Obsah (5)

§ 119§ 159§ 398§ 2§ 100

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Ulvi Loonurm ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 30.09.2013 Tallinnas Tsiviilasja number 2-13-2

) § 196 alusel. Arvestades laenu seost pooltevahelise frantsiisisuhtega ning Lepingu erakorralist ülesütlemist võlgniku rikkumiste tõttu, ei saanud võlausaldajalt kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huvisid arvestades mõistlikult nõuda laenusuhte jätkamist. Sel meelel on ka Harju Maakohus oma 12.04.2013 otsuses. Lisaks kõigele muule, ei ole võlgnik tasunud ka seadusest tulenevat intressi. Seega on võlausaldaja ja võlgniku vahelised lepingulised suhted eelpool viidatud ülesütlemisavaldusega üles öeldud ja sellega seoses on muu hulgas sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustus seni tasumata laen täies ulatuses tagastada. Poolte vahel ei ole kokkulepet, et võlgnik võiks pärast laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist jätkata laenu tagastamist samal viisil nagu lepinguliste suhete kehtivuse ajal. Sellegi poolest on võlgnik jätkanud laenu tagasimaksmist endale sobivatel kuupäevadel ning endale sobivate summadega. Viimane tagasimakse toimus võlgniku poolt 16.05.

1. Seda pärast 12.04.2013 kohtuotsust, kus kõigile arusaadavalt on kohus väljendanud, et nii laen kui ka frantsiisileping on kohe kindlasti üles öeldud seisuga 01.01.
2. Kui lähtuda võlgniku jätkuvate väidete õigsusest, et leping ja laenu kokkulepe ei olnud seotud ning lepingu ülesütlemine ei mõjutanud laenu kokkulepet (võlausaldaja eelnevate väidetega ei nõustu), siis saab ikkagi väita, et laenuleping on lõppenud. Vastavat soovi on võlausaldaja sõnaselgelt avaldanud oma 05.12.2011 kuupäevaga dateeritud ülesütlemise teates. Laenusuhte erakorralise ülesütlemise tõttu on võlgniku laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks. Võlgnik ei ole siiani kogu laenusummat täies ulatuses tagastanud. Laenu tagastamise kohustus on sissenõutavaks muutunud 01.01.
3. Kuigi pooltevaheline laenusuhe oli seotud frantsiisisuhte kehtivusega ja laen tulnuks tagastada 01.01.2012 (ehk alates hetkest, mil leping loeti ülesöelduks ja muutus sissenõutavaks laenu tagastamise kohustus), siis ka juhul, kui võlgnik peaks asuma seisukohale, et laen ja leping ei olnud omavahel seotud (mh laenu tagastamise tähtaja osas) ning 05.12.2011 avaldus lepingu ja laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli tühine siis ka sellisel juhul saaks pooltevahelise laenusuhte lugeda ülesöelduks ja võlgniku kohustuse laen tagastada, saabunuks. Juhul, kui käsitleda laenusuhet näiteks tähtajatuna ja 05.12.2011 avaldust laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tühisena, siis saaks sellegi poolest asuda seisukohale, et võlgniku kohustus laen tagastada, on muutunud sissenõutavaks. Laenukohustus oli 23 736,77 eurot, mis tuleneb võlausaldaja ülekannetest võlgniku arvelduskontole ehk 17 366, 77 eurot ja 12.04.2013 hagiavaldusest tsiviilasjas 2-11-62796, kus põhinõue 6370 eurot on määratud maksmisele. Võlgnik on juba tagastanud 7358, 68 eurot. Võlgniku vastuväited Võlausaldaja nõue ei ole selge ja pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata. Võlausaldajal puudub võlgniku suhtes sissenõutav nõue, laen ei ole koheselt sissenõutav ja leppetrahvinõuded on alusetud. Võlausaldaja on varasemalt esitanud võlgniku suhtes vähemalt ühe samasisulise pankrotiavalduse. Harju Maakohus tegi 30.05.2012 määruse tsiviilasjas 2-12-10893, millega jättis võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, ajutise halduri nimetamata ja kõik menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja ei esitanud viidatud kohtumäärusele kaebust ja see on jõustunud. Nimetatud pankrotimenetluse aluseks oli võlausaldaja 14.03.2012 pankrotiavaldus. Kohtumääruses ja pankrotiavalduses on jälgitav, et pankotiavaldus esitati samuti laenu kohese tasumise nõudes, viidati samadele kokkulepetele, nende väidetavale lõppemisele ja sealt tulenevatele nõuetele. Samuti nähtuvad kohtumäärusest võlgniku põhilised vastuväited ja need ei ole muutunud. Kohus leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnik ei näe põhjust, miks peaks analoogilise pankrotiavalduse suhtes kohtu seisukohta täna olema 4 erinev. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg. 1 p. 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui samade poolte vahel on sama vaidluse osas jõustunud lahend. Vähemalt väidetavale laenuvõlgnevusele tuginevas osas ei saa sisult sama pankrotiavaldust lõputult menetleda. Võlausaldaja on võlgniku suhtes algatanud ka tsiviilasja 2-12-31653, kuid selle sisu ei ole võlgnikule teada. Tsiviilasja 2-11-62796 toimiku maht ületab 700 lehekülge, mille põhisisu on poolte väga mahukad menetlusdokumendid koos kümnete kui mitte sadade lisadega. Leppetrahvinõuetel 499 000 eurot puudub alus. Frantsiisilepingu p. 8 kohased tegevuspiirang ja seda tagav leppetrahv 10 000 eurot ei kohaldu, kuna frantsiisilepingu lõppemine oli tingitud frantsiisiandja poolsest lepingu rikkumisest (lepingu p 8.3). Frantsiisilepingu ütles üles võlgnik, mitte võlausaldaja. Võlausaldajal puudub seega leppetrahvinõue. Frantsiisilepingu p. 12.6 kohane leppetrahvinõue 10 000 eurot puudub, kuna võlgnik ei ole konfidentsiaalsuskohustust rikkunud. Frantsiisilepingu punktides 16.4 ja 16.5 sätestatud rikkumisi ei ole võlgnik toime pannud, mistõttu puudub alus sama lepingu punktis 16.6 sätestatud leppetrahvi nõudeks. “SUSHI CAT” kaubamärki ei ole võlgnik pärast frantsiisilepingu lõppemist kasutanud ja võlausaldaja on ise keeldunud nüüd nõutavate sümboolika/materjalide vastu võtmisest. Võlausaldaja on olnud

