← Eesti

3-11-2536/25

Obsah (6)§ 212§ 213§ 201§ 108§ 152§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlus

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjon tunnistas 24.03.
  2. a otsusega nr 10-2349 omandireformi objektiks Karksi vallas XXX õigusvastaselt võõrandatud 12,18 ha talumaad ja määras õigustatud subjektiks J.T. pojalapsed ja A.T. lapsed, sealhulgas E.T. (surnud 30.09.2000).
  3. 07.09.
  4. a omandas kaebaja pärimisõiguse tunnistuse alusel XXX nõudeõigusest. maa 1/3
  5. Põllumajandusminister otsustas 24.11.
  6. a käskkirjaga nr 454 „Maa riigi omandisse jätmine” jätta riigi omandisse Eesti Põllumajandusülikooli Polli Aianduse Instituudi kasutuses olevad Polli külas asuvate riigile kuuluvate hoonete alused ja neid teenindavad maaüksused ning aiandusalase teadus- ja arendustegevuse tarbeks maaüksused, mille koosseisus oli ka 2,44 ha XXX talumaadest.
  7. Karksi vallavanem kinnitas 18.04.
  8. a korraldusega nr 129 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ (tl 6, 25) XXX talumaa kogumaksumuse ja tagastamata talumaa osa (2,44 ha) maksumuse ning määras õigustatud subjektidele kompenseeritava summa. Korralduse punkti 1 kohaselt kinnitati talumaa maksumuseks 75 259 krooni ning punktis 3 määrati igale õigustatud subjektile (Heili Kaares, L.K. , H.L. ) kompensatsiooni 247,96 eurot. Korralduse andmise õigusliku alusena on märgitud Vabariigi Valitsuse 13.07.
  9. a määrus nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“.
  10. 23.05.
  11. a korraldusega nr 207 „Karksi Vallavalitsuse 18.04.
  12. a korralduse nr 129 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ muutmine“ (tl 8, 26) muutis Karksi vallavanem 18.04.
  13. a korralduse punkti 3, määras 2,44 ha eest kompensatsiooni summas 963,60 eurot ning määras igale subjektile, sh kaebajale, kompensatsiooni summas 321,20 eurot.
  14. 28.10.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-3) Karksi vallavalitsuse 18.04.
  15. a korralduse nr 129 p-de 1 ja 3 tühistamiseks ning Karksi Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks tagastamata jäetud maatüki hindamise teostamiseks ja õiglase hüvitise määramiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-11-
  16. Kaebaja ei nõustu vara tagastamata jätmisega ning soovib tagastamisele kuuluvat maatükki tervikuna tagasi. Sellega, et 2,44 ha tagastamisele kuuluvast maatükist jäi riigi omandisse, on riik sekkunud tema omandipuutumatusesse, esiteks maatüki tagastamata jätmisega ning teiseks ebaõiglaselt madala hüvitise maksmisega. Kaebaja märgib, et vaidlustatud korraldusest ning õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise aktist (tl 7) nähtuvalt on õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus arvutatud Karksi valla
  17. aasta keskmise maksustamishinna alusel, samas ei selgu korraldustest ja aktidest, millist metoodikat on summade leidmisel kasutatud. Kaebaja leiab, et
  18. aastal arvestatud maa maksustamishind ei ole maatüki õiglane hind ning seda ei saa aluseks võtta
  19. aastal. Maa korralisi hindamisi on läbi viidud 1993.,
  20. ja
  21. aastal, pärast seda aga hindamist läbi viidud ei ole, mis ei ole mõistlik ega põhjendatud. Maatüki õiglane hind on võimalik selgitada välja maatüki uue hindamise läbiviimise teel
  22. aastal, võttes arvesse kõiki maa väärtust suurendavaid ja vähendavaid asjaolusid, muu hulgas Euroopa Liiduga liitumine. Kaebaja on seisukohal, et vallavalitsusel tuleb teostada tagastamata jäetud maa hindamine ning maksta hüvitist vara õiglases väärtuses. Seetõttu ei ole 18.04.
  23. a korraldus ega järgnevad korraldused kontrollitavad ja tuleb tühistada. Kaebaja leiab, et Karksi Vallavalitsuse vaidlustatud korraldus ja selle aluseks olev Vabariigi Valitsuse 13.07.
  24. a määrus nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ rikub kaebajale PS § 32 lg-st 1 tulenevat õigust omandi puutumatusele ja võrdsele kaitstusele, mistõttu tuleb Vabariigi Valitsuse 13.07.
  25. a 2 määruse nr 216 p 24 ja Vabariigi Valitsuse 22.08.
  26. a määrus nr 276 jätta kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
  27. Karksi Vallavalitsus on kaebusele 19.12.2011 esitatud vastuses (tl 22-23) arvamusel, et vallavalitsus on toiminud seaduslikult, kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus ja volitusnorm maa hindamise läbiviimiseks õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks maksumuse määramiseks. Maa maksumuse määramine ja kompenseerimine toimub Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“ ja Vabariigi Valitsuse 13.07.
  28. a määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ alusel ja korras. Määruse lisas 3 on Karksi vallas 1 hektari hinnaks toodud 304 eurot. Vabariigi Valitsuse 13.07.
