Obsah (5)

§ 4§ 19§ 27§ 263§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 263 alusel töökoha piirangu rikkumise eest. Väärteootsuse kohaselt pani K. Lepik, olles

§ 4

lg 2 p-s 18 märgitud ametiisik, toime piirivalveteenistuse seaduse § 38 ja

§ 19

sätestatud töökohapiirangu rikkumise, mis seisnes selles, et olles piirivalveametnik töötas ta ajavahemikul 01.12.2008 kuni vähemalt 31.12.2009 ka AS-s Ööklubi Maasikas konsultandina, saades selle eest rahalist tasu, mis kanti üle K. Lepiku osalusega ettevõtte OÜ Kakulaane kaudu.

§ 19

kohaselt käsitleti töökoha- ja tegevuspiiranguna piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma lähisugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. Piirivalveteenistuse seaduse § 38 sätestas, et lisaks korruptsioonivastases seaduses ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangutele ei tohi piirivalveametnik osaleda streikides ja olla erakonna liige. 2. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Politseiprefektuuri 19.10.2011. a käskkirjaga nr 357p (tl 12-13) vabastati K. Lepik politseiteenistusest

§ 27

lg 3 alusel.

§ 27

lg-d 1 ja 3 sätestasid, et ametiisik, kes on toime pannud korruptiivse teo või võtnud seadusevastast tasu või loonud korruptsiooniohtlikud suhted või rikkunud töökoha-, tegevus- või toimingupiiranguid või jätnud majanduslike huvide deklaratsiooni tähtpäevaks esitamata või esitanud deklaratsioonis mittetäielikke või valeandmeid, võetakse vastutusele seadusega sätestatud korras, ning et käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud teod on aluseks ametiisiku teenistusest või ametikohalt vabastamiseks, välja arvatud eriseadustes sätestatud juhud. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt otsustati K. Lepik teenistusest vabastada, kuna tema ametikohal teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra, kuid ta pani sellest olenemata teadlikult ja tahtlikult toime süüteo (väärteo), mille osas on väärteootsus jõustunud. Oma teoga on kaebaja kahjustanud olulisel määral ka usku tema, kui ametiisiku aususesse ja usaldusväärsusesse.

1. K. Lepik esitas 17.11.2011 halduskohtusse kaebuse, milles taotles PPA 19.10.
2. a käskkirja nr 357p tühistamist, PPA kohustamist kaebaja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud käskkiri õigusvastane, kuna PPA on puudulikult täitnud põhjendamiskohustust ja uurimispõhimõtet. Väärteootsuse koostamisel on lähtutud ebaõigetest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest. PPA on jätnud olulised asjaolud uurimata ja ebaõigesti lähtunud üksnes väärteoasjas toodud kohtuvälise menetleja hinnangutest ja oletuslikest järeldustest. Haldusorgan ei andnud talle võimalust esitada selgitusi ja vastuväiteid selle kohta, et ta ei ole seadust rikkunud ega olnud ebaaus. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud otsuse tegemisel teostamata ka kaalutlusõiguse. Vastustaja ei ole arvestanud, et kaebaja töötamine ja tasu saamine ei ole tegelikult väärteoasjas tõendatud, ta ei ole olnud piirivalveametnikuna käsitletav ametiisikuna

§ 4lg 2 mõistes ega ole ametiisikuna töötanud.

Arvestatud ei ole asjaolu, et seadusandja on pidanud ametiisiku töökoha piirangut isiku põhiõigusi piiravaks ja korruptsioonivastase seaduse uue redaktsiooni eelnõus on ametiisikul lubatud ettevõtjana või teise tööandja juures töötamine ning ta ei tohi seda teha vaid juhul, kui esinevad alused selle keelamiseks. Enne uue redaktsiooni kehtima hakkamist kaebaja teenistusest vabastamine

§ 27lg 3 alusel ei ole põhjendatud.

