← Eesti

3-08-2267/231

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2012, Tallinn Haldusasja n

) 01.03.2005 jõustunud uus § 15 lg 1 andis Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ja nende rakendamise kord.

§ 15

lg-d 2 ja 3 täpsustasid ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamise põhimõtteid. Muu hulgas pandi Vabariigi Valitsusele kohustus arvestada sellega, et ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus peab jääma vahemikku 21–25% (

§ 15lg 3 p 5).

3.

§ 15

lg-s 1 sätestatud volitusnormi alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 21.02.2005 määrus nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“ (määrus nr 36) jõustus samuti 01.03.

  1. Määruse nr 36 § 3 kohaselt rakendatakse ravimite jaemüügil proportsionaalset juurdehindlust ja fikseeritud juurdehindlust, kusjuures ravimite juurdehindluse piirmäärad on toodud määruse lisaks olevas tabelis, mille p 2 kohaselt jäävad ravimite jaemüügil juurdehindluse piirmäärad sõltuvalt ühe originaali ostuhinnast vahemikku 0–40% või 6–80 krooni.
  2. OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tunnistada määrus nr 36 põhiseadusevastaseks ja mõista Vabariigi Valitsuselt kaebajate kasuks välja hüvitis põhiseadusevastase õigustloova aktiga tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks.

§ 15

lg 3 p 5 kohaselt peab ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus jääma vahemikku 21–25%. Sotsiaalministeeriumi

  1. a analüüsi kohaselt oli
  2. a-l ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus aga 18,66%. Vabariigi Valitsus on olnud 2

(18)3-08-2267 tegevusetu määruses nr 36 sätestatud jaemüügi juurdehindluse piirmäärade

§-s 15 sätestatuga kooskõlla viimisel. Seadusega vastuolus olev määrus on põhiseadusevastane ja tuleb jätta kohaldamata. Ka juurdehindluse piirmäärade kehtestamise põhimõtteid ette nägevad

§ 15

lg-d 2 ja 3 on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna apteekide majandustegevusele ja tulu saamise võimalusele seatud piirangud ei võimalda neil kasumlikult tegutseda. Kaebajatele on tekkinud kahju saamata jäänud juurdehindlustulu näol, kuivõrd nad on olnud ravimite müümisel seotud määruses nr 36 sätestatud piirmääradega ja kaebajate kaalutud keskmine juurdehindlus on seetõttu olnud madalam

§ 15lg 3 p-s 5 sätestatust.

Saamata jäänud tulu arvestamisel on lähtutud kaebajate tegelikele müükidele lisatud maksimaalsest seaduses sätestatud kaalutud keskmisest juurdehindluse määrast (25%). Riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 14 sätestatud eeldused kahju hüvitamiseks on täidetud.

§ 15

lg-d 1 ja 3 ning määrus nr 36 on kaebajate suhtes otsekohaldatavad, sest need normid määratlevad äärmiselt selgelt juurdehindluse piirid ravimite hinnagruppide suhtes ehk juurdehindlus sõltub kaupade sisseostuhinnast. Kaebajatel puudub võimalus keelduda määruse nr 36 täitmisest (sellise rikkumisega võiks kaasneda tegevusloa kaotus). Samuti kuuluvad kaebajad RVastS § 14 lg 1 tähenduses eriliselt kannatanud isikute hulka, sest ravimite jaemüügiga tegelevad ja apteegiteenust osutavad äriühingud on kindlatele nõuetele vastav ettevõtjate rühm, kellele vastav regulatsioon on suunatud. Kaebajad kuuluvad otseselt

§ 15ja selle alusel kehtestatud määruse normiadressaatide hulka.

Kaebajad on müünud ravimeid (osutanud apteegiteenust) ja see on olnud nende ainus ettevõtlus. Apteek ei tegutse teistes valdkondades, mistõttu puudutab

regulatsioon kaebajate kogu tegevust. 5. Vabariigi Valitsus palus kirjalikus vastuses jätta kaebused rahuldamata. Vastustaja leidis, et ei ole tõendatud, et kaebajatele on väidetav kahju tekkinud just juurdehindluse piirmäärade tõttu. Määrus nr 36 ei ole vastuolus seadusega, kuna arvestab koosmõjus kõiki

§ 15

lg-s 2 toodud kriteeriume, sealhulgas ravimite kättesaadavust ja tarbijate huve, mitte ainult kaebajate poolt rõhutatud kaalutud keskmise juurdehindluse protsenti. Kaalutud keskmise juurdehindluse protsent ei oma seost ravimite müügist saadava juurdehindlustuluga rahas. Täidetud ei ole RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldused: õigusnormi otsekohaldatavus ja kaebajate kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma. 6. Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2010 otsusega kaebused rahuldamata. OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) kahjunõue on esitatud RVastS § 14 alusel, millega piiratakse õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ning avaliku võimu kandja vastutus tekitatud kahju eest saab järgneda kõigi RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud eelduste üheaegse esinemise korral. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt on lisaks oluline, et vaidlusaluse normiga oleks rikutud kannatanu subjektiivseid õigusi. Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamine on võimalik erandlikel, erakordsetel asjaoludel. Isik ei pea vastutuse tekkimiseks olema mitte üksnes kahju kannatanud, vaid „eriliselt“ kannatanud. See viitab kannatuste suuremale raskusastmele, intensiivsusele, erakordsusele võrreldes teiste sama normi tõttu kahju kannatajatega. RVastS § 14 lg 1 eesmärgi, sisu ja ulatuse mõistmiseks tuleb arvestada sätte kujunemislugu, mis on kajastatud „Riigivastutuse seaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu“ seletuskirjas ning mis kinnitab RVastS § 14 lg-s 1 toodud vastutuse piiratust ja vajadust välistada massilised nõuded, mis võivad tuleneda põhiseadusevastasest õigustloovast sättest. Seadusandja eesmärk õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel oli kombineerida kaks erinevat Euroopa Liidu õiguses tunnustatud kontseptsiooni: esiteks Euroopa Kohtu praktikas kujundatud nn Francovichi kahju, mille nõudeõiguse omandab isik juhtumitel, kui riik ei ole täitnud oma EL õigusest tulenevaid kohustusi; ning teiseks 3

(18)3-08-2267 kaebeõigus Euroopa Kohtule hagi esitamiseks, mis tulenes EÜ asutamislepingu art 230 lg-st 4 (nn Plaumanni reegel). Nn Francovichi kahju puhul on vastutuse eeldused järgmised: rikutud õigusnorm peab olema kavandatud andma üksikisikutele õigusi; riigi rikkumine on oluline; esineb põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel (vt Euroopa Kohtu 19.11.2001 otsus liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90; 05.03.1996 otsus liidetud kohtuasjades C-46/93 ja C-48/93, eriti p 71). Nn Francovichi kahju puhul ei sätesta Euroopa õigus seejuures nõudeõigust üksnes „eriliselt kannatanud“ isikutele, vaid kõikidele kahju kannatanutele. Käesoleval juhul ei ole kaebajate kahjunõude aluseks EL õiguse ebaõige ülevõtmine, vaid nõue on esitatud riigisisese õiguse alusel. Kehtiv õigus ei välista õiguskaitsevahendite erinevust EL õiguse ja põhiseaduse rikkumise korral. „Otsene ja individuaalne puutumus“ ehk nn Plaumanni reegel (vt ka K. Jürimäe ettekanne – http://www.riigikohus.ee/vfs/767/Foorum08_Jurimae.pdf) haakub üheselt RVastS § 14 lg-s 1 toodud mõistega „eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumine“, mis tähendab, et normi tõttu kannatanud isikute rühmas tuleb moodustada teatud objektiivsete tunnuste alusel alamrühm, kuhu kuulub väiksem hulk isikuid, kelle kannatused on erilised ehk kes on iseäranis kannatanud. Käesoleval juhul ei ole OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) esile toonud mistahes asjaolusid, mis eristaks neid „kannatuste astmelt“ teistest Eesti apteegiteenuse osutajatest, kellele

§ 15

ja määrus nr 36 samamoodi laienes.

§ 15

lg 3 p 5 näeb ette, et ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus peab jääma vahemikku 21–25%. Siin on silmas peetud jaemüügisektori kaalutud keskmist juurdehindlust, mida kinnitab ka

§ 15

lg 2.

