← Eesti

3-11-2588/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tiina Pappel 14.05.2013, Tartu Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 04.04.

  1. a otsus OÜ Kopra Karjamõis apellatsioonkaebus 24.04.2013 Kaebaja (apellant) OÜ Kopra Karjamõis Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus 3-11-2588 OÜ Kopra Karjamõis kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 06.10.
  2. a maksuotsuse nr 12.2-3/1704-4 tühistamiseks RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.04.
  3. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 13.06.2013 (k.a.). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus (LMTK) viis läbi üksikjuhtumi kontrolli OÜ Kopra Karjamõis käibemaksu ja tulumaksu arvestamise ja tasumise osas maksustamisperioodidel november ja detsember 2006 ning detsember
  5. LMTK 08.09.
  6. a kontrollakti nr. 12.2-3/1704-2 (kd I, tl 51-66) kohaselt on kriminaalasjade nr. 0890000134, 08930000113 ja 07930000233 menetluses tõendatud OÜ Kopra Karjamõis poolt fiktiivsete arvete kasutamine ja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemine. Kriminaalasja nr. 08930000134 eeluurimise käigus on tuvastatud, et OÜ Kopra Karjamõis on maksukoormuse vähendamiseks maksustamisperioodidel november, detsember 2006 ja detsember 2007 (k.a.) deklareerinud käibe- ja tuludeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid, kajastades OÜ Kopra Karjamõis raamatupidamises ning käibe- ja tulumaksu maksuarvestuses fiktiivseid arveid kaupade ja teenuste soetamisel. Ärühingute fiktiivseid arveid kasutas OÜ Kopra Karjamõis sularaha saamiseks. OÜ-des Latkal ja Goldwey ei toimunud reaalset majandustegevust. Asjaolu, et tegemist on fiktiivsete arvetega, millega ei ole kaasnenud reaalseid majandustehinguid, on kinnitanud oma seletustes varifirma tunnustega OÜ Latkal juhatuse liige S.L. ja OÜ Goldwey juhatuse liige A.S. . S.L. ja A.S. on kinnitanud, et nad on palgatud eelnimetatud äriühingute juhatuse liikmeteks ega tea äriühingute tegevusest midagi. Asjaolu, et varifirmade OÜ-de Latkal ja Goldwey tegevust juhtis T.V. , on viimane kinnitanud oma seletustes. Oma seletuses väitis T.V. , et OÜ Latkal ja OÜ Goldwey nimel vormistatud arvetel näidatud kaupu ja teenuseid (külmakindlad automaatjootjad, killustik, eluskaalus lambad, teekatte betoonplaadid, eterniitkatuse remont, elektriseadmed ning nende paigaldus, lauamaterjal, lõhutud küttepuud) ei ole OÜ Kopra Karjamõis kindlasti saanud OÜ-delt Latkal ja Goldwey. OÜ-dele Latkal ja Goldwey on teinud nii pangaülekannetega kui ka sularahas makseid OÜ Kopra Karjamõis juhatuse liige J.K. . Nimetatud äriühingute nimel väljastatud kuludokumendid ei võimalda adekvaatselt tuvastada majandustehingute toimumist näidatud poolte vahel. OÜ Kopra Karjamõis on näiliseilt teinud kulutusi kaupade ja teenuste soetamiseks. OÜ Kopra Karjamõis väidetavate lepingupartnerite esindajad ei ole majandustehingute toimumist kinnitanud. Eeltoodust lähtuvalt toimus fiktiivsete kuludokumentide tellimine OÜ Kopra Karjamõis juhatuse liikme J.K. i teadmisel. J.K. i kriminaalmenetluse käigus antud ütlustest ja dokumentidest selgub, et J.K. oli teadlik, et R. nimeline isik, kelle perekonnanime ta ei teadnud, soovib ehitada „mustalt“. J.K. nõustus R. nimeliselt isikult vastu võtma ja OÜ Kopra Karjamõis raamatupidamises kajastama OÜ Latkal nimel vormistatud arveid, millel näidatud kaupade ja teenuste nimetused ja maksumus ei vastanud tegelikkusele. J.K. ei kontrollinud, kas ja kuidas on R. -nimeline isik seotud arvetel näidatud äriühinguga. J.K. viseeris OÜ Latkal nimel vormistatud arved, üleandmisevastuvõtmise aktid ja töölepingud. J.K. tasus kauba eest OÜ Goldwey nimel vormistatud arvete andmete kohaselt autojuhile sularahas, kelle isikut ta ei tuvastanud ja kelle seost arvel näidatud äriühinguga ta ei kontrollinud.