  29. a määruse nr 216 punkti 24 alusel määrab õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel kasvanud metsa maksumuse maa hindamise seaduse alusel kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Maa maksumus määratakse kindlaks kogu kinnistu kohta ning see on aluseks kompensatsiooni määramisel igale õigustatud subjektile vastavalt komisjoni otsuses näidatud tema mõttelisele osale määratavas kompensatsioonis. Karksi Vallavalitsus on kaebajale tagastamata maa eest kompensatsiooni määramisel toimunud vastavalt seadusele ja teistele õigusaktidele. Vallavalitsuse 20.12.
  30. a korralduses nr 622 on välja toodud korralduse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, menetluse käik ning arvutuse metoodika.
  31. 20.12.
  32. a korralduse nr 622 (tl 30-31, 41-42) punktiga 3.3 muutis Karksi vallavanem 18.04.
  33. a korralduse nr 129 punkte 1 ja 3, kinnitades õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks 4813,54 eurot ja määras õigustatud subjektidele kompensatsiooni summas 321,43 eurot. Nimetatud korraldusega tunnistas Karksi vallavanem kehtetuks vallavalitsuse 23.05.
  34. a korralduse nr
  36. 17.02.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 38-39), milles palus tühistada Karksi Vallavalitsuse 20.12.
  37. a korralduse nr 622 punkt 3.3, algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, liita kaebus haldusasjaga nr 3-11-2536 ning teha Karksi Vallavalitsusele ettekirjutus tagastamata jäetud maatüki hindamise teostamiseks ja õiglase hüvitise määramiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-
  39. Tartu Halduskohus liitis 22.02.
  40. a määrusega haldusasjad nr 3-11-2536 ja nr 3-12-343 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-11-
  42. Tartu Halduskohus jättis 29.03.
  43. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on määranud ja arvutanud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ning kompenseeritava summa kooskõlas õigusaktidega. Vastustaja on 23.05.
  44. a korralduses nr 207 parandanud 18.04.
  45. a korralduses nr 129 esinenud vead ning lõplikult on korraldus viidud õigusaktidega kooskõlla 20.12.
  46. a korraldusega nr
  47. 20.12.
  48. a korralduses nr 622 on vastustaja pikemalt välja toonud ka korralduse aluseks olevad faktilised asjaolud, samuti viited korralduse aluseks võetud õigusaktidele, mille alusel on võimalik aru saada ja jälgida, kuidas kompenseeritav summa on arvutatud ehk millist metoodikat on kasutatud kompenseeritava summa arvutamisel. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja taotlust jätta antud asjas kohaldamata Vabariigi Valitsuse 13.07.
  49. a määruse nr 216 punkti 24 ja Vabariigi Valitsuse 22.08.
  50. a määruse nr 276 ning tunnistada need põhiseadusevastaseks. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt välja toodud õigusaktid on kooskõlas põhiseadusega, võimaldades võrdselt kohelda isikuid, kellele vara kompenseeritakse. Maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg-ga 8 on üheselt sätestatud, et maa maksustamishinna aluseks õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks on 3
  51. aasta korralise hindamise tulemused. Seega ei piisa kaebaja poolt osundatud Vabariigi Valitsuse määruste kohaldamata jätmisest ja põhiseaduse vastaseks tunnistamisest kaebaja väidetavate õiguste kaitseks. Samuti ei saa tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.09.
  52. a lahendist nr 3-4-1-6-03 vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-ga
  53. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu seisukohad nimetatud haldusasjas on kohaldatavad ka antud asjas, kuigi maa kompenseerimine toimus alles
  54. aastal. Kompensatsioon ei saa sõltuda turuhinnast, kuna see tekitaks ebavõrdsuse tulenevalt kompensatsiooni läbivaatamise ajast. Seega ei ole antud asja lahendamise puhul oluline ka see, kas peale
  55. aastat on läbi viidud korralisi maa hindamisi või mitte. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  56. 30.04.2012 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 78-81), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.03.
  57. a otsus ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus oleks kaebuste konteksti arvestades pidanud võtma seisukoha kaebaja nõudeõiguse sundvõõrandamise suhtes. Halduskohus ei arutanud kaebajaga kaebaja poolt viidatud õigusküsimusi, rikkudes sellega olulist menetlusnormi ning tehes kaebaja suhtes negatiivse otsuse tema seisukohta välja selgitamata. Kohtuotsus oli kaebajale üllatuslik, kuna kohus ei tõstatanud kohtuistungil küsimust selles, et 1) kaebaja õiguste kaitseks ei piisa kaebaja poolt osundatud Vabariigi Valitsuse määruste kohaldamata jätmisest ja põhiseaduse vastaseks tunnistamisest; 2) vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel ei saa arvestada PS §-ga