§ 15

lg 3 p 5 suunatust mitte konkreetse ettevõtja majanduslike huvide kaitsele, vaid sektori kui terviku kaitseks kinnitab asjaolu, et juurdehindluse piimäärad kehtestab Vabariigi Valitsus abstraktse sisuga õigustloova aktiga, mitte konkreetsele ettevõtjale suunatud haldusaktiga. Lisaks nähtub

§ 15

lg 2 sõnastusest, et ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus selgub Sotsiaalministeeriumi iga-aastasest analüüsist, mis koostatakse terve sektori kohta. Vabariigi Valitsus ei taga ega saagi oma määrusega tagada konkreetse ettevõtja kaalutud keskmist juurdehindlust teatud vahemikus, kuna see sõltub ettevõtja profiilist ja enda ärilistest otsustest ja tegevusest (kaubasortimendist, läbimüügist). Nii näiteks võib olla majanduslikult kasumlikum müüa madala juurdehindlusprotsendiga kallimat ravimit, kuna sellest saadav reaalne tulu on suurem kui kõrge juurdehindlusprotsendiga odavama ravimi müümise puhul (juurdehindlusprotsent ja tulu absoluutarvudes on omavahel pöördvõrdelises seoses). Seega ei ole

§ 15

lg 3 p 5 eesmärk tagada igale konkreetsele ettevõtjale juurdehindlusprotsent kindla suurusena või vahemikuna ning seda pole ka objektiivselt võimalik teha. Järelikult ei anna see säte kaebajatele subjektiivseid õigusi ning nad pole käsitatavad

§ 15lg 3 p 5 otseste adressaatidena. RVast

S § 14 lg-s 1 sisalduv eeldus – rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav – pole kaebajate puhul täidetud. PS § 3 lg 1 ja § 87 p 6 rikkumine Vabariigi Valitsuse poolt (s.o määruse nr 36 kehtestamisel seaduses sätestatud volitusnormi piiride võimalik ületamine) oleks kohtu hinnangul käsitatav avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisena RVastS § 14 lg 1 mõttes. Kuid juhul, kui puuduvad muud RVastS § 14 lg-s 1 toodud alused, ei oma määruse võimaliku põhiseadusevastasuse tuvastamine käesoleva asja lahendamise jaoks enam tähtsust ega oleks norm seetõttu asjassepuutuv (st kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega), sest kaebus tuleks jätta rahuldamata juba RVastS § 14 lg 1 teiste eelduste mittetäidetuse tõttu. 7. OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) esitasid 31.05.2010 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused halduskohtu otsuse tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus võttis 09.06.2010 määrusega menetlusse OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) apellatsioonkaebuse ja jättis OÜ Akos 4

(18)3-08-2267 Apteek, OÜ Giromax ja OÜ Raja Apteek apellatsioonkaebused käiguta seoses seaduses ettenähtud suuruses riigilõivu tasumata jätmisega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.09.2010 määrusega rahuldamata OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax ja OÜ Raja Apteek taotlused riigilõivu tasumisest osaliselt vabastamiseks, andes neile täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks. OÜ Raja Apteek ja OÜ Giromax tasusid nõutava riigilõivu vastavalt 06.10.2010 ja 07.10.
  1. Riigikohtu üldkogu rahuldas 22.11.2011 otsusega nr 3-3-1-33-11 OÜ Akos Apteek määruskaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 22.09.2010 määruse resolutsiooni p 1 ja saatis OÜ Akos Apteek riigilõivust vabastamise taotluse ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.12.2011 määrusega OÜ Akos Apteek taotluse osaliselt ja vabastas ta riigilõivu tasumisest osaliselt. Sama määrusega võttis ringkonnakohus menetlusse OÜ Giromax ja OÜ Raja Apteek apellatsioonkaebused. OÜ Akos Apteek tasus nõutava riigilõivu 11.01.
  2. Tallinna Ringkonnakohus võttis 12.01.2012 määrusega OÜ Akos Apteek apellatsioonkaebuse menetlusse. Tallinna Ringkonnakohtu üldkogu 24.04.2012 otsusega on haldusasi nr 3-08-2267 seoses kohtunik L. Aasma haigestumisega ümber jagatud kohtunik V. Saarmetsale. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja jätnud arvesse võtmata olulised asjaolud, rikkudes sellega menetlusõiguse normi. Väär on halduskohtu seisukoht, et RVastS § 14 lg-s 1 toodud tingimust „eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumine“ tuleb sisustada täpses vastavuses Euroopa Kohtu praktikas kujunenud nn Plaumanni reegliga, ja seda isegi hoolimata asjaolust, et RVastS § 14 lg 1 ja nn Plaumanni reegel käsitlevad erinevaid olukordi (RVastS § 14 lg 1 reguleerib õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ja Plaumanni põhimõte reguleerib EL akti vaidlustamist Euroopa Kohtus). Halduskohtu tõlgendus on vastuolus RVastS § 14 lg 1 mõtte ja eesmärgi ning Eesti riigivastutuse regulatsiooni alusteesidega. RVastS § 14 lg 1 mõtet on selgitatud „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku, riigivastutuse seaduse, väärteomenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu” (545 SE) seletuskirjas (p 3.7), kus ei ole seda tõlgendatud vastavuses nn Plaumanni reegliga. Kehtiva RVastS § 14 lg 1 eesmärk on varasema redaktsiooniga võrreldes oluliselt laiendada õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni ja kehtestada ühtne kontseptsioon nii riigisisese kui ka EL õigusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks, et see oleks kooskõlas Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud ühenduse riigivastutuse üldpõhimõtetega ning isikutele oleks tagatud efektiivne õiguskaitse kui üks olulisemaid põhiõigusi. Halduskohus on ekslikult leidnud, et seadusandja eesmärk RVastS § 14 lg 1 kehtestamisel oli kombineerida nn Francovichi kahju ja nn Plaumanni reegel, mis viiks RVastS § 14 lg 1 vastuollu EL õigusega. Seadusandja selge tahe oli kehtestada ühtsed reeglid nii riigisisese kui ka EL õigusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks ja laiendada kahju hüvitamise võimalusi. Antud juhul on Vabariigi Valitsus 21.02.2005 määrusega nr 36 kehtestanud delegatsiooninormiga (

§ 15lg 3 p 5) vastuolus oleva regulatsiooni ega ole seda senini kõrvaldanud.

OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) on määruse nr 36 adressaat, sest määrus on temale kui apteegile täitmiseks kohustuslik. Määrus nr 36 on tekitanud OÜ-le Karlova 5

(18)3-08-2267 Apteek (likvideerimisel) alates 01.03.2005 pidevalt rahalist kahju saamata jäänud tulu näol, sest kohustab teda müüma ravimeid

-s ettenähtust väiksema juurdehindlusega. Halduskohus leidis ekslikult, et OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) õigusi pole rikutud ning luges ta sisuliselt isikuks, kes oleks juhuslikult soodsamas seisundis, kui riik oleks tegutsenud õiguspäraselt. RVastS § 14 lg-s 1 väljendatud piirang „kuulumine eriliselt kannatanute hulka“ on kantud kartusest, et isikud hakkavad nõudma riigilt kahju lihtsalt seetõttu, et riik ei ole suutnud mingiks tähtajaks vajalikku üldise sisuga õigusakti kehtestada. Kuna õigustloovad aktid on abstraktse sisuga, on selliste aktide kõigi võimalike tagajärgedega arvestamine väga keeruline ning seetõttu on seadusandja soov piirata üldaktidega tekitatud kahju hüvitamist mõistetav. Antud juhul ei ole aga tegu olukorraga, mida ei olnud võimalik ette näha ning mille puhul saaks rääkida sellisest riskist, mida poleks võimalik vältida mõistlikult kõiki asjaolusid arvestades. Täitevvõim on olnud pikka aega teadlik, et määrusega nr 36 kehtestatud ravimite jaemüügi juurdehindluse piirmäärad on väiksemad kui

-s nõutavad, kuid pole seda vastuolu kõrvaldanud, jättes teadlikult täitmata seadusandja tahte ja tekitades sellega põhjendamatuid kannatusi konkreetselt määratletavatele ettevõtjatele. Sellises olukorras riigi vastutuse välistamine ei saa olla RVastS § 14 lg 1 kaitse-eesmärk ega ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Eriliselt kannatanuteks RVastS § 14 lg 1 tähenduses on kõik Eestis tegutsevad apteegid. Ebaõige on halduskohtu kitsendav tõlgendus, et apteegiteenuse osutajate hulgas oleks vajalik veel mingisuguse täiendava isikute grupi piiritlemine, kes kannatavad määruse nr 36 tõttu erilist kahju. Apteegiteenuse osutajad on spetsiifilised ettevõtjad, kes tegutsevad ühes riiklikult enam reguleeritud valdkonnas. Muu hulgas on seadusandja reguleerinud ravimite hinnakujundust, määrates ära ravimite juurdehindlused kaalutud keskmiste vahemike kaudu ja andes Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada juurdehindlusvahemiku raames konkreetsed ravimite jaemüügi juurdehindluse piirmäärad, mis peavad jääma

-ga ettenähtud raamidesse (st ei tohi olla suuremad ega ka väiksemad). Juurdehindluse piirmäärade kehtestamine on kõige otsesem ja kõige rohkem isiku õigusi riivav ettevõtlusvabaduse piirang.

