KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 35 lg 1 p 9 alusel asutusesiseseks kasutamiseks piirangu tähtajaga viis aastat.

1. 07.11.2011 teostas PPA I talituse sisekontrollibüroo kaebaja suhtes läbiviidava jälitusmenetluse raames asitõendi (mobiiltelefoni) vaatlust, mille protokollist nähtuvalt väljastas kaebaja kolmandatele isikutele asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet 09.09.−10.09.2011 ja 07.10.−08.10.2011 toimunud politseioperatsioonide toimumise kohta (tl 55 pöördel−56 pöördel). Ida Prefektuuri prefekt algatas 09.11.
2. a käskkirjaga nr 51d (tl 53) jälitusametniku poolt kogutud informatsiooni põhjal kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse, mille käigus anti kaebajale ka võimalus esitada enda tegevuse kohta vastustajale seletusi (tl 49−58).
3. 25.11.2011 koostas Ida Prefektuuri prefekt käskkirja nr 59d (tl 4−6), millega määras kaebajale politsei ja piirivalve seaduse (perioodil 01.07.2011−31.12.2011 kehtinud redaktsiooni; PPVS) § 86 p-le 1 ja § 88 p-le 5 tuginedes politseioperatsioonide toimumise aja kohta kolmandatele isikutele andmete väljastamise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja kohaselt tuvastati distsiplinaarmenetluse käigus, et kaebaja väljastas kolmandatele isikutele andmeid politseioperatsioonide toimumise kohta alljärgnevalt: - 09.09.2011 saatis oma mobiiltelefonilt SMS-i kontaktile V.M. . Sõnumi sisu tõlgituna eesti keelde: „Täna kõik puhuvad“. - 07.10.2011 saatis oma mobiiltelefonilt SMS-i kontaktile A. . Sõnumi sisu tõlgituna eesti keelde: „Täna kõik puhuvad“. Kontakt A. vastas teatele eesti keelde tõlgituna: „Aitäh“. - 07.10.2011 saatis oma mobiiltelefonilt SMS-i kontaktile B.A. . Sõnumi sisu tõlgituna eesti keelde: „Täna kõik puhuvad“. - 07.10.2011 saatis oma mobiiltelefonilt SMS-i kontaktile G. . Sõnumi sisu tõlgituna eesti keelde: „Täna kõik puhuvad“. Kontakt G. vastas teatele: „Danke shcon frend!“. Käskkirja põhjenduste kohaselt rikkus kaebaja sellise tegevusega jämedalt oma teenistuskohustusi. Kaebaja poolt andmete väljastamine ei olnud juhuslik, ühekordne akt, vaid planeeritud ja korduv tegevus, mis ei olnud kooskõlas avalike huvidega ega olnud seotud tema ametiülesannete täitmisega. Samuti lõi kaebaja tegevus asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmete väljastamisel Ida Prefektuurist kui riigiasutusest negatiivse kuvandi sellega, et teatud isikute ring sai regulaarselt politseisisest informatsiooni.
4. 29.11.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1−2), milles palub tühistada tema distsiplinaarkorras karistamise kohta tehtud Ida Prefektuuri 25.11.
5. a käskkirja nr 59d, ennistada ta teenistusse ja mõista vastustajalt välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja on seisukohal, et tema tegu ei olnud vastuolus avalike huvidega. Tegemist oli abstraktse ja minimaalse informatsiooniga ning ta püüdis kolmandatele isikutele planeeritavast politseilisest tegevusest teavet edastades hoida ära võimalikke süütegude 2 toimepanemisi. Kaebaja leiab, et vastustaja on karistuse määramisel kasutanud kaalutlusõigust väga ebaolulisel määral, jätnud käskkirjast põhjendamatult välja asjaolud tema eelneva laitmatu teenistuskäigu kohta ja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest viimaste aastate jooksul on olnud mitu distsiplinaarsüüteo juhtumit, kus tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel.
6. Vastustaja palub 05.01.2012 esitatud vastuses kaebusele (tl 43−45) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja suhtes koostatud käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta on õiguspärane ning selgitab, et raskeima karistuse kohaldamisel on eelkõige lähtutud süüteo raskusest, mis kaalus üles kaebaja varasemad töötulemused ja ergutused. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt tema paarile-kolmele sõbrale/tuttavale toimuvatest politseioperatsioonidest info saatmise näol oli tegemist kaebaja erahuvide teenimisega ning sellise tegevusega lõi kaebaja Ida Prefektuurist kuvandi kui asutusest, kust lekivad andmed politseioperatsioonide kohta.
