KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 70

lg-s 2 ettenähtud normi piires ning ohjeldusmeetmeid on kasutatud seonduvalt sellega, et kaebaja on suitsiidikalduvustega isik ning tal oli soov enesele kehavigastusi tekitada. Kaebaja suhtes kasutati rahustusvoodit, fikseerimist ja kinnisidumist, sest kaebaja rabeles, oli rahutu ja endale ohtlik. Vastutaja oli kohustatud sekkuma suuremate kahjustuste ja kaebaja surma ära hoidmiseks. Ohjeldusmeetmeid ei ole kasutatud vanglaametniku poolt omavoliliselt, juhtumid on fikseeritud ja põhjendatud. Rahustusvoodisse fikseerimine iseenesest valu ei põhjusta, kui ise liikumatult lebada ning endale viga ei tekita. Samas on kaebajal olnud võimalus teavitada, kui kinnitus on liiga tugevalt pandud. Kaebajat ei ole jäetud rahustusvoodis söömata ega jäetud võimaldamata tal WC-s käia. Samas ei ole kaebaja pärast ohjeldusmeetmete kasutamist pöördunud vangla poole toidu, joogi või puhaste riiete saamiseks. Lisaks on vanglaametnike seletuste kohaselt kaebaja näol tegemist isikuga, kes on jätkuvalt ähvardanud endale kehavigastusi tekitada. Vangla on õiguspäraselt toiminud, ohjeldusmeetmeid on kasutatud proportsionaalselt ja tulenevalt vajalikkusest, seega puudub ka alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Käesoleval juhul on tulnud täiendavate ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus meditsiinilistest põhjustest ning kaebaja suhtes jõu kasutamine on tulenenud kaebaja enda käitumisest. 2 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 7. S. Räägel esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Halduskohus on ekslikul seisukohal, et vanglas võib ohjeldusmeetmeid rakendada

§ 69lg 1 ning § 70 lg-te 1 ja 2 kohaselt.

16.11.2009 ja 18.11.2009 viibis apellant ravil psühhiaatriaosakonnas, kus tohtis ohjeldusmeetmeid rakendada vaid arsti otsusel. Ohjeldusmeetme kasutamise aktidest nr. 61, 62 ja 63 nähtub, et ohjeldusmeetmete kasutamise otsustasid vangla ametnikud, mitte arst. 16.11.2009 kell 17:55 – 18:30 kasutati apellandi suhtes käeraudadega voodi külge kinnitamist, mida psühhiaatrilise abi seadus ette ei näe. Kaebajale ei võimaldatud 16.11.2009 ja 18.11.2009 vangla statsionaaris ohjeldusmeedet kasutades joomist, söömist ega ka tualeti kasutamist, millega jäeti arvestamata Terviseameti vastav juhend. Ohjeldusmeetme kasutamise, jätkamise ja lõpetamise vangla statsionaaris pidanuks otsustama valveõde, mitte meditsiinilise hariduseta vanglaametnik. Paljasõnaline on halduskohtu väide, mille kohaselt neelas kaebaja 07.12.2008 õhtul alla mitmeid rullikeeratud madratsi ribasid. Kaebaja oli kinni seotud ja ta ei saanud kuidagiviisi neid ribasid alla neelata. Samas on halduskohus eiranud seda, et kaebaja sai 07.12.2008 toimunud ohjeldusmeetme kohaldamise ajal umbes kell 02:40 öösel tervisekahjustuse kestvast kõhuli lamamisest ja talle tuli lihastesse süstida 20 mg buskopani. 07.-08.12.2008 oli apellant fikseeritud rahustusvoodisse kõhuli asendisse, seljale paigutatud rauast surveplaat, mis tõi kaasa apellandi tervise kahjustuse, mida tuli ravida süstiga. Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga selles, et rahustusvoodisse fikseerimine iseenesest valu ei põhjusta. Rahustusvoodisse tundideks fikseerimine põhjustab lisaks füüsilistele piinadele ka lämbumist, südamerütmihäireid ja tromboosi. Kaebaja soovis 03.11.2009 korduvalt käehaava õmblemist, aga talle ei võimaldatud seda. Seega jättis vangla tahtlikult apellandi ilma meditsiinilisest abist ja alles pärast rahustusvoodist vabastamist võimaldati apellandil kohtuda valvemeedikuga, kes teostas seejärel haava sidumise. Tartu Vangla selline tegevus kvalifitseerub piinamise ja inimväärikuse alandamisena. 07.12.2008-08.12.2008 viibis kaebaja liikumatult 7 tundi ja 35 minutit ning tal tekkis selle aja jooksul urineerimise vajadus. Kuna apellandil WC kasutamist ei võimaldatud, tuli urineerida rahustusvoodisse, kus apellant ise viibis. 8. Tartu Vangla palub jätta S. Räägeli apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus ei märkinud, et vanglas võib ohjeldusmeetmeid rakendada ainult