-st tulenevaid piiranguid arvestades on riik seadnud apteegiteenuse osutajad isikute hulka, kelle õigusi erakordselt piiratakse. Halduskohtu tõlgendus RVastS § 14 lg-le 1 viib selle vastuoluni põhiseadusega, välistades OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) efektiivse kaebeõiguse õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõudmisel, samuti on see tõlgendus vastuolus EL õigusega, mida kohus ka ise tunnistas (vt halduskohtu otsuse p 12). Tuginemine Plaumanni lahendile on asjakohatu ning nn Plaumanni reeglit ei saa siduda kahju hüvitamisega. Nimetatud reegel piirab tegelikult vaid konkreetse kohtu poole pöördumist, mitte kaebeõigust tervikuna, samuti erinevad käesoleva vaidluse asjaolud Plaumanni kohtuasjast oluliselt, sest OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) on määruse nr 36 otseseks adressaadiks, kuivõrd Vabariigi Valitsuse tegevusetus mõjutab otseselt temale

§ 15lg 3 p-ga 5 ettenähtud õigust.

Kohtuotsus on ka vastuoluline, sest ühelt poolt lähtub kohus sätte tõlgendamisel EL õigusest ja kohtupraktikast, kuid teiselt poolt märgib, et EL õigus kohaldamisele ei kuulu, sest vaidlus ei puuduta EL õiguse ülevõtmist. Kui lähtuda EL õigusest, siis ei ole nn eriliselt puudutatud kannatanu väljatoomine tekitatud kahju hüvitamisel oluline (vt liidetud kohtuasi C-46/93 ja C-48/93, p-d 51 ja 71). Kui aga EL õigus pole antud kaasuses asjakohane, siis jäävad arusaamatuks kohtu viited Euroopa Kohtu praktikale ja K. Jürimäe ettekandele. RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks pole vaja, et OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) erineks „kannatuste astmelt“ teistest apteegiteenuse osutajatest, vaid tähtis on tema õiguste oluline rikkumine. Lisaks on OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) 15 aastat kestnud majandustegevus lõppenud, sest apteegi võimalused ettevõtlusega tegeleda ja kasumit teenida olid õigusaktidest tulenevalt piiratud. Oluliseks põhjuseks, miks apteegi finantstulemused jäid alla jätkusuutlikku taset, oli ravimite kaalutud keskmise juurdehindluse langus. Jätkusuutliku 6

(18)3-08-2267 majandamise välistas 01.03.2005 jõustunud määrus nr 36, mis ei järginud

uues redaktsioonis ettenähtut. Halduskohus ei ole esiletoodud asjaolusid sisuliselt hinnanud. OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) majandustegevuse lõppemine ning otseselt riigi tegevusest tulenev regulaarne majandustegevuse ebarentaablus asetab ta selgelt eriliselt kannatanud isikute rühma. Arusaamatuks jääb, milline sündmus saaks äriühinguid „kannatuste astmelt“ veel selgemalt eristada kui juurdehindluse piirmääradest tingitud regulaarne kahjum ja tegevuse lõppemine.

§ 15

lg 3 p-ga 5 on ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus kehtestatud kindla vahemikuna – alampiir 21% ja ülempiir 25% –, kusjuures alampiir on apteekide tulukuse tagamiseks ehk adresseeritud eelkõige apteekide kaitseks ning ülempiir on apteekide tulukuse piiramiseks ehk suunatud põhiliselt patsientidele.

§ 15

lg 3 p 5 eesmärk on seega soodustada apteegiteenuse osutajaid (tagades neile kindla tulu) ning sellest tuleneb nende subjektiivne nõudeõigus Vabariigi Valitsuse vastu selleks, et viimane tagaks ravimite jaemüügi juurdehindluste piirmäärade kooskõla

-ga. Tegemist on üheselt mõistetava normiga, mis on otsekohaldatav ja apteegiteenuse osutajad võivad sellele normile tuginedes nõuda, et Vabariigi Valitsus viiks määruse nr 36 kooskõlla

§ 15lg 3 p-ga 5.

Järelikult on OÜ-l Karlova Apteek (likvideerimisel) antud juhul kaebeõigus ning kui täitevvõim ei ole määrust nr 36 õigeaegselt seadusega vastavusse viinud, siis on apellandil ka õigus sellega tekitatud kahju hüvitamisele. Seadusel ei tugine halduskohtu seisukoht, et kuivõrd

§ 15

lg 3 p 5 puhul on silmas peetud jaemüügisektori kaalutud keskmist juurdehindlust, siis ei ole see norm suunatud konkreetse apteegiteenuse osutaja majanduslike huvide kaitsele. Pole olemas mingit abstraktset ravimite jaemüügisektorit, mida saaks käsitada lahus üksikutest apteegiteenuse osutajast, kes selle jaemüügisektori moodustavad. Ravimite juurdehindlused on kehtestatud ühelt poolt inimeste tervise kaitse tagamiseks ning teiselt poolt apteegiteenuse osutajate omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse kaitseks. Ravimid ei tohi nende kättesaadavuse tagamiseks olla liiga kallid ega ka liiga odavad. Määrusega nr 36 kehtestatud juurdehindluste piirmäärad peavad olema sellise suurusega, et kui arvutada välja nende juurdehindluste kaalutud keskmine ravimi jaemüügisektori kui terviku kohta (

§ 15lg 2), siis tulemus peab jääma vahemikku 21–25%.

Nimetatud nõude täitmist on Sotsiaalministeerium kohustatud igal aastal jälgima (

§ 15

lg 2 viimane lause) ning kui see tingimus pole täidetud, siis on Vabariigi Valitsus kohustatud konkreetseid ravimite jaemüügi juurdehindlusi vastavalt muutma.

§ 15

lg 3 p 5 eesmärk on tagada igale üksikule apteegile kindel tulubaas (n-ö ujuva mudeli alusel) ning selle eesmärgi rakendamiseks peab Vabariigi Valitsus andma nõuetekohase määruse. Halduskohtu tõlgendus toob kaasa sisuliselt õigusselgusetuse, mis on vastuolus PS § 13 lg-ga 2. Antud juhul on seejuures asjakohane ainult see, mis hinnaga apteek ravimeid sisse ostab, mitte see, mis hinnaga apteek ravimeid patsientidele edasi müüb, sest

§ 15

lg 2 kohaselt lähtutakse kaalutud keskmise juurdehindluse leidmisel ravimite käibest sisseostuhinnas, mitte käibest väljamüügihinnas. Ravimite sisseostuhind ei sõltu apteegist, sest selle kehtestavad ravimite hulgimüüjad ühepoolselt. Seega ei nõua OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) kahju hüvitamist osas, mis sõltub tema enda majanduslikest otsustest, vaid ainult ulatuses, mis sõltub õigusvastasest juurdehindluste regulatsioonist. Kui üldakti andmiseks kohustatud täitevvõim on kehtiva regulatsiooni põhiseadusevastasusest teadlik, kuid ei tee põhiseaduspärase olukorra loomiseks piisavalt pingutusi, siis on see oluline rikkumine (vt Riigikohtu 12.04.2006 otsus nr 3-3-1-63-05). Samuti on oluline rikkumine see, kui täitevvõim ei täida delegatsiooninormiga pandud kohustusi (vt Riigikohtu 17.06.1998 otsus nr 3-4-1-598). Isegi kui nõustuda halduskohtuga, et

§ 15lg 3 p 5 ei anna OÜ-le Karlova Apteek 7

(18)3-08-2267 (likvideerimisel) subjektiivseid õigusi, pidanuks kohus analüüsima määruse nr 36 ja juurdehindluse piirmäärade kehtestamise õiguspärasust, mille puhul ei ole kahtlust, et see reguleerib iga konkreetse apteegiteenuse osutaja tegevust ja on põhjuslikus seoses tema majandustulemustega, sealhulgas saamata jäänud tuluga. Järelikult on määruse nr 36 normid asjassepuutuvad. Kui välistada

§ 15

lg 3 p 5 kohaldamine, siis kehtestaks

§ 15

lgs 1 sisalduv delegatsiooninorm sisuliselt volituse praeter legem määruse andmiseks, mis oleks vastuolus PS § 3 lg-ga

  1. Käesoleval juhul on seadusega määratud piirid, mille ulatuses täitevvõim peaks kehtestama juurdehindluse ravimitele, kuid täitevvõim ei ole sellest kinni pidanud ja on tekitanud seeläbi teatud liiki ettevõtjatele kahju.
  2. Vabariigi Valitsus vaidleb kirjalikus vastuses OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on EL õigust õigesti käsitlenud. OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) ega teised apteegiteenuse osutajad ei kuulu „eriliselt kannatanute“ hulka, kuna tõendatud ei ole nende erilised kannatused määruse nr 36 tõttu. Kuivõrd ravimimüüjatele ei seata piiranguid ravimite sisseostul ega ka väljamüügil, ei saa ühegi apteegi puhul väita, et

§ 15

lg 3 p-s 5 märgitud kaalutud keskmine juurdehindlus jäi saavutamata määruses nr 36 toodud juurdehindluse piirangute tõttu. Esmalt peab olema tõendatud, et jaemüüja tegi kõik endast oleneva vastava keskmise juurdehindluse saavutamiseks. Jaemüügisektori tegevuse mõju kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemisele on vastustaja põhjalikult selgitanud 04.06.2009 vastuses nr 3.2-1/1750 (vt ka 20.11.2009 vastuse nr 3.2-1/3895 lisa 2).