  7. LMTK 06.10.
  8. a maksuotsusega nr 12.2-3/1704-4 (kd I, tl 6-16) määrati OÜ-le Kopra Karjamõis tasumiseks käibemaksu 208 186 krooni (13 305.51 eurot) ja tulumaksu 405 500 krooni (25 916.18 eurot), kokku 613 686 krooni (39 221.69 eurot). Maksuhaldur asus seisukohale, et OÜ Kopra Karjamõis kajastas
  9. a novembri- ja detsembrikuu ning
  10. a detsembrikuu käibedeklaratsioonidel ebaõigesti OÜ-de Latkal ja Goldwey nimel väljastatud ostuarvete alusel teenuste ja kaupade ostul tasutud käibemaksu summas 208 186 krooni, kuna majandustehinguid poolte vahel ei toimunud. OÜ Kopra Karjamõis raamatupidamises kajastati OÜ-delt Latkal ja Goldwey tellitud fiktiivseid kuludokumente ning OÜ Kopra Karjamõis juhatuse liige J.K. oli sellest teadlik. Valeandmetega arvete alusel tegi äriühing ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid 1 364 776 krooni ulatuses. Maksuhaldur asus seisukohale, et tema järeldusi kinnitavad „gruppi“ kuulunud isikute poolt kriminaalmenetluse eeluurimisel antud ütlused, samuti nn varifirmade juhatuse liikmete poolt antud seletused (kriminaalasjad nr. 07930000233, 08930000113 ja 08930000134), varifirmade tegevust korraldanud isikute seletused ning varifirmade OÜ-de Latkal ja Goldwey nimel vormistatud fiktiivsed dokumendid. OÜ Kopra Karjamõis on jätnud käibemaksu ja tulumaksu tasumata tahtlikult, mistõttu ei ole maksusumma määramine aegunud.
  11. OÜ Kopra Karjamõis esitas Tartu Halduskohtusse kaebuse LMTK 06.10.
  12. a maksuotsuse nr 12.2-3/1704-4 tühistamiseks. Maksuotsuses toodud järeldused ei põhine kogutud tõenditel ning maksuhaldur ei ole järginud uurimispõhimõtet ega arvestanud kõiki tähtust omavaid asjaolusid ja vaidlustatud maksuotsus tugineb kriminaalasjades nr 0893000134; 08930000113 ja 07930000233 kogutud tõenditele. Kriminaalasjas nr 0893000134 ei ole kuni käesoleva ajani tehtud kohtulahendit. Samas maksumenetluses arvesse võetud tõendid, mis koguti kriminaalmenetluses, ei võimalda 2 vastata kõigile olulistele küsimustele. Kaebaja maksukohustuse suurendamiseks ei piisa sellest, et on tuvastatud kuriteo koosseis OÜ Goldway ja OÜ Latkal juhatuse liikmete tegevuses. Kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtuvalt ei ole OÜ Latkal ja OÜ Goldwey juhatuse liikmed ning nendega seotud isikud puutunud kokku kaebaja juhatuse liikmetega. Tõendamaks kaebaja juhatuse liikmete osalemist maksupettuses, peaks tuvastama vahetu seose nende ning maksualaste kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud isikute vahel. Maksuotsuses viidatud materjalidest seda ei nähtu. Seega ei ole põhjendatud maksuotsuse seisukoht, et kaebaja on teadlikult ja tahtlikult vähendanud tasumisele kuuluva käibemaksu summat.
  13. Tartu Halduskohtu 04.04.
  14. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Maksuhaldur on maksuotsuses leidnud, et tehinguid kaebaja ja OÜ Latkal ja OÜ Goldwey vahel tegelikult ei toimunud. Maksuhalduri järeldus põhineb kriminaalasjades nr 0893000134; 08930000113 ja 07930000233 kogutud tõenditel, millest nähtuvalt puudus OÜ-1 Latkal ja OÜ-1 Goldwey tegelik majandustegevus ning nimetatud äriühingute juhatuse liikmed S.L. ja A.S. tegelesid fiktiivsete arvete vormistamisega. Kriminaalasja eeluurimise käigus kogutud tõendite kasutamist ja nende lubatavust ei välista ei haldusmenetluse seadus, maksukorralduse seadus ega ka kohtumenetluse seadused. Seega ei ole asjaolu, et maksuotsuse tegemisel on kasutatud kriminaalmenetluses kogutud tõendeid, maksuotsuse tühistamise aluseks. 08.09.2011 koostatud kontrollaktile oli kaebajal võimalik esitada eriarvamus kuni 16.09.2011 a. Maksuotsusest nähtuvalt on kaebaja seda õigust kasutanud ning on esitanud 16.09.2011 ka eriarvamuse, millele on vastused antud vaidlustatud maksuotsuses. Seega on maksuhalduri poolt täidetud ka nõue anda maksukohustuslasele võimalus tema ärakuulamiseks. Antud juhul maksuhalduri poolt kasutatud tõendid kinnitavad üheselt, et arvetel teenuse osutajatena näidatud OÜ-d Latkal ja Goldwey olid variäriühingud, kelledel reaalne majandustegevus puudus. Kohtuotsusega kriminaalasjas nr 0793000233 on tuvastatud, et OÜ-de Latkal ja Goldwey tegevust juhtis tegelikult variisikuna T.V. ning et nimetatud varifirmade nimel koostati fiktiivseid arveid ja muid raamatupidamisdokumente. Fiktiivsete arvete kajastamisega raamatupidamises tekkis ostjatel võimalus vähendada käibemaksukohustust, samuti võimalus kanda maksuvabalt ettevõtlusest välja sularaha. Kuna OÜ-del Latkal ja Goldwey majandustegevus puudus ja nende osa oli ainult fiktiivsete arvete koostamine, tähendab see, et viimased ei saanud ka kaebaja teenuse osutajaks ega kauba müüjaks olla, vaid ostetud teenuse osutajaks ja kauba müüjaks pidid olema kolmandad isikud. Maksuhalduri poolt kogutud tõenditega on leidnud tuvastamist, et OÜ-de Latkal ja Goldwey nimel väljastatud arvetel kajastatud kaupu ja teenuseid ei ole kaebaja nimetatud äriühingutelt