KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 9

lg 2 p-st 13 tulenev servituutide vajaduse määramine ning kaebaja on ise servituutide vajadusega nõustunud (tl 26). Toimikus olevatest tõenditest käsitleb nimetatud probleemi veel ka 07.03.2012 toimunud avaliku arutelu protokoll (tl 88-93), millest nähtub samuti, et OÜ Virumaa Veepumbakeskuse esindaja on servituudi seadmisega nõustunud, tee avalikku kasutusse andmise ettepaneku tegi üks naaberkinnistute omanikest R. Roots ning sellega oli nõus ka J. Nummert. Vallavalitsuse esindaja üksnes selgitas, millisel viisil seda teha saaks. Nimetatud protokollist ega ka muudest materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks avaldanud kaebajale survet tee avalikuks kasutamiseks andmise kohta ja sidunud selle detailplaneeringu kehtestamise küsimusega. Vastavasisulist survet või teega seotud küsimuste seostamist detailplaneeringu kehtestamisega ei nähtu ühestki kohtu toimikus olevast dokumentaalsest tõendist ja seda ei kinnitada ka asjaolu, et vallavalitsuses koostati eratee avaliku kasutamise leping ja märgiti selle p-s 2.4 kõigile transpordiliikidele ööpäevaringselt vaba kasutusõigus (tl 19-21). Tegemist on kõigi kinnistute omanikele tutvumiseks saadetud projektiga (tl 18), milles ei sisaldu konkreetseid nõuded tee kandevõime ega ka seda ületava koormuse osas. Elektronkirjas, millega viidatud projekt välja saadeti, on sõnaselgelt märgitud, et tegemist on ettepanekuga. Seega oli tegemist tavapärase, lepingu sõlmimisele eelneva seisukohtade vahetamisega. TeeS § 4 lg 3 kohaselt saab eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimuda vaid valla- või linnavalitsuse volikogu otsusega valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Seega sõltus see, kas käesoleval vaidluse üheks põhjuseks oleva tee suhtes mingisugune leping ka tegelikult sõlmitakse, üksnes kõigi selle omanike endi vabast tahtest. 6 Käesoleva hetke seisuga ei ole ka Veepumbakeskuse tee avalikuks kasutamiseks andmise küsimus enam aktuaalne, sest vaidlust ei ole selles, et

