← Eesti

3-13-893/34

Obsah (5)§ 38§ 40§ 4§ 15§ 8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Viive Ligi ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 11. september 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-893 Haldusasi Politsei

) § 38 ja § 40 lg-te 1, 2 ja 4 alustel A. Si arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxxxxx kasutamise piirangu 30 ööpäevaks summas 8 497,80 eurot; - kehtestas 04.08.2011 ettekirjutusega nr 1-7/2867

§ 38ja § 40 lg-te 3 ja 4 alusel A.

Si arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx kasutamise piirangu 60 ööpäevaks summas 8 497,80 eurot; - kehtestas 04.10.2011 ettekirjutusega nr 1-7/3773

§ 38ja § 40 lg 5 alusel A.

Si arvelduskontole nr 1xxxxxxxxxxx kasutamise piirangu summas 8 497,80 eurot kuni otsuse vastuvõtmiseni kriminaalmenetluses. Vara käsutamise piirangu seadmist taotles Riigiprokuratuur 30.09.2011 kirjaga nr RP-2-4/11/856. - kehtestas 17.05.2012 ettekirjutusega nr 1-7/2335

§ 38ja 40 lg 6 alusel A.

Si arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx kasutamise piirangu summas 8 497,80 eurot kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. 17.05.2012 palus Riigiprokuratuur oma kirjaga nr RP-64/12/686 RAB-l võtta

alusel seisukoht rahade edasise arestimise või vabastamise osas. 2) A. S on ise tunnistanud, et tema kontol kasutamise piirangu all olev summa 8 497,80 eurot ei ole tema oma, ta ei tea, kust see raha pärit on, kelle poolt see raha tema kontole kantud on ning ta on nõus sellest rahast loobuma. Kõik eeltoodu viitab sellele, et teda kasutati kui variisikut. Seega on ilmne, et kõnealusel arvelduskontol olev vara 8 497,80 eurot ei kuulu A. Sile, vaid on peremehetu vara. Käesolevaks ajaks ei ole vara tegelik omanik kindlaks tehtud, vara valdaja on kinnitanud, et vara ei kuulu talle, ning on nõus varast loobuma. RAB poole ei ole alates piirangute seadmisest 07.07.2011 pöördunud ühtegi teist isikut peale A. Si, et tõendada piirangu all oleva vara legaalset päritolu või pretendeerida piirangu all olevale varale. Samuti ei õnnestunud RAB-l sellist isikut leida. Piirangu all oleval kontol on peremehetu vara, mis on krediidiasutuse AS SEB Pank jaoks võõras KarS § 201 tähenduses. Asjaolu, et konto omanik on olnud nõus loobuma kontol olevast rahas, on fikseeritud Riigiprokuratuuri taotluses nr RP-6-4/12/686 ja selle lisatud A. Si ülekuulamise protokollis. Kontole saabusid rahasummad läbi Luksemburgi PayPal süsteemi Itaalia pankade kontodelt suhteliselt väikestes summades alla tuhande euro. PayPal oma kuriteoavalduses sai näidata ainult nende klientide kahju, kes olid ebaseaduslike tehingute avaldusega pöördunud nende poole. Klientide kohta on PayPal süsteemis teada ainult nimed ja krediitkaartide numbrid. Seega ei saanud Luksemburgi kolleegid väljastada andmeid ohvrite kohta, kes polnud nende poole pöördunud. RAB praktika näitab, et tihti saavad ohvrid nende suhtes toimepandud arvutikuritegudest seoses pangakontodelt raha vargusega teada mitu kuud hiljem. Pikka aega säilis lootus, et on võimalik raha päritolu üheselt kindlaks teha. Teisalt keelduvad suuremad pangad tihti kuriteoavalduse esitamisest nende klientide suhtes panga maine hoidmise eesmärgil ja maksavad kliendile kahjud välja. Eriti laialdane on see praktika väikeste summade puhul. Sellistel juhtudel kliendid PayPal süsteemile avaldusi ei esita ning nemad ei saa üheselt anda raha tegelike omanike andmeid. Kuna täiendavat informatsiooni PayPal klientide kohta ei õnnestunud saada, ei saanud RAB teha päringut ka Itaaliasse, kust raha esialgselt saabus. Kuivõrd 4