soetanud. Kuna kaebaja ja OÜ-de Latkal ja Goldwey vahel pole majandustehinguid toimunud, ei saa kaebaja raamatupidamises olevad arved kinnitada tehingute toimumist. Kaebaja oli teadlik, et arvetel märgitud äriühingud ei ole tegelikud kaupade ja teenuste müüjad. Väljamaksed, mis on tehtud teadlikult isikutele, kes vastavat teenust ei osutanud, tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks ning selliseid tehinguid kajastavad raamatupidamise algdokumendid ei saa olla raamatupidamise seaduse nõuetele vastavad, sest need ei kinnita majandustehingute toimumist dokumentidele märgitud poolte vahel ega ka seda, et sellised tehingud märgitud ajal üldse toimusid. Näidates kaupade ja teenuste ostmist OÜ-delt Latkal ja Goldwey, kuid ostes kaupu ja soetades teenust tundmatutelt kolmandatelt isikutelt, oli kaebajal võimalik viia äriühingust tulumaksuvabalt välja raha, deklareerides samaaegselt nendelt tehingutelt ka sisendkäibemaksu. OÜ-delt Latkal ja Goldwey saadud arvete alusel deklareeris kaebaja käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kokku 208 186 krooni ning tasus OÜ-de Latkal ja Goldwey arvelduskontole ja sularahas ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid 1 364 776 krooni ulatuses. T.V. u, kelle kontrolli all oli tegelikult OÜ-de Latkal ja Goldwey tegevus, ütluste kohaselt saadi arvete vormistamise eest tasu 4-6% tehingu summast, ülejäänud raha tagastati ülekande teinud isikutele. Kohtupraktikas on asutud 3 seisukohale, et sellise maksupettuse skeemi puhul ei ole otseste tõendite esitamine, seega ka raha tagastamine ülekande teinud isikutele, üldjuhul võimalik. Maksuhalduri kahtlus kaebaja osalemises maksupettuses on põhjendatud. Maksuhaldur on teinud õige järelduse, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene isikule, kes osaleb maksupettuses ning ei suuda tõendada tehingute tegelikku toimumist. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustegevuse tegelikku toimumist arvetel märgitud poolte vahel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  15. Kopra Karjamõis OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.04.
  16. a otsus ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. - Maksuotsus ning halduskohtu lahend põhinevad erinevates kriminaalmenetlustes isikute poolt kahtlustatavatena antud ütlustel. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kuid ei saa jätta tähelepanuta kriminaalmenetluses kogutud tõendite eripära. Põhjendatud ei ole kohtuotsuse rajamine üksnes sellise kriminaalasja materjalidele, milles kaebaja ega J.K. ei ole kahtlustatavad. Halduskohus on vaidlustatud otsuses hinnanud kogutud tõendeid ühekülgselt ning lähtunud vaid maksuhalduri tõlgendustest. - Ka ei oleks halduskohus tohtinud kõrvale jätta J.K. i kohtuistungil antud seletust. Põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et J.K. ei ole varem rääkinud sellest, et R. -nimelisel isikul oli volikiri äriühingu nimel tegutsemiseks. Volikirja puudumist peab tõendama maksuhaldur, kuna kriminaalmenetluse käigus võeti OÜ-lt Kopra Karjamõis ära kõik OÜ-ga Latkal ja OÜ-ga Goldwey seotud tehinguid puudutavad dokumendid. - Kohus viitab J.K. i seletusele, mille kohaselt ta arvel näidatud kaupa „lambad“ ei saanud. Olukord, kus kauba müüja jätab kauba tarnimata ning saadud ettemaksu tagastamata, ei viita mingil viisil maksupettuse toimepanemisele kauba ostja poolt, vaid müüja pahatahtlikule käitumisele. - Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta, et kuigi T.V. , S.L. jt on tunnistanud maksupettuses osalemist, ei tunne keegi neist kaebaja juhatuse liikmeid ning ei ole nendega kunagi kokku puutunud. A.S. ja S.L. selgituste kohaselt andsid nad nende poolt juhitavate äriühingute arvelt välja võetud sularaha üle T.V. ule. Viimane omakorda ei tunne kaebaja juhatuse liiget J.K. it ning väidab, et fiktiivsed arved tellis temalt R.K. . - Samas ei ole asjakohane ka väide, et maksuhalduril ei ole enam võimalik tuvastada, kas ja millised tööd on äriühingus 2006 kuni
  17. a tehtud. Maksuhalduril ei olnud alust kahtlustada kaebaja maksupettuses osalemist. Kuna kaebajale ja J.K. ile on esitatud süüdistus karistusseadustiku 3891 lg 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, siis ei piisa kaebaja maksukohustuse suurendamiseks maksuhalduri kahtlusest, vaid selline seisukoht saab põhineda vaid kriminaalasjas tehtud süüdimõistval otsusel või haldusmenetluse kõigi reeglite kohaselt kogutud tõenditel. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. - Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 21 on halduskohus märkinud, et tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustegevuse tegelikku toimumist arvetel märgitud poolte vahel. Eeltoodud lause on ainus põhjendus, millega kohus motiveerib kaebaja nõude rahuldamata jätmist tulumaksu määramise osas. Seega on vaidlustatud kohtulahend olulises osas sisuliselt motiveerimata.