  58. Halduskohus on leidnud, et käesolevas asjas kohalduvad Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.09.
  59. a lahendis haldusasjas nr 3-4-1-6-03 väljendatud seisukohad, viitamata seejuures ühelegi õiguslikule alusele. Kaebaja leiab, et halduskohus on seda tehes kohaldanud pretsedendiõigust, mida Eesti õiguses ei tunnustata. Halduskohus oleks pidanud selgitama, miks nõudeõigus varale ei ole käsitatav kaebaja omandina. Samuti ei ole halduskohus võtnud seisukohta selles osas, et kaebaja pole oma nõudeõigust varale vabatahtlikult loovutanud, vaid see on lõpetatud kaebaja nõusolekuta ehk sunniviisiliselt. Seega puudub antud asjas alus viidata Riigikohtu üldkogu 28.10.
  60. a otsusele asjas nr 3-4-1-5-02 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.09.
  61. a lahendile nr 3-4-1-6-
  62. Kaebaja leiab, et riigil raha puudumine ei saa olla aluseks isiku omandiõiguse (nõudeõigus) piiramiseks ning kui riigil ei ole raha maa eest kompensatsiooni maksmiseks, siis tulnuks maa tagastada. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on antud asjas tasunud riigilõivu kahel korral, s.o Karksi Vallavalitsuse 18.04.
  63. a korralduse nr 129 vaidlustamisel ja 20.12.
  64. a korralduse nr 622 vaidlustamisel. Viimase haldusaktiga on Karksi Vallavalitsus rahuldanud kaebaja poolt 28.10.2011 esitatud kaebuse. Kaebaja on seisukohal, et ei pea finantseerima haldusorgani poolt kaebuse omaksvõttu ning palub ringkonnakohtul üle vaadata menetluskulude jaotus.
  65. Vastustaja palub oma 04.06.
  66. a vastuses (tl 88-89) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.03.
  67. a otsus muutmata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited halduskohtu poolt menetlusnormi rikkumise kohta on eksitavad ning alusetud, kuna kohus on õigesti teinud otsuse kaebuses esitatud nõuete kohta. Kaebuses esitatud nõuetest tulenevalt on kaebaja taotlus ja eesmärk üheselt suunatud sellele, et kohus hindaks tagastamata jäänud maatüki hindamise ja kompensatsiooni määramise õiguspärasust, mida kohus on ka teinud. 4 Kaebaja suhtes ei saanud olla tegemist nõudeõiguse võõrandamisega, vaid nõudeõiguse realiseerimine on toimunud õigesti maareformi seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega reguleeritud korras. Kaebajalt ei ole midagi sundvõõrandatud, vaid talle on nõudeõiguse alusel määratud tagastamata jääva maa eest kompensatsioon seaduses ette nähtud suuruses. Samuti on kaebaja sellest hästi informeeritud, sest ta on kasutanud oma õigust haldusaktide kohtulikuks kontrolliks (haldusasi nr 3-09-1425, milles kaebaja taotles põllumajandusministri 24.11.
  68. a käskkirja tühistamist). Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, et halduskohus on teinud kaebajale üllatusliku otsuse. Halduskohus on otsuse punktis 17 põhjendanud, miks ta ei rahulda kaebaja taotlust jätta antud asjas kohaldamata Vabariigi Valitsuse 13.07.
  69. a määruse nr 216 punkti 24 ja Vabariigi Valitsuse 22.08.
  70. a määruse nr 276 ning tunnistada need põhiseadusevastaseks. Selline kohtu järeldus ei saa kaebaja jaoks olla üllatuslik. Kaebaja õigusi ei ole rikutud ka sellega, et halduskohus on oma põhjendustes viidanud maa hindamise seadusele, mille alusel toimub tagastamata jääva maa hindamine. Kui kohus oleks leidnud, et mõni maa hindamise seaduse kohaldamisele kuuluv säte oleks olnud põhiseadusevastane, oleks kohus saanud jätta selle omal algatusel kohaldamata. Ebatäpsed on kaebaja väited kohtu poolt pretsedendiõiguse kohaldamise kohta. Vastustaja leiab, et kohus on õigesti selgitanud, milliste seaduste ja õigusaktide alusel on toimunud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisel selle eest kompensatsiooni arvestamine ja maksmine ning õigesti viidanud sellele, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on juba andnud oma seisukoha PS § 32 kohaldamise kohta omandireformi käigus tagastatavale varale.
  71. 03.04.2013 toimunud istungil arutas ringkonnakohus pooltega fakti- ja õigusküsimusi. Kaebaja täpsustas, et kaebuse esemeks on üksnes kompensatsiooni suurus, kuna maa tagastamise üle enam vaielda ei saa. Vastustaja teatas, et on nõus maksma riigilõivu kaebuse esitamise eest, kuna vastustaja on aprillikuist määrust detsembrikuus muutnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  72. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 29.03.
  73. a otsus menetluskulude jaotuse osas, tehes selles osas uue otsuse. Ülejäänud osas tuleb Tartu Halduskohtu 29.03.
  74. a otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub sisulises osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (

§ 201lg 4).

Ringkonnakohus selgitab apellatsioonkaebuse väidete osas täiendavalt järgmist.

  1. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et halduskohus oleks pidanud võtma seisukoha kaebaja nõudeõiguse sundvõõrandamise suhtes ning selgitama, miks nõudeõigus varale ei ole käsitatav kaebaja omandina. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on võtnud selles osas seisukoha, sest halduskohus osutas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. a otsusele, kus Riigikohus ütles: „Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. […] Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada Põhiseaduse §-ga 32“ (RKPJKo 16.09.2003, 3-4-1-6-03, p 16). Riigikohus on põhjendanud seda seisukohta argumendiga, et Eesti Vabariik ei saa vastutada tema territooriumil toimepandud õigusvastaste tegude eest ajal, mil seda ei kontrollinud seaduslik valitsus. Kuna Riigikohtu seisukoha järgi ei kehtinud PS § 32 siis, kui õigusvastane võõrandamine NSV Liidu poolt toime pandi, siis ei kehti PS § 32 lg-s 1 sätestatud õiglase hüvitise nõue tol ajal toime pandud omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise suhtes. Kuid isegi kui asuda seisukohale, et ka omandireformi aluste seadusest tulenev õigustatud subjekti 5 tagastamisnõue kuulub varalise õigusena PS § 32 kaitsealasse, ei esine käesoleval juhul omandipõhiõiguse rikkumist, sest hüvitist tuleb pidada proportsionaalseks. Siin tuleb arvesse võtta nii seda, et tegemist ei ole Eesti Vabariigi poolt toime pandud õigusvastase võõrandamisega, seda, et hüvitist makstakse maksuvahenditest, seda, et tagastamisnõue ei kujuta endast kaebaja enda töö tulemusena kogutud vara, kui ka seda, et võrdselt sellises ulatuses ja sellises mahus on kompenseeritud NSV Liidu poolt õigusvastaselt võõrandatud vara kogu lõppjärku jõudnud omandireformi vältel. Ringkonnakohus leiab, et nt inflatsiooniindeksi puudumine kompensatsiooni regulatsioonis ei muuda kompensatsiooni veel ebaproportsionaalseks. Kuna tegemist on riigieelarvet koormava positsiooniga, siis on siin seadusandjal tavapärasest suurem mänguruum. Halduskohtu lahend ei kujuta endast seega väljaspool õiguskorda olevat pretsedendiõigust, vaid tavapärast tuginemist Riigikohtu varasemale praktikale.
  3. Kaebaja on osutanud apellatsioonkaebuses sellele, et ta on antud asjas tasunud riigilõivu kahel korral (tl 10, 43), s.o Karksi Vallavalitsuse 18.04.
  4. a korralduse nr 129 vaidlustamisel ja 20.12.
  5. a korralduse nr 622 vaidlustamisel. Viimase haldusaktiga on Karksi Vallavalitsus sisuliselt rahuldanud kaebaja poolt 28.10.2011 esitatud kaebuse. Kaebaja on seisukohal, et ei pea finantseerima haldusorgani poolt kaebuse omaksvõttu ning palub ringkonnakohtul üle vaadata menetluskulude jaotus. Õiguslik tagajärg, mida kaebaja soovib, tuleneb