7. Halduskohtus toimunud istungil (protokoll tl 70−73) loobus kaebaja teenistusse ennistamise nõudest ning avaldas soovi saada selle asemel ebaseadusliku vabastamise eest ette nähtud hüvitist. Kaebaja selgitas täiendavalt, et tema eesmärk polnud politsei maine kahjustamine ega operatsioonide või muude andmete lekkimise kohta mulje jätmine, vaid ta lähtus avalikest huvidest ega ole saanud kasu. Samas tunnistas kaebaja õiguserikkumise olemasolu, kuid pidas määratud karistust liiga raskeks.
8. Tartu Halduskohus jättis 26.04.
9. a otsusega (tl 85−88) kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohtu hinnangul on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine Ida Prefektuuri 25.11.
10. a käskkirjaga nr 59d kooskõlas kehtiva õigusega. Kohtule esitatu tõendab, et kaebaja on toime pannud distsipliinirikkumise, avaldades oma sõpradele ja tuttavatele asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud dokumentides sisalduvat teavet politseioperatsioonide toimumise aja kohta. Kohtu hinnangul ei ole vähimalgi määral arvestatav kaebaja õigustus, et ta ei pannud sõnumitesse kellaaega ega kohta, andis ainult üldisi andmeid ja lähtus õiguserikkumiste ärahoidmises seisnevast avalikust huvist. Kõik karistamise põhjustanud sõnumid on kaebaja vastava jälitustoimiku materjalide ja asitõendi vaatlusprotokolli (tl 54 pöördel−56) kohaselt edastanud ja vastu võtnud operatsioonide toimumise ajal ja kuna mõlemad hõlmasid mitme linna ja valla territooriume, polnudki nende toimumise koht konkreetselt piiritletav. Kaebaja tegevust ei saa kuidagi lugeda avaliku huvi teenimiseks, sest tegemist polnud mitte vastava korralduse alusel avalikkusele edastatud teabega, vaid omal algatusel toimunud isiklike sõprade ja tuttavate informeerimisega. Kohus on seisukohal, et kuigi mistahes isiku võimalike rikkumiste ärahoidmine on iseenesest avalikes huvides, ei saa see kuidagi õigustada oma isiklikele tuttavatele niisuguse teabe avaldamist, mis on määratud ainult asutusesiseseks kasutamiseks. Kaebajale pidi olema teada ametialaseks kasutamiseks mõeldud teabe kõrvalistele isikutele edastamise lubamatus ning teda ei saanud üllatada ka selle keelu rikkumise ranged tagajärjed. Kaebaja toime pandud distsipliinirikkumise suhtes on läbi viidud PPVS §-de 91 ja 92 nõuetele vastav distsiplinaarjuurdlus ja kaebajale on võimaldatud anda seletusi. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab sellele ette nähtud nõuetele ning järgitud on kaalutluse piire, eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet. Käskkirjast ja selle alusena viidatud distsiplinaarmenetluse protokollist on võimalik üheselt aru saada, miks kohaldati politseiametniku suhtes ettenähtud võimalikest distsiplinaarkaristustest just kõige rangemat. Tegemist on olulise rikkumisega, mille tähendust ei muuda ka varasem laitmatu käitumine, ergutused ja autasud (tl 9−29) ning väide, et see pole kaasa toonud kasu saamist (tl 71). 3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 26.04.
12. a otsusele apellatsioonkaebuse (tl 95−95 pöördel), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega Ida Prefektuuri 25.11.
13. a käskkiri nr 59d tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus valesti tõlgendanud kaebaja poolt kohtuistungil antud ütlusi. Kaebaja on seisukohal, et tema poolt informatsiooni edastamine kolmandatele isikutele oli abstraktne ning minimaalne. Kohtuistungil jäi tuvastamata, millised olid kaebaja tegevuse tagajärjed, kas tema käitumine takistas politseioperatsiooni läbiviimist või mõjus sellele muul viisil. Halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vastustaja on ka ise edastanud avalikkusele informatsiooni toimuvatest operatsioonidest, mis on tõendatud kaebusele lisatud artiklitega (tl 7, 8). Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et vaidlustatavas käskkirjas puuduvad viited kaebaja laitmatule käitumisele ning on kohtupraktikat arvesse võtmata asutud ebaõigele seisukohale, et distsiplinaarsüüteo eest karistuse määramisel ei muuda ka varasem laitmatu käitumine, ergutused ja autasud olulise rikkumise tähendust.
14. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 103−104) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata ning kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Vastuse kohaselt on mõistetamatu kaebaja väide, et halduskohtus toimunud istungil on mingid asjaolud tuvastamata jäänud. Kohus ei ole teinud kaebajale mingeid takistusi võimalike täiendavate selgituste andmiseks või küsimuste tõstatamiseks. Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et tema tegevus ei olnud vastuolus avalike huvidega. PPA selgitab, et on oma esmaseks eesmärgiks ennetustöös võtnud liikluses vigastatute ja hukkunute arvu vähendamise, mille üheks meetmeks on joobes juhtide arvu vähendamine liikluses. Selle eesmärgi saavutamiseks on ühe abinõuna ka politseireidide korraldamine, kus kontrollreidi korraldamise asukohast liiklejaid ette ei teavitata, kuivõrd oht rikkumiselt tabatud saada aitabki vähendada joobes sõidukijuhtide arvu. Antud meede teenib oma eesmärki eelkõige sellega, et liiklusrikkuja risk ootamatult kontrolli alla sattuda sunnib rikkumisest hoiduma. Seega ei aita isiku hoiatamine mitte väärtegu vältida vaid selle avastamisest kõrvale hoiduda. Vastustaja hinnangul ei hoidnud kaebaja tegevus niisiis mitte süütegude toimepanemist ära, vaid aitas kaasa selle võimalikule varjamisele vastuolus avalike huvidega vastustaja poolt seatud eesmärkide elluviimisel ning pärssis PPA eesmärkide saavutamist. Vastustaja selgitab, et kasutab praktikas kontrolloperatsioonide korraldamiseks erinevaid meetodeid ning on praktiseerinud ka toimuvatest operatsioonidest avalikkusele informatsiooni edastamist, kuid seda on tehtud üksnes konkreetsete operatsioonide puhul. Samuti peab vastustaja vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja toodud näide avalikkuse teavitamise kohta kontrollreidi toimumisest oli seotud sõidukikiiruse kontrollimisega. Kaebaja tegevus oli politseiametniku jaoks lubamatu ning oli vastuolus politseioperatsiooni eesmärkidega ja riivas oluliselt avalikku huvi. Antud olukorras ei omanud PPA arvates tähtsust, milline oli kaebaja varasem käitumine, millised olid varasemad teenistusalased näitajad või sportlikud tulemused, kuivõrd kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu oli sedavõrd raske ega andnud võimalust teenistust politseiorganisatsioonis jätkata. Kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu ja sellega kaasnenud tagajärjed kaalusid üles tema varasemad töötulemused ja talle kohaldatud ergutused. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tuleb tühistada ja asjas tuleb teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. PPA Ida Prefektuuri 25.11.
16. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 59d tuleb tühistada ja vastustajalt tuleb kaebaja kasuks hüvitisena välja mõista kuue kuu ametipalk, s.t 4 670,64 eurot.
17. Ringkonnakohus tõlgendab esmalt kaebaja taotlust (I), analüüsib seejärel vastustaja poolt kaebajale tehtud etteheiteid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta (II), käsitleb 25.11.
18. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 59d teostatud kaalutlusõigusega seonduvat (III), lahendab kaebuse (IV) ja menetluskulude küsimuse (V). I
19. Kaebaja on apellatsioonkaebuses taotlenud halduskohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning Ida Prefektuuri käskkirja nr 59d tühistamist (tl 95). Tartu Halduskohtu 26.04.
20. a otsuse, millega jäeti kaebus täies ulatuses rahuldamata, päises on märgitud kohtuasja esemeks kaebus Ida Prefektuuri 25.11.2011 käskkirja nr 59d tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks (tl 85). Oma kaebuses taotles kaebaja Ida Prefektuuri 25.11.
21. a käskkirja nr 59d tühistamist, teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist (tl 21). 05.04.2012 toimunud halduskohtu istungil ütles kaebaja aga, et ei soovi teenistusse ennistamist, vaid ebaseadusliku teenistusest vabastamisega seotud hüvitist (tl 72). Kuna kaebaja on apellatsioonkaebuses taotlenud halduskohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, lähtub ringkonnakohus sellest, et kaebaja soovib endiselt nii Ida Prefektuuri 25.11.
22. a käskkirja nr 59d tühistamist kui ebaseadusliku teenistusest vabastamisega seotud hüvitist, milleks on ringkonnakohtu hinnangul teenistusest vabastamise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduse (perioodil 01.04.2011–31.12.2011 kehtinud redaktsioonis, ATS v.r) § 135 lg 2 kohaselt kuue kuu ametipalk. II
23. Vastustaja on 25.11.
24. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 59d heitnud kaebajale ette järgmiste normide rikkumist:

