) § 40 lg 7 alusel loa saamiseks kanda riigi omandisse V Vi arvelduskontol nr xxxxxxxxxxxxxxxx AS-s SEB Pank olevad rahalised vahendid summas 1936,12 eurot, kuna tegemist on peremehetu varaga. Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna menetlusbüroo II talitus alustas 27.05.2011 kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxxx menetlust karistusseadustiku (KarS) § 213 lg 1 3-13-892 tunnustel selles, et ajavahemikul 30.04.2011-23.05.2011 sekkusid kindlakstegemata isikud varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi, mille tulemusena kanti Itaalia Vabariigi pankade klientide kontodelt Eestis elavate variisikute AS-s SEB Pank asuvatele kontodele kokku 117 796,72 eurot. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et arvutikelmuse tulemusena on PayPal-i kontodelt toimunud autoriseerimata ülekanded mitmetele Eesti Vabariigis asuvate isikute AS SEB Pank kontodele, sealhulgas ka V Vi kontole nr xxxxxxxxxxx. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et variisikute kontodele laekunud summad on kas sularahas kontodelt välja võetud või teostatud ülekanded kolmandate isikute kontodele. RAB kehtestas mitmete ettekirjutustega V. Vi arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxkasutamise piirangu, neist viimasega, 17.05.2012 nr 1-7/2336 piiras konto kasutamist summas 1936,12 eurot kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, juhindudes
§-st 38 ja § 40 lgst 6. Kriminaalasja nr xxxxxxxxxxx raames on V. V 15.05.2012 andnud järgmised selgitused tema SEB Panga kontol xxxxxxxxxxx toimunud ülekannete kohta: - umbes kaks aastat tagasi tutvus V oma kasutütre E P tolleaegse meestuttava A K. Käesoleval ajal E enam K ei suhtle. A. K ütles Vile, et talle ollakse võlgu ja ta ei saa oma kontot kasutada. Seda, miks ta oma kontot kasutada ei saanud, K V. Vile täpsemalt ei selgitanud. K küsis Vilt, kas tal on olemas konto SEB Pangas. V V vastas talle, et on küll; - V. V oli nõus K abistama tema palvel virtuaalkaartide avamisega. Seda, kui suur summa V. Vi AS SEB Panga konto juurde avatud virtuaalkaartidele laekuma pidi, K V. Vile ei maininud. Ki palvel avas V mitmel korral oma internetipangas virtuaalkaarte. Virtuaalkaarte oli K selgituse järgi vaja selleks, et temale võlgu olevad isikud pidid kandma raha nende kaartide peale. Seda, miks raha otse Vi kontole ei kantud, K V. Vile ei selgitanud. V avas virtuaalkaarte internetipangas just niipalju, kui K soovis. V. V oli ka varem iseenda jaoks oma internetipangas virtuaalkaarte avanud, seega oli ta kursis, kuidas neid avatakse; - esimese virtuaalkaardi K avas V V eelmise aasta veebruaris ning hiljem avas neid tema palvel veel. Ülekannete teostamiseks andis ta K virtuaalkaardi numbri. Igaks ülekandeks andis ta K uue virtuaalkaardi numbri. Ta edastas numbrid K telefoni teel. K kasutas ülekannete toimumise ajal telefoninumbrit, mida V enam ei mäleta, kuid K ütles, et ta asus sellel ajal ise Hispaanias. K number on muutunud. Varem suhtlesid V ja K omavahel sageli, viimasel ajal aga harva; - V. V kinnitas konto nr xxxxxxxxx väljavõttest nähtuvaid laekumisi kuupäeval 03.05.2011 F T nimeliselt isikult 467 eurot ja kuupäeval 06.05.2011 N E nimeliselt isikult 668 eurot osas ning seda, et need isikud on talle täiesti võõrad. Nimetatud isikutelt laekunud raha võttis V. V välja sularahas ja edastas Ki poolt saadetud noormehele. Seda noormeest V. V ei tundnud. Kui V enne raha väljavõtmist Kiga suhtles, siis nimetas ta telefoni teel, millise summa võib V. V endale jätta; - V. V selgitas, et ta tegi 01.07.2011 kontolt nr xxxxxxxxxxx ülekande A K 600 eurot Ki palvel, kes oli sellele isikule võlgu. Ülekandeks vajaliku kontonumbri andis K telefoni teel V. Vile; - V. V kinnitab, et tema kontolt nrxxxxxxxxxxxxx 2011 sularahaautomaadist võetud välja kell 11.42 kahe tehingu käigus kokku 985 eurot ja samal päeval kell 15.29 ja 15.30 kahe erineva tehingu käigus kokku 870 eurot Ki soovil. V. V saatis raha välja võtma oma vennapoja D Vi. D tõi väljavõetud sularaha V. Vi kätte. Kiga oli kokku lepitud, et ta saadab enda poolt inimese rahale järele. Ühe või kahe päeva pärast tuli Vi juurde koju üks noor meesterahvas, kes ütles, et A saatis ta raha järele. V. V nägi seda noormeest esimest korda elus, oma nime ta ei öelnud. 2
lg 7 alusel, lähtudes