(10)3-13-893 seaduses on sätestatud loa andmise eeldusena asjaolu, et ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha, siis on RAB poolt tehtud toimingud haldusmenetluses ning uurimisasutuse toimingud kriminaalmenetluses tema hinnangul küllaldased, et põhistada asjaolu, et antud asjas ei ole õnnestunud vara omanikke kindlaks teha, seda enam, et kriminaalmenetlus on oma olemuselt laialdasemate võimalustega kui haldusmenetlus.
  1. A. S halduskohtu istungile ei ilmunud ja taotluse suhtes selgitusi ei andnud.
  2. Tallinna Halduskohtu 12.06.2013 määrusega jäeti RAB taotlus rahuldamata. 1) Taotlust ei ole võimalik kehtivale õigusele tuginedes rahuldada. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole panga arvelduskontol olev raha käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 mõttes. Kohtupraktikas loetakse panga arvelduskontol olevat raha arvelduskonto omaniku varaliseks nõudeks arvelduskontol näidatud ulatuses panga (kontopidaja) vastu, kes on konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) alusel käsundiandja korralduse alusel õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Ka näiteks juhul, kui isik kannab rahasumma teise isiku pangakontole, täitmaks kohustust, mida tegelikult ei eksisteeri, ei tähenda see seda, et saaja kontole laekunud raha kuuluks endiselt ülekande tegijale. Ülekantud summa ulatuses tekib raha saajal (kontoomanikul) nõue panga (kontopidaja) vastu, samas kui õigusliku aluseta ülekande teinud isikul tekib VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest tulenev nõue raha saaja (kontoomaniku) vastu. Sarnane on olukord ka juhul, kui kontoomanik on kontoraha saanud käsundisaajana kolmandalt isikult viimase käsundi täitmiseks: kontoomaniku lepingulised kohustused kolmanda isiku ees ja kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele. Eelmärgitud seisukohale on jõudnud Riigikohus lahendites nr 3-3-1-22-12, 3-1-1-89-11 ja 3-1-1-
  3. Kuna kontol olevat raha käsitletakse kui kontoomaniku varalist nõuet panga vastu, saab eelnimetatud sätete ja Riigikohtu praktika pinnalt käesolevas asjas esitatud taotluses märgitud vara ehk varalise nõude omanikuks lugeda vaid A. Si, kelle arveldusarvel raha asub, kuna muud vara omanikku ei ole suudetud kindlaks teha, ja seega on vara kuuluvus teada. 2)

§ 40

lg-s 7 on sätestatud loa andmise eeldusena asjaolu, et ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist pole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha. Kohtule esitatud taotluse kohaselt ei ole RAB poole pöördunud alates A. Si SEB Pangas asuvale arvelduskontole piirangute seadmisest 07.07.2011 ühtegi teist isikut peale A. Si, et tõendada piirangu all oleva vara legaalset päritolu või pretendeerida piirangu all olevale varale. Seega ei nähtu kohtule, et keegi muu isik pretendeeriks sellele rahale. Samuti ei õnnestunud taotluse kohaselt RAB-l sellist isikut leida. Vastuses kohtunõudele teatas taotluse esitaja, et A. Si kontole saabusid rahasummad läbi Luksemburgi PayPal süsteemi Itaalia pankade kontodelt ning paljude klientide, kellede kontodelt raha varastati, andmeid keeldusid pangad avaldamast panga maine hoidmise eesmärgil. Kuigi kohus on eelpool välja toonud, et kontol olevat raha käsitletakse õiguspraktikas kontoomaniku nõudena panga vastu ning seetõttu on välistatud vaidlus sellise varalise nõude kuuluvuse üle, peab kohus vajalikuks selgitada, et nähtuvalt taotlusest ja vastusest kohtunõudele, on antud juhul välistatud isegi see, et kontole saabunud raha omanikku ei ole võimalik kindlaks teha – omanikud on Itaalia pankadele teada, kuid vastavaid andmeid taotluse esitajale ei ole edastatud. Üheselt ei saa väita, et antud raha on saadud RAB poolt viidatud skeemist tuleneval tegevusel.