§ 38

lg 3, ATS v.r § 59 lg 1 ja § 67, avaliku teenistuse eetikakoodeksi (eetikakoodeks) p 15, Ida Prefektuuri 31.12.2010. a käskkirjaga nr 111 kehtestatud patrullpolitseiniku ametijuhendi (ametijuhend; tl 83-84) p 4.4 ja Ida Prefektuuri töökorra p 68.

§ 38

lg 3 kohaselt on riigiametnikul juurdepääsuõigus asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele ainult seoses oma ametiülesannete täitmisega ning ilma piirangu kehtestanud asutuse loata ei tohi ta niisugust teavet kolmandatele isikutele edastada. ATS v.r § 59 lg 1 kohustab ametnikku täitma oma teenistuskohustusi täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt, omakasupüüdmatult ja avalikest huvidest lähtuvalt ning ja § 67 hoidma talle teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ärisaladust ja konfidentsiaalset informatsiooni. Eetikakoodeksi § 15 nõuab, et ametnik kasutaks ametikohustuste läbi teatavaks saanud informatsiooni üksnes avalikes huvides. Ametijuhendi p-s 4.4 määratletud vastutus paneb ametnikule kohustuse teenistuskohustuste täitmisega teatavaks saanud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud informatsiooni saladuses hoidmise eest. 5 14. Ringkonnakohus leiab, et teave politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ toimumise kohta ei pruugi peale operatsiooni algust olla enam kaetud

§ 35lg 1 p-ga 9.

Distsiplinaarsüüteo toimepanemise eelduseks on kõigepealt, et kaebaja üldse avaldas asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet.

§ 3

lg 1 kohaselt on mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites, avalik teave.

§ 3

lg 2 kohaselt võib nimetatud teabele juurdepääsu piirata vaid seaduses sätestatud korras. Põhimõte on seega, et kogu riigi tegevus, kaasa arvatud politsei tegevus, on põhimõtteliselt avalik. Asutusesiseseks tohib tunnistada üksnes selle teabe, milleks on olemas vastav volitusnorm. Toimiku materjalides on 09.-10.09.2011 läbiviidud politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ plaan (tl 59 pöördel–60) ja 07.-08.10.2011 politseilise tegevuse plaan, mille eesmärgiks oli joobes sõidukijuhtide väljaselgitamine (tl 61 ja pöördel). Mõlemad on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

§ 35lg 1 p 9 alusel.

Nimetatud norm sätestab, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta. Seejuures hõlmab turvaorganisatsioon ilmselt politseioperatsioonis osaleva isikkoosseisu, kuid kaheldav on, kas politseioperatsioon kui tervik saab üldse olla turvameede

§ 35lg 1 p 9 mõttes.

Ringkonnakohus leiab, et politseioperatsioon kui selline ei ole meede, vaid koondnimetus, mis hõlmab meetmete kompleksi, mida võidakse kasutada väga erinevate eesmärkide saavutamiseks ja väga erinevate toimingute läbiviimiseks. Näiteks on politseilise tegevuse plaanis, mille eesmärgiks oli joobes sõidukijuhtide väljaselgitamine, gruppidele tehtud ülesandeks kontrollida mootorsõidukeid ja nende juhte, sõidukis viibivaid isikuid, teha kindlaks isikud, kes on tagaotsitavad ning tuvastada teisi seaduse ja liikluseeskirja rikkumisi. Tegemist on politsei meetmetega, milles ei ole midagi salajast, kuna tegemist on ülesannetega, mida politsei peab nagunii seaduse alusel täitma. Seetõttu tuleb üksikasjalikult välja selgitada, kas ja mis ulatuses olid politseioperatsioonide plaanid asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave. 15. Ringkonnakohus leiab, et

§ 35

lg 1 p-ga 9 saab hõlmatud olla ainult selline informatsioon, mis kahjustab seadusliku politseilise tegevuse eesmärgi saavutamist, või on osalejate julgeoleku seisukohalt relevantne, nagu näiteks operatsioonis osalevate politseinike nimed. Ringkonnakohus tõdeb, et 09.-10.09.2011 ja 07.-08.10.2011 aset leidnud politseioperatsioonidel olid erinevad eesmärgid. Politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ plaani p-s 1 on märgitud operatsiooni eesmärgiks joobeseisundis sõidukijuhtide väljaselgitamine ja liiklusest kõrvaldamine, selleks et vähendada liikluses hukkunute ja vigastatute arvu võrreldes

