3-11-1217/55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-1217 Haldusasi Menetlusvorm A.S`i kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 300 000 eurot ning Viru Vangla 14.04.2011 käskkirja nr 63/747-D tühistamiseks kohtuistung 05.04.2012 Menetlusosalised kaebuse esitaja A.S, vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. 14.03.2011 keeldus A.S allumast vanemvalvur A. Luberg`i korraldusele võtta seina pealt maha kaks ikooni ning A. Strelstovi suhtes alustati distsiplinaarmenetlus, mille tulemusena määrati talle Viru Vangla 14.04.2011 käskkirjaga nr 6-3/747-D distsiplinaarkaristuseks kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine. 11.05.2011 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja A.S´i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7000 eurot ning Viru Vangla 14.04.2011 käskkirja nr 6-3/747-D tühistamise nõudes. KAEBUSE PÕHJENDUSED
4. Kaebaja palub kohtul tühistada Viru Vangla 14.04.2011 käskkirja nr 6-3/747-D ja hüvitada talle põhjustatud hingeliste kannatuste ja üleelamiste eest mittevaraline kahju summas 7000 eurot. Kaebaja leiab, et vangla on kohustatud tema usuliste vajadustega arvestama, tema karistamine usuliste veendumiste pärast on õigusvastane ja põhjendamatu. Kaebaja leiab, et rikutud on vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 62, Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 41, § 18 ja §
5. Lisaks palub kaebaja kohtul veenduda kambri nr 1287 ebainimlikes tingimustes. Kaebuse kohaselt on kambris nr 1287 seinad värvist lahti koorunud, täis kirjutatud ning joonistatud; laua keskel on auk suurusega 27 x 4 cm. Kaebaja leiab, et lisaks tema õigusvastasele karistamisele tema usuliste veendumuste pärast on rikutud tema õigusi ja vabadusi ning põhjustatud talle kahju ka õigusvastaste ja inimväärikust alandavate kartseritingimustega. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6. Vastustaja Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja rõhutab, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on kehtiv, mistõttu ei ole kaebajat karistatud õigusvastaselt. Kaebajat ei ole karistatud mitte tema usuliste veendumuste pärast, vaid vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest. Vastustaja märkis, et vangla tagab kinnipeetavatele küll usuliste vajaduste rahuldamise, kuid see õigus ei ole piiramatu. Kuna seintel olevad esemed takistavad vanglas järelevalve teostamist ning võimaldavad peita keelatud esemeid, siis oli korraldus ikoonide eemaldamiseks vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ning tegemist oli seadusliku korraldusega. Vastustaja märgib, et isegi juhul, kui kaebaja on seisukohal, et tegemist ei olnud seaduslike korraldustega oli kaebajal kohustus korraldustele alluda. Vastustaja leiab, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane.
7. Tuginedes vangistust reguleerivate õigusaktide ja RVastS sätetele ning EIÕK seisukohtadele selgitas vastustaja, et kaebaja distsiplinaarselt karistamine oli õiguspärane ning kambri nr 1287 tingimused vastavad VSkE-s sätestatud nõuetele ja puudused ei ole kvalifitseeritavad inimväärikuse alandamisena, mistõttu kaebajale ei saanud tekkida RVastS sätete alusel hüvitamisele kuuluvat kahju.
8. 05.04.2012 toimunud videokonverentsina peetaval kohtuistungil märkis kaebaja, et taotleb 300 000 euro enda kasuks väljamõistmist ning jääb oma kaebuse juurde. Vastustaja esindaja kohtuistungile ei ilmunud, vaid esitas taotluse asja arutamiseks ilma vangla esindaja osavõtuta. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
9. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Samuti oli vanglaametniku korraldus, võtta seinalt ära kaks ikooni, seaduslik ja korralduse mittetäitmisega pani A.S toime distsipliinirikkumise. Vanglaametniku korraldusele allumata jätmine on käsitletav kinnipeetava distsipliinirikkumisena ning selle eest on vanglal õigus VangS § 63 alusel kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada (võib kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks). Kohus nõustub selles osas kaebajaga, et VangS §ga 62 on kinnipeetavatele tagatud usuliste vajaduste rahuldamine. Samas pöörab kohus kaebaja tähelepanu, et nimetatud säte ei ole piiramatu ning kuna kaebaja jättis 14.03.2011 süüliselt allumata vanglaametniku korraldusele võtta seinalt ära ikoonid, mis vanglaametniku arvates takistavad järelevalve teostamist, siis oli kaebaja karistamine distsiplinaarkorras õiguspärane ja VangS sätetega kooskõlas. Kohus on seisukohal, et piirangud julgeolekukaalutlustel kaaluvad igal juhul üles kaebaja isiklikud huvid. 2 Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
10. märtsi
11. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03 p 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused ikoonide seinalt mitteäravõtmiseks, mistõttu on ta rikkunud VangS § 67 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud.
12. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse nõudeid. Viienda üksuse valvur Andrei Lubergi 14.03.2011 koostatud ettekandest nr 1136 (t.lk.42) nähtub, et 14.03.2011 kell 08.10 hoones S8, osakonnas S9 keeldus kinnipeetav A.S allumast talle antud korraldusele võtta seina pealt maha kaks ikooni. Distsiplinaarmenetluse käik protokolliti (t.lk.46) ja protokolli tutvustati kaebajale, kellele anti võimalus lisa vastuväidete tegemiseks, kuid kinnipeetav keeldus protokolli allkirjastamast, ega esitanud vastuväiteid. Distsiplinaarkaristuse määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjana (t.lk.47-48), karistuse valikut on põhjendatud ja on välja toodud kaalutlused. Distsiplinaarkaristus määrati VangS § 64 lg-s 41 toodud tähtaja jooksul. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlusalune käskkiri vastab HMS § 54 nõuetele ning distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas VangS §-s 64 sätestatuga, määratud karistuse raskusaste on proportsioonis üleastumise raskusega. Tulenevalt eeltoodust puudub kohtu arvates alus käskkirja tühistamiseks.
13. Vangistuse täideviimist reguleerivad VangS ja selle alusel vastu võetud muud õigusaktid. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri, kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VSkE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. VSkE § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartserikambri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, wc. Täpsemaid nõuded wc-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei tulene VSkE-st nõuet, et wc peab olema eraldatud. Kohus, tuginedes vangistuse täideviimist reguleerivatele õigusaktidele ja Viru Vangla esitatud fotomaterjalile (t.lk.57-61), on seisukohal, et Viru Vangla kartserikambrid, sh kamber nr 1287, vastavad kõikidele VSkE-s sätestatud nõuetele ning nõustub selles osas vastustajaga, et nimetatud tingimused võivad kaebajale olla küll ebamugavad, kuid mitte inimväärikust alandavad ja mis tingiksid kahju hüvitamise.
14. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebajal on õigus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui talle oli saabunud vähemalt üks RVastS § 9 lõikes 1 loetletud tagajärgedest ja see pidi olema saabunud Viru Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Ehkki seaduse mõtte kohaselt võib lisaks RVastS § 9 lõikes 1 kirjeldatud olukordadele esineda ka muid rikkumisi, mil isikule tekitatakse avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes mittevaralist kahju, on just kõnealuses sättes loetletud olukorrad need, mil seadus aktsepteerib mittevaralise kahju hüvitamist rahas. 3 Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral eelkõige tuvastada, kas isikul on tekkinud mittevaraline kahju, kas toiming, millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos kahju tekkimise ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
15. RvastS näeb küll mittevaralise kahju hüvitamise alusena ette tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise, kuid seejuures on kaebajal jäänud tähelepanuta, et mitte igasugust ebamugavustunnet, mida kinnipeetaval vanglas viibides kogeda tuleb, pole võimalik käsitleda tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saavad vastavad kannatused kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine, ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt minimaalset raskusastet ning selle tagajärg on reaalne. Euroopa Inimõiguste Kohus on inimväärikuse alandamisena kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Kohtu hinnangul ei ole kaebuses toodud asjaolud võrreldavad eeltoodud olukordadega, mistõttu ei ole alandatud kaebaja inimväärikust. Kuivõrd füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste puhul ei ole nende mõõtmine objektiivselt võimalik, peab moraalse kahju tõendatuks lugemisel olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb. Iga kahjuliku tagajärje tõendamisel tuleb viidata konkreetsetele tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Kohus on seisukohal, et ei ole tõendatud kaebaja inimväärikuse alandamine. Üksnes kinnises asutuses viibimine võib olla stressitekitav, kuna peab harjuma vangistusega kaasnevate piirangutega. Seega ei ole tuvastatud kaebaja inimväärikuse alandamine või tema õiguste rikkumine, mis tingiks kahju rahalise hüvitamise.
16. Kohtu hinnangul võis korraldus ikoonid seinalt maha võtta ja hilisem kaebaja kartsa paigutamine põhjustada küll kaebajale teatud ebamugavusi, kuid mitte selliseid kannatusi, mis annaks alust arvata, et kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud alustel. Tõendatud ei ole, et ikoonide seinalt maha võtmine ja kartsa paigutamine oleks kaebajale põhjustanud vaimseid või füüsilisi kannatusi, sellega oleks alandatud kaebaja inimväärikust või põhjustatud talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega.
17. Usuvabadus, kui põhiõigus on sätestatud PS §-s 40, mille kohaselt on igaühel südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda tervist ega kõlblust. Seega tuleneb PS-st, et usutalituste täitmist on võimalik piirata avaliku korra, tervise ja kõlbluse kaitseks. Kinnipidamiskohas on usutalituse täitmise erisused sätestatud ka kirikute ja koguduste seaduses (edaspidi KirikS), mille § 9 lg 1 kohaselt ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. Seega tuleneb nii EIÕK praktikast, kui ka Eestis kehtivast õiguslikust regulatsioonist, et usuliste vajaduste rahuldamine ei ole piiramatu õigus ning kinnipidamisasutuses korra ja julgeoleku tagamiseks on lubatav teatud usuliste vajaduste rahuldamise piiramine. Käesoleval juhul oli kaebajale antud korraldus ikoonide seinalt ära võtmiseks otseselt seotud vajadusega tagada sisekord ja julgeolek. Kaebajal ei lubatud küll ikoone seinal hoida, kuid seetõttu ei saanud tal jääda usulised 4 vajadused rahuldamata või tekkida muu kahju. Samuti ei ole tuvastatud VangS § 41 rikkumine. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebajale ei ole tekkinud RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat kahju ning kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
18. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Mare Krull kohtunik 5