1. a oktoobris rajas OÜ Auronix Mäe kinnistule Veepumbakeskuse teega paralleelselt kulgeva eratee ja selle kaudu tagatakse OÜ Auronix majandustegevuseks vajalik juurdepääs OÜ-le Auronix kuuluvalt kinnistult olemasolevale avalikult kasutatavale teele. Eeltoodut kinnitab ka haldusasjas nr 3-12-2348 04.04.2013 tehtud ja jõustunud lahend, milles jäeti rahuldamata OÜ Virumaa Veepumbakeskuse kaebus Maanteeametile ebaseadusliku teerajatise likvideerimiseks kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Samuti ei ole käesoleva hetke seisuga enam asjakohane kaebaja viide tsiviilasjas nr 2-12-31601 toimunud menetlusele ja selle raames tehtud hagi tagamise määrusele, kuna nimetatud tsiviilasjas on 10.06.
2. a määrusega menetlus OÜ Virumaa Veepumbakeskus hagis OÜ Auronix ja R. Rootsi vastu juurdepääsutee kasutamise vaidluses lõpetatud seoses kompromissi sõlmimisega. Kompromiss seisnes selles, et OÜ Auronix ja R. Roots kohustusid eelneva hageja nõusolekuta mitte lubama, kasutama, tellima või muul viisil korraldama kinnistu Pikk 34A territooriumile transporti OÜ Virumaa Veepumbakeskus kinnistul Pikk 34 oleva asfalttee kaudu juhul, kui antud transpordi registrimass ületab 7 tonni ja teljekoormus ületab 3,5 tonni. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et tee elektrivalgustusega seonduvas osas oleks vallavalitsus kaebajat survestanud või sidunud seda küsimust tee avalikku kasutusse andmisega (tl 22-25). Vallavalitsuse 12.03.
3. a kirjast nr 9.-1.2/359 nähtub, et vastavalt 12.01.2007 sõlmitud lepingule on Väike-Maarja valla kohustuseks müüa OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus elektrienergiat eratee (Veepumbakeskuse tee) valgustamiseks. Vastavalt eelnimetud lepingule ei ole aga Väike-Maarja valla kohustuseks eratee valgustuse korrastamine (eratee omanikul oli antud juhul vaja välja vahetada mõned elektripirnid). Vallavalitsus on kirjas lisaks selgitanud, et kui sõlmitakse leping Veepumbakeskuse tee avalikku kasutusse andmise kohta, siis saab sõlmitavas lepingus ka täiendavaid küsimusi kokku leppida (sh eratee valgustusega seonduv), mille vallavalitsus oli nõus oma kohustuseks võtma. Viidatud kirjast ei nähtu, et vallavalitsus oleks keeldunud elektrienergia müümisest kaebajale või sidunud seda kuidagi Veepumbakeskuse tee avalikku kasutusse andmisega.
4. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel alusetult jätnud osad tõendid arvesse võtmata. Halduskohus jättis eeltoodust nähtuvalt põhjendatult Veepumbakeskuse teega seonduva tuvastus- ja keelamisnõude rahuldamata ning nõudest kohustada Väike-Maarja Vallavalitsust vastama kaebaja 02.04.
5. a taotlusele ja küsimustele on kaebaja oma kaebuse täiendustes ise loobunud (tl 131). Seetõttu on halduskohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et viimatinimetatud nõudega seonduvate dokumentaalsete tõendite käsitlemise vajadus puudub ning kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased ka elektrienergia müügi lepingu, arvestuse ja riketega (tl 22-25), kohtuväliste menetlustega (tl 31-34, 116-118, 124), tee ehitamise ja hooldamisega (tl 45-48) ning Keskkonnaametile erinevate lubade kohta esitatud teabenõuetega (tl 122-123) seotud dokumendid, sest neis käsitletul puudub seos kaebuse eseme ja nõuetega.