1. aastaga. Politseiliste tegevuste plaani p-s 1 on eesmärkidena seevastu märgitud sõidukijuhtide kontroll joobes juhtide väljaselgitamiseks, sõidukite kontroll ebaseaduslike asjade ja esemete avastamiseks, sõidukijuhtide ja sõitjate kontroll tagaotsitavate isikute avastamiseks ning muude liikluseeskirjade ja seaduste rikkujate väljaselgitamine.
2. Samas ei tundu vastustajal endal olevat täit selgust operatsioonide eesmärkide suhtes. Vastustaja on 05.01.2012 esitatud vastuses (tl 44) kaebusele hoopis väitnud, et meetmete eesmärgiks oli ohu ennetamine, s.t teabe kogumine, vahetamine ja analüüs ning toimingute kavandamine ja elluviimine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude menetlemine, kriipsutades seejuures alla, et õigusrikkumiste väljaselgitamise efektiivsus peab olema maksimaalselt tagatud. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et ohu ennetamise eesmärgiga saab PPVS § 73 lg 5 kohaselt hõlmatud olla teabe kogumine, vahetamine ja analüüs ning toimingute kavandamine ja elluviimine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamine. Süütegude menetlemine teenib sanktsioneerimise, mitte ennetamise eesmärki. PPA on seega ekslikult pidanud süütegude menetlemist hõlmatuks ohu ennetamise 6 eesmärgiga. Seega ei saa joobes juhtide avastamise ja/või liiklusest kõrvaldamise eesmärk õigustada soovi viia läbi üldist karistusaktsiooni. 09.07.2012 apellatsioonkaebusele esitatud vastuses on vastustaja samuti selgitanud, et PPA eesmärgiks tuleb pidada liikluses vigastatute ja hukkunute vähendamise, mille üheks meetmeks on joobes juhtide arvu vähendamine liikluses (tl 103 pöördel).
3. Küsitav on, kas kaebaja poolne kolme isiku teavitamine kahjustas joobes juhtide väljaselgitamise ja liiklusest kõrvaldamise eesmärki. Kui vaadelda üksnes konkreetset õhtut või ööd, siis pigem mitte, sest eeldusel, et mõni neist isikutest oli tol õhtul alkoholi tarbinud ja plaaninud sõitma minna, siis jäi ta teavituse tagajärjel tõenäoliselt liiklusest eemale. Samas võis see info levida ja seetõttu jääda liiklusest kõrvaldamata keegi, kes pidevalt enne rooli istumist alkoholi tarbib ning põhjustas hiljem joobes juhtimise tõttu liiklusõnnetuse. Samas on kahe viimatinimetatud sündmuse vaheline põhjuslik seos üksnes hüpoteetiline ega ületa veel abstraktse ohu lävendit. Eeltoodud mõttekäik osutab niisiis sellele, et väga raske on põhjendada, et kaebaja kahjustas kuidagi joobes juhtide liiklusest kõrvaldamise eesmärki. Joobes juhtide väljaselgitamise ja liiklusest kõrvaldamise eesmärki teeniv politseioperatsioon on avalikkusele suunatud operatsioon, sest puhuma peavad kõik. Kaebaja on 07.11.2011 antud seletuses öelnud: „Seda, et tegu on asutusesisese infoga, ma tean, kuid arvasin, et kui operatsioon juba käib, siis on tegu avaliku infoga“ (tl 57 pöördel) ning 21.11.2011 antud seletuses öelnud: „Mina lähtusin sellest loogikast, et kuidas saab selles midagi salajast olla, kui politseioperatsiooni käigus ma olen kohustatud kontrollima sõidukit ning siis ma ju pean sageli ütlema kontrollimise põhjuse“ (tl 50). Kaebaja avaldas saadetud SMS-des ainult, et aktsioon „Kõik puhuvad“ leiab aset, tehes seda mõlemal käskkirjas etteheidetud korral pärast operatsiooni algust (tl 49). Ringkonnakohus leiab, et pärast operatsiooni alustamist on tõepoolest kaheldav, kas politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ toimumise fakti saab käsitleda tänases õiguslikus olukorras asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena, ning leiab, et

§ 35lg 1 p-s 9 sätestatud alus ei võimalda oma ebaselguse tõttu sellist tõlgendust.

Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus õiguslikku alust isiku distsiplinaarkorras karistamiseks selles osas ebapiisavaks. 18. Teisiti tuleb hinnata 07.-08.10.2011 aset leidnud politseioperatsiooni kaaseesmärki avastada tagaotsitavaid isikuid. Tagaotsitavate isikute avastamise eesmärk saab kahtlemata kahjustatud, kui on olemas oht, et info politseioperatsiooni kohta jõuab tagaotsitavate isikuteni. Kuigi käesoleval juhul ei ole välja selgitatud, kas see võis juhtuda, piisab abstraktsest ohust, s.t sellest, et info lekib enne operatsiooni lõppu politseiorganisatsioonist välja. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et

§ 35

lg 1 p 9 on piisav alus sellise eesmärgiga politseioperatsiooni kuulutamiseks asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ning sellise operatsiooni toimumisest teavitamist tuleb lugeda distsipliinirikkumiseks, mis on vastuolus

§ 38

lg-ga 3, ATS § 59 lg-ga 1 ja §-ga 67, eetikakoodeksi p-ga 15 ja ametijuhendi p-ga 4.

