Obsah (6)

§ 63§ 37§ 65§ 64§ 67§ 38

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-850 Otsuse kuupäev 9. august 2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Eduard Goman’i kaebus Viru Vangla 21.02

§ 63

lg-le 1, § 64 lg-le 1 ja § 1¹ lg-le 1 ning HMS §-le 6 leiab, et distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav koosseis.

§ 37

lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning kinnipeetava töövõimelisuse teeb sama paragrahvi lõike kolm kohaselt kindlaks arst. Kaebaja märgib, et tegemist on töökohustuse absoluutse puudumusega. Kaebaja ei ole keeldunud töökohustuse täitmisest, vaid selgitas, et ta ei saa töötada, kuna tal käsi valutab. Meditsiiniõde keeldus kohale tulemast, seega ei saa väita, et kaebaja pani toime distsiplinaarrikkumise, kuna tööle asumata jätmine ei olnud põhjendatud. Kaebaja leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole ta toime pannud distsiplinaarsüütegu. Kaebaja viidates Riigikohtu otsuse 3-3-1-21-03 p-le 3 ning HMS § 63 lg-le 1 leiab, et valvuri korraldus tööle asumiseks vastab tühise haldusakti tunnustele. Tööle asumine oleks seadnud ohtu kaebaja tervise ning tekitanud füüsilist ja hingelist valu. Kaebaja on viidanud ka asjaolule, et viibis kohustuse tekkimise ajal kartseris ning sellisel juhul on tööleasumine vastuolus VSKE § 8 lg-ga 4 ja

§ 65¹ lg-ga 3 .

Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse osas viitab kaebaja HMS §-le 54, § 56 lg-tele 1 ja 3 ning § 4 lg-le

1. Eeltoodule tuginedes on kaebaja seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja andmisel on jäetud diskretsioon teostamata, haldusorgan ei ole kontrollinud ega kaalunud kõiki võimalusi ega võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada. Kaebaja viitab haldusakti motiveerimise vajaduse osas Riigikohtu otsustele 3-3-1-54-03 ja 3-3-1-13-11, p
2. Kaebaja leiab, et vastavalt

§ 64

lg-le 1 ja VSKE § 15 on distsiplinaarkaristuse määramine üksuse juhi otsus ja seda tuleb põhjendada, mistõttu ei saa selles kasutada protokollis toodud põhjendusi ja kaalutlusi. 2 Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tagatud tema ärakuulamisõigust vastavalt HMS § 40 lg-tele 1 ja 2 ning EIÕK artikkel 6 lg 3 p-le C, millest tulenevalt on tegemist õigusvastase ja tühistamisele kuuluva käskkirjaga. 4. Kaebaja esitas 16.07.2012 Tartu Halduskohtule täiendava seisukoha, kus märkis, et on kaebuses ekslikult märkinud, et kandis tööle asumise korralduse andmise ajal, s.o 10.02.2012 distsiplinaarkaristust kartseris. Kaebaja leiab, et nimetatud eksitus ei oma tähtsust, sest töötamisest keeldumine oli tingitud tervislikest põhjustes. Viidates Riigikohtu otsuse 3-3-1-14-12 p-le 10 ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p-le 4 leiab kaebaja, et kinnipeetaval on õigus keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise ning selleks, et mitte rikkuda

§ 67p-i 1 piisab kui kinnipeetav teavitab keelumisest vanglat.

Kaebaja on ka seisukohal, et ärakuulamise võimaldamine distsiplinaarmenetluse käigus ei saa asendada ärakuulamist karistuse määraja poolt enne haldusakti andmist. Vastustaja vastuväited 5. Vastustaja esitas 31.05.2012 kirjaliku vastuse kaebusele, milles vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja nendib, et kuigi meditsiiniosakonna õde ei vaadanud 10.02.2012 vahetult peale korralduse andmist kaebajat üle, andis õde seisukoha lähtuvalt asjaolust, et kaebaja viibis samal päeval läbivaatusel labakäe probleemiga ja tööst vabastavaid asjaolusid ei tuvastatud. Meditsiiniosakond kooskõlastas kaebaja tööle määramise 15.12.2012 ning 06.02.2012 on arst J. Kogan uuesti märkinud, et kaebaja on võimeline töötama. 10.02.2012 röntgenülesvõte oli aktuaalse leiuta. 16.02.2012 märkis arst M. Uudeküll, et kaebaja võib töötada. Seega ei ole arstid kaebajat töökohustustest vabastanud ning

§ 37lg 2 p 3 ei ole kaebaja suhtes kohaldatav.