§ 4lg 1 p 2 kohaselt on rahapesu 5

(10)3-13-893 kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. Antud juhul väidetavalt varastatud raha osas kolmanda isiku A. Si suhtes vastava asjaoluga seoses kriminaalmenetlust ei toimu. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et isik on loobunud rahast või konto kasutamisest, käsutamisest, valdamisest, kuna ta oli nõus loobuma, aga ei ole seda kirjalikult või muus vormis teinud. Loobumist tegelikult vara valdamisest, so kontol olevast rahast, ei asenda kohtule saadetud kirjaliku selgituse koopia tunnistaja ülekuulamise protokollist (tlk 69). Seega võib seni antud summale pretendeerida ikkagi eelkõige A. S ja õigustatud ei ole väide, et vara valdaja või võimalik omanik on juba vara valdamisest loobunud ja sellekohase kinnituse andnud. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et varaline nõue ei saa olla kellegi valduses, kuna valdus on AÕS § 30 järgi tegelik võim asja üle (vt lahend nr 3-1-1-83-07, p 14). Kuigi kontol oleva raha kinnipidamise ajal seadus muutus ning seaduse uus redaktsioon, millega jäeti varem kehtinud sättest välja tingimus, et vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest, ei ole vara muutunud peremehetuks, kui konto omanik on teada ja tal on nõudeõigus panga vastu ja ta ei ole oma õigustest loobunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. RAB palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.06.2013 määrus ja teha asjas uus määrus, millega RAB taotlus rahuldada. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole kohus igakülgselt analüüsinud

sätteid ega Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-89-11 ning nende eesmärke. 1) RAB esitas 25.04.2013 taotluse

§ 40

lg 7 alusel, lähtudes

-s sätestatud loogikast. Seaduse eesmärk on rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamine läbi preventiivsete meetmete süsteemi loomise Eesti finantssektori ja majandusruumi kui terviku usaldusväärsuse kaitseks, samuti kogu Euroopa Liidu finantssüsteemi kaitseks. Seadusandja on pannud RAB-le kohustuse analüüsida saabunud teateid ja võtta tarvitusele meetmed vara säilimise tagamiseks kuni vara päritolu ja tegeliku omaniku selgumiseni ning kuriteotunnuste ilmnemisel saata materjalid uurimisorganitele kriminaalmenetluse läbiviimiseks. Juhtudel, kus põhjendatud kahtlust vara kuritegeliku päritolu suhtes ei ole võimalik kõrvaldada, kuid kriminaalmenetluses ei ole tõendite vähesuse tõttu võimalik isikule süüdistust esitada või pole see otstarbekas, on seadusandja jätnud võimaluse rahapesukahtluse all oleva vara halduskonfiskeerimiseks

§ 40

lg 7 alusel, kusjuures vara tegelikul omanikul on võimalik seda veel kolme aasta jooksul tagasi taotleda. 2) Algataja seletuskirjast seaduseelnõu 137 SE III menetlemisel nähtub, et

-s sätestatud vara mõiste on detailsem kui TsÜS §-s 66.

-s on vara mõistega hõlmatud väga erinevad vara avaldumise vormid, sh need, mis vara mõiste alla kehtiva õiguse alusel üldjuhul ei kuulu. Varana käsitletakse igasugust eset, s.o asju, õiguseid ja muid hüvesid, mis võivad olla õiguse objektiks ning sellise eseme omandiõigust või muid selle esemega seotud õigusi tõendavad dokumente, sealhulgas elektroonseid dokumente, ning sellisest esemest saadud kasu. Rahapesu kontekstis võib öelda, et oluline on majanduslik väärtus, ja pole oluline, millisel kujul see väljendub. 3) Teine oluline mõiste

-s (§ 8 lg 1) on tegelik kasusaaja, kelle tuvastamine on üks olulisemaid hoolsuskohustusi seaduse kohustatud subjektidele. Kui tegelikku kasusaajat ei ole tuvastatud, ei või krediidi- ja finantseerimisasutused tehinguid

§ 15lg 2 kohaselt 6

(10)3-13-893 teha. Sel juhul on tegemist seadusega keelatud tehinguga. TsÜS § 87 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, millel sama seaduse § 84 lg 1 järgi ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning sellise tehinguga saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. 4) Määruses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-89-11 p 191 vaatleb omandisuhet panga ja kontoomaniku suhte kontekstis. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-83-07 (p-d 14-16) järeldub, et ka Riigikohus ei vaatle konto omaniku ja konto kasutaja suhteid pangaga ning kontol oleva rahaga üheselt ning konto formaalne omanik ja tegelikult kontol tehinguid tegev isik ei pruugi olla üks ja sama isik, nagu see on ka käesoleval juhtumil. Rahapesu puhul kasutavad selle toimepanijad variisikuid eesmärgiga varjata enda tegelikku seost varaga. Tihti suhtlevad rahapesijad variisikutega mitte otse, vaid kolmandate isikute kaudu. Formaalselt on sellisel juhul kontoomanikuks variisik või variettevõte ja tema seaduslikuks esindajaks vormistatud variisik. Kuna variisik annab pangakonto rekvisiidid (internetipank, pangakaardid, paroolid) vabatahtlikult üle kolmandale isikule, peaks toimima lahendi nr 3-1-1-83-07 p-s 15 kirjeldatu. Samas on nii variettevõtte vormistamine kontoomanikuks ja variisiku vormistamine juhatuse liikmeks kui ka väidetavad majandustehingud näilised tehingud TsÜS § 89 mõttes.