§ 69

lg 1, § 70 lg 1 ja lg 2 kohaselt, vaid märkis, et eelnimetatud sätete alusel oli ohjeldusmeetmete rakendamine põhjendatud. Täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine oli vajalik apellandi enesevigastamise jätkamise lõpetamiseks või takistamiseks. Ohjeldamist ei toimunud tahtest olenematu ravi osutamiseks. Apellandi suhtes kohaldati 16.11.2009 ohjeldusmeetmena kinnisidumist kella 18.45 kuni 19.50 ajal põhjusel, et ta tekitas endale tahtlikult enesevigastuse kaela piirkonda ning lubas seda tegevust jätkata. Vastustaja ei pidanud 18.11.2009 kella 15:00-18:20 ajal ohjeldusmeetme kasutamisel lähtuma psühhiaatrilise abi seadusest, kuna apellandile ei osutatud sel ajal ravi. Apellant oli kinnipeetav ka siis, kui tema suhtes toimus Tartu Maakohtu määruse alusel tahtest olenematu ravi osutamine. Tartu Vangla poolt 11.05.2012 saadetud tunnistaja P. Kooli ütluste kohaselt olevat kaebaja neelanud poroloonmadratsi tükke, mis võis olla ka kõhuvalu põhjustaja. Tõele ei vasta apellandi väide, et ta jäeti 03.11.2009 kella 12:25 kuni 16:30 ajal ilma meditsiinilisest abist. Apellandil puhastati haav ja sellele pandi side kell 12:13 ning uus side kell 14:

1. Ühtlasi ei pea vastustaja ilmselgeks, et apellandil tekkis 7 tunni ja 35 minuti jooksul vajadus tualetti kasutada. Kui apellandi väide vastanuks tõele, oleks sellele järgnenud nii voodivarustuse vahetamine kui ka vormiriietuse pesemine, mida apellandi puhul teha vaja ei olnud. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus selle üle, kas 16.11.2009 ja 18.11.2009 vangla haigla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalituses ravil viibides kohaldusid apellandi suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamisel psühhiaatrilise abi seadus ning Tervishoiuameti juhend “Ohjeldusmeetmete rakendamise kord statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamisel“ või vangistusseaduse §-d 69 ja 70, millest tulenevalt oli õigusvastane apellandi suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamine arsti otsuseta ning käeraudade kasutamine 16.11.
4. Ka vaidlevad pooled selle üle, kas apellant võis ohjeldusmeetme kasutamise tagajärjel saada 07.12.2008 öösel kella 02:40 ajal tervisekahjustuse ning kas 03.11.2009 jättis vangla apellandi tahtlikult ilma meditsiiniabist. Pooled on eri meelt ka selles, kas 07.12.-08.12.2008 üle 7 tunni liikumatult fikseeritud asendis viibimine võis apellandi inimväärikust alandada.
5. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 11.05.
6. a seletusest Tartu Vangla direktorile ilmneb, et 16.11.2009 ning 18.11.2009 ohjeldusmeetmete kohaldamise ajal oli S. Räägel käitumishäirete, segatüüpi isiksusehäire ning korduvate tahtlike enesevigastuste tõttu hospitaliseeritud (tl 94). Tartu Maakohtu tsiviilasja nr. 2-09-60680 materjalidest nähtub, et Tartu Maakohtu 19.11.
7. a määrusega rakendati S. Räägeli suhtes esialgset õiguskaitset ning paigutati ta Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõigetele 1, 2 ja 3 tuginedes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalitusse, kus ta viibis ka 18.11.
9. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et Tartu Vangla meditsiiniosakonnas viibimine ei lõpeta isiku staatust Tartu Vangla kinnipeetavana. Ühtlasi on Tartu Vangla meditsiiniosakond Tartu Vangla direktori 14.08.2012 käskkirjaga nr. 1-1/92 kinnitatud Tartu Vangla meditsiiniosakonna põhimääruse (Meditsiiniosakonna põhimäärus) kohaselt Tartu Vangla struktuuriüksus. Eeltoodust ei tulene siiski, et Tartu Vangla meditsiiniosakonda ei saaks käsitada PsAS mõttes tervishoiuasutusena, kes pidi kinnipeetavale psühhiaatrilise abi andmisel PsAS nõuetest lähtuma. Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel (

§ 49lg 1).

Seega saab ka vangla meditsiiniosakonda pidada tervishoiuteenuse osutajaks, kelle tegevusele kehtivad teiste tervishoiuteenuse, sh. psühhiaatrilise abi osutajatega samaväärsed nõuded. Tartu Vangla meditsiiniosakond ei allu oma tegevuses ainult vangla direktorile, vaid Meditsiiniosakonna põhimääruse § 6 lg 1 järgi annab meditsiiniosakond oma tegevusest aru ka Terviseametile ja Sotsiaalministeeriumile.