1. Sellisel juhul võib olla piisav isegi teavitus, et toimub mingi politseioperatsioon. Samas ei ole vastustaja seda kaebajale 25.11.
2. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 59d süüks arvanud. TDVS § 11 lg 2 p 3 järgi on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Nimetatud asjaolusid ei ole distsiplinaarmenetluse käskkirja aga kantud.
3. Vastustaja on kaebajale vastuses kaebusele veel ette heitnud, et tegemist oli erahuvide teenimisega mitte tegutsemisega avalikes huvides (tl 44), ning korranud seda ka vastuses apellatsioonkaebusele (tl 104). Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole iseseisvalt kvalifitseeritava distsipliinirikkumisega, vaid see on sätestatud ATS v.r § 59 lg-s 1 ja eetikakoodeksi p-s 15 deklareeritud lisakohustusena. Ringkonnakohus möönab, et 07.10.2011 7 aset leidnud teavitused ei pruukinud tõepoolest olla avalikes huvides, kuna need võisid kahjustada politseioperatsiooni kaaseesmärki avastada tagaotsitavaid isikuid. Paraku ei ole vastustaja ka seda maininud 25.11.
4. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 59d.
5. Vastustaja on vastuses kaebusele kaebajale ette heitnud ka seda, et kaebaja on loonud teatud isikute ringkonnas kuvandi Ida Prefektuurist kui asutusest, kust lekivad andmed politseioperatsioonide läbiviimise kohta (tl 44). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmete lekitamise maine tekitamine kahjustab nii prefektuuri kui politsei kui terviku mainet. See aga võib kujutada endast vääritut tegu PPVS § 86 p 3 mõttes, mitte aga teenistuskohustuste süülist täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist PPVS § 86 p 1 mõttes, nagu see on kirjas 25.11.
6. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 59d.
7. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et politseioperatsioon kui selline ei ole väärtus iseenesest, vaid üksnes tööprotsessi kirjeldus. Kas info politseioperatsiooni toimumise kohta asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistamine on põhjendatud või mitte, sõltub politseioperatsiooni eesmärgist ja selle saavutamiseks kavandatavatest vahenditest. Kriminaaljälituse valdkonnas on politseioperatsioonil hoopis teistsugune tähendus kui ohutõrje valdkonnas. Ohutõrje valdkonnas läbiviidav operatsioon peab teenima ohutõrje eesmärki, mitte varjatult hirmutamise või võimalikult paljude rikkujate sanktsioneerimise eesmärki. Rikkumise sanktsioneerimiseks saab riik astuda samme alles siis, kui on alust eeldada, et rikkumine on aset leidnud. Lubamatu on rakendada ohutõrjeõiguslikke meetmeid lähtudes ilma konkreetse faktilise aluseta eeldusest, et isik on rikkuja, ning selleks, et tagada õigusrikkumiste väljaselgitamise maksimaalne efektiivsus, nagu on väitnud vastustaja vastuses kaebusele (tl 44). Ka vastustaja poolt apellatsioonkaebuses väidetu kajastab just sellist suhtumist: „Selle eesmärgi saavutamiseks on ühe abinõuna ka politseireidide korraldamine, kus kontrollreidi korraldamise asukohast liiklejaid ette ei teavitata, kuivõrd oht rikkumiselt tabatud saada aitabki vähendada joobes sõidukijuhtide arvu. Antud meede teenib oma eesmärki eelkõige sellega, et liiklusrikkuja risk ootamatult kontrolli alla sattuda sunnib rikkumisest hoiduma. Seega ei aita isiku hoiatamine mitte väärtegu vältida vaid selle avastamisest kõrvale hoiduda. [...] Eeltoodut arvestades on [kaebaja] politseioperatsioonis kontrollija/vormistaja ülesannete täitmise ajal oma tuttava hoiatamisega pärssinud politseimeetmete eesmärkide saavutamist. Vastupidiselt kaebaja väitega ei hoidnud tema tegevus mitte süütegude toimepanemist ära, vaid aitas kaasa selle võimalikule varjamisele vastuolus avalike huvidega PPA eesmärkide elluviimisel“ (tl 103 pöördel–104). Sellist eesmärgipüstitust ei saa pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks, sest õigusriigis ei ole politseil pädevust ilma konkreetse faktiteadmiseta lähtuda presumptsioonist, et isikud on oma rikkumist varjavad süütegijad, ega ülesannet korraldada suuremastaabilisi aktsioone inimeste hirmutamiseks. Sellised meetmed ei ole vajalikud, sest inimeste teavitamine, selgitamine ja veenmine ning järjepidev järelevalve aitavad saavutada sama eesmärki vähemalt sama hästi, isikute põhiõigusi aga hoopis vähemal määral riivates kui hirmutamine. Samuti ei pruugi selline meede olla proportsionaalne, kuna lähtutud on valedest eeldustest.