§ 119lg.

1 järgses vastuvõtuviivituses. Võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnikku rikkumistest ja kavatsusest leppetrahvi nõuda eelnevalt mõistliku aja jooksul informeerinud (

§ 159lg.

2). Leppetrahvi summad ületavad ilmselt tegelikku kahju ja neid tuleb vähendada. Võlausaldaja ei ole isegi selgitanud, millega seoses ta kahju kannatanud on. Samuti esitas võlausaldaja samade väidetavate intellektuaalomandi rikkumiste, mille osas ta nüüd leppetrahvinõudeid esitab, kuriteoteate Põhja Ringkonnaprokuratuuri, mille osas aga kriminaalmenetlus alustamata jäeti. Ka valdavalt kriminaalõigusega tegelevate menetlejate seisukohalt olid võlausaldaja väited võlgniku väidetavate rikkumiste kohta ebaselged. Võlgnik tagastab võlausaldajale laenu igakuiselt vastavalt 16.08.2011 kokkuleppe punktile 15. Maakohtu määrus ja selle põhjendused Maakohus jättis avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata, ajutise halduri nimetamata ja lõpetas menetluse. Menetluskulud jäid võlausaldaja kanda. Pankrotiavalduse kohaselt tulenevalt võlgnikupoolsetest korduvatest tõsistest lepingu- ja seaduserikkumistest ütles võlausaldaja peale mitmeid meeldetuletusi, hoiatusi ja leppetrahvide mittetasumist lepingu ning kokkuleppe 05.12.2011 teatega erakorraliselt üles.