1. Tartu Halduskohtu 21.03.
2. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on tõendamist leidnud, et kaebaja pani toime süüteo, ta oli ametiisik ning tema ametikoht oli nii varemkehtinud kui ka kehtiva seaduse mõttes töökohapiiranguga. Väärteomenetluse sisu puudutavad väited jättis kohus tähelepanuta, kuna väärteomenetluses tehtud otsus on juba jõustunud. Vaidlustatud käskkirja koostamisel ei ole täidetud puudulikult põhjendamiskohustust, kuna lisaks muudele põhjendustele on ka selge viide mahukale ja kirjalikke tõendeid sisaldavale väärteoasjale piisav käskkirja põhjendamiseks. Käskkirjast nähtub oluline kaalutlus, miks ei olnud võimalik teenistussuhet kaebajaga jätkata ja vastustaja on õigesti lähtunud hindamiskriteeriumina ka aususkohustusest. Vastustaja pidi diskretsiooniõiguse teostamisel lähtuma siseministri 14.12.
3. a määrusega nr 66 vastu võetud „Politseiametniku ning Politsei- ja 2 Piirivalveameti kõrgema ametniku kutsesobivusnõuded, sh haridusnõuded ning nende kontrollimise tingimused ja kord“ § 1 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuetest. Kaebajale ja vastustajale oli teada kaebaja kohta tehtud ja jõustunud väärteoasja otsus, mistõttu puudus põhjendatud vajadus nõuda või esitada veel täiendavaid tõendeid või selgitusi enne politseiteenistusest vabastamise käskkirja tegemist. Vaidlustatud käskkiri on menetlus- ja vormivigadeta, viidatud on seaduslikule alusele ja väljutud ei ole diskretsiooni piiridest. Käskkirja tühistamiseks puudub alus ning seetõttu jäävad ka kaebaja teised nõuded rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. K. Lepiku apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. Halduskohus on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, kuna otsuses ei ole analüüsitud kõiki kaebaja poolt esitatud väiteid ega põhjendatud tema seisukohtade arvestamata jätmist. Halduskohus ei ole hinnanud kõikide kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Vaidlustatud käskkirjas on puudulikult täidetud põhjendamiskohustust ja uurimisprintsiipi ning teostatud ebaõigesti diskretsiooniõigust. Käskkirjas puudub hinnang kaebaja poolt väärteoasjas esitatud vastuväidetele ja seisukohtadele, viidatud ei ole tõenditele, millest nähtuks käskkirja aluseks olevate väidete õigsus ega põhjendatud, miks on väärteomenetluses tuvastatut peetud sellise raskusastmega asjaoludeks, mis ei võimalda kaebajal teenistuses jätkata. Käskkirjas ei ole kaalumisel arvesse võetud, et kaebajat on korduvalt tööalaselt tunnustatud kohusetundliku teenistuse eest. Kaebajal puudus võimalus teostada ärakuulamisõigust, kuna talle ei antud enne vaidlustatud käskkirja andmist võimalust esitada oma arvamus ja vastuväited.
5. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirja koostamisel rikkunud menetlusnorme ega täitnud puudulikult põhjendamiskohustust. Vaidlustatud käskkirjas motivatsiooni esitamine tervikuna oleks ebaproportsionaalselt mahukas, käskkirjas on toodud põhilised asjaolud ja oluline kaalutlus teenistussuhte jätkamise võimatuse kohta ning viidatud selgelt väärteoasjas nr 210010000001 tehtud jõustunud otsusele ja selles tuvastatud tahtlikult toime pandud väärteole. Vastustaja ei ole rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtteid. Siseministri 14.12.
6. a määrusega nr 66 vastu võetud „Politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti kõrgema ametniku kutsesobivusnõuded, sh haridusnõuded ning nende kontrollimise tingimused ja kord“ § 1 lg 1 p 1 kohaselt peab politseiametnik olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seadusekuulekas. Seega on politseiametnikule esitatav aususnõue kutsesobivuse obligatoorne tingimus. Vastustaja kaalus, kas prefektuuris peavad töötama ausad või ebaausad ametnikud ja leidis, et prefektuuris peavad töötama ausad ametnikud. Aususkohustus on ülitähtis ja üldtuntud asjaolu, mis nähtub ka politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 45 lg-s 1 sätestatud politseiametniku vandetekstist. Viide PPVS § 45 lg-le 1 on oluline, kuna kaebaja soovib edasi töötada Politsei- ja Piirivalveametis. PVTS § 10 lg-s 1 sätestatud piirivalveametniku ametivande tekstist tuleneb lubadus juhinduda kõrvalekaldumatult seadusest ning tahtliku süüteo toimepanemisega rikkus kaebaja ka piirivalveametniku vannet. Kuna käskkirjas on viidatud mahukale ja kirjalikke tõendeid sisaldavale väärteoasjale, siis puudub põhjendatud vajadus esitada täiendavaid tõendeid politseiteenistusest vabastamisel. Süüteoasjas ei ole vaidlust, et menetlusalune isik oli ametiisik ja varemkehtinud ning kehtiva seaduse mõttes töökohapiiranguga. Kohtupraktika kohaselt puudub

