3-10-538 (jõustunud 08.03.2012 Riigikohtu määruse 3-7-1-3-596 alusel)). Viimatinimetatud kohtuvaidluses rõhus kaebuse esitaja samuti haldusakti tühistamise põhjusena AÕS § 212 lg 2 kohaldamata jätmisele maavanema poolt kasutusvalduse seadmise lepingute ühepoolsel lõpetamisel. Kaebuses leiab kaebuse esitaja, et maavanem on valesti leidnud, et H.S. ei ole põllumajandusliku tootmisega tegelev isik ning märgib, et põllumajanduslik tootmine ei ole oluline ei kasutusvalduse seadmisel ega selle lõpetamisel. Kaebuse esitaja väidab end faktiliselt olevat põllumajandusliku tootmisega tegelev isik. Halduskohus märgib, et põllumajandusliku tootmisega tegelemise eesmärgiks saab olla põllumajandustoodangu ehk omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud 6 toodete müük, st saada sellest tegevustest tulu. Samas võib aga põllumajandusega tegeleda ka oma tarbeks ja oma tarbimisest ülejäävad saadused müüa, kuid sellisel juhul ei ole eesmärgiks tulu saamine, vaid eelkõige omatarbe rahuldamine. Seega tuleks põllumajandusliku tootmisega tegelemise hindamisel käsitleda kogumis nii reaalset põllumajandusliku tootmisega tegelemist (käivet) kui ka sellest tegevusest saadavat tulu ning analüüsida, kas tegemist on põllumajandusliku tootmisega või põllumajandusega tegelemisega oma tarbeks. Kuni 01.01.2009 pidi ettevõtja, sh ka põllumajanduses tegutsev ettevõtja ehk siis põllumajandusliku tootmisega tegeleja olema registreeritud ettevõtjana vähemalt Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses. 01.01.2009 jõustunud tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) redaktsiooni § 61 lõike 35 kohaselt äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja kohta TuMS sätestatut kohaldatakse ka Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja suhtes ümberregistreerimise perioodil 01.01.2009 kuni tema kustutamiseni maksukohustuslaste registrist. Alates 01.01.2009 jõustunud äriseadustiku redaktsiooni § 3 lõike 2 kohaselt peab füüsilisest isikust ettevõtja enne tegevuse alustamist esitama avalduse enda kandmiseks äriregistrisse. Kaebaja on lõpetanud FIE-ks olemise äriregistri andmetel 24.03.
  42. Seega põllumajandusliku tootmisega tegeleja peab esitama oma ettevõtluse tulude ja kulude kohta tuludeklaratsiooni E-vormi kohase ettevõtlustulu deklaratsiooni. See on lihtsaim ja aktsepteeritavam moodus oma põllumajandusliku tootmisega tegelemise tõendamiseks, kuid samas ei ole mistahes muude dokumentide esitamine, millega isik soovib oma põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendada, piiratud. Isiku põllumajandusliku tootmisega tegelemise hindamisel tuleb käsitleda kogumis nii maatulundusmaal reaalse põllumajandusliku tootmisega tegelemist kui ka sellelt maalt ja sellest tegevusest ehk siis omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist saadavat tulu. Kuivõrd maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamine toimub soodustingimustel, siis tuleb eelnimetatud asjaolud, st kehtestatud tingimustele vastavus tõendada eelkõige isikul ehk kaebajal endal. Kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tulenevalt MaaRS § 23³ lõikest 1 (kasutusvalduse seadmise ajal kehtinud MaaRS redaktsiooni § 23³ lõige 2) on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise eelduseks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjaks olemine, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks olemine, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine. Põllumajandusliku tootmisega mittetegelemise korral ja põllumajandustootjaks olemata ei ole võimalik riigile kuuluvat maad kasutusvaldusesse saada. Kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamisel omab põllumajandusliku tootmisega