U. oli käendajana nõus esemeid välja ostma või edaspidi käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitma ja tegemist ei olnud olulise rikkumisega kostjate poolt. Kostja II ei pea põhjendatuks ka hageja poolt kostjatelt nõutud summasid põhjustel, et kostja II hinnangul on liisinguesemed müüdud turuhinnast madalama hinnaga ja kui palju õnnestub liisinguandjal pärast lepingu lõppemist auto müügist saada, on hageja enda äriline risk. KOHTU SEISUKOHT
) § 65 lg-le 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-90-07, p 14). Näiteks nõude vähendamine ühe solidaarvõlgniku osas ei too kaasa nõude vähenemise teise võlgniku vastu. Kostja I hagile vastanud ei ole, kuid hagiavaldus on temale kätte toimetatud. Sellest tingituna loetakse hageja väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostja II on esitanud vastuväited. 10. Poolte vahel on liisingulepingust tulenevad õigussuhted.
järgi liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja on kohustunud maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (
Vastavalt
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus (
Kui põhivõlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks, võib käendaja igal ajal täita kohustuse põhivõlgniku asemel (
Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut (
11. Kohus võtab esmalt seisukoha liisingulepingu ülesütlemise osas. 11.1
lg 1 p 4 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja lepingust taganeda või lepingu üles öelda. Käesoleval juhul on kostjad rikkunud lepingulist kohustust tasuda osamakseid vastavalt poolte vahel sõlmitud liisingulepingule ja selle lahutamatuks osaks olevale maksegraafikule. Liisinguleping 4
, kuna ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid liisingulepingut reguleerivates
§des 361–367. Ülesütlemine on tühine, kui puuduvad ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Ülesütlemise materiaalseks eelduseks on olulise lepingurikkumise esinemine, kui leping on üles öeldud järgimata etteteatamistähtaega. Formaalsed eeldused on üleütlemisavalduse esitamine (
lg 1) ja ülesütlemistähtaja järgimine (
11.2 Kohus leiab, et ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. Hageja on kostjatele esitanud etteteatamistähtaja 26.11.2010 teatises, kus hoiatati leping üles öelda 10.12.2010, kui võlgnevust ei tasuta. Seega ei ole oluline analüüsida, kas lepingurikkumine oli oluline või mitte. Hageja on järginud etteteatamisaega, kostja ei ole täiendava tähtaja jooksul võlgnevust tasunud ja hageja on lepingu üles öelnud. 11.3 Kohus leiab, et täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused, milleks on avalduse esitamine ja tähtaja järgimine. Hageja on selgitanud, et ütles liisingulepingud üles 13.12.2012, kuid ei ole tõendit lisanud (tl 115). Kostjad ei ole ülesütlemisavalduse kättesaamise osas vastuväiteid esitanud ja kohus loeb tõendatuks, et ülesütlemisavalduse on kostjad kätte saanud. Hageja on andnud kostjatele täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (26.11.2010-10.12.2010) ja selle mittetasumisel lepingu üles öelnud 13.10.2010. 12. Kostja II on esitanud liisingulepingu ülesütlemisele järgmised vastuväited:
lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Seega on tüüptingimus tühine eelkõige siis, kui tingimus on vastuolus seadusega. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.1.3 kohaselt, on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja on jäänud võlgnevusse ja ei ole seda kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Vastavalt
lg-tele 1, 2 võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Eelnevast nähtuvalt on liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.1.3 seadusega kooskõlas, sest see näeb ette tähtaja liisingulepingu ülesütlemise lepingu rikkumise korral ja tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Kohus on tuvastanud, et kostjad jätsid tasumata lepingute alusel maksegraafiku järgsed maksed, Swedbank Liising AS on andnud täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks, kuid võlgnevust õigeaegselt ei ole tasutud. 12.3 Kostja II on 13.02.2013 vastuses avaldanud, et likvideeris võlgnevuse 18.12.2010, s.o viis päeva pärast lepingu ülesütlemist. Eelnevast nähtuvalt, esinevad ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused ning hilisem võlgnevuse likvideerimine (heastamine) ei muuda olematuks lepingu ülesütlemise fakti, mis leidis aset 13.12.2010. 