8. Ringkonnakohus leiab, et alus kaebaja karistamiseks oli iseenesest olemas, kuid üksnes kolmel juhul, mis puudutasid 07.10.2011 õhtul saadetud SMS-e. Siiski ei ole vastustaja järginud selles osas TDVS § 11 lg 2 p 3 nõudeid, mistõttu on Ida Prefektuuri 25.11.
9. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 59d õigusvastane. III 8
10. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et PPA on 25.11.
11. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 59d tuleks sõltumatult eelnevast tühistada ka kaalutlusõiguse väärkasutuse tõttu. Karistuse määramisel on vastustaja lähtunud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-dest 8, 11 ja 23 lg 1, PPVS § 86 p-st 1, § 87 lg-st 1, § 88 p-st 5, § 89 lg-st 1, ATS v.r § 65 lg-st 1, § 118 lg-test 1, 2 ja 3 ning töölepingu seaduse (TLS) § 78 lg-st
12. PPVS § 87 lg 1 järgi kannab politseiametnik toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. PPVS § 88 p 5 kohaselt on teenistusest vabastamine üheks võimalikuks distsiplinaarsüüteo eest politseiametnikule määratavatest distsiplinaarkaristustest. PPVS § 86 p 1 kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüüteoks seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittenõuetekohane täitmine. ATS v.r § 118 lg-ga 2 kehtestatu kohaselt võib ametniku vabastada vaid siis, kui tal on kehtiv distsiplinaarkaristus või kui on tegemist teenistuskohustuste jämeda rikkumisega. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega.
13. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et haldusorganil tuleb distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuda ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest (RKHKo 22.10.2012, 3-3-1-46-12, p 22; 10.04.2013, 3-3-1-14-13, p 11). Distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus. Riigikohtu halduskolleegium on selle kohta märkinud: „Ametnike distsiplinaarvastutuse puhul kohaldatav töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg 1 paneb karistuse määrajale kohustuse seaduses sätestatud võimalike karistuste hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele [vt ka RKHKo 13.06.2002, 3-3-1-35-02, p 12]. Tulenevalt TDVS § 8 lg-st 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse [RKHKo 13.06.2002, 3-3-1-35-02, p 13]. Iga süütegu tuleb käsitada unikaalsena ning seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni [RKHKo 17.11.2003, 3-3-1-74-03, p 11]. Seega peavad distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta [RKHKo 22.10.2012, 3-3-1-46-12, p 27 ja seal viidatud lahendid]“ (RKHKo 10.04.2013, 3-3-1-14-13, p 12). Samas otsuses on Riigikohus teenistusest vabastamise kui karistusmäära kohaldamise osas asunud seisukohale: „Kolleegiumi praktikas on järjekindlalt leitud, et teenistusest vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise, sh näiteks teenistuskohustuste jämeda rikkumise korral [RKHKo 13.06.2002, 3-3-1-35-02, p 13; vt RKHKo 09.04.2009, 3-3-1-9-09, p 14; 24.03.2011, 3-3-1-96-10, p 12]. Kolleegium leiab, et kui mingi tegu määratletakse jämeda rikkumisena, ei vabasta see ikkagi distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Eelnevalt viidatud kohtupraktika valguses tuleb TDVS § 8 lg-st 1 lähtuvalt arvestada selles loetletud asjaolusid“ (RKHKo 10.04.2013, 3-3-1-14-13, p 13). Ringkonnakohus leiab, et Ida 9 Prefektuuri 25.11.
14. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 59d ei vasta neile nõuetele.
15. Ida Prefektuuri 25.11.
16. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 59d on vastustaja märkinud: „[Kaebaja] pani toime teenistuskohustuste jämeda rikkumise, mille eest võib ametniku vabastada ka ilma kehtiva distsiplinaarkaristuseta. Distsiplinaarmenetlusega tehti kindlaks, et [kaebaja] väljastas informatsiooni politseioperatsioonide toimumise kohta septembris ja oktoobris kokku kolmele isikule. Selline tegevus näitab, et andmete väljastamine ei olnud juhuslik, ühekordne akt, vaid planeeritud ja korduv tegevus. [Kaebaja] tegevus ei olnud kooskõlas avalike huvidega ega olnud seotud tema ametiülesannete täitmisega. Märkimisväärne on, et üks isik, kes [kaebajalt] korduvalt politseioperatsioonide kohta infot sai – Valeri Mihhailov, on ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal korduvalt nimetatud kunagiseks Ida-Virumaa allilmajuhiks, hüüdnimega G. , kes vabanes