1. PsAS § 1 lg 1 järgi reguleerib psühhiaatrilise abi seadus isikule psühhiaatrilise abi andmise korda ja tingimusi ning isikule psühhiaatrilise abi andmisel tekkivaid suhteid tervishoiuasutustega, sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused psühhiaatrilise abi korraldamisel ning isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel. PsAS § 6 lg 6 kohaselt rakendatakse psühhiaatrilist haiglaravi juhul, kui isiku tervise seisundist lähtuvalt ei ole haiglaväline abi piisavalt tõhus või kui isik on temal esineva psüühikahäire tõttu muutunud endale või teistele ohtlikuks. PsAS § 14 näeb ette nõuded ohjeldusmeetmete rakendamiseks psüühikahäiretega isiku suhtes. PsAS § 14 lg 1 kohaselt rakendatakse ohjeldusmeetmeid psüühikahäiretega isiku suhtes PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel, kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei 4 ole osutunud küllaldaseks. PsAS § 11 lg 1 näeb ette isiku võtmise vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või isiku tahtest olenematu ravi jätkamise järgmiste asjaolude kooseksisteerimisel: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohus on leidnud, et rahustusvoodi kui ohjeldusmeetme rakendamine on psüühikahäirega isiku suhtes lubatud PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel (tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi), kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks (PsAS § 14 lg 1) (RKHK 14.03.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-80-11, p 14). Ka Psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõu (86 SE III) seletuskirjast ilmneb, et ohjeldusmeetmeid rakendatakse psüühikahäirega isiku suhtes juhul, kui ta on tahtest olenematul ravil ja kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks. Ka võib ohjeldusmeetmeid rakendada isiku suhtes, kes on määratud karistusseadustiku (KarS) § 86 lõike 1 alusel psühhiaatrilisele sundravile ja kui esinevad PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud asjaolud (vt seletuskirja l 2).
3. Ringkonnakohus leiab, et kuna 16.11.2009 S. Räägeli suhtes tahtest olenematut ravi ei rakendatud, ei saanud Tartu Vangla meditsiiniosakond 16.11.2009 ohjeldusmeetmete kohaldamisel PsAS sätetest lähtuda. Nimetatu ei saanud aga välistada S. Räägeli kui kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamist

§-de 69 ja 70 alusel.

§ 69

lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus.

ei näe ette, et ohjeldusmeetmete kohaldamisel tuleks lähtuda PsAS sätetest ega apellandi viidatud juhendist. Eeltoodust tulenevalt on apellandi väited, mis puudutavad vangla poolt psühhiaatrilise abi seaduse ning Tervishoiuameti juhendi õigusvastast kõrvalejätmist ning ohjeldusmeetmete kohaldamist arsti otsuseta, alusetud. Kuna 16.11.2009 ei pidanud vangla ohjeldusmeetme kohaldamisel PsAS ja Tervishoiuameti juhendi nõuetest lähtuma, on alusetu ka apellandi väide käeraudade õigusvastase kasutamise kohta.

§ 70lg 1 võimaldab käeraudade kasutamist ohjeldusmeetmena.