§-ga 45 apteegiteenuse osutajatele kehtestatud nõuded on suurel määral paindlikud („piisav“ ravimite valik, „mõistliku“ aja jooksul jne). Kui eriliselt kannatanute hulka kuuluvad need apteegid, kes on oma tegevuse lõpetanud pärast 01.03.2005, tuleb neil tõendada, et tegevuse lõpetamine oli tingitud ainuüksi juurdehindluse piiramisest määruse nr 36 alusel. OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) kuulumise eriliselt kannatanud isikute hulka välistab aga juba asjaolu, et ta ei ole näiteks aastatel 2006 ja 2007 rakendanud ka maksimaalset lubatud juurdehindlust. Teadmata on ka apteegi külastatavuse muutus ajas, mis võis mõjutada selle toimetulekut. Puudub igasugune alus väita, et OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) kannatab või eriliselt kannatab määruse nr 36 tõttu. Täitevvõim ei ole pidanud määrust nr 36 vastuolus olevaks

§ 15

lg 3 p-ga 5, kuna asjaolusid (ravimite geograafiline ja rahaline kättesaadavus lõpptarbijale, ravimite turustamisega seotud riskid, ravimite kaalutud keskmine juurdehindlus) on vastavalt

§ 15lg-le 2 hinnatud kogumis.

Puudub mõistlik põhjus eeldada, et muud asjaolud peale kaalutud keskmise juurdehindluse on tähtsusetud või teisejärgulised, seda enam, et just juurdehindlus on osutunud sisutuks, ebatäpseks ja müüjate poolt suunatavaks parameetriks.

§ 15

lg-te 2 ja 3 üldine eesmärk on rahva tervise kaitse ravimite elanikkonnale kättesaadavuse tagamise kaudu, mida ei ole võimalik saavutada ainult ühte asjaolu vaadates ja järgides. Nõustuda tuleb sellega, et ravimite juurdehindluste regulatsioon ei ole osutunud üheselt arusaadavaks. Ebaõige on väide, et Vabariigi Valitsus on olnud üheselt teadlik määruse ja seaduse vastuolust, kuid seda ignoreerinud.

§ 15

lg 3 p 5 ei ole sedavõrd selge, täpne ja tingimusteta, et see saaks olla konkreetse ettevõtja suhtes otsekohaldatav. Nimetatud sätte eesmärk ei ole tagada igale konkreetsele ettevõtjale juurdehindlusprotsent kindla suurusena või vahemikuna, mida pole ka objektiivselt võimalik teha, samuti ei ole määruse nr 36 muutmisel võimalik prognoosida

§ 15

lg 3 ps 5 sätestatud vahemikku jäämist või mittejäämist, sest

§ 15

lg-te 2 ja 4 kohaselt kogutakse ja analüüsitakse sisuliselt ebatäpseid ja kontrollimata hulgimüügiandmeid eelmise aasta kaalutud keskmise juurdehindluse kohta. OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) on jätkuvalt esitanud põhimõtteliselt eksitava väite, et kaalutud keskmise juurdehindluse 8

(18)3-08-2267 fikseeritud alampiir on adresseeritud eelkõige apteekide kaitseks ning ülempiir suunatud patsientide kaitsele, sest kaalutud keskmine juurdehindlusprotsent ei väljenda teenitud tulu, mistõttu ei ole selle alam- ega ülempiir suunatud konkreetselt kellegi kaitseks. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et ravimihindade tõus hulgi- ja/või jaejuurdehindluste tõusu läbi ei mõjuta ravimite rahalist kättesaadavust lõpptarbijatele mitte ainult seeläbi, et iga ravimi hind mõnevõrra kallineb, vaid (eelkõige) seeläbi, et Eesti Haigekassa ravimikulutused kasvavad sedavõrd, et tasakaalus püsimiseks tuleks vähendada ravimite soodusmäärasid ning loobuda uute elupäästvate ja haiguskoormust vähendavate ravimite soodustamisest. Samuti on ravimikulutustest mõjutatud tervishoiuteenuste kättesaadavus ning tervishoiuteenuste osutajate jätkusuutlikkus. 10. OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax ja OÜ Raja Apteek paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tuvastada nende kaebuste põhjendatus ning saata asi Tallinna Halduskohtule kahjude kindlakstegemiseks ja väljamõistmiseks. Muu hulgas paluvad apellandid tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse 21.02.2005 määrus nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“. Halduskohus rahuldas lisaks vastustaja taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks, et võtta seisukoht kahjunõude põhjendatuse osas, kuid 30.04.2010 otsuses puudub viide, et tegemist oleks vaheotsusega. Vaheotsuse tegemiseks ei olnud ka alust, millise vastuväite on apellandid menetluse käigus esitanud. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kahju hüvitamise nõuded on esitatud RVastS § 14 lg 1 alusel. Erinevalt halduskohtust on apellandid seisukohal, et

§ 15

lg 3 p 5 on otsekohaldatav ja apteegid kuuluvad antud juhul õigustloova akti (

§ 15ja määruse nr 36) järgi eriliselt kannatanud isikute rühma.

Õiguskantsleri 26.10.2007 seisukoha järgi ei ole määruse nr 36 § 3 lg 1 kooskõlas ravimiseaduse ja põhiseadusega ning tegemist on seadusega avaliku võimu kandjale pandud kohustuse olulise rikkumisega. Samuti viitas õiguskantsler, et ravimite jaemüüjad on antud juhul riigi tegevusetuse tõttu otseselt kannatanud isikuteks ja neil võib olla tekkinud õigus kahju hüvitamiseks. Kuna täitevvõim on juba vähemalt 2006. aastast olnud teadlik määruse nr 36 põhiseadusevastasusest, kuid ei ole seda olukorda muutnud, on apellantidele põhjustatud kahju avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega. Halduskohus on mõistet „kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma“ sisustanud ebaõigesti. Arusaamatuks jääb, miks on vajalik määratleda eriliselt kannatanud isikute rühm läbi teatud alamrühma moodustamise, selekteerides apteegipidajate hulgas välja veel eriliselt kannatanud apteegipidajad. Sellist tingimust halduskohtu otsuses viidatud allikatest ei tulene. Antud juhul kuuluvad eriliselt kannatanud isikute rühma kõik Eesti ravimite jaemüüjad ehk apteegiteenuse osutajad. Eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumine tuleb otsustada selle järgi, kas apellandid on avaliku võimu kohustuste olulise rikkumise tõttu sattunud võrreldes teiste isikutega ebaõiglasesse olukorda, millele tuleb vastata jaatavalt. Erinevalt halduskohtust, kes käsitles rikutud kohustuse aluseks oleva normina

§ 15lg 3 p 5, peavad apellandid neile kahju tekitavaks õigusnormiks määrust nr 36.

Seega tuleb ka otsekohaldatavust kontrollida määruse nr 36 puhul ja halduskohtu analüüs

§ 15lg 3 p 5 osas on põhimõtteliselt ainetu.

Määrus nr 36 on ravimite jaemüüjate suhtes otsekohaldatav, sest see määratleb selgelt juurdehindluse piirid ravimite hinnagruppide suhtes, mida apellantidel pole võimalik eirata. Apellantide suhtes on tegelikkuses otsekohaldatav ka

§ 15

lg 3 p 5, mis on selge ja tingimusteta norm, mis annab täpselt edasi seadusandja soovi (eesmärgi), et Vabariigi Valitsus kehtestaks oma määrusega sellised ravimite juurdehindluse piirmäärad, et need tagaksid keskmise juurdehindluse vahemikus 21–25%.

§ 15on Vabariigi Valitsusele suunatud kohustusnorm, millega on pandud konkreetsed ülesanded ravimite jae- ja hulgimüügituru 9

(18)3-08-2267 reguleerimisel, kuid samas ka piiratud täitevvõimu volitusi juurdehindluse piirmäärade sätestamisel.