17. aastal ennetähtaegselt vanglast, kus ta kandis 15 aasta pikkust vabaduskaotuslikku karistust [...]. [Kaebaja] tegevus asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmete väljastamisel lõi Ida Prefektuurist kui riigiasutusest negatiivse kuvandi sellega, et teatud isikute ring sai regulaarselt politseisisest informatsiooni. Seetõttu on [kaebaja] tegevus eriti taunimisväärne, mille eest tuleb määrata distsiplinaarkaristuseks raskeim karistusliik – teenistusest vabastamine. [Kaebajaga] ei pea võimalikuks usalduse kaotuse tõttu koostööd jätkata ka tema vahetu juht. Arvestades toimepandud distsiplinaarsüütegu, ei ole kohaldatav distsiplinaarkaristus vastuolus süüteo raskusega ja selle toimepanemise asjaoludega“ (tl 5).
18. Esitatud põhjendus ei vasta ringkonnakohtu arvates TDVS § 8 lg 1 ja HMS § 54 nõuetele. Esiteks ei ole vastustaja tsiteeritud põhjenduses arvestanud ühegi asjaoluga, mis oleks võinud rääkida kaebaja kasuks, vaid on fikseeritud üksnes teenistusest vabastamisele. Vastustaja ei ole kaalunudki erinevaid karistusi ega võimalikke süüd kergendavaid asjaolusid. Teiseks ei ole vastustaja ega ka halduskohus arvestanud sellega, et kaebaja andis selgitusi tegi uurimisel koostööd, olles nõus oma mobiiltelefonis olnud andmete avaldamisega. Tema selgitused on põhjalikud ja üksikasjalikud, ei sisalda vasturääkivusi ning nende siiruses ei ole ringkonnakohtul alust kahelda. Kolmandaks on jäetud tähelepanuta, et kaebaja tunnistas oma viga (tl 50) ning lubas edaspidi mitte enam nii teha (tl 50). Neljandaks on vastustaja ja halduskohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole saanud info avaldamise eest mingisugust kasu. Kaebaja on järjekindlalt väitnud, et tegutses preventiivsel eesmärgil (tl 1, 49 pöördel, 57 ja pöördel). Ka vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud, et kaebajal ei esinenud omakasu motiivi. Viiendaks ei ole vastustaja arvesse võtnud kaebaja varasemat käitumist. Veelgi enam, PPA on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et PPA arvates ei oma tähtsust, milline oli kaebaja varasem käitumine, millised tema varasemad teenistusalased näitajad või sportlikud tulemused (tl 104). See ei ole õigusriiklikult aktsepteeritav isiku kohtlemise viis ega ole kooskõlas TDVS § 8 lg-ga
19. Kuuendaks on vastustaja valesti hinnanud toimepandud teo asjaolusid, leides, et andmete väljastamine ei olnud juhuslik, ühekordne akt, vaid planeeritud ja korduv tegevus. Kaebaja on selgitanud, et ei väljastanud andmeid iga kord, vaid ainult siis, kui see talle meelde tuli (tl 49 pöördel, 50, 57 pöördel). Kuid neid väiteid ei ole käskkirjas ümber lükatud. Seitsmendaks on vastustaja valesti hinnanud teenistusest vabastamise tähendust. Teenistusest vabastamine aga raskeim võimalik distsiplinaarkaristus, mis võtab inimeselt tema sissetulekuallika. Sellist karistust ei saa esmakordse rikkumise korral määrata sedavõrd kergekäeliselt, vaid ainult siis, kui tegemist on tõepoolest piisavalt kaaluka distsipliinirikkumisega. See kehtib ka politseiteenistuse kohta.
20. Eelnevast tulenevalt on Ida Prefektuuri 25.11.
21. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 59d kaalutlusvigane ning vastuolus TDVS § 8 lg-ga 1 ja HMS §-ga
22. 10 IV
23. Tuginedes eelpool toodud põhjendustele tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja on taotlenud Ida Prefektuuri 25.11.
24. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 59d tühistamist ja hüvitusena kuue kuu ametipalga väljamaksmist. Ringkonnakohus leiab, et need taotlused kuuluvad rahuldamisele. Seejuures kuulub kohaldamisele ATS v.r § 135 lg 2 kui kaebaja teenistusest vabastamise ajal kehtinud seadus. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus Ida Prefektuuri 25.11.
25. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 59d, sest see on õigusvastane. Ida Prefektuuri 26.04.
26. a käskkirjaga nr 98p kaebajale kehtestatud ametipalk oli 778,44 eurot (tl 63). Kuue kuu ametipalk on seega: 6x778,44=4 670,64 eurot. Vastustaja on kohustatud nimetatud summa kaebajale hüvitama. V
27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulu jääb seega vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud esimeses astmes riigilõivu 15,97 eurot ja teenustasu 0,16 eurot (tl 3) ning teises astmes riigilõivu 15,97 eurot ja teenustasu 0,16 eurot (tl 96), kokku seega 32,26 eurot. See summa tuleb vastustajal kaebajale hüvitada. Agu Timmi Maili Lokk 11 Madis Ernits