§ 8

mõistes on sellised variisikute taha peituvad, kuid ettevõte üle tegelikku kontrolli omavad isikud tegelikud kasusaajad. 5) RAB esitas taotluses kahtlaste tehingute kirjeldused ja tõendid selle kohta, et A. Si arvelduskontol nr 10011584209225 AS-s SEB Pank olevate rahalised vahendid summas 8 497,8 eurot on saadud kontomanikule võõraste isikute kontodelt ebaseaduslikult niivõrd, kuivõrd oli võimalik koguda tõendeid haldusmenetluses. Enamuse teiste riikide rahapesu andmebürood on administratiivset tüüpi ning ei saa vahetada teiste riikide rahapesu andmebüroodega pangainformatsiooni. Alles EL ettevalmistatav neljas rahapesu direktiiv ja FATF uued soovitused nõuavad, et see probleem saaks lahendatud, kuid protsess on veel pooleli. Samas on kogutud tõendid piisavad väitmaks, et eelnimetatud summa on saabunud kontole ebaseaduslike tehingute tulemusena. Ka A. S ise tunnistas nii eeluurimisel kui kohtus, et ta ei tea, kust rahad pärit ja kes need tema kontole kandis. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tuleb tühise tehinguga saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Antud juhul on tegemist aga olukorraga, kus ei ole teada, kellele saadu tuleb tagastada, ning vaatamata RAB jõupingutustele ei õnnestunud seda teada saada.

§ 40

lg 7 sätestab muuhulgas, et kui vara omanikul, kui selline leidub, on vara väärtusele vastava summa väljanõudmise õigus kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Selle sättega kaitseb riik vara tegeliku omaniku õigust saada hüvitist vara osas, mis tema tahte vastaselt temalt ära võeti. Rahvusvahelise koostöö võimalused on RAB-l piiratud partnerriikide siseriiklike seadustega. Luksemburgis kehtivad seadused ei võimaldanud neil edastada Eesti RAB-le kannatanute pangaandmeid, milleta ei ole võimalik teha ka päringuid Itaaliasse. Kriminaalmenetluses esitati andmed ainult selles osas, kus kannatanud ise vastavad avaldused tegid. Samuti on teada, et ka Itaalia RAB-l ei ole seaduslikku võimalust edastada välisriigi päringu põhjal pangaandmeid. Samuti ei ole RAB-l võimalust ennast varjavat Eesti residenti teisest riigist otsida haldusmenetluse raames. Ainuvõimalus oleks ta rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutada kriminaalmenetluses. Kirjeldatud olukorras saab eelnenud arutlusest lähtudes tunnistada see vara peremehetuks ning riigil on kohustus kuritegelik tulu ära võtta. Vastasel juhul annab ta kurjategijatele avalikult signaali, et seadused ei toimi, riik ei suuda oma finantssüsteemi kuritegeliku raha eest kaitsta ning kurjategijatel on siin soodsad tingimused rahapesuks. 7

(10)3-13-893 Kaevatavas määruses on fikseeritud, et A. S avas teise isiku palvel konto, andis teadlikult kontorekvisiidid teisele isikule, esitas panka tehingute põhjendamiseks valeandmeid, tunnistas nii kriminaalmenetluses kui kohtuistungil, et ei tea tehingute eesmärki ega raha päritolu ning seda, kes tehingud tegi. Ka kriminaalmenetluses ei õnnestunud tehinguid teinud tundmatut isikut kindlaks teha. Neist faktilistest asjaoludest koos tehingute kirjeldusega peaks piisama, et tõendada tehingute tühisust. 6) Kuigi praegu kehtiv

§ 40

lg 7 ei nõua enam valdaja loobumist varast, on antud juhul kohtule esitatud ülekuulamise protokoll, kus A. S on oma allkirjaga kinnitanud oma tunnistuse, kus ta muuhulgas on kinnitanud oma tahteavaldust ebaseaduslikult kontole laekunud rahast loobuda. Kuna A. S ei soovinud osaleda kohtuistungil ega esitada täiendavaid selgitusi, kinnitab ka see kaudselt tema tahteavaldust. RAB pidas seda tahteavaldust piisavaks, et see rahuldada. Millisel moel peaks see veel olema fikseeritud? 5. A. S ei ole määruskaebuse suhtes seisukohta esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.