§ 15

lg 3 p 5 sätestatud juurdehindluse määr on kehtestatud eeskätt ravimite elanikkonnale kättesaadavuse tagamiseks. Vabaturu tingimustes oleks ravimite hind tõenäoliselt oluliselt kallim, vastasel juhul puuduks seadusandjal vajadus piirmäärasid kehtestada. Seega on apellantidel õigus nõuda kahju hüvitamist turuhinna ja õigusvastase määruse sunnil nende poolt rakendatud hinna vahe ulatuses.

-s sätestatud volitusnorm on ühtlasi oluline kaitsenorm apellantide ettevõtlusvabaduse tagamiseks ja on nende suhtes sellisena otsekohaldatav.

§ 15

lg-s 1 sisalduvat volitusnormi piirangu kehtestamiseks ravimite jaehindadele ja

§ 15

lg-s 3 sätestatud põhimõtteid, mida peab piirangu sisseviimisel arvestama, ei ole võimalik vaadelda lahus, mida on rõhutanud ka õiguskantsler.

  1. Vabariigi Valitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ning palub need jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Eksitav on väide, et täitevvõim on juba
  2. aastast teadlik määruse nr 36 põhiseadusevastasusest, kuid on seda ignoreerinud. Vastustaja on järjekindlalt avaldanud seisukohta, et määrus nr 36 ei ole vastuolus

§ 15

lg 3 p-ga 5, kuna kõiki arvestatavaid asjaolusid on hinnatud kogumis vastavalt

§ 15

lgle 2.

§ 15

lg-te 2 ja 3 eesmärgi saavutamine ei ole võimalik, lähtudes piiratult üksnes ühest asjaolust. Määruse nr 36 muutmine apellantidele meelepärasel viisil kasvataks küll jaemüügisektori tulubaasi, kuid ei garanteeri ega prognoosi mitte kuidagi, et edaspidiselt jääks kaalutud keskmine juurdehindlusprotsent n-ö ettenähtud vahemikku. Lisaks on riik järjepidevalt rakendanud meetmeid, mille eesmärk on edendada odavamate alternatiivsete ravimite müüki, mis parandab nii ravimite rahalist kättesaadavust lõpptarbijatele kui ka tõstab keskmist kaalutud juurdehindlusprotsenti. Vastupidiselt apellantidele on vastustaja seisukohal, et halduskohus on mõistet „kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma“ sisustanud ainuõigesti ning seda ka arusaadavalt põhjendanud. Apellandid ega teised apteegiteenuse osutajad ei kuulu „eriliselt kannatanute“ hulka, kuna tõendamata on nende (erilised) kannatused määruse nr 36 tõttu. Vastustaja jääb selles osas oma varasemate seisukohtade juurde ega korda neid. Kaalutud keskmine juurdehindlusprotsent ei väljenda üheselt teenitud tulu, mistõttu ei ole fikseeritud alam- ega ülempiir suunatud konkreetselt kellegi kaitseks. Sotsiaalministeeriumi iga-aastast kaalutud keskmiste juurdehindluste analüüsi ei saa pidada piirmäärade tõstmise ainsaks aluseks, kuna selle alusel ei ole võimalik prognoosida kehtestatavate piirmäärade jäämist või mittejäämist

§ 15lg 3 p-s 5 sätestatud vahemikku.

Kaalutud keskmise juurdehindluse

§ 15

lg 3 p-s 5 nimetatud vahemikku jäämine on suuresti apteegiteenuse osutajate endi kätes. Võttes arvesse kaalutud keskmise juurdehindluse sisulisi ja metoodilisi puuduseid, sealhulgas selge seose puudumine kaalutud keskmise juurdehindlusprotsendi ja sektori või üksikettevõtja tulubaasi või jätkusuutlikkuse vahel, ning hulgimüügiandmete ebatäpsust, ei saa kuidagi järeldada, et

§ 15

lg 3 p 5 on sedavõrd selge, täpne ja tingimusteta norm, et sellest tulenevad apellantidele subjektiivsed õigused. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Tallinna Halduskohtu poolt vaheotsuse tegemisega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et ehkki asi vaadati esimese astme kohtus läbi üksnes vaheotsuse tegemiseks vajalikus 10

(18)3-08-2267 ulatuses (vt Tallinna Halduskohtu 11.12.2009 määrus – III kd, tl 117-120), siis TsMS § 449 lg 2 kohaselt tehakse nõude põhjendamatuse tunnustamise korral lõppotsus ja asja edasi ei menetleta. Seega ei ole käesolevas asjas tehtud vaheotsust. Riigikohus on 22.02.2011 otsuses nr 3-2-1-179-10 (p 14) ja 19.11.2008 otsuses nr 3-2-1-94-08 (p-d 10-12) rõhutanud, et kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb TsMS 449 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle. 14. Vaidlust ei ole selles, et kõik apellandid tuginevad esitatud kahjunõuetes RVastS § 14 lg-le 1, mis sätestab alused õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kahju põhjustanud õigustloovaks aktiks peavad apellandid Vabariigi Valitsuse 21.02.2005 määrust nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“, leides, et täitevvõim ei ole nimetatud rakendusakti andes pidanud kinni

§ 15

lg-s 1 sisalduvast volitusnormist, jättes arvestamata seadusandja poolt

§ 15

lg 3 p-s 5 sätestatud põhimõtte, millega tuleb ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärade kehtestamisel arvestada (s.o jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus peab jääma vahemikku 21–25%). Määruse nr 36 kohaldamine ei eelda täiendavate üksikaktide andmist või toimingute tegemist, vaid ravimite jaemüüjatel on vahetult määrusest nr 36 tulenev kohustus rakendada ravimite jaemüügil selle §-s 3 ja määruse lisa p-s 2 kehtestatud juurdehindluse piirmäärasid. Seega on apellantide kahjunõuete tuginemine RVastS § 14 lg-le 1 iseenesest võimalik. Menetlusosalised ei ole vaielnud vastu ka halduskohtu seisukohale, et sätte sõnastust arvestades saab avaliku võimu kandja vastutus järgneda üksnes kõigi RVastS § 14 lg-s 1 sisalduvate eelduste üheaegse esinemise korral (sama on väljendatud ka varasemas kohtupraktikas – vt L. Kanger. Kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel. Kohtupraktika analüüs. Tartu: Riigikohus, 2008, lk 27 – http://www.riigikohus.ee/?id=1252), arvestades lisaks kahju hüvitamise üldreeglitega (RVastS § 7 lg 1). Seega peavad õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju, mida ei olnud võimalik primaarnõuetega vältida ega kõrvaldada (või primaarnõuete rakendamist ei saanuks isikult mõistlikult eeldada – vt Riigikohtu 30.11.2004 otsus nr 3-3-1-64-04, p 29); 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule kahju tekkimise vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav (see tähendab, et õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega on vahetult rikutud isiku subjektiivseid õigusi, mis eeldab, et rikutud kohustuse aluseks olev norm on sedavõrd selge, täpne ja tingimusteta, et sellest nähtuvad isiku õigused ja isikul on võimalik sellele vahetult tugineda); 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Käesolevas asjas on põhivaidlus keskendunud esmajoones sellele, kas apellandid kuuluvad õigustloova akti (määruse nr 36) tõttu „eriliselt kannatanud“ isikute rühma või mitte. Samuti on vaieldud

§ 15lg 3 p 5 ja määruse nr 36 otsekohaldatavuse üle.

Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellantide „eriliselt kannatanute“ hulka kuulumist, kuivõrd juba ainuüksi selle tingimuse mittetäidetuse korral osutuks ülejäänud aspektide analüüsimine sisuliselt ainetuks, sest esitatud kahjunõuded tuleks jätta igal juhul rahuldamata. 11

(18)3-08-2267
  1. RVastS § 14 kehtiv redaktsioon jõustus 25.07.2004 ning selle sisu ja eesmärki selgitab esmajoones „Riigivastutuse seaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu“ (X Riigikogu 357 SE) seletuskiri, mida halduskohus on oma otsuses (p 8) ulatuslikult tsiteerinud. Nimetatud selgitustest nähtuvalt oli muudatuse eesmärk sätestada ühtsed alused õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, sõltumata asjaolust, kas nõue on esitatud riigisisese õiguse või EL õiguse alusel. Lisaks on seletuskirjas märgitud, et „eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumise“ tingimus on Euroopa Kohtu praktikas kaebeõiguse üldiseks eeltingimuseks (EÜ asutamislepingu art 230 lg 4) ning seega ka sobiv eeldus kahju hüvitamisele, mis peaks aitama vältida ,,massnõuete“ esitamist, mööndes samas, et Euroopa Kohus on ,,otsese ja individuaalse puudutatuse“ kriteeriumit tõlgendanud väga kitsalt. Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et viidatud seaduseelnõu seletuskirjast (samuti Riigikogu täiskogus eelnõu 357 SE esimesel lugemisel 12.05.2004 tollase justiitsministri K.M. Vaheri ja juhtivkomisjoni esindaja V. Linde peetud ettekannetest) ilmneb üheselt, et RVastS § 14 uue redaktsiooni eesmärk oli tõepoolest kombineerida nn Francovichi kahju hüvitamise nõue nn Plaumanni reegliga kohtusse pöördumiseks. Kas see oli tingimata kõige otstarbekam või õiglasem lahendus, on juba iseküsimus. Igal juhul ei saa muudatuse kujunemist arvestades kuidagi pidada asjakohatuteks halduskohtu viiteid Plaumanni kohtuasjale ja selle sisu selgitavale K. Jürimäe ettekandele. Olenemata sellest, et käesolevas asjas esitatud kahjunõuded tuginevad riigisisese õiguse rikkumise väitele ning nn Plaumanni reegel käsitleb üksnes individuaalkaebusega Euroopa Kohtusse pöördumise võimalust ega piira muude õiguskaitsevahendite kasutamist EL õiguse rikkumise korral, tuleb antud juhul lähtuda sellest, et Eesti seadusandja selle siiski RVastS § 14 lg 1 uue redaktsiooni kehtestamisel aluseks võttis. Ka OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) apellatsioonkaebuses viidatud „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku, riigivastutuse seaduse, väärteomenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu” (X Riigikogu 545 SE) seletuskirjas (p 3.7) ei ole RVastS § 14 lg-t 1 sisustatud sugugi erinevalt eespool kajastatud eelnõus 357 SE väljendatuga, vaid viimatinimetatule on hoopis otseselt tuginetud.
  2. Ehkki nõustuda tuleb sellega, et eelnõu 357 SE seletuskirjast nähtub ettevalmistajate selge tahe kehtestada ühtsed reeglid nii riigisiseste kui ka EL õigusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei anna see veel alust laiendada seaduse sõnastust riigisisese vastutuse osas isegi juhul, kui samast sõnastusest ei oleks tegelikkuses võimalik Euroopa Kohtu praktikat arvestades rangelt juhinduda EL õigusele tugineva kahju hüvitamise nõude lahendamisel (vt halduskohtu otsuse p-s 11 viidatud Euroopa Kohtu 05.03.1996 otsust liidetud kohtuasjades C46/93 ja C-48/93: Brasserie du Pêcheur ja Factortame, p-d 71-72; samuti veel jõustumata Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2012 otsus nr 3-11-836 ja Riigikohtu 11.05.2006 arvamus nr 3-4-13-06, p 16). Seda põhjusel, et kuigi seadusandja eesmärk
  3. aastal oli seada sisse ühtsed alused riigisisesel ja EL õigusel tuginevate õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamiseks, ei saa sellest automaatselt järeldada, et Eesti seadusandja lähtuks täpselt samast eesmärgist ka EL õiguses kahju hüvitamise võimaluste avardamise korral. Samuti ei saaks ilma seadusandja poolt vastavate muudatuste sisseviimiseta laiendada riigisisestele kahjunõuetele ka näiteks EÜ asutamislepingu art 230 lg-s 4 sätestatud Euroopa Kohtusse pöördumise võimalusi leevendavat regulatsiooni EL toimimise lepingu (ELTL) art 263 lg-s 4 (vt selle kohta nt XI Riigikogu eelnõu 193 SE „Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse“ seletuskiri, lk 36-38; ELTL art 263 lg 4 tõlgendamise osas ka nt Euroopa Üldkohtu 06.09.2011 määrus kohtuasjas T-18/10: Inuit Tapiriit Kanatami jt, p-d 38-51; 25.10.2011 määrus kohtuasjas T-262/10: Microban, p-d 12
(18)3-08-2267 21-39). Liikmesriikidel on küll kohustus tagada, et materiaalsed ja menetluslikud tingimused EL õiguse rikkumisel tuginevate kahjunõuete lahendamiseks ei oleks vähem soodsad riigisiseste kahjunõuete esitamise suhtes ettenähtutest (nt Euroopa Kohtu 19.11.1991 otsus liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90: Francovich ja Bonifaci, p 43), kuid teisalt puudub EL õiguses reegel, mis keelaks liikmesriigil piirata riigisisesel õigusel põhinevate kahjunõuete esitamist võrreldes EL õigusel baseeruvate kahjunõuetega. Ka põhiseaduse kommentaarides on märgitud, et EL õiguse rikkumisel võib riigivastutus olla kannatanusõbralikum kui riigisisese õiguse rikkumisel (vt I. Pilving. PS § 25 kommentaarid – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2., täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2008, lk 277). Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus sarnaselt halduskohtule kehtiva RVastS § 14 lg 1 sõnastust ja kujunemist arvestades võimalikuks tõlgendada selles sätestatud lisatingimust „eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumine“ laiemalt, võrreldes Euroopa Kohtu väljakujunenud seisukohtadega EÜ asutamislepingu art 230 lg-s 4 sisalduva fraasi „otseselt ja individuaalselt puudutab“ sisustamisel. See tähendab, et RVastS § 14 lg 1 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude sisuline lahendamine eeldab kaebaja vastavust nn Plaumanni testi kriteeriumitele. Lisaks tuleb märkida, et kuigi käesoleval ajal Riigikogu menetluses oleva „Riigivastutuse seaduse“ eelnõu (XII Riigikogu 7 SE; varasem XI Riigikogu 818 SE) § 16 lg-s 1 on õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise võimalusi kehtiva regulatsiooniga võrreldes avardatud ja muu hulgas loobutud ka „eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumise“ lisatingimusest, „kuna sellise tingimuse ettenägemine ei ole vastavuses EL Kohtu senise praktikaga ning piirab põhjendamatult kahjunõude esitamist. Tingimuse säilitamist üksnes siseriikliku õigustloova aktiga tekitatud kahju tarbeks ei saa pidada kahju kannatanud isikute võrdse kohtlemise vajadust arvestades põhjendatuks“ (vt eelnõu 7 SE seletuskiri), ei saa ka alles menetluses olev eelnõu olla iseenesest piisavaks aluseks, et ignoreerida kehtivas seaduses sisalduvat selgesõnalist piirangut. 17. Nn Plaumanni reegel eeldab kahju hüvitamise nõude esitaja otsest ja isiklikku õiguslikku puudutatust. Seejuures ei tähenda mitte igasugune otsene puutumus (s.o vaidlustatud aktiga isiku õigusliku olukorra vahetu mõjutamine) ka tema isiklikku puudutatust. Kohtupraktikast tulenevalt on isiklikult aktist puudutatud peamiselt selle konkreetselt määratletud adressaadid või akti andmise menetlusse kaasatud isikud. Selleks, et vaidlustatud akt saaks puudutada otsuse adressaadist erinevat füüsilist või juriidilist isikut isiklikult, peaks akt mõjutama seda isikut teatud talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (vt nt Euroopa Kohtu 15.07.1963 otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann; 25.07.2002 otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores, p 36; Euroopa Üldkohtu 06.09.2011 määrus kohtuasjas T-18/10: Inuit Tapiriit Kanatami jt, p 88). Seejuures ei tähenda ka võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu ja isegi neid isikuid, kellele meedet kohaldatakse, iseenesest veel mingil moel, et see meede neid subjekte isiklikult puudutab, kui seda kohaldatakse selle aktiga määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel (nt Euroopa Kohtu 22.11.2001 otsus kohtuasjas C451/98: Antillean Rice Mills, p 52; 08.04.2008 määrus kohtuasjas C-503/07 P: Saint-Gobain Glass Deutschland, p 70). Selleks, et vaidlustatud akt isikut isiklikult puudutaks, peab ta tõendama, et ta kuulub suletud ringi, see tähendab gruppi, mida ei saa pärast vaidlustatud akti vastuvõtmist enam suurendada (Euroopa Üldkohtu 08.03.2012 otsus kohtuasjas T-221/10: Iberdrola, p-d 33 ja 41). 13
(18)3-08-2267 Näiteks on välistatud Euroopa Kohtusse pöördumine sellise otsuse tühistamiseks, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab isikut vaid põhjusel, et ta kuulub vastavasse sektorisse, kuivõrd niisugune otsus on selle ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (vt nt Euroopa Kohtu 29.04.2004 otsus kohtuasjas C-298/00 P: Itaalia vs. komisjon, p-d 36-37; Euroopa Üldkohtu 08.03.2012 otsus kohtuasjas T-221/10: Iberdrola, p-d 25-26; 21.03.2012 määrus kohtuasjas T-174/11: Modelo Continente Hipermercados, p-d 22-23). Isiklikku puudutatust on nähtud üksnes olukordades, kus ettevõtja on tegelikult saanud individuaalset abi abikava alusel, mille kohta komisjon on andnud tagasinõudmise korralduse ning ettevõtja oleks seega kohustatud saadud abi tagastama (nt Euroopa Kohtu 09.06.2011 otsus liidetud kohtuasjades C-71/09 P, C-73/09 P ja C-76/09 P: Comitato „Venezia vuole vivere“ jt, p-d 53-57) või ühisturuga kokkusobimatu riigiabi andmine kahjustab konkurentsiolukorda (nt kaks ettevõtjat korraldavad reisijate õhutranspordi regulaarlende, mille lähte- või sihtkoht on samade piirkondade lennujaamades – Euroopa Üldkohtu 28.03.2012 otsus kohtuasjas T-123/09: Ryanair, p-d 72-73). 18. Sarnaselt halduskohtu otsuses (p 14) kajastatud Plaumanni lahendile võib viimase aja kohtupraktikast tuua näite kohtuasjast T-18/10: Inuit Tapiriit Kanatami jt, milles oli vaidluse all olukord, kus isikud esitasid Euroopa Üldkohtule hagi hülgetoodetega kauplemist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009 määruse (EÜ) nr 1007/2009 tühistamiseks. Vaidluse keskseks sätteks oli määruse art 3 lg 1, mille kohaselt on hülgetoodete turulelaskmine lubatud üksnes juhul, kui need on saadud inuittide ja muude põlisrahvaste kogukondade traditsioonilisel jahil ja elatuse saamiseks kütitud hüljestest. Üldkohus viitas 06.09.2011 määruses (p 71), et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab isikliku puutumuse tingimus üksikisiku puhul, et vaidlustatud liidu akt avaldab otsest mõju selle isiku õiguslikule olukorrale ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Üldkohus sedastas (p 75), et vaidlusalune määrus mõjutas otseselt ainult nende hagejate õiguslikku olukorda, kes tegelesid hülgetoodete turustamisega liidus. Seejuures leidis kohus (p-d 76, 78), et inuittide ja muude põlisrahvaste kütitud hüljestest saadud hülgetoodete turulelaskmise osas eeldab määrus rakendusnorme ja seega otsest puudutatust ei esine, vaid asjaomase erandiga hõlmatud hagejate olukorda saab hinnata üksnes määruse rakendamiseks hiljem komisjoni poolt võetavate meetmete põhjal. Seega mõjutas vaidlustatud määrus kohtu hinnangul (p-d 77, 79) üksnes nende hagejate õiguslikku olukorda, kes turustasid liidus hülgetooteid, mille puhul on tuvastatud, et need ei ole saadud inuittide ja muude põlisrahvaste kogukondade traditsioonilisel jahil ja elatuse saamiseks kütitud hüljestest, ja keda sellest tulenevalt puudutab nende toodete üldine turustamiskeeld. Hagejaid, kes tõepoolest tegelesid selliste hülgetoodete töötlemise ja turustamisega, mis on saadud muu hulgas mitte-inuittidest jahimeestelt ja karusnahaküttidelt ja kelle õiguslikku olukorda vaidlustatud määrusega kehtestatud üldine hülgetoodete turustamise keeld järelikult otseselt mõjutas, tuvastati konkreetses asjas neli (p 85). Samas rõhutas Üldkohus (p-d 87-93), et üheaegselt peavad olema täidetud nii otsese puutumuse kui ka isikliku puutumuse tingimused, kuid kuna vaidlustatud määrus on kohaldatav objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele ja seda saab kohaldada vahet tegemata kõigi ettevõtjate suhtes, kellele vaidlustatud määrus laieneb, siis puudutab vaidlustatud määrus hagejaid sarnaselt kõigi teiste vastavaid hülgetooteid turustavate ettevõtjatega ning määrus ei puuduta järelikult hagejaid isiklikult. 14
(18)3-08-2267
  1. Seevastu positiivse näitena saab viidata Euroopa Kohtu 18.05.1994 otsusele kohtuasjas C-309/89: Codorniu, milles seisnes vaidlus selles, et EL nõukogu määruse muudatusega reserveeriti termini „crémant“ kasutamine üksnes sellistele kvaliteetvahuveinidele, mis on valmistatud Prantsusmaal või Luksemburgis. Hispaania kvaliteetvahuveinide valmistaja ja turustaja Codorniu omas aga juba
  2. aastal Hispaanias registreeritud graafilist kaubamärki „Gran Crémant de Codorniu“, kasutades seda ühe oma kvaliteetvahuveini tähistamiseks. Codorniu vaidlustas muudatuse Euroopa Kohtus, väites, et vastav norm ei ole üldkohaldatav, vaid mõjutab üheselt määratletavat ja suletud tootjate gruppi (isikud, kes muudatuse jõustumise ajal 01.09.1989 traditsiooniliselt tähistasid oma vahuveine terminiga „crémant“). Euroopa Kohus asus otsuses (p-d 21-22) seisukohale, et Codorniu hagi on vastuvõetav, kuid seda mitte hageja poolt väljatoodud põhjendustel, vaid üksnes põhjusel, et vaidlusalune säte keelaks Codorniul kasutada temale kuuluvat registreeritud kaubamärki, millise tunnuse poolest erines nimetatud vahuveinivalmistaja kõigist teistest kauplejatest ja oli järelikult muudatusest isiklikult puudutatud.
  3. Käesolevas asjas ei kahtle ringkonnakohus selles, et kõik apellandid on