tegelemine olulist tähtsust, kuna maa antakse kasutusse vaid põllumajanduslikuks tootmiseks ja mitte millekski muuks ning kasutusvaldajal on lepingu punktist 4.3.1 tulenev kohustus kasutada maad sihtotstarbeliselt ja hea põllumajandustava üldtunnustatud reeglistiku kohaselt vastavalt kehtivatele seadustele ja õigusaktidele. Samuti on põllumajandusliku tootmisega tegelemine oluline ka kasutusvalduses oleva maa omandamisel tulenevalt maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 4 lõikest 1, mille kohaselt kasutusvaldusesse antud maad võib omandada isik, kelle kasuks kasutusvaldus seati või kes on kasutusvalduse lepingusse astunud maareformi seaduse § 34¹ lõike 7 alusel ja kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärgiks on see, et põllumajandustootja, kellel puudub põllumajandustootmise laiendamiseks vajalik maa, saab vaba põllumajandusmaa 7 kasutusvaldusesse saamisel laiendada ja efektiivsemalt arendada oma põllumajanduslikku tootmist. Seega on halduskohus seisukohal, et põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine ja selle kasutamine on kasutusvalduse seadmise eesmärgi tagamiseks otseselt seotud põllumajandusliku tootmisega. Kasutusvaldajal on kohustus tema kasutusvalduses olevaid maatükke kasutada põllumajanduslikuks tootmiseks. Seega nõustub halduskohus vastustajaga, et üheks kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise aluseks on asjaolu, et kaebaja ei ole täitnud talle lepingute punktiga 4.3.1 pandud kohustust harida ja kasutada kasutusvaldusesse antud põllumajandusmaad sihtotstarbeliselt. Kohus märgib, et kasutusvalduse seadmise leping on asjaõiguslik leping ja seoses sellega ei laiene sellele halduslepingu sätted. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 10 lg 1 alusel otsustab maa võõrandamise korraldaja maa võõrandamise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul kasutusvaldusesse antud maa omandamise taotluse esitamisest arvates. Seega on vastustajale antud õigus otsustada, kas ta võõrandab maa või mitte. Asjaõigusseaduse § 213 sätestab, et kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga. Antud juhul on poolte õigused ja kohustused kindlaks määratud kasutusvalduse seadmise lepingutega. Nimetatud lepingute alusel lõpetab maavanem kasutusvalduse lepingu, kui kasutusvaldaja ei kasuta maad sihtotstarbeliselt. Kuna vastustaja on leidnud, et kaebaja ei ole kasutanud maatükke sihtotstarbeliselt, siis oli tal õigus selle alusel lõpetada kinnistute kasutusvalduse lepingud. Kaebuses leiab kaebuse esitaja, et vaidlustatud korraldus ei ole selge ja üheselt mõistetav, kuna kaebaja on esitanud taotluse kasutusvalduses olevate maaüksuste omandamiseks, aga maavanem on teinud otsuse kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamiseks. Kaebuses leiab kaebuse esitaja, et talle ei võimaldatud HMS § 40 lõikest 1 tulenevat ärakuulamist kasutusvalduse lepingute lõpetamise küsimuses. Toimiku materjalide järgi on vastustaja kaebajale (vaide esitajale) 04.07.2011 saadetud kirjas nr 1.2-25/1024-10 ,,Arvamuse nõue” teavitanud vaide esitajat olukorrast, et kuna maavanemal puuduvad tõendid, et vaide esitaja tegeleb põllumajandusliku tootmisega, siis kaalub maavanem vaide esitajaga sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamist. Viidates kirjas HMS § 40 lõikele 2, mille kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, on maavanem küsinud enne kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise osas lõpliku otsuse tegemist vaide esitaja arvamust ja vastuväiteid ning palunud veelkord vaide esitajal esitada tema poolt põllumajanduslikku tootmist tõendavaid dokumente. Kaebuse esitaja on oma 19.07.2011 vastuse nr 1/464-T punktis 2.