§ 19

lg-s 2 sätestatud piirangute 3 puhul vajadus tõendada, milline korruptsioonioht mingile töökohale või tegevusalale asumise tagajärjel tekkida võib või tekkis. Töö eest tänu avaldamine ei tohi õigustada ja lubada süüteo toimepanemist. Vastustaja teostas kaalutlusõigust, märkides et kaebaja on korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga olulisel määral kahjustanud usku tema aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks kaebaja jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Kaebaja väited haldusakti aluseks olevate väidete tõendamatusest on asjakohatud. Kaebaja väide ärakuulamisõiguse rikkumisest ei ole tõsiseltvõetav, kuna kaebaja on väärteomenetluses korduvalt üle kuulatud nii kohtuvälise menetleja kui ka kohtu poolt ning samuti on kaebaja väljendanud oma seisukohti kirjalikes kaebustes. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kaebaja viide korruptsioonivastase seaduse uuele redaktsioonile ja käskkirja väidetavale ebaproportsionaalsusele ei ole asjakohane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Kaebaja on apellatsioonkaebuse p-s 2.1 viidanud asjaolule, et apellatsiooni korras edasikaebamise aluseks on muuhulgas ka see, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas ebaõigesti tõendeid. Samas ei selgu apellatsioonkaebusest, milles täpselt see materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamine ja tõendite ebaõige hindamine seisnes. Seega on apellant jäänud nende väidete osas mittemidagiütlevaks ja paljasõnaliseks ning ringkonnakohtul puudub konkreetne alus hindamaks kaebaja sellekohaseid väiteid. Vaidlustatud otsuse põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, et halduskohus rikkus materiaalõigusnorme ja hindas valesti tõendeid. Halduskohus on 21.03.
3. a otsuse tegemisel samuti järginud HKMS § 157 ja § 165 lg 1 nõudeid, so on otsuses märkinud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugines, põhjendused, miks kohus ei nõustunud menetlusosalise väidetega ning omapoolsed põhjendused. Lisaks eeltoodule tuleb silmas pidada, et HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, mitte aga kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei saa otsuse tegemisel teostada haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaebaja väited selle kohta, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud ka menetlusnorme.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata ja PPA 19.10.
5. a käskkirja nr 357p muutmata ning õige ei ole kaebaja väide, nagu oleks PPA vaidlustatud käskkirja koostamisel rikkunud menetlusnorme ja täitnud puudulikult põhjendamiskohustust. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohus on näiteks 14.10.
6. a tehtud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-54-03 märkinud, et HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes 4 kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemäärane on motivatsioon, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. 11.02.
7. a. lahendis haldusasjas 3-3-1-79-08 on Riigikohus märkinud, et kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Vaidlustatud käskkirjas on selgelt viidatud ka väärteoasjas nr 210010000001 (kohtuasi nr 4-10-4410) 16.11.2010 tehtud otsusele, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu 13.10.2011.a. määrusega. Seega puudus mõistlik vajadus hakata vaidlusalusesse käskkirja motiveeringuna ümber kirjutama ka kohtulahendite sisu ja väärteoasjas tehtud jõustunud otsuse sisu. PPA käskkirjas on viidatud põhilistele asjaoludele ja käskkirjast nähtub, et kaebajat karistati