6. Arvestades seda, et halduskohus rahuldas esitatud kaebuse umbes pooles ulatuses, on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti kohaldatud HKMS § 108 lg-t 2, mille kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. OÜ Virumaa Veepumbakeskus tasus riigilõivu 63,88 eurot ja kuna tema kaebus rahuldati osaliselt, siis mõistis halduskohus Väike-Maarja vallal kaebaja kasuks õigesti välja 50% eelnimetatud riigilõivusummast, so 31,94 eurot. 7 Halduskohus jättis põhjendatult menetluskulude jaotamisel arvesse võtmata kaebaja poolt AS Teede Tehnokeskusele tee kandevõime mõõtmise eest tasutud 648 eurot (tl 42-44), sest need kulutused on arvetest nähtuvalt tehtud seoses mõõtmistega, mis toimusid enne, kui kaebaja kaebusega halduskohtusse pöördus ning õige on halduskohtu viide, et sellised kulutused ei kuulu HKMS §-des 101-103 loetletud menetluskulude koosseisu. Võimalikke haldusmenetluses kantud kulusid halduskohus kohtumenetluse raames isikutele vastaspoolelt välja ei mõista (vt. näit. RKHKo 01.06.2011 haldusasjas nr 3-3-1-20-11). 30.09.2012 esitas kaebaja esindaja halduskohtule menetluskulutaotluse ja arve nr 20-A 1200 euro suuruse õigusabikulu kohta (tl 139-141), kuid dokumenti, millest nähtuks selle summa tasumine, pole halduskohtule esitatud. Kuna kehtiva, sh 01.01.2012 jõustunud HKMS-i redaktsiooni kohta käiva kohtupraktika kohaselt (vt. näit. RKHKo 09.03.2009 haldusasjas nr 3-3-1-94-08 ja RKHKo 14.05.2012 ja täiendav otsus 04.06.2012 haldusasjas nr 3-3-1-12-12) mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud, siis jättis halduskohus õigesti menetluskulude jaotamisel arvesse võtmata 1200 euro suuruse õigusabikulu, kuna kaebaja ega ka tema volitatud esindaja ei olnud halduskohtule esitanud tõendit selle kohta, et tegemist oli kantud menetluskuluga.
7. Mis puudutab vastustaja apellatsioonkaebust, siis OÜ Virumaa Veepumbakeskus märkis halduskohtule esitatud kaebuses, et Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevus detailplaneeringu menetlemisega viivitamisel ja ebaproportsionaalsete nõuete esitamisel on õigusvastane, kuna detailplaneeringu menetlus on valla tegematajätmiste tõttu kestnud aastaid ja kaebajale esitatakse endiselt ebaproportsionaalseid nõudeid (seoses saekaatrist lähtuva müraga), mis pikendavad menetlust veelgi ja suurendavad põhjendamatult kaebaja kulutusi. Toimiku materjalidest nähtub, et Pikk tänav 34 toonane omanik esitas juba 05.06.2006 Väike-Maarja Vallavalitsusele taotluse Väike-Maarja alevikus Pikk tn 34 asuva kinnistu jagamiseks. Vallavalitsus leidis, et kinnistut saab jagada vaid vastava detailplaneeringu koostamise ja kehtestamise järgselt. Väike-Maarja Vallavolikogu algatas 28.06.
8. a otsusega detailplaneeringu koostamise Väike-Maarja alevikus Pikk tn 34, 34a, 34b ja 30 kinnistuid hõlmaval maa-alal. Detailplaneeringu eesmärgiks oli selle algatamise otsuse järgi Pikk tn 34 ja 34b kinnistute kruntideks jagamine, vajadusel ehitusõiguse määramine, trasside kulgemise ja servituutide määramine. Kaebaja sõlmis 14.11.2007 Pikk tn 34 omanikuga kinnistu jagamisel tekkiva kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ning tema kasuks seati kinnistusraamatusse eelmärge omandiõiguse ülemineku nõude tagamise kohta. Kaebaja selgitustest tulenevalt ja ka asja materjalidest nähtuvalt venis 28.06.2006 algatatud detailplaneeringu menetlus põhjendamatult ning tulenevalt vallavalitsusest saadud juhistest esitas kaebaja 03.09.2009 avalduse, milles palus uuesti algatada Pikk tn 34 jagamiseks detailplaneeringu koostamine. Väike-Maarja Vallavolikogu tunnistas 27.05.2010 otsusega kehtetuks 28.06.
9. a planeeringu algatamise otsuse ja algatas Pikk tn 34 asuva kinnistu osas detailplaneeringu koostamise uuesti, kuid ka halduskohtusse pöördumise aja seisuga
10. a mais ei oldud veel detailplaneeringu koostamise ja kehtestamiseni jõutud. HMS § 5 lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HMS § 5 lg 4 järgi viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Riigikohus on juba enne haldusmenetluse seaduse jõustumist viidanud toimingute tegemisele mõistliku aja jooksul kui ühele olulisele haldusmenetluse põhimõttele, rõhutades, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks oma territooriumil korraldada ruumilist planeerimist.