§ 398

lg 1 kohaselt, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenuandja võib tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Võlausaldaja on käsitlenud ka 05.12.2011 avaldust, kui laenulepingu korralise ülesütlemise avaldust, mil muutunuks laenu tagastamise nõue, arvestades seaduses ettenähtud etteteatamistähtaega, sissenõutavaks alates 06.02.2012. Võlausaldaja nõue ei ole selge ja tekkinud tsiviilõiguslik vaidlus kuulub lahendamisele hagimenetluses. Võlgniku suhtes ei ole võimalik rakendada pankrotimenetlust enne, kui on vaieldud hagimenetluse korras läbi pankrotiavalduse aluseks olevad asjaolud ja rahalise summa sissenõutavus. Võlausaldaja on kohtule esitanud 16.08.2011 allkirjastatud lepingu, kus on kajastatud leppetrahvisummad, 16.08.2011 allkirjastatud kokkuleppe tähtajatu laenu tagastamise tingimused osas, 01.10.2011 aktiga üle antud laenu alusdokumendid, sealjuures viidates asjaolule, et võlgnik on laenu osaliselt tasunud seisuga 16.05.2013, summas 7358, 68 eurot. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik ei ole 18.05.2013 esitatud pankrotihoiatusele vastanud ega vastu vaielnud, ei ole püsiva maksejõuetuse hindamisel määrav. Võlgnik on nõudele 5 põhjendatult vastu vaielnud, nõude suuruse olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest.

§ 2

lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg. 1 p. 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Asjaolu, et lepinguliste kohustuste täitmise üle pooled vaidlevad, kinnitab Harju Maakohtu 30.05.2012 määrus tsiviilasjas 2-12-10893, Sushi Cat Planet OÜ 14.03.2012 pankrotiavaldus, Sushi Kitty OÜ 13.05.2013 apellatsioonkaebus tsiviilasjas 2-11-62796, Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2013 määrus tsiviilasjas 2-11-6279, kohtukutse Tallinna Ringkonnakohtu istungile tsiviilasjas 2-11-62796, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 23.02.2012 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis. Seega on pankrotiavalduse aluseks olevad asjaolud osaliselt vaidlusküsimused tsiviilasjas 2-11-