  43. avaldanud oma arvamust kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise kohta, mistõttu on alusetu kaebuse esitaja väide, et maavanema poolt kasutusvalduse lepingute lõpetamine oli talle üllatuslik ning et talle ei ole võimaldatud ärakuulamist lepingute lõpetamise küsimuses. Vaidlustatud korralduses on vastustaja selgitanud, miks on haldusmenetluse käigus jõutud seisukohale, et kaebuse esitaja on rikkunud kasutusvalduse seadmise lepingu tingimusi. Kasutusvaldaja peab olema põllumajandustootja kogu seatud kasutusvalduse ajal ning põllumajanduslik tootmine peab olema tõendatud. Antud juhul ei esitanud kaebuse esitaja vastustajale mitte ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta on tegelenud põllumajandusliku tootmisega ka peale 2007 aastat. Maavanem on kogunud tõendeid ka omal algatusel, kuid ka need tõendid ei viidanud kaebuse esitaja poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemisele (tuludeklaratsioonid, päringud PRIA-le). Talivilja külvamise plaanist teavitas vaide esitaja maavanemat 19.07.2011 kirjaga nr 1/464-T, mis oli vastuseks maavanema 04.07.2011 arvamuse nõudele nr 1.2-25/1024-10 kasutusvalduse lepingute lõpetamise kohta. Vaidlustatud korralduses on selgitatud, et antud juhul tuleb lähtuda olemasolevatest tõenditest ning ei saa ette hinnata ega arvestada tulevikus toimuda võivat tegevust.
  44. aastal talivilja mahakündmine ei tõenda põllumajanduslikku tootmisega 8 tegelemist aastatel 2008, 2009 ega
  45. Kaebuse esitaja kinnitab 15.02.2010 vastuses nr 1/91-T ja 19.07.2011 vastuses nr 1/464-T, et ta tegeleb põllumajandussaaduste müügiga ning on põllumajandusliku tootmisega st mesindusega tegelenud järjepidevalt alates maa kasutusvaldusesse saamisest. Vastupidiselt eelnevatele väidetele, et ta tegeleb põllumajandussaaduste müügiga, on kaebuse esitaja 15.02.2010 vastuses nr 1/91-T kinnitanud, et ta ei ole 2009 aastal mesindussaadusi müünud, vaid on kasutanud neid oma tarbeks ning edasise tootmise arendamiseks. Samuti on kaebuse esitaja ka 05.05.2011 menetlusosalise ärakuulamise protokollis kinnitanud, et toodab mesindussaadusi oma tarbeks ning toodangu müügi kohta dokumente ei oma. Samas protokollis kinnitab ta ka seda, et ei oma dokumente, mis tõendaksid põllumajandusliku tootmisega tegelemist aastatel 2008 ja
  46. Seega ei saanud vastustaja hinnata tõendeid, mida ei esitatud ja mida pole olemaski. Maavanem on täitnud talle HMS §-ga 6 pandud kohustust selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning kogunud selleks tõendeid omal algatusel. Kaebuse esitaja väiteid, et ta tegeleb põllumajandussaaduste müügiga ja põllumajandusliku tootmisega, ei tõenda ka Maksu- ja Tolliametilt saadud H.S. a 2008, 2009 ega 2010 aasta tuludeklaratsioonid ega PRIA-lt saadud vastused. Asjasse puutumatu on ka tõend, et H.S. on kantud äriregistrisse FIE-na 28.06.2012 ning tema tegevusalaks on teravilja- ja kaunviljakasvatus. Kaebuses leiab kaebuse esitaja, et maavanem on eiranud menetluse kohustuslikku tähtaega. Tulenevalt MaaRKMOS § 7 lõikest 2 maa omandamise taotluse läbivaatamise eest tasub kasutusvaldaja enne taotluse esitamist riigilõivu. Vaide esitajal oli kohustus kasutusvalduse omandamise avalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt tasuda kahe maatüki omandamise taotluste läbivaatamise eest enne vastavate taotluste esitamist 1000 EEK-i. Vaide esitaja tasus 08.06.2009 riigilõivu 500 