§ 15

lg 3 p-st 5 ja Vabariigi Valitsuse 21.02.2005 määrusest nr 36 otseselt õiguslikult puudutatud, sest määruse nr 36 lisa p-s 2 kehtestatud juurdehindluse piirmäärad on kõigile ravimite jaemüüjatele vahetult kohustuslikud ega jäta neile mingit võimalust rakendada suuremaid juurdehindluse määrasid. Ehkki määrus nr 36 ei kohusta iseenesest ravimite jaemüüjaid tingimata rakendama lisa p-s 2 nimetatud maksimaalseid lubatud juurdehindluse määrasid, ei mõjuta see asjaolu, et piirmäärade kohaldamine ei eelda täiendavate meetmete võtmist, vaid toimub otseselt määruse nr 36 alusel ja keelab sätestatutest suuremate juurdehindluse määrade rakendamise igasugust kaalutlust võimaldamata. Samas, kuivõrd antud juhul põhinevad esitatud kahju hüvitamise nõuded üldaktide (õigustloovate aktide) sätetel, mis ei ole suunatud ühelegi konkretiseeritud apteegiteenuse osutajale, siis ei saa väita, et apellandid oleksid isiklikult

§ 15

lg 3 p 5 või määruse nr 36 adressaadid.

§ 15

lg 3 p 5 ja määrus nr 36 tekitavad õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmale, puudutades apellante sarnaselt kõigi teiste apteegiteenust osutavate ettevõtjatega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega, et RVastS § 14 lg-s 1 sisalduv „eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumise“ tingimuse täitmine eeldab, et vaidlusaluse normi tõttu kannatanud isikute hulgas peab olema võimalik moodustada teatud objektiivsetele ja individuaalsetele tunnustele vastav kitsam rühm isikutest, kes on ülejäänud puudutatud isikutega võrreldes kannatanud erilisel määral. 21. Asjaolust, et apteegiteenuse osutajate arv on kehtiva õiguse järgi iseenesest piiratud (vt

§-s 421 sätestatud piiranguid üldapteegi tegevusloa väljaandmisele ja muutmisele) ja seega ka apteegiteenuse osutajate ring igal ajahetkel kindlaksmääratav (Ravimiameti andmetel oli näiteks 01.01.2012 seisuga Eestis koos haruapteekidega kokku 469 üldapteeki – vt http://www.ravimiamet.ee/apteegistatistika), ei järeldu, et nende ettevõtjate seas polegi RVastS § 14 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude esitamise korral tarvis eriliselt kannatanuid eraldi piiritleda. Kuivõrd määruse nr 36 vaidlusalused sätted on suunatud ravimite jaemüüjatele, siis ei ole asjakohane kannatuste raskusastme võrdlemine nende ettevõtjatega, kes ravimite jaemüügiga ei tegele, sest nende õiguslikku positsiooni nimetatud normid ei mõjuta. Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2012 istungil pidasid OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax ja OÜ Raja Apteek esindajad võimalikuks käsitada apteegiteenuse osutajate hulgas „eriliselt kannatanute“ alamrühmana n-ö iseseisvaid apteeke, kes tegelevad üksnes ravimite jaemüügiga ega kuulu ühessegi kontserni, mis tegeleks lisaks ravimite hulgimüügiga vms. 15