  18. LMTK vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. - Tartu Halduskohtu 04.04.
  19. a kohtuotsus on õige ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Halduskohus on tõendite asjakohasuse ja lubatavuse osas põhjalikult enda järeldusi põhistanud. Asjaolu, et kohtu poolt tehtud järeldus kaebajale ei meeldi, ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Halduskohus on õigesti järeldanud, et kriminaalmenetluses 4 eeluurimisel kogutud tõendid on maksumenetluses lubatavad ka enne lõplikku tulemust kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetlus ja haldusmenetlus on niivõrd erinevad (tõendamiskoormuse erisused, maksuõigusest tulenev võimalus tehinguid ümber kvalifitseerida jne), et nende vahele paralleeli seadmine ei ole põhjendatud. Maksusüüteo eest karistamiseks ei ole vajalik eelnevalt teha maksu määramise kohta maksuotsust ning maksu määramiseks ei ole vajalik eelnevalt süüdlast karistada. - Apellatsioonkaebuses ei ole arusaadavalt nimetatud, millise kaebaja poolt asjakohase tõendi on halduskohus jätnud hindamata. J.K. i poolt antud seletused 14.03.2012 toimunud kohtuistungil kinnitavad maksuotsuses tehtud järeldusi. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus lähtus vaid maksuhalduri tõlgendustest. Kui halduskohus tuli tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamise tulemusel samadele järeldustele, millistele jõudis ka maksuhaldur maksuotsuses, siis on loogiline ja mõistetav, et need on sarnased. Vastustaja leiab, et sellesisuline etteheide halduskohtule on põhjendamatu ja ka asjakohatu. Kogu tõendamiskohustus ei lasu maksuhalduril, vaid haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt peab isik ise tõendama enda vastutusalasse kuuluvaid asjaolusid. Asjaolus, et vaidlustatud arvetel näidatud kaupa ja teenust ei saadud, maksuhalduril mingit kahtlust ei tekkinud, seega puudus maksuhalduril ka vajadus ja kohustus selle asjaolu osas täiendavate uurimistoimingute tegemiseks, seda enam, et maksukohustuslane ise on seda väitnud. Maksumenetluses kogutud tõendid on piisavad ostja pahatahtliku käitumise tuvastamiseks. - Kaebaja viited paralleelselt kulgevale kriminaalmenetlusele ja süütuse presumptsioonile käesolevas vaidluses on asjakohatud, sest need ei ole mõjutanud maksumenetluses tõenditele antud hinnangut. Halduskohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ning seda ka tulumaksu määramise õigsuse osas järelduste tegemisel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et OÜ-d Latkal ja Goldwey ei müünud kaebajale kaupa ja ei osutanud teenust. Ainuüksi formaalselt nõuetekohased arved, väljamaksete kohta kaebaja enda koostatud sularaha väljamaksmise kassadokumendid, pangakonto kaudu raha väljamaksmine ning nende dokumentide põhjal koostatud kaebaja raamatupidamisregistrid ei tõenda tehingute toimumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.04.
  21. a otsus muutmata.
  22. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vaidlustatud maksuotsus tugineb maksuhalduri uurimisosakonna poolt kriminaalasjade nr. 08930000134, 0890000113 ja 07930000233 menetlemisel kogutud tõenditele, mille hindamise tulemusena jõudis maksuhaldur järeldusele, et OÜ Kopra Karjamõis ning OÜ-de Latkal ja Goldwey vahel
  23. a novembris ja detsembris ning
  24. a detsembris tehinguid ei toimunud, OÜ Kopra Karjamõis raamatupidamises kajastati fiktiivseid kuludokumente ning OÜ Kopra Karjamõis juhatuse liige oli sellest teadlik. Ringkonnakohus analüüsib järgnevalt poolte vaidlusküsimusi: kas maksuhalduril oli õigus tugineda maksuotsuses kriminaalasjade menetlemisel kogutud tõenditele ja haldusmenetluses tõendeid mitte koguda ning kas tõendite kogumine sellisel viisil võis kaasa tuua kaebaja õiguste rikkumise halduskohtumenetluses (I); kas halduskohtu poolt J.K. i kohtuistungil antud seletuse ebausaldusväärseks lugemine ning arvestamata jätmine oli põhjendatud (II); kas tõendid kogumis toetavad maksuhalduri ja halduskohtu järeldusi ehk kas tegemist oli maksupettusega (III) ning kas kaebajale tulumaksu määramine on põhjendatud (IV). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused (V). I 5
  25. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 59 lg 1 järgi on tõendid maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Seega on maksuhalduril maksumenetluses tõendite kogumisel ulatuslik kaalumisruum. Kohtud on praktikas tunnistanud, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks (Riigikohtu üldkogu 17.02.