§ 40

lg 7 esimese lause kohaselt juhul, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks.

§ 40

lg 7 neljandast lausest tuleneb, et vara omanikul on kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates õigus nõuda välja vara väärtusele vastav summa.

§ 40

lg 7 esimese lause järgi võib halduskohus anda RAB-le loa taotletud vara riigi omandisse kandmiseks, kui täidetud on järgmised tingimused: (

  1. a)vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud rohkem kui üks aasta; (
  2. b)vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha. Käesoleval juhul on täidetud esimene tingimus (A. Si arvelduskontol oleva raha käsutamisele seati esmane piirang 07.07.2011, RAB esitas taotluse 25.04.2013), kuid vaidlus on teise kriteeriumi täidetuse osas. 7. Riigikohus on oma praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et rahapesu objektiks oleva vara omanikuna tuleb käsitada mitte rahapesust ja selle objektiks olevast varast tegelikku kasusaajat, vaid rahapesus kahtlustatavat, kelle arvelduskontol paikneva summa osas on olemas rahapesu põhjendatud kahtlus ja kellele kuulub nõue panga (kontopidaja) vastu kontol märgitud ulatuses (vt Riigikohtu 10.06.2013 määrus nr 3-1-1-62-13, p 11; 05.02.2013 otsus nr 3-3-1-34-12, p 9; 14.06.2012 määrus nr 3-3-1-22-12, p 8; 14.12.2011 otsus nr 3-1-1-89-11, p 19.1; 21.04.2008 otsus nr 3-1-1-83-07, p 14). Tallinna Ringkonnakohus on 05.07.2013 määruses nr 3-13-750 (p 10) ja 13.08.2013 määruses nr 3-13-862 (p 8)

§ 40

lg-ga 6 seoses, mille rakendamise üheks tingimuseks on samuti nõue, et vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha (vt

§ 40

lg 6 kohaldamise tingimuste kohta lähemalt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2012 määrus nr 3-12-1849, p 13), asunud seisukohale, et

§ 40

sõnastus tervikuna ei arvesta „vara omaniku“ mõistet kasutades finantsteenuste eripäraga, mistõttu võib sätte grammatiline tõlgendamine viia tulemuseni, mis praktiliselt välistab piirangute seadmise nn ülekanderahale, mis ei oleks aga seaduse eesmärki arvestades põhjendatud. Ringkonnakohus leidis viidatud lahendites, et

§ 40lg-t 6 tuleb mõista selliselt, et vara omanik ei ole teada ka juhul, kui ülekande 8

(10)3-13-893 teinud isiku puhul on põhjendatud kahtlus, et ülekanne ei ole tehtud reaalse majandustegevuse järelmina, vaid hoopis rahapesu eesmärgil, sest rahapesukahtlusega vara käsutamise piiramine kindlaksmääratud ajaks ongi vajalik selleks, et koguda tõendeid faktilise omandiõiguse olemasolu või puudumise tuvastamiseks.

§ 40

lg 6 kohaldamise eesmärk on selgitada välja vara tegelik omanik ning määrav ei ole, keda rahapesus osalejad näiliste tehingute kaudu omanikuna näidata soovivad. 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 40

lg 6 kohaldamisega seoses eespool viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2013 ja 13.08.2013 määrustes antud tõlgendus tingimusele, et vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, ei ole laiendatav

§ 40

lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmisele, sest nimetatud toimingutel on oluliselt erinevad õiguslikud tagajärjed. Samuti näeb

§ 40

lg 6 viimane lause vara valdajale ette minimaalsed menetluslikud tagatised (s.o õigus esitada halduskohtule seletus), mida

§ 40lg 7 ette ei näe.