-s sätestatud loogikast. Seaduse eesmärk on rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamine läbi preventiivsete meetmete süsteemi loomise Eesti finantssektori ja majandusruumi kui terviku usaldusväärsuse kaitseks. Seadusandja on pannud RAB-le kohustuse analüüsida saabunud teateid ja võtta tarvitusele meetmed vara säilimise tagamiseks kuni vara päritolu ja tegeliku omaniku selgumiseni ning kuriteotunnuste ilmnemisel saata materjalid uurimisorganitele kriminaalmenetluse läbiviimiseks. Juhtudel, kus põhjendatud kahtlust vara kuritegeliku päritolu suhtes ei ole võimalik kõrvaldada, kuid kriminaalmenetluses ei ole tõendite vähesuse tõttu võimalik isikule süüdistust esitada või pole see otstarbekas, on seadusandja jätnud võimaluse rahapesukahtluse all oleva vara halduskonfiskeerimiseks
lg 7 alusel, kusjuures vara tegelikul omanikul on võimalik seda veel kolme aasta jooksul tagasi taotleda; 2) tegeliku kasusaaja tuvastamine on üks olulisemaid hoolsuskohustusi. Kui tegelikku kasusaajat ei ole tuvastatud, ei või krediidi- ja finantseerimisasutused tehinguid teha
Vastupidisel juhul on tegemist keelatud tehinguga; 3) Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-83-07 (p-d 14-16) järeldub, et ka Riigikohus ei vaatle konto omaniku ja konto kasutaja suhteid pangaga ning kontol oleva rahaga üheselt ning konto formaalne omanik ja tegelikult kontol tehinguid tegev isik ei pruugi olla üks ja sama isik, nagu see on ka käesoleval juhtumil. Rahapesu puhul kasutavad selle toimepanijad variisikuid eesmärgiga varjata enda tegelikku seost varaga. Tihti suhtlevad rahapesijad variisikutega mitte otse, vaid kolmandate isikute kaudu. Formaalselt on sellisel juhul kontoomanikuks variisik või variettevõte ja tema seaduslikuks esindajaks vormistatud variisik. Kuna variisik annab pangakonto rekvisiidid (internetipank, pangakaardid, paroolid) vabatahtlikult üle kolmandale isikule, peaks toimima lahendi nr 3-1-1-83-07 p-s 15 kirjeldatu. Samas on variisiku vormistamine kontoomanikuks kui ka väidetavad majandustehingud näilised tehingud TsÜS § 89 4
mõistes on sellised variisikute taha peituvad, kuid ettevõte üle tegelikku kontrolli omavad isikud tegelikud kasusaajad; 4) RAB kirjeldas oma taotluses rahapesukahtlusega tehinguid ja esitas haldusmenetluses koguda õnnestunud tõendid selle kohta, et V. Vi arvelduskontol nr xxxxxxxxxxxxx AS-s SEB Pank olev vara summas 1936,12 eurot on saadud kontomanikule võõraste isikute kontodelt ebaseaduslikult. Kogutud tõendid on piisavad, väitmaks, et eelnimetatud summa on saabunud kontole ebaseaduslike tehingute tulemusena. Seadusega vastuolus olev tehing on TsÜS § 87 järgi tühine ning antud juhul ei ole ka teada, kellele tuleks tühise tehingu alusel saadu tagastada, mistõttu tuleb vara tunnistada peremehetuks ja kanda riigi omandisse, kusjuures vara tegelikul omanikul säilib võimalus see kolme aasta jooksul riigilt välja nõuda; 5) rahvusvahelise koostöö võimalused on RAB-l piiratud partnerriikide siseriiklike seadustega. Luksemburgis kehtivad seadused ei võimaldanud neil edastada Eesti RAB-le kannatanute pangaandmeid, milleta ei ole võimalik teha päringuid Itaaliasse. Itaalia RAB-l ei ole võimalik edastada välisriigi päringu põhjal pangaandmeid. Samuti ei ole RAB-l võimalust otsida ennast teises riigis varjavat Eesti residenti haldusmenetluse raames, ainuvõimalus oleks ta kuulutada kriminaalmenetluses rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Olukorras, kus riik ei suuda oma finantssüsteemi kuritegeliku raha eest kaitsta, on kurjategijatel riigis soodsad tingimused rahapesuks; 6) vaidlustatud määruses on fikseeritud, et V. V avas teise isiku (A K, välismaal, ei õnnestunud leida) palvel oma kontol virtuaalkaardid, andis teadlikult virtuaalkaartide numbrid teisele isikule, tegi tema korraldusel virtuaalkaartide kaudu saabunud raha ülekandeid, osa võttis sularahas välja ja andis Ki käsul tundmatule isikule, tunnistas kriminaalmenetluses, et ei tea tehingute eesmärki ega raha päritolu ning seda, kes tehingud tegi. Neist faktilistest asjaoludest peaks piisama, et tõendada tehingute tühisust; 7) kuigi
lg 7 kehtiv redaktsioon ei nõua enam valdaja loobumist varast, on kohtule esitatud ülekuulamise protokoll, kus V. V on oma allkirjaga kinnitanud tahteavaldust ebaseaduslikult kontole laekunud rahast loobumiseks. 5. V. V kohtu antud tähtajaks vastust määruskaebusele ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.