§ 263

alusel sama seaduse § 19 lg 1 ettenähtud väärteo – töökohapiirangu rikkumine, eest. Väärteoasjas tuvastati, et kaebaja pani väärteo toime tahtlikult ja teadlikuna oma tegevuse vastuolust korruptsioonivastase seadusega ning püüdis oma käitumist varjata ja näiliselt seadustada selle eest tasu saamisega enda osalusega osaühingu kaudu. Vaidlusaluses käskkirjas on esitatud ka kaalutlus selle kohta, miks ei olnud võimalik kaebajaga teenistussuhet jätkata - käskkirjas on märgitud, et K. Lepik täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra. Kaebaja on korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga olulisel määral kahjustanud usku tema kui ametniku aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks K.Lepiku teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Vastustaja on seega lähtunud ühest ametniku põhilisest hindamiskriteeriumist – aususkohustusest – ja teinud järelduse, et ametnik, kes on olnud ebaaus ja toime pannud väärteo, ei ole sobiv töötama Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabetalituse ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanemana. Halduskohus on eeltoodust lähtuvalt õigesti järeldanud, et lisaks kaalutlusõiguse teostamisega seonduvatele põhjendustele tehtud viide väärteoasjale on motiveeringuna piisav, sest teistes kaebajale kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailne informatsioon paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks ja ebaproportsionaalseks võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. 10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu oleks vastustaja rikkunud vaidlusaluse käskkirja tegemisel ka kaalutlusõiguse põhimõtteid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Lisaks

§ 27

lg-s 3 toodule, mille kohaselt olid sama paragrahvi lõikes 1 loetletud teod aluseks ametiisiku teenistusest või ametikohalt vabastamiseks, välja arvatud eriseadustes sätestatud juhud, kaalus vastustaja kaebaja puhul siiski ka võimalust temaga teenistussuhte jätkamiseks ning leidis, et prefektuuris peavad siiski töötama ausad ametnikud. Siseministri 14.12.2009.a. määrusega nr 66 vastu võetud “Politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti kõrgema ametniku kutsesobivusnõuded, sh haridusnõuded ning nende kontrollimise tingimused ja kord” § 1 lg 1 p 1 kohaselt peab politseiametnik olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas. Selline politseiametnikule esitatava aususnõude sõnastus – “peab” viitab kutsesobivuse obligatoorsele tingimusele, millel puuduvad alternatiivsed võimalused või muud mööndused. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kindlasti ei vasta riigi põhjendatud huvidele pikaajaliselt ebaausalt käitumiselt tabatud ametniku edasine usaldamine, eriti arvestades asjaolu, et kaebaja on oma rikkumist jätkuvalt õigustanud. 5 Aastail 2008-2009 oli ka piirivalveteenistuse seaduse § 10 lg-s 1 ette nähtud piirivalveametniku ametivanne: ”Astudes piirivalveteenistusse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), vande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult seadusest, hoida riigi- ja ametisaladust, rakendada mulle antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning täita kohusetundlikult ja täpselt teenistuskohustusi.” Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaidlust, et kaebaja rikkus ka piirivalveametniku vannet, kuna ei juhindunud kõrvalekaldumatult seadusest, pannes toime tahtliku süüteo. Lisaks sellele on PPVS § 1 lg 2 kohaselt politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon, kelle põhiülesanneteks on avaliku korra kaitsmine, muuhulgas ka piirihalduse asjade korraldamine, merereostuse avastamine ja likvideerimine, merel otsingu- ja päästetööde korraldamine ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine. Eeltoodu järgi ei ole asjakohane kaebaja väide, et politseiametnikule esitatav aususnõue ja selle sisu eeldaks tegelikult veel põhjalikumat käsitlust ja lahtiseletamist, kui seda mõistab enamus Eesti elanikest politseiametnike töö sisu ja neile esitatud kõrgendatud nõudmiste alusel. Seonduvalt K. Lepiku poolt toime pandud väärteoga on vastustaja korduvalt selgitanud, et kaebaja on toime pannud süüteo ning süüteosjas ei olnud vaidlust, et menetlusalune isik oli ametiisik ja varemkehtinud ning kehtiva seaduse mõttes oli ta seotud töökohapiiranguga.

§ 3

lg 1 kohaselt on ametikoht

-i tähenduses töö- või teenistuskoht, millele isik on valitud, nimetatud või töölepingu alusel tööle võetud. Sama seaduse § 3 lg 2 kohaselt on ametiseisund ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt.