  26. a otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-120-03, p 17; Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.
  27. a määrus haldusasjas nr. 3-3-1-2-03, p 10, 06.11.
  28. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-54-01, p 1; Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.
  29. a otsus haldusasjas nr. 2-3/315/05, p 15 ja 13.11.
  30. a otsus haldusasjas nr. 3-06-898, p 28; Tartu Ringkonnakohtu 27.03.
  31. a määrus haldusasjas nr. 3-12-1863, p 11). Seega ei ole välistatud kriminaalasjas ütlusi andnud isikute ülekuulamise protokollide kasutamine maksumenetluses.
  32. Kuni 01.01.2012 kehtinud Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 16 lg 1 sätestas, et halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. 01.01.2012 jõustunud HKMS § 56 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses võivad tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 251-305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja käesolevas seadustikus lubatud tõendid. TsMS § 229 lg 2 järgi on lubatud tõendiks ka dokumentaalne tõend. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ütlusi andnud isiku ülekuulamise protokoll on dokument, mis vastab MKS § 59 lg-s 1 ja TsMS § 229 lg-s 2 sätestatud dokumendi / dokumentaalse tõendi mõistele. 01.01.2012 jõustunud HKMS § 65 lg 1 sätestab aga selgelt, et kohus võib asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. Rõhutada tuleb, et protokollid ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega. Seega ei saa protokollide suhtes kohaldada tunnistaja ülekuulamisel kehtivaid sätteid. Samas ei välista dokumentaalse tõendi kasutamist see, et dokumendis sisalduvat teavet võiks saada ka otsesemast allikast.
  33. Kaebaja viidatud KrMS § 291 lg 3 ei kohaldu maksu- ega halduskohtumenetluses, mistõttu ei ole kaebaja viide ütluste kasutamise piirangutele kriminaalmenetluses asjakohane. Ainetu on ka kaebaja väide selle kohta, nagu puudunuks tal halduskohtumenetluses võimalus veenduda kriminaalasjas antud ütluste usaldusväärsuses. Haldusasja toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks halduskohtus taotlenud kriminaalasjas ütlusi andnud isikute ülekuulamist. Kaebaja ei ole vastavate isikute ülekuulamist taotlenud ka apellatsioonimenetluses. Samas tuleneb HKMS § 65 lg-st 2, et kui kohus võtab vastu haldus- või süüteomenetluses kogutud tõendi, võib menetlusosaline taotleda, et kohus kuulaks tunnistajana või vande all üle isiku, kelle ütlusi või seletusi HKMS § 65 lõikes 1 nimetatud tõend sisaldab. Kohus võib sellise taotluse jätta rahuldamata üksnes HKMS § 62 lõike 3 punktis 2 või lõikes 4 sätestatud juhul. Kuivõrd kaebaja ei ole kohtumenetluses isikute ülekuulamise taotlust esitanud, ei ole tal võimalik apelleerida ka võimaluse puudumisele veenduda kriminaalasjas antud ütluste usaldusväärsuses.
  34. Halduskohus leiab õigesti, et olukorras, kus isikute ülekuulamise protokollide alusel on maksu määramiseks vajalikud asjaolud kindlaks tehtud, ei pea maksuhaldur asuma maksu määramise eesmärgil haldusmenetluses uusi tõendeid koguma, vaid võib lähtuda tema käsutuses olevatest tõenditest (ülekuulamise protokollidest). Ühtlasi on väär kaebaja seisukoht, nagu võiks haldusmenetluses ütluste kasutamine olla asjakohane vaid juhul, kui neile tõenditele oleks antud hinnang kriminaalasja kohtulikus menetluses. Maksude 6 arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimine, tasumisele kuuluva maksusumma ja intressi arvestamine ja määramine ning maksuvõlgade sissenõudmine on MKS § 10 lg-st 2 tulenevalt maksuhalduri ülesanne, mille täitmist ei ole maksuhalduril võimalik edasi lükata ega peatada. Kui maksumenetluse käigus on kogutud kõik maksu määramiseks vajalikud tõendid, siis ei tohi maksuhaldur viivitada maksu määramisega ning halduskohus ei pea jääma ootama, milline hinnang nendele tõenditele kriminaalmenetluses antakse (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.