§ 10

lg 1 sätestab, et iga isik võib 8 teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Kui kohalik omavalitsus otsustab algatada planeeringu, siis

§ 10

lg 7 järgi tähendab planeeringu algatamine kohaliku omavalitsuse otsust selle kohta, et tuleb asuda planeeringu koostamisele. Planeeringu koostamist korraldab tulenevalt

§ 10lg-st 5 samuti kohalik omavalitsus.

Planeeringu koostamine hõlmab planeeringu koostamist või planeeringu koostamise tellimist, planeeringu koostamise juhtimist ja kõigi planeeringu koostamise käigus vajalike menetlustoimingute tegemist (

§ 10

lg 8).

§ 10

lg 6 kohaselt võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostamise või koostamise tellimise halduslepinguga üle anda planeeringu koostamisest huvitatud isikule.

ei kehtesta tähtaega, mille jooksul peab kohalik omavalitsus algatatud planeeringu kehtestama. Samuti puudub tähtaeg planeerimismenetluse erinevate etappide (koostamine, vastuvõtmine, kehtestamine) läbiviimiseks. Kuna

§ 1

lg 6 järgi kohaldatakse planeerimisseaduses ettenähtud menetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, siis

§ 1

lg 6 ja HMS § 5 lg 2 koosmõjus tuleb planeerimismenetluse käigus teostatavad menetlustoimingud läbi viia võimalikult kiirelt. Seega pidanuks ka Pikk tn 34 detailplaneeringu menetlus selleks, et see oleks kooskõlas hea halduse tavaga, olema toimunud mõistliku aja jooksul ning detailplaneeringu menetluse käigus vallavalitsuse poolt eraõiguslikele isikutele esitatavad nõudmised peavad samuti olema kooskõlas seadusega. Riigikohus on mõistliku aja piire ületavaks pidanud näiteks sellist detailplaneeringu menetlust, mille puhul detailplaneeringu lähteülesande kehtestamisest kuni (vastuvõetud) detailplaneeringu avaliku väljapanekuni on kulunud peaaegu neli aastat (vt. näit. RKHKo 03.04.2003 haldusasjas nr 3-3-1-22-03). Nagu juba märgitud, on Pikk tn 34 kinnistut üritatud jagada juba