lg 7 esimese lause kohaselt juhul, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks.
lg 7 neljandast lausest tuleneb, et vara omanikul on kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates õigus nõuda välja vara väärtusele vastav summa. 7.
lg 7 esimese lause järgi võib halduskohus anda RAB-le loa taotletud vara riigi omandisse kandmiseks, kui täidetud on järgmised tingimused: (
lg-ga 6 seoses, mille rakendamise üheks tingimuseks on samuti nõue, et vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha (vt
lg 6 kohaldamise tingimuste kohta lähemalt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2012 määrus nr 3-121849, p 13), asunud seisukohale, et
sõnastus tervikuna ei arvesta „vara omaniku“ mõistet kasutades finantsteenuste eripäraga, mistõttu võib sätte grammatiline tõlgendamine viia tulemuseni, mis praktiliselt välistab piirangute seadmise nn ülekanderahale, mis ei oleks aga seaduse eesmärki arvestades põhjendatud. Ringkonnakohus leidis viidatud lahendites, et
lg-t 6 tuleb mõista selliselt, et vara omanik ei ole teada ka juhul, kui ülekande teinud isiku puhul on põhjendatud kahtlus, et ülekanne ei ole tehtud reaalse majandustegevuse järelmina, vaid hoopis rahapesu eesmärgil, sest rahapesukahtlusega vara käsutamise piiramine kindlaksmääratud ajaks ongi vajalik selleks, et koguda tõendeid faktilise omandiõiguse olemasolu või puudumise tuvastamiseks.
lg 6 kohaldamise eesmärk on selgitada välja vara tegelik omanik ning määrav ei ole, keda rahapesus osalejad näiliste tehingute kaudu omanikuna näidata soovivad. 12. Ringkonnakohus on seisukohal, et
lg 6 kohaldamisega seoses eespool viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2013 ja 13.08.2013 määrustes antud tõlgendus tingimusele, et vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, ei ole laiendatav
lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmisele, sest nimetatud toimingutel on oluliselt erinevad õiguslikud tagajärjed. Samuti näeb
lg 6 viimane lause vara valdajale ette minimaalsed menetluslikud tagatised (s.o õigus esitada halduskohtule seletus), mida
Nimelt sätestab
lg 7 teine lause halduskohtule küll kohustuse otsustada loa andmine kohtuistungil, kuid seadusest ei tulene otsesõnu, et menetlusosaliseks oleks ka vara valdaja (vt HKMS § 264 lg 3 teine lause). Isegi kui
lg 7 teist lauset tõlgendada süstemaatiliselt koostoimes
lg 6 teise lausega selliselt, et kohtuistungile tuleb kutsuda ka see isik, kelle valduses oleva vara riigi omandisse kandmist taotletakse (nagu on käesoleval juhul teinud ka halduskohus), puuduvad isegi sellisel juhul vara valdajal piisavad menetluslikud garantiid, et asja ei otsustataks ilma tema osavõtuta, sest HKMS § 264 lg 6 esimesest lausest tulenevalt ei ole haldustoiminguks loa andmise taotluse kohtuistungil läbivaatamine ja lahendamine välistatud isegi juhul, kui menetlusosalisel on kohtuistungilt puudumiseks mõjuv põhjus. 6
lg-t 7 ei ole võimalik käsitada ka kuriteoga saadud vara kriminaalmenetluslikku konfiskeerimist asendava nn halduskonfiskeerimisena, sest nende eesmärgid on erinevad (vrd Riigikohtu 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13, p 21), vaid tegemist saab olla üksnes vaidluse all mitteoleva peremehetu vara riigi omandisse kandmisega.
ptk-s sätestatud haldustoiminguks loa andmise menetlus ei ole üldse selline kohtumenetlus, kus saaks vaielda vara valduse seaduslikkuse ja omandi üle, milleks on sobiv menetluskord sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagimenetluse näol (vt lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2012 määrus nr 3-11-2952, p 8; Riigikohtu 14.06.2012 määrus nr 3-3-1-22-12, p 9). 14. Ainetu on ka RAB viide, et ehkki alates 18.05.2012 kehtiv
lg 7 redaktsioon ei nõua enam valdaja loobumist varast, on seegi antud juhul sisuliselt toimunud. RAB määruskaebuses ulatuslikult tsiteeritud Riigikohtu 21.04.2008 otsus nr 3-1-1-83-07 (p-d 1416), ei toeta ringkonnakohtu hinnangul RAB seisukohti käesolevas asjas. Nimelt nähtub viidatud lahendist üheselt, et vaatamata vara teise isiku käsutusse usaldamisele (nt võimaldades talle tehingute tegemiseks juurdepääsu panga arvelduskontol olevale rahale), tuleb pangakontol olevat raha lugeda kontoomaniku omandis olevaks varaks, mitte tegelikult tehinguid teinud isiku varaks.
17. Eelneva põhjal jääb Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2013 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.