§ 4

lg 1 järgi on ametiisik § 3 lõikes 2 sätestatud ametiseisundit omav riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja.

eelmise redaktsiooni kohaselt oli ka piirivalvur nimetatud ametiisikute loetelus nagu praegu politseiametnik ja päästeametnik (

§ 4lg 2 p 18).

Praegu on piirivalveametniku mõiste kadunud ja ta on PPVS-i mõttes politseiametnik.

19 lg 1 sätestab töökoha- ja tegevuspiirangu mõiste, mille kohaselt töökoha- ja tegevuspiiranguna käsitatakse viidatud seaduses piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma lähisugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. Sama paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et ametiisik võib tegutseda ettevõtjana, samuti olla täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik ainult teda ametissenimetanud, valinud või lepingu alusel tööle võtnud isiku või ametiasutuse loal, kui nimetatud tegevus ei takista töö- või teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta töö- või teenistuskoha mainet. Riigikohtu üldkogu 25.01.2007. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-92-06 on sedastatud, et

§-is 19 toodud piirangud on formaalse iseloomuga ja nende puhul puudub vajadus tõendada, milline korruptsioonioht mingile töökohale või tegevusalale asumise tagajärjel tekkida võib või tekkis. Lähtuvalt eeltoodust piisas kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisel ka viidetest väärteoasjale, millega tuvastati ametniku tahtliku käitumise õigusvastasus. Ametniku sobivuse hindamine konkreetsel ametikohal jätkamiseks oli aga vastustaja kaalutlusõigus, millele on käskkirjas ka viidatud ja leitud, et korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga on olulisel määral kahjustatud usku kaebaja kui ametiisiku aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks K. Lepiku jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Vastustaja poolt tehtud viited ja esitatud põhjendused ei olnud seega abstraktsed ja võimaldasid menetlusosalistel ning kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. 6 11. Ka kaebaja seisukoht, et talle ei ole enne haldusakti andmist antud võimalust esitada oma arvamust ja vastuväited selle kohta, kas ta rikkumise siiski toime pani, ei ole aluseks halduskohtu otsuse ja vaidlusaluse käskkirja tühistamisele. Vaidlusalune käskkiri on tehtud pärast seda, kui jõustus väärteootsus kaebaja karistamise kohta

-i nõuete rikkumise eest. Kaebaja on korduvalt väärteomenetluses kohtuvälise menetleja ametniku poolt üle kuulatud. Seejuures on kohtuväline menetleja, samuti selle ametiisik ja vastustaja ühelt poolt ning menetlusalune isik ja kaebaja teiselt poolt kokkulangevad isikud, kes osalesid erinevates menetlustes, kuid nendes saadud teave ja selle dokumenteeritus sisaldub ühtemoodi nii väärteo- kui ka distsiplinaarasjas. Lisaks sellele sätestab HMS § 40 lg 2 p 2, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vaadeldaval juhul olid kaebajale teada nii väärteoasja otsuse sisu ja alused kui ka

§ 27

lg-st 3 tulenevad võimalikud tagajärjed jõustunud otsuses nimetatud väärteo toimepanemisele ning vastustajal puudus vajadus anda talle veelkord võimalust selgitada oma nägemust väärteootsuses kirjeldatu kohta.

1. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide korruptsioonivastase seaduse uuele redaktsioonile, kuna nii kohus kui ka vastustaja pidid lähtuma kehtivast seadusest. Lisaks sellele on ka
2. a aprillis jõustuvas korruptsioonivastases seaduses endiselt reguleeritud ametiisiku tegevus- ja toimingupiirangud ning ametiisikul on õigus tegeleda väljaspool ametikohustusi mis tahes muu tegevusega (kõrvaltegevus), kui see ei ole seadusega keelatud ja järgitakse toimingupiiranguid. Asjaolu, et uue

-ga õiguslik olukord mõnevõrra muutub, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja ametist vabastamine kehtiva

-i nõuete rikkumise eest on seetõttu ebaproportsionaalne. 13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest ja HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda. Madis Ernits Agu Timmi 7 Maili Lokk