EEK selgitusega ,,maa omandamine Lugavälja ja Süvaoja” ning puuduoleva 500 EEK-i 28.12.2009 selgitusega ,,Lugavälja ja Süvaoja mü omandamine”. Seega oli kahekuulise tähtaja ületamine avalduse esitamisest arvates tingitud juba vaide esitaja tegevusetusest. Antud menetluse puhul ei ole olnud tegemist tavapärase menetlusega, mida oleks olnud võimalik 2 kuulise tähtaja jooksul läbi vaadata. Vaide esitaja on ise taotlenud dokumentide koopiate tegemiseks antud tähtaja pikendamist, samuti on tähtaja pikendamist taotlenud Maaamet, kust vastuse saamiseks kulus rohkem kui 2 kuud, lisaks muud päringud ja täiendavalt ilmnenud uute asjaolude kontrollimise vajadused. Halduskohus leiab, et ainult asjaolu, et seaduses sätestatud menetlustähtaeg on ületatud, ei anna alust vaidlustatud haldusakti tühistamiseks. Kaebaja pole kohtult taotlenud vastustaja toimingu s.o vaide mittetähtaegne lahendamine, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse esitaja viitab kaebuses, et vastustaja on andnud talle 22.02.2010 nõudega vaid 2 tööpäeva nõudele vastamiseks. Ida-Viru maavanema 22.02.2010 kirjaga paluti kaebuse esitajal esitada vastustajale vaid põlluraamatute koopiad. Tegemist oli korduva nõudega, kuna vastuseks 26.01.2010 nõudele nr 1.2-25/09/2569-3, mille tähtaeg oli 08.02.2010 (03.02.2010 taotles kaebuse esitaja dokumentide esitamise tähtaja pikendamist kuni 15.02.2010), milles paluti põlluraamatute koopiaid, kaebuse esitaja 15.02.2010 vastusega nr 1/91-T neid ei esitanud. 02.03.2010 vastuses nr 1/144-T väljendas kaebuse esitaja arusaamatust, miks talt põlluraamatute koopiaid nõutakse. Seega oli kaebuse esitajal võimalik põlluraamatute koopiaid esitada alates maavanema 26.01.2010 kirja kättesaamisest kuni 02.03.2010, mis on siiski oluliselt pikem periood, kui kaebuse esitaja poolt märgitud 2 tööpäeva. Kaebaja ei esitanud vastustajale nõutud põlluraamatuid. Põlluraamatute pidamise kohustus tuleneb veeseaduse § 261 lõikest 7, mis sätestab üheselt põllumajandusega tegeleva isiku kohustuse pidada põlluraamatut. Nimetatud kohustus on kirjas ka kasutusvalduse seadmise lepingutes ja oli üheks kasutusvalduse seadmise tingimuseks maavanema korraldustes, millega kaebuse esitaja nõustus. Põlluraamatu pidamine annab 9 vastustajale ülevaate, milliseid töid on kasutusvalduses oleval maatükil tehtud ning võimaluse hinnata, kas kasutusvaldaja on maa suhtes käitunud heaperemehelikult. Heaperemehelik käitumine maa suhtes eeldab muuhulgas ka seda, et põllumajandustootja täidab kõiki talle seadusandlusega pandud kohustusi. Kaebuse esitaja on 02.03.2010 vastuses nr 1/144-T leidnud, et põlluraamat on eelkõige keskkonnakaitse eesmärke täitev instrument. Vastustaja on leidnud, et riigil, kui maaomanikul, on õigus maa kasutusvaldusesse andmisel nõuda kasutusvaldajalt keskkonnakaitsest tulenevate nõuete täitmist kasutusvalduse aja jooksul ning põlluraamat keskkonnakaitse eesmärke täitva instrumendina, annab ka selles osas vastustajale vajalikku infot maa heaperemeheliku kasutamise kohta. Isegi kui nimetatud põlluraamatu pidamise kohustus ei oleks olnud tingimusena ära toodud kasutusvalduse lepingutes ja nende aluseks olevates maavanema korraldustes, oleks kaebuse esitaja pidanud seda kohustust ikkagi täitma, sest nimetatud kohustus tuleneb veeseadusest. Kirjeldatu alusel tuleb kaebus jätta rahuldamata Menetluskulude jaotus. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.