Kaebaja keeldus korralduse täitmisest 10.02.

1. Kaebaja kandis kartserikaristust 16.12.201120.01.2012 ning 21.02.2012-06.04.
2. Seega korralduse andmise ajal kaebaja kartseris ei viibinud. Vastustaja on seisukohal, et Riigikohtu otsustes 3-3-1-103-06 tulenevalt saab kinnipeetava poolt korralduse mitte täitmine olla õigustatud vaid juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning selle tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastustaja märgib, et 10.02.2012 keeldus kaebaja seletuste andmisest ning andis suulised seletused 16.02.2012 ning seletuste andmise võimalusega teostas vangla üheaegselt nii uurimispõhimõtet kui ka tagas menetlusosalise õiguse olla ära kuulatud ja esitada oma seisukohad. Vastustaja on kaalunud ühelt poolt kaebaja subjektiivseid õigusi ja vabadusi ning teiselt vangla julgeolekut ja vangistuse täideviimise eesmärki. Distsiplinaarmenetluse käigus on kontrollitud kaebaja väiteid, käskkirjas on kaalutud igat asjaolu ning vastustaja on oma lõpliku seisukohta põhjalikult põhjendanud. Käskkirja ei muuda õigusvastaseks see, et selles on kasutatud protokollis kajastatud põhjendusi ja kaalutlusi. Kui haldusakti väljastaja nõustub distsiplinaarmenetluse protokollis tooduga ei ole otstarbekas hakata käskkirjas põhjenduste ja kaalutluste sõnastust muutma.
3. Vastustaja esitas 26.07.2012 täiendava vastuse E. Goman’i kaebusele, kus märkis, et kinnipeetava tervislik seisund ei olnud niisugune, mis oleks õigustanud tööst keeldumist. E. Goman’le on korduvalt antud võimalusi seisukohtade esitamiseks sh enne haldusakti väljaandmist tutvustati talle 3 distsiplinaarmenetluse protokolli, kuid E. Goman keedus protokolli allkirjastamast ning selgitusi andmast. Seega ei ole E. Goman ise soovinud oma õigust kasutada. Kohtu seisukoht
4. Käesolevas asjas on Viru Vanglas kinni peetav isik Eduard Goman esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tühistamiskaebuse ning taotleb Viru Vangla 21.02.2012 käskkirja nr 6-3/236-D tühistamist, kuna leiab, et tegemist on õigusvastase käskkirjaga, mis on kaalutlusvigadega, nõuetekohaselt motiveerimata, ebaproportsionaalne ning arvestatud ei ole asjaolu, et E. Goman ei keeldunud tööle asumisest, vaid selgitas, et ei saa tööd teha tervislikel põhjustel. Kaebaja ei ole osundanud, et 21.12.2011 Viru Vangla käskkiri nr 6-2/1631-T, millega kaebaja määrati tööle finants- ja majandusosakonda abitööliseks, oleks kehtetu. Seega oli tegemist kehtiva haldusaktiga. Tegemist on jõus oleva käskkirjaga, mida on kaebajale tutvustatud 23.12.2011 (t.l 59). Ei ole alust väita, et seoses tööle määramise käskkirja vaidlustamisega oli kaebajal õigus keelduda talle pakutavast tööst. Seega on tegemist HMS §-de 60 ja 61 alusel adressaadile täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. HMS § 60 lg 1 kohaselt on kehtiv haldusakt täitmiseks kohustuslik. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, seega teiste hulgas ka kaebajale. Vaidlusaluse käskkirjaga (t.l 48) on kaebajat karistatud distsiplinaarkorras, kuna ta ei allunud 10.02.2012 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E-8 osakonna koristajana.
5. Kaebaja leiab, et ta jättis vanglaametniku korralduse täitmata, sest see oli seadusevastane. Ta ei pidanud seda täitma ja seega ei pannud ta toime

§ 67p 1 rikkumist ja tema karistamine tööle mitte asumise eest on õigusvastane.