(18)3-08-2267 Ringkonnakohus ei jaga ka sellist lähenemist, kuivõrd vaidlusalune regulatsioon on ühetaoline kõigile ravimite jaemüüjatele ega koorma n-ö sõltumatuid apteeke millegi poolest teistest enam. Määruses nr 36 sätestatud juurdehindluse piirmäärade regulatsiooni kehtivust ei mõjuta õiguslikult kuidagi see, kas ravimite jaemüügiga tegeleval (apteegiteenust osutaval) ettevõtjal on apteegi kõrval olemas ka mõni muu ettevõte, mille kaudu ta tegutseb täiendavalt näiteks ravimite hulgimüügiga või muul õigusaktidega lubatud tegevusalal, või kuulub apteegiteenuse osutaja suuremasse kontserni, mistõttu on tal paremad võimalused kulutuste optimeerimiseks, müügikahju korvamiseks vms. Eriliselt kannatanute rühma ei saa moodustada ka pelgalt sellel alusel, kas ettevõtja on olnud sunnitud väidetavalt just vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamisest tulenevalt (antud juhul täpsemalt küll senise regulatsiooni muutmata jätmise tõttu) oma majandustegevuse regulaarse ebarentaabluse pärast lõpetama, nagu on leidnud OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel). Apellant ei ole toonud välja ühtegi spetsiifilist objektiivset tunnust, mille poolest ta erineb kõigist teistest apteegiteenuse osutajatest, keda määrus nr 36 samuti õiguslikult puudutab, kuid mille poolest tema kannatused on ülejäänutest intensiivsemad. Seejuures võib iseenesest täiesti paika pidada ka OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) hinnang, et käesoleval juhul ei pruugi ühelgi ravimite jaemüügiga tegeleval ettevõtjal selliseid eritunnuseid esineda, mistõttu ei oleks sisuliselt kellelgi võimalik taotleda määrusega nr 36 tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 14 lg 1 alusel, kuid see ei tähenda, et sätte tõlgendus oleks ilmselgelt ebaõige või ebaõiglane. Lähtudes kasvõi asjaolust, et väga piirava sisuga nn Plaumanni testi rakendamisele vaatamata Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu art 230 lg 4 (ELTL art 263 lg 4) alusel esitatud hagisid vahel siiski vastuvõetavaks tunnistatakse, puudub ka alus eeldada, et samast reeglist juhinduv RVastS § 14 lg 1 oleks sedavõrd kitsendav, et õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõigus oleks pelgalt illusoorne. Tõsi, sellise nõude esitamise võimalused on tõepoolest äärmiselt piiratud ja olemasoleva regulatsiooni muutmine (eelnõu 7 SE § 16) võib olla täiesti põhjendatud ja otstarbekas, kuid vastava õiguspoliitilise otsustuse tegemine on siiski seadusandja, mitte kohtu pädevuses. 22. Apellatsioonkaebustes on muu hulgas rõhutatud, et olukorras, kus Vabariigi Valitsus on olnud juba aastaid teadlik määruse nr 36 vastuolust

§ 15

lg 3 p-ga 5 (sh on sellele Sotsiaalministeeriumi tähelepanu korduvalt juhtinud õiguskantsler), kuid ei ole seda vastuolu senini kõrvaldanud, ei saa riigi vastutuse välistamine olla RVastS § 14 lg 1 kaitse-eesmärgiks ega ole kooskõlas õigusriigi põhimõttega. Apellantide hinnangul viib RVastS § 14 lg 1 range tõlgendus selle vastuoluni põhiseadusega (PS § 25), välistades apteekide efektiivse kaebeõiguse õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõudmisel. Ka Eesti õiguskirjanduses on tõstatatud küsimusi RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud piirava regulatsiooni kooskõlast PS §-ga 25, väljendades muu hulgas mõtet, et õiguse kahju hüvitamisele kui seaduse reservatsioonita põhiõiguse sedavõrd ulatuslikku piiramist ei saa vähemasti täitevvõimu organite antud õigustloovate aktidega tekitatud kahju puhul iseseisvalt õigustada demokraatia põhimõte ega ka riigi kulude kokkuhoiu vajadus (vt T. Lember. Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõue. Kehtiva regulatsiooni probleemid – Juridica, 2010, nr 6, lk-d 401 ja 405). Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kitsendust, mille kohaselt eeldab õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimine muu hulgas isiku kuulumist õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma, ei saa pidada kahju hüvitamise põhiõigusega lepitamatus vastuolus olevaks ja ringkonnakohus ei pea võimalikuks jätta nimetatud piirangut käesolevas asjas kohaldamata. Vajadust hoida ära riigile ettenägematute ja potentsiaalselt 16

(18)3-08-2267 väga ulatuslike kulutuste tekkimine seoses üldkehtivate õigusnormide sätestamise või muutmisega demokraatliku otsustusprotsessi tulemusena, ei saa pidada sedavõrd väheoluliseks, et tegemist ei saaks kuidagi olla põhiseaduslikku järku õigusväärtusega, mis võiks legitiimselt õigustada seadusereservatsioonita põhiõiguse piiramist (vt nt Riigikohtu 17.07.2009 otsus nr 3-4-1-6-09, p 20). Nii on Riigikohtu üldkogu näiteks hiljutises praktikas pidanud mitmel korral võimalikuks riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvides käsitada põhiseadusliku väärtusena ka õigusemõistmise kulude menetlusosaliste poolt osalise kandmise põhimõtet (vt Riigikohtu 06.03.2012 otsus nr 3-2-167-11, p 25.5; 29.11.2011 otsus nr 3-3-1-22-11, p 29.2; 22.11.2011 otsus nr 3-3-1-33-11, p 26.3). Piisavate riigieelarvevahendite olemasolu on paljudel juhtudel just teiste oluliste põhiõiguste ja põhiseaduslike väärtuste kindlustamise vältimatuks eeltingimuseks ning vahendite puudumine seaks ohtu riigi põhifunktsioonide täitmise tervikuna. RVastS § 14 lg 1 kui abstraktse ja üldise sisuga õigusnormi tõlgendamisel, mis kohaldub ühetaoliselt nii seadusandja kui ka täitevvõimu poolt õigustloovate aktide andmise või andmata jätmise korral, ei ole seejuures asjakohane, kui ulatuslikud saaksid võimalikud kahjunõuded konkreetsel juhul reaalselt olla (tulenevalt regulatsiooni läbi kahju kandnud isikute hulga piiratusest) ning kui hästi ettenähtav pidi vastava regulatsiooni kehtestamisel olema isikutele kahju tekkimine. 23. Kuivõrd apellantide kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata juba ainuüksi põhjusel, et nad ei ole tõendanud enda kuulumist määruse nr 36 tõttu „eriliselt kannatanud“ isikute rühma, siis ei pea ringkonnakohus otstarbekaks ega vajalikuks täiendavalt analüüsida

§ 15

lg 3 p 5 ja määruse nr 36 eesmärke ning nende normide otsekohaldatavust ja põhiseaduslikkust, samuti avaliku võimu kandja kohustuse väidetava rikkumise esinemist ja selle olulisust.

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.04.2010 otsus muutmata.
  2. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud menetluskulusid osaliselt varasema HKMS ja osaliselt uue HKMS kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebused rahuldamata, peavad menetluskulud kandma kaebajad. Varasema HKMS § 93 lg-st 2 ja kehtiva HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et menetlusosalised on käesolevas asjas apellatsioonimenetluses kandnud menetluskulusid järgmiselt. OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) on tasunud riigilõivu 14 280,45 krooni ehk 912,69 € (III kd, tl 175). Apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmiseks OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ei ole. OÜ Akos Apteek on tasunud riigilõivu 250 krooni + 100 € ehk kokku 115,98 € (III kd, tl 188; IV kd, tl 203) ning kandnud apellatsiooniastmes õigusabikulusid 249,26 €. OÜ Giromax on tasunud riigilõivu 17 161,75 krooni ehk 1096,84 € (III kd, tl 190; IV kd, tl 104) ning kandnud apellatsiooniastmes õigusabikulusid 123,67 €. OÜ Raja Apteek on tasunud riigilõivu 75 604,95 krooni ehk 4832,04 € (III kd, tl 189 ja tl 212; IV kd, tl 106) ning kandnud apellatsiooniastmes õigusabikulusid 546,21 €. Kõigi apellantide 17

(18)3-08-2267 eespool nimetatud menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, kuid kuna vastustaja menetluskulude hüvitamiseks kohustatud ei ole, jäävad apellantide menetluskulud nende endi kanda. Vabariigi Valitsus (Sotsiaalministeeriumi kaudu) esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud varasema HKMS § 93 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.