§ 108lg-st 6 koosmõjus § 152 lg 1 p-ga 4.

Ringkonnakohus märgib, et kaebaja vaidlustas kõigepealt Karksi Vallavalitsuse 18.04.

  1. a korralduse nr 129 p-d 1 ja 3, milliseid on muudetud vallavalitsuse 20.12.
  2. a korralduse nr 622 p-ga 3.3, mille on kaebaja samuti vaidlustanud. Halduskohus hindas Karksi Vallavalitsuse 18.04.
  3. a korralduse punkte 1 ja 3 muudetud kujul. Kuna vallavalitsus ei tunnistanud 18.04.
  4. a korralduse nr 129 punkte 1 ja 3 kehtetuks, ei saanud halduskohus haldusasjas nr 3-11-2536 esitatud esimese kaebuse suhtes kohaldada

§ 152lg 1 p-i 4.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb esimese astme menetluskulude osas rakendada

§ 108

lg-t 11, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vastustaja nõustus ringkonnakohtu istungil sellega, et tema kanda jääb üks esimeses astmes tasutud riigilõiv. Ka ringkonnakohus leiab, et kaebaja on käesolevas asjas vaidlustanud kaks korda ühte ja sama haldusakti, mida on korduvalt muudetud, kuigi vormiliselt on tegu kahe erineva haldusakti vaidlustamisega. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras, kus isik on sisuliselt saavutanud esialgse haldusakti osalise tühistamise ja haldusorgan on ennast korrigeerinud kohtumenetluse vältel, oleks kulude jätmine kaebaja kanda äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Ringkonnakohus mõistab eelnevast tulenevalt vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulud ühe esimeses astmes tasutud riigilõivu ulatuses, s.t 15,97 eurot. 19. Lisaks on kaebaja taotlenud sõidukulu hüvitamist (tl 58, 60). Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kaebus jäi nii esimeses astmes kui ka apellatsiooniastmes sisuliselt rahuldamata, ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning sõidukulud oleksid kaebajale tekkinud samas ulatuses ka üksnes ühe kaebuse korral, siis sõidukulude osas tuleb jätta esimese astme otsus muutmata. 20. Kaebaja on tasunud 15,97 eurot riigilõivu ka apellatsiooniastmes (tl 83). Selles osas tuleb kohaldada

§ 108

lg-t 2, mille kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb peaasjas rahuldamata, kuid taotluse esimese menetluskulude ümbervaatamiseks rahuldab ringkonnakohus täies ulatuses. Olgugi et kaebaja ei ole seda apellatsioonkaebuses 6 formuleerinud eraldi taotlusena, tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (

§ 2lg 4 ls 2).

Arvestada tuleb ka seda, et kaebajat ei esindanud menetluses advokaat. Seega on apellatsiooniastmes mõlemad pooled võitnud ühe taotluse täies ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevast tulenevalt peab vastustaja hüvitama kaebajale pool apellatsiooniastmes tasutud riigilõivust, s.t 7,98 eurot. Ülejäänud osas tuleb jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.