Kaebajat karistati distsiplinaarkorras

§ 67

p 1 rikkumise eest, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistujate seaduslikele korraldustele. Kohtupraktika kohaselt ei õigusta

67 p 1 rikkumist ja korraldustele allumata jätmist kinnipeetava teistsugune arusaam õigusaktist või hinnang, et vanglateenistuja korraldus on õigusvastane. Kinnipeetav võib keelduda korralduse täitmisest vaid juhul, kui korraldus on käsitatav ilmselgelt tühise haldusaktina (RKHKo otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). Käesoleval juhul ei olnud finants- ja majandusosakonna majandustööde abitööliseks E-8 osakonda tööle asumise korraldus ilmselgelt tühine haldusakt HMS § 63 lg 2 mõttes ja seega kohtu arvates ei olnud kaebajal õigus ülalnimetatud põhjusel 10.02.2012 kella 21.00 ajal mitte tööle asuda.

1. Toimiku materjalidega on tõendatud, et kaebaja kandis kartserikaristust 16.12.2011-20.01.2012 ning 21.02.2012-06.04.
2. Seega ei ole tõene, et korraldus asuda osakonda koristama, on antud kaebajale ajal, mil tema suhtes kohaldati kartserikaristust. Peale kaebuse menetlusse võtmist kaebaja täiendavalt teatas, et ta on kaebuses ekslikult märkinud, et korralduse ajal ta kandis kartserikaristust. Kohus peab oluliseks märkida, et majandustöödele määramine on kinnipeetavale kohustus, millest tal ei ole õigust keelduda lähtudes oma tahtmisest. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra § 5 lg 3 p 3 alusel võib kinnipeetava ajutiselt töölt kõrvaldada kartserisse paigutamise ajaks, kuid see ei välista töödele rakendamist kartseris oleku ajal. Seega leiab kohus, et kartseris distsiplinaarkaristuse kandmise ajal ei oleks välistatud kinnipeetava tööle rakendamine vangla administratsiooni korraldusel. 4
3. 21.02.2012 käskkirjaga nr 6-3/236-D on kaebajat karistatud 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kartseri karistuse kandmise ajal lubati kinnipeetaval lugeda vangla poolt soetatud üleriigilisi ajalehti. Kaebaja süü, et ta keeldus tööle asumast, on tõendatud valvur Aleksei Safjanov’i 10.02.2012 ettekandega nr 511 selle kohta, et 10.02.2012 kella 21.00 paiku andis ta E hoone neljandal korrusel kinnipeetav E. Goman’le korralduse asuda tööle E-8 eluosakonna koristajana. Kinnipeetav keeldus talle antud korraldusest öeldes, et ei saa tööd teha, kuna tal käsi valutab ning selle probleemiga ta käis 10.02.2012 arsti vastuvõtul. Kohale kutsutud meditsiiniõde keeldus kohale tulemast öeldes, et kinnipeetav on terve inimene. Kinnipeetavale anti võimalus kirjutada seletuskiri, millest ta keeldus (t.l 52). 16.02.2012 kuupäevaga dateeritud E. Goman’i suuline seletus võeti vanemvalvur A-L. Kakku ja inspektor-kontaktisik T. Tiivase osavõtul (t.l 55). Kaebaja märkis seletuses, et 07.02.2012 oli arsti vastuvõtt, kus ta näitas kätt ja tehti röntgen. Ta pandi kirurgi vastuvõtule seoses käega ja suunati südame uuringule. Kaebaja ei saa aru, kuidas saab tööle määrata sellisel juhul. Ta selgitab, et ta ei saa töötada kuna käsi on haige ning soovib, et spetsialist/kirurg kinnitaks töövõimelisust, mitte lihtsalt arst. Kaebajal on ükskõik, kas teda karistatakse, sest tegu on tema tervise ohtu seadmisega. Viru Vangla kinnipeetavate distsiplinaarkaristuste 19.03.2012 väljatrükist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt keeldunud tööle asumast neljal korral (t.l 57). Sellest teeb kohus järelduse, et kaebaja ei soovi tööd teha. 14.02.2012 teatisega teavitati kaebajat, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus 10.02.2012 toimunud intsidendi kohta, kui ta ei allunud korraldusele tööle asuda ja et tal on HMS § 40 kohaselt õigus esitada vastuväiteid ja selgitusi (t.l 56). Kaebaja ei ole 16.02.2011 väitnud, et tema tervislikku seisundit ei ole kontrollitud ja kuna kaebaja tervislikku seisundit oli eelnevalt korduvalt kontrollitud (t.l 54, 58, 59), ei pidanud vangla 10.02.2012 vahetult korralduse andmise järel vajalikuks viia kaebajat arstlikku kontrolli. Kohus leiab, et kaebajal oli küll kohustus teavitada vangla administratsiooni oma terviseprobleemidest just 10.02.2012, mida kaebaja ka tegi, kuid nimetatu ei tähenda koheselt kinnipeetava vabastamist töökohustusest. Seda veel enam olukorras, kus samal päeval ei ole arsti vastuvõtul ka röntgenülesvõte vigastust näidanud (t.l 59). Kaebajal väidetavad terviseprobleemid, mis oleksid objektiivselt töötamist takistanud, ei ole asjas tõendamist leidnud. Ka tagantjärele pole kaebajal tuvastatud töötamist takistavaid terviseprobleeme (t.l 60 ja 61). Meditsiiniosakond on 12.10.2011 ja 15.12.2011 kinnitanud, et tervisekaardi andmetel võib E. Goman töötada (t.l 54). 06.02.2012 väljastas Viru Vangla arst J. Kogan samuti tõendi, et E. Goman on võimeline töötama ning vastunäidustusi koristamistöödele tal ei ole (t.l 58). 10.02.2012 teostatud uuringul leiti, et E. Gomani paremast labakäest tehtud röntgen aktuaalset leidu ei näita (t.l 59).