  35. a otsus asjas nr. 3-3-1-63-06, p 9). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus kriminaalasja menetlemisel kogutud tõendid kinnitavad maksupettuse toimumist, ei ole maksuhaldur täiendavate tõendite kogumata jätmisega maksumenetluse normide vastu eksinud ning ei ole alust tuvastada ka halduskohtu poolt vaidlusaluste tõendite vastuvõtmisel ning neile tuginemisel halduskohtumenetluse normide rikkumist. II
  36. Tartu Halduskohtus 14.03.2012 toimunud kohtuistungil vastas kohtuniku küsimustele OÜ Latkal arvete alusel lambalauda juures teostatud ehitustööde ja lammaste ostmise kohta ning OÜ Goldwey arvete alusel saadud kauba kohta kaebaja seaduslik esindaja J.K. (kd I, tl 187188, 189 pöördel). J.K. selgitas, et ehitusteenust osutas talle R. -nimeline isik, mitte firma, kes lubas talle ka arvetel näidatud lambaid, mida ta aga kohale ei toonud. Ühtlasi selgitas J.K. , et Rein tõi talle koopia enda volikirjast ning lepingud vormistati OÜ-ga Latkal. Halduskohus selgitas otsuses, et ei pea J.K. i väiteid volituse olemasolu kohta tõepäraseks, kuna selline väide on esitatud alles kohtuistungil ning vastustaja selgituste kohaselt volikirja äravõetud dokumentide hulgas ei olnud. Ka põhjendas halduskohus J.K. i volituse kohta esitatud väite mittearvestamist sellega, et J.K. on 08.09.2011 seletuses väitnud, et ta ei kontrollinud R. nimelise isiku ja arvetel näidatud firma seost (otsuse l 7, tl 201).
  37. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega, mille järgi ei saa J.K. i väidet volituse olemasolu kohta tõendeid kogumis hinnates usaldusväärseks pidada. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda maksuhalduri poolt halduskohtu istungil väidetus, mille kohaselt ei esitanud J.K. maksuhaldurile maksumenetluses volikirja ega väitnud ka selle olemasolu, mistõttu maksuhalduri valduses vastavat dokumenti ei ole (kd I, tl 188, 189). Haldusasja materjalidest ilmneb, et tegemist on uue väitega, mida J.K. maksumenetluses ei esitanud. Samas ei olnud J.K. il ka halduskohtule esitada vaidlusalust volikirja, mistõttu on J.K. i väide ka sel põhjusel tõendamata. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhimõtteliselt on ka kohtumenetluses võimalik uusi asjaolusid ja tõendeid esitada, kui need on maksukohustuslasele hiljem teatavaks saanud ning nende maksumenetluses esitamata jätmine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.
  38. a otsust asjas nr. 3-3-1-47-07). Käesoleval juhul pidi volikirja olemasolu kaebajale teada olema juba maksumenetluse ajal ning arvestades vaidluse eset, ei saanud kaebajale ka selle esitamise vajadus arusaamatu olla. Kaebaja väitel peab volikirja puudumist tõendama maksuhaldur, kuna kriminaalmenetluse käigus võeti OÜ-lt Kopra Karjamõis ära kõik OÜ-dega Latkal ja Goldwey seotud tehinguid puudutavad dokumendid. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kaebaja väide volikirja äravõtmise kohta vastaks tõele, oleks kaebaja saanud ning pidanud sedavõrd olulise tõendi kontrollaktis käsitlemata jätmise eriarvamuses kontrollaktile esile tooma. Kaebaja seda ei teinud (vt eriarvamus, kd I tl 87-88) ega esitanud vastuväiteid ühe tõendi analüüsimata jätmisele ka kaebuses maksuotsusele (vt kaebus, kd I, tl 1-5). Eeltoodust tulenevalt, ning arvestades ka J.K. i varem protokollitud seletusi, mis ei kinnita volikirja esitamist ja olemasolu, nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega J.K. i kohtuistungil volikirja kohta antud seletuste usaldusväärsuse osas. Riigikohus on leidnud, et kui isikute maksumenetluses antud seletused ja kohtumenetluses 7 antud ütlused on vastuolulised, siis ei tohi kohus tugineda vaid kas maksumenetluses või kohtumenetluses antud ütlustele, ilma et ta põhjendaks, miks ta teises menetluses antud ütlusi ei arvesta (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.
  39. a otsus asjas nr. 3-3-1-32-09, p 17). Käesoleval juhul on halduskohus otsuses piisavalt põhjendanud seda, miks ta J.K. i väidet volituse kohta ei arvestanud ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. III
  40. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on otsuses tõendeid igakülgselt hinnanud ning piisava põhjalikkusega käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse motiivide ning järeldusega käibemaksupettuse toimepanemise kohta ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu pidanuks maksuhaldur ja halduskohus kaebaja maksupettuses osalemise tuvastamiseks kindlaks tegema maksupettuses osalemist tunnistanud T.V. u, S.L. ning arvete väidetava tellija R.K. i seotuse kaebajaga. Tõepoolest võib kohtupraktika järgi osavõtt maksupettusest seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, s.t ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata mitmesugused asjaolud, näiteks ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata ka andmed selle kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.05.