Nimelt sätestab

§ 40

lg 7 teine lause halduskohtule küll kohustuse otsustada loa andmine kohtuistungil, kuid seadusest ei tulene otsesõnu, et menetlusosaliseks oleks ka vara valdaja (vt HKMS § 264 lg 3 teine lause). Isegi kui

§ 40

lg 7 teist lauset tõlgendada süstemaatiliselt koostoimes

§ 40

lg 6 teise lausega selliselt, et kohtuistungile tuleb kutsuda ka see isik, kelle valduses oleva vara riigi omandisse kandmist taotletakse (nagu on käesoleval juhul teinud ka halduskohus), puuduvad isegi sellisel juhul vara valdajal piisavad menetluslikud garantiid, et asja ei otsustataks ilma tema osavõtuta, sest HKMS § 264 lg 6 esimesest lausest tulenevalt ei ole haldustoiminguks loa andmise taotluse kohtuistungil läbivaatamine ja lahendamine välistatud isegi juhul, kui menetlusosalisel on kohtuistungilt puudumiseks mõjuv põhjus. Ehkki halduskohus oleks iseenesest pädev tegema kindlaks kõiki RAB taotluse lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid (sh tuvastama tehingute tühisust), ei oleks selline kohtulahend tehingu tühisuse kohta näilikkuse tõttu kohustuslik tehingu poolele, kes menetluses ei osalenud (HKMS § 177 lg 1; vt ka Riigikohtu 02.11.2011 otsus nr 3-2-1-95-11, p 12).

§ 40

lg-t 7 ei ole võimalik käsitada ka kuriteoga saadud vara kriminaalmenetluslikku konfiskeerimist asendava nn halduskonfiskeerimisena, sest nende eesmärgid on erinevad (vrd Riigikohtu 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13, p 21), vaid tegemist saab olla üksnes vaidluse all mitteoleva peremehetu vara riigi omandisse kandmisega.

§ 40lg 7 alusel rakendatav HKMS 27.

ptk-s sätestatud haldustoiminguks loa andmise menetlus ei ole üldse selline kohtumenetlus, kus saaks vaielda vara valduse seaduslikkuse ja omandi üle, milleks on sobiv menetluskord sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagimenetluse näol (vt lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2012 määrus nr 3-11-2952, p 8; Riigikohtu 14.06.2012 määrus nr 3-31-22-12, p 9). 10. Ainetu on ka RAB viide, et ehkki alates 18.05.2012 kehtiv

§ 40

lg 7 redaktsioon ei nõua enam valdaja loobumist varast, on seegi antud juhul sisuliselt toimunud, kuna kriminaalmenetluses on A. S oma allkirjaga kinnitanud oma tunnistuse, kus ta muuhulgas on kinnitanud oma tahteavaldust ebaseaduslikult kontole laekunud rahast loobuda. Riigikohtu 21.04.2008 otsusest nr 3-1-1-83-07 nähtub üheselt, et vaatamata vara teise isiku käsutusse usaldamisele (nt võimaldades talle tehingute tegemiseks juurdepääsu panga arvelduskontol olevale rahale), tuleb pangakontol olevat raha lugeda kontoomaniku omandis olevaks varaks, mitte tegelikult tehinguid teinud isiku varaks. 11. RAB leiab, et järgmistest asjaoludest - A. S avas teise isiku palvel konto, andis teadlikult kontorekvisiidid teisele isikule, esitas panka tehingute põhjendamiseks valeandmeid, tunnistas nii kriminaalmenetluses kui kohtuistungil, et ei tea tehingute eesmärki ega raha päritolu ning seda, kes tehingud tegi; kriminaalmenetluses ei õnnestunud tehinguid teinud tundmatut 9

(10)3-13-893 isikut kindlaks teha – peaks piisama, et tõendada tehingute tühisust. RAB ei ole samas konkreetselt väitnud, nagu oleks konto avamise tehing tühine. Kohtupraktikast tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid alati tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt Riigikohtu 22.11.2011 otsus nr 3-2-1-113-11, p 34; 05.11.2008 otsus nr 3-2-1-79-08, p 15). Samuti eeldab TsÜS § 89 lg 1 tähenduses tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 02.11.2011 otsus nr 3-2-1-95-11, p 12; 17.12.2009 otsus nr 3-2-1-137-09, p 11). Seega tuleks halduskohtul RAB taotluse lahendamiseks asuda sisuliselt hindama vaidlusaluste tehingute kehtivust. Isegi kui ülekanded tehti tühiste tehingute alusel, siis ei tulene TsÜS § 84 lg-st 1 mingeid kohustusi (s.o tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks) RAB-le ega Eesti Vabariigile, vaid üksnes kontoomanikule. 12. Halduskohus on käesoleval juhul õigesti asunud seisukohale, et kuivõrd RAB on soovinud riigi omandisse kanda A. Si varalist nõuet AS SEB Pank vastu, mille omanik on teada, siis ei ole

§ 40lg-s 7 sätestatud tingimused täidetud ja RAB taotluse rahuldamiseks puudub alus.

Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.06.2013 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.