§ 37

lg 1 kohaselt, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 kohaselt ei ole töötama kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ja kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav.

§ 38

lg 1 kohaselt vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades 5 kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. 21.12.2011 käskkirjaga nr 6-2/1631-T määrati kaebaja tööle majandustööde abitööliseks E-8 osakonda üldkasutatavate ruumide koristajana alates 17.01.2012 kuni 16.04.2012 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Kaebajale on tutvustatud käskkirja 23.12.2011 ja seega oli kaebaja oma töökohustusest teadlik. Samuti ei ole kaebaja haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud Viru Vangla 21.12.2011 käskkirja nr 6-2/1631-T, millega kaebaja tööle määrati. Ülaltoodud arstide tõendite kohaselt oli kaebaja alates 12.10.2011 ja samuti vähemalt kuni 22.02.2012 võimeline töötama. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb

§ 37lg 3 kohaselt kindlaks arst.

Selline nõue ei tähenda aga, et kinnipeetavale tuleb tingimata iga kord enne tema tööle määramist teha arstlik läbivaatus või tervisega seotud vastuväite esitamisel tööst keeldumisel nõuda arstilt kinnipeetava terviseseisundi uut kontrolli ning juhul, kui seda pole tehtud, lugeda isik töövõimetuks. Arst leidis 06.02.2012, et kaebaja on võimeline teostama koristustöid, ning ka 10.02.2012 tehtud röntgenuuring ei näidanud leidu. Kohtul pole alust nende tõendite õigsuses kahelda. Miski ei kinnita seda, et kaebaja ei olnud võimeline koristustöid tegema. Kohus leiab, et mitte iga varasem terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole veel käsitletav võimetusena koristaja tööd teha. Ei ole tõenäoline, et perioodil 06.02.2012 kuni 10.02.2012 võinuks kaebaja tervis niivõrd muutuda, et ta ei saanud 10.02.2012 tööd teha. Kaebaja ei ole esitanud arstile või vastustajale mingisuguseid uusi asjaolusid seoses käetrauma või käe haigestumisega. Kohus märgib, et kaebaja keeldus 10.02.2012 seletuse andmisest, 16.02.2012 suulise seletuse protokolli allkirjastamisest, 20.02.2012 distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamise kinnitamisest ning 21.02.2012 distsiplinaarkaristuse käskkirja kätte andmise kohta allkirja andmisest väitega, et käsi on haige, aga 24.02.2012 oli kaebaja juba suuteline kirjutama kolmeleheküljelise vaide. Kohus leiab, et on tõendatud, et kaebaja oli võimeline koristajana tööd tegema, kuid 10.02.2012 keeldus kaebaja tööle asumisest ja seega eiras alusetult vanglateenistuja korraldust. Vastustajal oli õigus alustada distsiplinaarmenetlust ja karistada kaebajat distsiplinaarkorras. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et 10.02.2012 ei olnud ta terviseprobleemide tõttu võimeline tööd tegema. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.

1. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. Kaebaja leidis, et ärakuulamise võimaldamine distsiplinaarmenetluse käigus ei saa asendada ärakuulamist karistuse määraja poolt enne haldusakti andmist. Kohtule esitatud asja materjalidest nähtuvalt keeldus kaebaja 10.05.2012 seletuse andmisest (t.l 52) ning on andnud toimunu kohta 16.02.2012 protokollitud suulise seletuse (tl 55), mis kajastub ka distsiplinaarmenetluse protokollis; lisaks on kaebaja tutvunud 14.02.2012 teatisega tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest kohta (tl 20) kui ka 20.02.2012 distsiplinaarmenetluse protokolliga (t.l 50 pöördel). Viimasest nähtub ka, et kaebaja ei soovinud protokollile vastuväiteid esitada. Seega ei ole tõendatud kaebaja väide, et Viru Vangla on rikkunud tema ärakuulamisõigust.
2. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on motiveerimata ja kaalutlusõigus on jäetud teostamata; käskkirjas on kasutatud protokollis kajastatud põhjendusi ja kaalutlusi, mistõttu on Viru Vangla 21.02.2012 käskkiri nr 6-3/236-D õigusvastane. 6 Kohus ei nõustu kaebaja väitega. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on vastustaja käskkirja andmisel lähtunud nii kaebaja subjektiivsetest õigustest ja vabadustest ning arvestanud ka vangla julgeoleku ja vangistuse täideviimise eesmärki. Käskkirjast nähtub, et Viru Vangla on käskkirja andmisel arvestanud kaebaja 16.02.2012 antud suulise seletusega ning E. Goman’i varasemat käitumist. Käskkirjas on Viru Vangla oma lõpliku seisukohta põhjendanud ning toonud ära ka kaalutlused, miks on vajalik kaebaja distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud HMS § 56 lg-s 1 toodud põhjendamiskohustust, kui käskkirjas toodud põhjendused kordavad distsiplinaarmenetluse protokollis esitatud põhjendusi. Vastustaja on õigesti leidnud, et õiguskindluse põhimõtte kohaselt on oluline, et vastuväiteid esitades on kinnipeetaval vangla seisukoht teada ja haldusaktis enam teistsugustele põhjendustele ja kaalutlustele ei tugineta. Kui käskkirja andmisel nõustutakse protokollis esitatud seisukohtade ja põhjendustega ning ilmnenud ei ole uusi asjaolusid, mis mõjutaksid asja otsustamist, puudub vajadus antud seisukohtade ja põhjenduste muutmiseks ning käskkirjas andmisel võib tugineda distsiplinaarmenetluse protokollis kajastatud põhjendustele.
3. Kaebaja märgib, et temale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetava karistamise eesmärk on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine, s.o kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine läbi mõjusa karistuse ning õiguskorra kaitse üldiselt. Toimiku materjalidest on näha, et kaebajal oli karistuse määramise ajal 12 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest mitu tööle asumiseks antud korraldusele allumatuse eest. Vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on vanglas raske distsipliinirikkumine, sest see ohustab vangla üldist julgeolekut. Raske rikkumise eest leebe karistuse määramine ei ole õigustatud. Kinnipeetava poolt korduvalt samalaadsete rikkumiste toimepanemise eest karistuse määramisel avaldab mõju kartseripäevade arvu suurendamine. Kohus leiab, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud distsipliinirikkumisega ning vaidlustatud haldusaktis on karistuse määra kujunemist põhjalikult motiveeritud. Seega on vastustaja teostanud karistuse valikul kaalutlusõigust, kaalutlused on asjakohased ning määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
4. Ülaltoodu alusel kaebus jäetakse rahuldamata täies ulatuses.
5. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova Kohtunik 7