  41. a otsus asjas nr. 3-3-1-39-03, p 12, 02.10.
  42. a otsus asjas nr. 3-3-1-50-03, p 10 ning 20.01.
  43. a otsus asjas nr. 3-3-1-74-09, p 10). Arvevabriku puhul ei ole aga ostja ja müüja tihedaid perekondlikke, töö- või ärialaseid suhteid sageli võimalik tõendada. Nimetatud olukorras ei ole maksuhalduril alust makse vaid sel põhjusel määramata jätta, et puuduvad otsesed tõendid kaebaja seotuse kohta maksupettuses osalemist tunnistanud isikutega ning seeläbi kaebaja osalemise kohta maksupettuses. Sellisel juhul piisab sisendkäibemaksu mahaarvamise mittelubamiseks ka põhjendatud kahtlusest käibemaksupettuse toimepanemises, mida kaebaja ei ole suutnud maksumenetluses ümber lükata.
  44. Halduskohus on otsuses õigesti selgitanud käibemaksuseaduse (KMS) §-s 29 sätestatud sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseid, mida ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata. Viidatud normist tuleneb, et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal õigust käibemaksu maha arvata. Ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba hinnale käibemaks. Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et see tundmatu kolmas isik on käibemaksukohustuslane (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.01.
  45. a otsus asjas nr. 3-3-1-73-10, p 10 jt). Kaebaja väitel esitas talle arved, osutas teenust ja müüs kaupa R. -nimeline isik (vt halduskohtu istungi protokolli l 2, kd I, tl 187 pöördel ning ringkonnakohtu istungi protokolli l 3, kd II, tl 3). Kaebaja poolt 14.03.
  46. a antud seletusest võib järeldada, et arveid oli kaebajal vaja vaid seoses pangalaenuga, pangale esitamiseks. Igaste laut ehitati kaebajale kaebaja enda väitel „mustalt“. Ka on kaebaja tunnistanud, et arvetel näidatud lambaid ta saanud ei ole. Kaebaja väitel sai need R. ga niisama arvele kirjutatud, nagu nii mõni teinegi asi (kd I, tl 137). Sel põhjusel ei oma tähtsust ka asjaolu, miks kaebajale lambaid ei toodud ning kas tegemist oli müüja pahatahtlikkusega lepingu 8 täitmisel või mitte. Kaebaja on 08.09.2011 seletuses kinnitanud, et ta ei kontrollinud R. -nimelise isiku ja arvetel näidatud firma seost (kd I, tl 142). Ka OÜ Goldwey puhul tasus kaebaja sularahas puitu tarninud sõiduki juhile. Kaebaja kinnitusel rohkem talle asi huvi ei pakkunud (kd I, tl 137). Halduskohtus selgitas kaebaja OÜ Goldwey arve alusel sularahas maksmist sellega, et „/k/ui oli R. jutu järgi vaja vahepeal midagi maksta, siis oli sularahaga“ (kd I, tl 188). Seega võib järeldada, et kaebaja ei kontrollinud kauba vedaja seotust arvel näidatud äriühinguga, jättes sellega täitmata äris nõutava ja tavapärase hoolsuse müüja tuvastamiseks.
  47. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-des Latkal ja Goldwey reaalset majandustegevust ei toimunud. OÜ Latkal juhatuse liige S.L. on kinnitanud äriühingu arvete fiktiivsust (kd I, tl 146) ning asjaolu, et OÜ Kopra Karjamõis arvetega tegeles T.V. (kd I, tl 153). T.V. on omakorda kinnitanud, et OÜ Latkal kontole kantud summad võeti pangakaardiga välja ning viidi tagasi ettevõtte esindajale, kust tellimus tuli (kd I, tl 155). T.V. u ütlustest selgub, et ka OÜ Goldwey oli varifirma, mille vari-juhatuse liikmeks sai A.S. , kusjuures fiktiivsete arvete esitamine ning summade kontolt väljavõtmine jätkus äriühingus samamoodi nagu OÜ-s Latkal (kd I, tl 156). T.V. u selgituse kohaselt puutus ta ka OÜ-ga Kopra Karjamõis kokku fiktiivsete arvete vormistamisel ning raha pangaautomaadist arvelt välja võtmisel, kusjuures raha tagastati R.K. ile. T.V. u arvates on tõenäoline, et R.K. võttis rahast mingi osa endale ning andis ülejäänu arve tellijale tagasi (kd I, tl 161). Käesoleval juhul ei jäta kaebaja väited kahtlust selles, et võimalikku ehitusteenust ning sellega seotud ehitusmaterjale sai ta n-ö mustalt, R. -nimeliselt isikult, kusjuures kaebaja teadmisel vormistati n-ö musta teenuse seadustamiseks fiktiivsed arved OÜ-de Latkal ja Goldwey nimele. Seda, et OÜ Latkal ja OÜ Goldwey ei ole kindlasti arvetel näidatud teenuseid kaebajale osutanud, on kinnitanud ka T.V. 27.02.2009 toimunud ülekuulamisel (kd I, tl 163). Arvestades ka asjaolu, et OÜ-d Latkal ja Goldwey tegutsesid vaid fiktiivsete arvete koostamise eesmärgil ning äriühingute juhatuse liige ning äriühingute tegevust tegelikult juhtinud T.V. on kinnitanud arvevabriku teenuste osutamist OÜ-le Kopra Karjamõis, ei oma tähtsust küsimus sellest, kas raha tagastati kaebajale R.K. i või OÜ-dega Latkal ja Goldwey seotud isiku kaudu. Asjaolu, et R.K. oli nn vahendusisik OÜ Kopra Karjamõis ning OÜ-de Latkal ja Goldwey vahel ning OÜ Kopra Karjamõis sai fiktiivsed arved, nähtub T.V. u 27.02.