1. a kevadel. Kuna Väike-Maarja vald leidis, et kinnistut saab jagada vaid detailplaneeringu alusel, siis algatas Väike-Maarja Vallavolikogu Pikk tn 34 kinnistu jagamiseks detailplaneeringu koostamise. 05.09.2006 kinnitas Väike-Maarja Vallavalitsus korraldusega nr 419 detailplaneeringu koostamise lähteülesande. Toimiku materjalidest nähtuvalt suhtles vallavalitsuse maanõunik ajavahemikus 11.04.2007-06.06.2007 üksnes OÜ-ga Gem-Geo detailplaneeringu ala geoaluse ja planeeringu eskiislahenduse teemal. Järgmine Väike-Maarja Vallavalitsuse menetlustoiming 28.06.2006 otsusega algatatud detailplaneeringu menetluses oli 01.08.2007 detailplaneeringu eskiisi kohta vallavalitsuse poolt märkuste esitamine OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus. Asja materjalidest ei nähtu, et enne seda, kui OÜ Virumaa Veepumbakeskus esitas 03.09.2009 taotluse uuesti algatada Pikk tn 34 detailplaneeringu koostamine, oleks detailplaneeringu menetluses tehtud veel mõni menetlustoiming. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei vaadanud vald ka pikka aega talle esitatud geodeetilist alusplaani üle ja saatis alles kohtumenetluse käigus kaebajale vastuse, et juba esitatud plaan ei lähe väidetavalt kaartidega kokku ja piirid on paigast ära ( tl 132). Nähtuvalt neist asjaoludest oli Väike-Maarja vallale juba
2. a septembris teada, et 28.06.2006 algatatud detailplaneeringu menetlus on takistatud, kuna vallale ei olnud esitatud parandatud ja täiendatud detailplaneeringu eskiisi, detailplaneeringu menetlusse kaasatud OÜ Meier soovis detailplaneeringu menetluse lõpetamist ja avaldaja, kes soovis jätkuvalt Pikk tn 34 kinnistu jagamist, esitas taotluse algatada Pikk tn 34 kinnistu osas uus detailplaneering. Vaatamata sellele otsustas Väike Maarja vald olukorra lahendada alles 7 kuud pärast seda, kui talle olid vastavad asjaolud teatavaks saanud, so 27.05.2010, algatades Pikk tn 34 kinnistu osas uue detailplaneeringu. Ühtegi põhjendust, miks selle otsuseni jõudmine nii palju aega võttis, esitatud ei ole. 27.05.
3. a otsusega algatatud planeeringu koostamise tellimine ja selle finantseerimine anti 12.08.2010 sõlmitud lepingu alusel üle OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus. Selle planeeringu lähteülesande kinnitas vallavalitsus 16.06.
4. 27.05.2010 algatatud planeerimismenetluse raames toimus 09.02.2011 detailplaneeringu eskiisi avalik arutelu. 9 Nimetatud avalikul arutelul nõudis valla esindaja, et detailplaneeringu koostaja täiendaks planeeringut ja esitaks muu hulgas müraprognoosi kõrvalkinnistul (Pikk tn 34a) asuvast saekaatrist lähtuva müra osas. Vaatamata sellele, et detailplaneeringu menetlus oli avaliku arutelu toimumise ajaks kestnud juba 9 kuud, ei olnud vallavalitsus varem sellise mürauuringu tegemist kelleltki nõudnud ega ka ise selle tegemist kaalunud. Mürauuringu tegemise kohustus ei sisaldu detailplaneeringu lähteülesandes ega valla ja avaldaja vahel 12.08.2010 sõlmitud lepingus. 27.05.2010 algatatud detailplaneeringu edasi menetlemine viibiski suuresti just seetõttu, et kaebaja ei nõustunud ise sellist mürauuringut tegema. Väike-Maarja Vallavalitsus soovis asja materjalidest nähtuvalt mürauuringut selleks, et oleks võimalik hinnata, kas müra hakkab või ei hakka häirima kavandatavas elamus elavate inimeste igapäevaelu. Mürauuringut oli vallavalitsuse hinnangul vaja ka selleks, et Terviseamet saaks detailplaneeringu kooskõlastada ja selle raames anda hinnangu saekaatrist lähtuvale mürale. Rahvatervise seadusest ja välisõhu kaitse seadusest tuleneb, et põhjendamatu ja norme ületava müra tekitamine ei ole lubatud. Sotsiaalminister on 04.03.
5. a määrusega nr 42 kehtestanud „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“. Määruse §-s 5 on muu hulgas toodud, millist müra võivad elualadel teha tööstusettevõtted, milleks saab pidada ka Pikk tn 34 kõrvalkinnistul asuvat saekaatrit. Etteantud piiridest suurema müra tegemine ei ole lubatud. Riiklikku järelevalvet välisõhus leviva müra üle teostab välisõhu kaitse seaduse alusel Terviseamet. Kui järelevalvemenetluse käigus tuvastatakse müra normtaseme ületamine, teostab välisõhu müra kaardistamise või mürataseme hindamise müraallika valdaja Täiendavalt teostab järelevalvet välisõhus leviva müra üle kohalik omavalitsus (vt rahvatervise seaduse § 10 p 1) ehk praegusel juhul Väike-Maarja Vallavalitsus, kes peab tagama tervisekaitsealaste õigusaktide täitmise enda territooriumil. Eelnevast tuleneb, et kui Väike-Maarja Vallavalitsus kahtleb, kas Pikk tn 34a kinnistul asuva saekaatri tegevus vastab õigusaktidele müra osas, siis on see võimalik välja selgitada riikliku järelevalve või kohaliku omavalitsuse järelevalve käigus. Ühtlasi tuleneb ülalviidatud normidest, et mürataseme hindamist ja selle kaardistamist peab reeglina teostama müraallika omanik, mitte detailplaneeringu kehtestamist taotlev kinnistuomanik. Keskkonnaministri 04.03.