1. Harju Maakohus on 12.04.2013 võlausaldaja hagi rahuldanud ja mõistnud võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 6480, 84 eurot. Õige on see, et kohtuotsus ei ole jõustunud ja sellest ei nähtu selle kohene täidetavus. Võlgnik kohtuotsusega ei nõustunud ja esitas 13.05.2013 maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse täielikult ja tsiviilasja lahendist ning apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt on vaidluse all võlausaldaja poolse 05.12.2011 frantsiisilepingu ülesütlemise kehtivus, ja võlausaldaja ja võlgniku vahelise laenusuhte jätkuv kehtivus. Seega ei ole õige pankrotiavalduses toodud väide, et võlausaldaja pankrotiavalduses märgitud nõue vaidluse all ei ole. Pankrotiavalduses toodud jõustumata kohtulahend ei ole pooltele siduv ega saa olla täitedokumendiks, kuivõrd apellatsioonkaebus on võetud Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse, sealjuures on istung määratud 28.10.
2. Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lõikele 1 peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Võlausaldaja ei ole avalduses ja sellele lisatud dokumentides oma nõuet piisavalt tõendanud. Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võib võlausaldaja PankrS § 10 lg. 2 p. 1 kohaselt muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja ei ole avalduses põhjendanud ega põhistanud piisavalt, et võlgniku ettevõtte on maksejõuetu. Maksejõuetusele on viidatud vaid üldsõnaliselt toetudes väitele, et võlgnik ei ole reageerinud pankrotihoiatusele. Pankrotimenetlus tuleb võlausaldaja avalduse alusel jätta algatamata, kohaldades PankS § 15 lg. 2 p. 1, sest võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu, võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 1 lg. 2 mõttes ja nõude üle tuleb vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vaidlust ei ole mitte laenu üleandmise osas, vaid lepingu ülesütlemise ja laenu tagastamise üle, mis on selgeks vaidlemata hagimenetluses. Leppetrahvinõuete aluseks olevad asjaolud on samuti vaidluse all Tallinna Ringkonnakohtu menetletavas tsiviilasjas 2-11-62796, mistõttu ei ole leppetrahvinõuded selged. Määruskaebus Võlausaldaja palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja kuulutada välja võlgniku pankrot. 6 Asjaolu, et võlgnik on Harju Maakohtu 12.04.2013 otsusega tsiviilasjas 2-11-62796 apellatsiooni korras vaidlustanud, ei oma pankrotimenetluse kontekstis mitte mingit tähendust. Tegemist on iseseisva nõudega. Samuti ei ole tsiviilasja 2-11-62796 objektiks frantsiisilepingu ja laenukokkuleppe lõpetamine, nagu võlgnik pankrotiistungil kohut segadusse viies mainis. Pankrotiavaldusele lisatud sihtotstarbelise laenu sisu detailselt kirjeldava tabeli on jätnud kohus tähelepanuta olgugi, et tabelis kohtuotsusega väljamõistetud summat ei eksisteeri. Kohus on samuti jätnud tähelepanuta asjaolu, et võlgnik ignoreerib täielikult oma dokumentide esitamise kohustust, tagastab laenu suvalistel kuupäevadel ja suvalistes summades, samas eksitab pahatahtlikult kohut alusetu väitega, nagu frantsiisileping (ning selle lahutamatuks osaks olev laenu kokkulepe) oleks tänaseni kehtiv. Samuti väidab võlgnik alusetult, et pole leppetrahvinõudeid võlausaldaja käest kätte saanud mõistliku aja jooksul, kuigi võlausaldaja on vastavad leppetrahvi nõuded võlgnikule esitanud koheselt peale frantsiisilepingu ja laenu kokkuleppe ülesütlemist, mille kättesaamist on võlgnik ise sõnaselgelt tunnistanud. Muuhulgas esitas võlgnik vastuväite pankrotiavaldusele ca 1 tund enne kohtuistungi algust, mis selgelt näitab võlgniku suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Vastus määruskaebusele Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Edasine menetluse käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kohtumäärus on seaduslik ja määruskaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kohus jätab PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt võlgniku vastuväited pankrotiavaldusele tuleb lugeda põhjendatuks ning vaidlus nõude üle kuulub lahendamisele hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Nõue ei ole selge, kuna poolte vahel on vaidlus nii faktilistes asjaoludes kui kohalduvas õiguses. Nõudega seotud asjaolud tuleb tuvastada, mis PankrS § 2 kohaselt ei kuulu pankrotimenetluse ülesannete hulka, vaid mille üle kohus saab otsustada hagimenetluses. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata. Poolte esitatud väited on vastukäivad ning kohtul puudub alus eelistada ühe poole seisukohti ja tõendeid a priori teise poole omadele. Pooltevaheliste suhete ning õigusliku olukorra väljaselgitamine, sh nõude olemasolu kindlakstegemine, eeldab asjaolude tuvastamist ja 7 õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sisulised vaidlused nõuete olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul ka kohustus käsitleda pankrotimenetluse algatamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse või ebaselguse üle. Nõude selguse või ebaselguse hindamine pankrotimenetluse algatamise eeldusena on seetõttu kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kohtul on nõude põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolus või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja lahendamist hagimenetluses. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus käesolevas asjas oma kaalutlusõiguse piire ületanud. Tiit Kollom Ulvi Loonurm Ele Liiv 8