12.4 Kostja on leidnud, et ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega lisaks ka põhjusel, et liisingulepingud olid peagi lõppemas. Mercedes Benz S 350 osas sõlmiti leping 02.03.2007, leping pidi lõppema 15.11.2011 (tl 82) ja leping öeldi üles 13.10.2010, seega oli osamakseid tasutud umbes 3 aastat 7 kuud ning jäänud oli ligikaudu 1 aasta ja 1 kuu. Vastavalt Swedbank Liising AS 26.10.210 teatisele oli selleks ajaks kostja võlgnevus hageja ees 29 936,10 krooni, s.o 1 913,27 eurot. Mitsubishi Lanceri osas sõlmiti leping 19.03.2008 ja arvestuslik lõpp pidi aset leidma 30.03.2013 (tl 82). Lepingu ülesütlemise hetkeks oli osamakseid tasutud umbes 2 aastat 7 kuud ning tasuda tuli veel umbes 2 aastat 5 kuud. Eelnevast nähtuvalt ei saa pidada kostja kohustust hageja ees nii väikeseks, et lepingute ülesütlemist saaks pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks – ühel juhul oli liisinguleping lõppemas küll 1 aasta ja 1 kuu möödumisel, kuid ülesütlemise hetkeks oli kogunenud arvestatav summa võlgnevust, teisel juhul oli liisingumakseid tasuda jäänud umbes pool sellest, mida tasuda tuli. 12.5 Asjaolu, et vaatamata hageja ähvardusele sõidukid registrist kustutada, olid need 10.02.2011 jätkuvalt registris, ei väljenda hageja tahet eelnevalt ülesöeldud lepingute jätkamiseks. Üldteada on asjaolu, et sõidukite registrist kustutamine on lisakulu, samuti on lisakulu uuesti nende registrisse kandmine. Kostja II on vastuses toonud välja, et kuna hageja on peale lepingu ülesütlemist esitanud käendajale liisinguarveid, 6
Lisaks on kostja alternatiivselt palunud viivise vähendamist. 14.3 Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 5 715,36 euro tasumist, et katta varade realiseerimise ja tagastamisega seotud kulusid ning jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahet. 7
lg 3.
lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-1-07, p 26). Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind, vt ka Riigikohtu lahendit 3-2-1-77-07, p 14). Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks
Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4 ja 7.4.1 kohaselt lähtub liisinguandja liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluva summa arvestamisel liisingueseme võõrandamisega saadud rahasummast. Nimetatud punktide näol on tegu tüüptingimustega, kuivõrd tegu on lepingutingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, lepingupooled ei ole nendes eraldi läbi rääkinud ja tingimuse kasutaja kasutab neid teise poole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuste sisu (
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on ebamõistlikult kahjustav ja seega
lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-1-07, p 26). Samas on poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatud lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi hinnangul on hinnaerinevus kuni 10 % mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. 14.5.1 Käesoleval juhul on leping 1 ese võõrandatud 8 750 euroga (lisandub käibemaks 20 %) ja leping 2 ese 18 915 euroga (lisandub käibemaks 20 %). Kostja on esitanud hindamisaktid, mille kohaselt on Mitsubishi Lanceri turuväärtus 04.04.2011 seisuga oli 12 000 eurot ja Mercedes-Benz S350 turuväärtus 04.04.2011 seisuga oli 25 800 eurot (väärtused sisaldavad käibemaksu) (tl 154-159). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid hindamisaktides märgitud väärtuste kohta. Kohus märgib, et pidades silmas autode müügihindu ja hindamisaktides märgitud turuväärtusi, on hinnaerinevus suurem kui 10 %. Eelnevast nähtuvalt leiab kohus, et üldtingimuste punktid 7.4 ja 7.4.1on tühised, sest need on kahjustavad kostjaid ebamõistlikult. Üldtingimuste punktide 7.4 ja 7.4.1 asemel kohaldab kohus
lähtuvalt
§-s 367 sätestatut. 14.5.2 Lepingust 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 12 729,36 eurot. Vara müüdi hinnaga 8 750 eurot (käibemaksuta). Eelnevalt on kindlaks tehtud, et auto turuväärtus oli 12 000 eurot (hind sisaldab käibemaksu). Peale ülesütlemist on toimunud laekumine summas 3,39 eurot. Eelnevast nähtuvalt on liisinguandjal lepingust 1 tulenev nõue kostjate vastu 3 125,61 eurot (12 729 – (12 000 – 12 000 x 0,2) – 3,39). 8
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule. Viivise vähendamise eeldusteks
Viivise vähendamisel peab kohus sama lõike kohaselt arvesse võtma eelkõige võlgniku kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et viiviseprotsent on ebamõistlikult suur arvestades Kostja II majanduslikku olukorda. Kohtu vähendatud viivisemäära võib kohaldada ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-167-09). Tulenevalt eeltoodust vähendab kohus viiviseprotsenti poole võrra, so 0,125 %-ni päevas. Seega tuleb kostjal II tasuda viivist alates hagi esitamisest 18.01.2013 kuni põhinõude, s.o 3 140 euro tasumiseni viivist põhinõudelt 0,125 %. MENETLUSKULUD 16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 järgi menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise, esmajoones kaashageja või -kostja kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja leiab, et hageja poolt tasutud riigilõiv tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda. Muud menetluskulud jäävad täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.