6. a määrusega nr 16 kehtestatud „Välisõhus leviva müra piiramise eesmärgil planeeringu koostamisele esitatavad nõuded“ sätestab samas, et olukorras, kus planeeringuga kavandatakse ehitist või tegevust, mis võib kaasa tuua olulise mürahäiringu, peab planeeringudokumentatsioon sisaldama mürahinnangut. Selline põhimõte on kooskõlas saastaja maksab põhimõttega ehk sellega, et mürauuringu koostamist finantseerib müra põhjustaja. Pikk tn 34 kinnistule plaanitakse elamut ja asja materjalidest ei nähtu, et Pikk tn 34 kinnistult lähtuks või hakkaks lähtuma oluline mürahäiring. Seetõttu on õige ka halduskohtu seisukoht, et mürauuringu tellimise ja finantseerimise kohustuse panemine kaebajale oli tema suhtes ebaproportsionaalne. Lisaks eeltoodule ei ole detailplaneeringu lähteülesandes ega ka halduslepingus, millega planeeringu koostamise tellimine OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus üle anti, nõutud kaebajalt mürauuringu tellimist, mistõttu on nii ulatusliku kohustuse kaebajale panemine mitmed kuud pärast planeeringu algatamist ilmselgelt põhjendamatu ning Pikk tn 34 detailplaneeringu menetlust oli tegelikult võimalik jätkata ka ilma kaebajalt mürauuringu tellimist nõudmata. 29.05.2012 kaebajale saadetud kirjas märkis vastustaja küll, et arendajalt müraprognoosi koostamist enam ei nõuta, kuid leiti, et olenemata sellest peab just kinnistu arendaja detailplaneeringus kajastama müra temaatikat ja sellest tulenevaid võimalikke mõjusid ning pakkuma välja lahenduse, kuidas elamu ehitusel elimineeritakse saekaatri mõjust tekkivad võimalikud probleemid. Kuna välisõhu kaitse seaduse § 130 lg 2 kohaselt tuleb välisõhu müra kaardistamine või mürataseme hindamine teha ainult mürataseme ületamise korral ja ka siis 10 müraallika valdaja poolt tema oma kuludega, ei saa niisugust hindamist üheski vormis nõuda elamu rajamist soovivalt isikult. Asjaolu, et OÜ Auronix saekaater on samas asukohas tegutsenud pikemat aega ning võimaliku müra probleem on tõusetunud seoses sellega, et kaebaja tahab OÜ Auronix naaberkinnistule elamut ehitada, ei tähenda veel, et välisõhu kaitse seadus ei kuuluks kohaldamisele ning õiguspärane olekski vastustaja nõue, et võimaliku müraprobleemiga peab tegelema just kaebaja. Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on just kohalik omavalitsus detailplaneeringu korraldajana ja koostamise juhina kohustatud hea seisma selle eest, et kõik vajalikud menetlustoimingud saaksid tehtud mõistliku aja jooksul ja menetluses osalevad isikud ei peaks taluma asjatuid ebameeldivusi ega kandma liigseid kulutusi ning eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et 27.05.
7. a otsusega algatatud planeeringu koostamise tellimine ja selle finantseerimine anti 12.08.2010 sõlmitud lepingu alusel üle OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus. Vastustaja väide, et detailplaneeringu menetlus venib seetõttu, et kaebaja ei ole senini vallale detailplaneeringu projekti esitanud, ei ole kooskõlas asja materjalidega ega ka halduskohtu poolt tehtud järeldustega, sest eelnevast nähtuvalt on detailplaneeringu projekti koostamine veninud just põhjustel, mille tõttu kaebaja käesoleva kaebusega halduskohtusse pöördus, muuhulgas põhjustel, et vastustaja ei tee ise planeerimismenetluses vajalikke toiminguid – ei vasta mõistliku aja jooksul kaebaja järelpärimistele, esitab kaebajale detailplaneeringu koostamiseks ebaproportsionaalseid nõudmisi jne.
8. Asjaolu, et vastustaja ei saanud toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 149-150) enne kohtuotsuse tegemist kätte kaebaja 23.07.
9. a arvamust vastustaja vastusele ei ole samuti apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks, kuna see menetluslik rikkumine ei ole kaasa toonud lõppjäreldustelt ebaõige kohtuotsuse tegemist.
10. Arvestades menetlusse jäänud nõuete arvu ja sisu (vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt rahuldas halduskohus kaebaja kaks tuvastamisnõuet, välja arvatud teega seonduvas osas ja jättis rahuldamata keelamisnõude) ei ole alust pidada ebaõigeks halduskohtu otsuse p-st 8 nähtuvat seisukohta, et kaebus rahuldati umbkaudu pooles ulatuses ega muuta ka vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulude suurust, milleks oli ½ kaebaja poolt tasutud riigilõivust e. 31,94 eurot.
11. Eeltoodu tõttu on halduskohus kaebaja tuvastamiskaebuse seoses detailplaneeringu menetlemisega viivitamisega ja OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus selle menetlemisel ebaproportsionaalsete nõuete esitamisega põhjendatult rahuldanud ja vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub samuti alus.
12. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad apellantide apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Madis Ernits Einar Vene 11 Maili Lokk poolt