  48. a antud ütlustest maksuhaldurile (kd I, tl 163). Eeltoodud tõendid kogumis viitavad sellele, et J.K. oli teadlik tehingute tegelikest asjaoludest, sh tehingute kohta esitatud dokumentide fiktiivsusest. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski oma maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana, on tegemist ostja pahausksusega või osalemisega maksupettuses (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.
  49. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-32-09; 24.01.2011 a otsus asjas nr. 3-3-1-73-10, p 15).
  50. Olukorras, kus tõendid viitavad ostja pahausksusele või osalemisele maksupettuses, lasub vastupidise tõendamisekoorem kaebajal. Nii leiab Riigikohus, et kui arvel näidatud müüja pole tegelikult kaupa või teenust müünud ja põhjendatud on kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 02.10.
  51. a otsus asjas nr. 3-3-1-50-03, p 10). Eeltoodust tulenevalt on väär kaebaja arvamus, nagu peaks makshaldur viimse nüansini tuvastama kaebaja osalemise maksupettuses seotuse kaudu OÜ-de Latkal ja Goldwey juhatuse liikmetega. Maksuhalduril on võimalik tõendada maksupettust vaid tema poolt kogutud ja talle kättesaadavate tõendite ulatuses ning kui need loovad aluse põhjendatud kahtluseks maksupettuses, tuleb maksupettuses mitteosalemist tõendada maksukohustuslasel. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud kohtule ega maksuhaldurile tõendeid, millest ilmneks, et OÜ Latkal ning OÜ Goldwey talle siiski teenust 9 osutasid ja kaupa müüsid. Seega on maksuhalduri ja halduskohtu järeldused käibemaksu määramise osas põhjendatud. IV
  52. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu poolt tulumaksu määramisele antud hinnanguga. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 järgi maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt käesoleva seaduse §-dele 48-
  53. TuMS § 51 lg 2 p 3 järgi on ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Vastavalt raamatupidamise seaduse § 7 lõikele 1 on raamatupidamise algdokument majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peavad olema järgmised andmed: 1) dokumendi nimetus ja number; 2) koostamise kuupäev; 3) tehingu majanduslik sisu; 4) tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa); 5) tehingu osapoolte nimed; 6) tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid; 7) majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist; 8) vastava raamatupidamiskirjendi järjekorra number. Riigikohtu seisukoha järgi on tulumaksuarvestuse põhinõue see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.06.2003 otsus asjas nr. 3-3-1-52-03, p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et teadlikult fabritseeritud fiktiivsete arvetega ei ole võimalik tõendada majandustehingute toimumist dokumentidel näidatud müüjatega ning eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks ka kulutuste tegemise seotust ettevõtlusega. Seega juhul, kui leiab kinnitust kaebaja osalemine käibemaksupettuses või kohus leiab, et maksuhalduri poolt kogutud tõendid on vastava põhjendatud kahtluse tekkimiseks piisavad, on seadustega kooskõlas kaebajale ka ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tulumaksu määramine. Ringkonnakohtu järeldust ei väära kaebaja väide, et ehitustöid kaebajale kuuluvas laudas teostati ega ka Tartu Maakohtu 03.10.
  54. a määrus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, milles loetakse tuvastatuks, et OÜ Kopra Karjamõis on tundmatult isikult lauda ehitamise teenust ostnud (kd II, tl 41). Olukorras, kus ehitustöid on kaebaja väitel teostanud keegi R. -nimeline isik, kuid sellist isikut ei ole võimalik leida ja kindlaks teha, et täpsemalt selgitada ehitustööde tegelikku ulatust ja maksumust ning OÜ-de Latkal ja Goldwey arvetel näidatud raha võimalikku kasutamist ehitustööde tegemise eesmärgil, ei olnud maksuhalduril võimalik tulumaksu määrata hindamise teel. V
  55. Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.04.
  56. a otsuse muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad ka kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Madis Ernits /digitaalselt allkirjastatud/ Maili Lokk 10 /digitaalselt allkirjastatud/ Tiina Pappel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.