1. Samasugusele seisukohale ei saa siiski asuda S. Räägeli suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamisel 18.11.
2. Ringkonnakohus tuvastas, et S. Räägel viibis 18.11.2009 psühhiaatrilise abi osutamise eesmärgil Tartu Vangla meditsiiniosakonnas, mil talle osutati PsAS § 11 lõigetele 1-3 tuginedes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist abi. 18.11.2009 koostatud aktist ohjeldusmeetmete kasutamise kohta nähtub, et ohjeldusmeedet kasutati põhjusel, et S. Räägel tekitas endale paremale küünarvarrele lambi kupli klaasi tükiga, mille ta oli eelnevalt lõhkunud, ca 10 cm pikkuse haava ning oli sellega iseendale ohtlik (tl 30). Seega olid PsAS § 14 lõikest 1 ning § 11 lõikest 1 tulenevad ohjeldusmeetme kohaldamise eeldused täidetud ning Tartu Vangla meditsiiniosakond pidi lähtuma S. Räägeli suhtes ohjeldusmeetme kohaldamisel PsAS nõuetest. PsAS § 14 lg 3 sätestab, et ohjeldusmeetmeid rakendatakse arsti otsusel, mis vormistatakse koos põhjendusega ravidokumentides, ja nende rakendamine lõpetatakse koheselt ohu möödumisel. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et 18.11.2009 on apellandile ohjeldusmeetme kohaldamise ning jätkuva kasutamise üle otsustatud PsAS § 14 lg-s 3 sätestatud nõudeid eirates (vt tl 28-30). Seega tuleb ohjeldusmeetme kohaldamist apellandi suhtes 18.11.2009 ligi kolme tunni vältel pidada formaalselt õigusvastaseks. Samas ei saa ohjeldusmeetme kohaldamise formaalsest õigusvastasusest järeldada veel apellandile mittevaralise kahju tekkimist olukorras, kus ohjeldusmeetme kohaldamine oli põhjendatud. Arvestades 18.11.2009 ohjeldusmeetme kohaldamise asjaolusid, on ringkonnakohus seisukohal, et apellandi suhtes oleks ohjeldusmeedet kohaldatud ka arsti otsusel. Seega ei saa ohjeldusmeetme kohaldamisest vanglaametniku otsusega järeldada veel apellandile kahju tekkimist. 5
3. Apellandi väitel ei võimaldatud talle 16.11.2009 ja 18.11.2009 ohjeldusmeedet kasutades joomist, söömist ega tualeti kasutamist. Ringkonnakohus märgib, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et apellant oleks jooki, sööki või tualeti kasutamist taotlenud. Nii kinnitab M. Vadi kirjalikus seletuses vanglale, et väide, et kinnipeetavale keelduti 16.11.2009 vett andmast, ei vasta tõele, kuna kinnipeetav selleks ise soovi ei avaldanud (tl 96). Arvestades ka ohjeldusmeetmete kohaldamise aega – 16.11.2009 ligi kaks tundi ning 18.11.2009 ligi kolm tundi, ei saa apellandi joogi, söögi või tualeti kasutamise vajadust pidada sedavõrd ilmselgeks, et ka apellandi väite õigsuse korral tuletada sellest apellandi inimväärikuse iseseisvat riivet või apellandi tervise kahjustamist.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, nagu jätnuks vangla apellandi 03.11.2009 tahtlikult meditsiinilise abita. Usutavaks ei saa pidada apellandi väidet, mille kohaselt soovis apellant 03.11.2009 korduvalt käehaava õmblemist, mida talle ei võimaldatud. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli 11.05.
5. a kirjalikust seletusest ilmneb, et 03.11.2009 toodi apellant meditsiiniosakonda põhjusel, et ta oli oma haavad lahti kiskunud, keeldus haavade puhastamisest ja sidumisest ning ähvardas end kuni surmani vigastada. Seletusest nähtub, et apellandi käehaava seoti samal päeval kolmel korral – kell 10, pärast ohjeldusmeetme kohaldamist ning kell 14:
6. Seletusest võib järeldada, et apellant jätkas tahtlikult enda vigastamist ka pärast ohjeldusmeetme kohaldamist, pekstes kätega vastu voodit, mille tõttu tekkis haavast uus veritsus (vt tl 95). Ohjeldusmeetme kasutamise akti kirje kohaselt oli S. Räägel enesele ohtlik, lubas veenid läbi lõigata ja ennast ära tappa ning keeldus arstiabist (tl 27). Eeltoodust tulenevalt ei tuvasta ringkonnakohus vangla õigusvastast tegevust apellandile 03.11.2009 meditsiinilise abi osutamisel.
7. Apellant vaidlustab apellatsiooniastmes ka vangla tegevuse ohjeldusmeetme (rahustusvoodi) kohaldamisel ajavahemikus 07.12.2008 kell 20:45 kuni 08.12.2008 kell 4:20 (kokku 7 h 35 min). Apellandi väitel sai ta 08.12.2008 kell 02:40 öösel kestvast kõhuli asendis lamamisest, seljal rauast surveplaat, tervisekahjustuse, mistõttu tuli talle lihastesse 20 mg buskopani süstida. Halduskohus on leidnud, et apellandil tekkis kõhuvalu rullikeeratud madratsi ribade allaneelamise tagajärjel. Ka asus halduskohus seisukohale, et rahustusvoodisse fikseerimine iseenesest valu ei põhjusta, kui liikumatult lebada ja endale mitte viga teha. Apellant vaidleb apellatsiooniastmes halduskohtu järeldustele vastu, selgitades, et tal puudus kinniseotuna võimalus madratsiribasid alla neelata. Ühtlasi põhjustab rahustusvoodisse tundideks fikseerimine apellandi arvates lisaks füüsilistele piinadele ka lämbumist, südamerütmihäireid ja tromboosi. Apellant vaidlustab ohjeldusmeetme kohaldamise ka põhjusel, et tal ei võimaldatud vaidlusalusel ajal WC-d kasutada, mistõttu tal tuli urineerida rahustusvoodisse. Halduskohus ning vastustaja ei ole väidet rahustusvoodisse urineerimisest usutavaks pidanud, leides, et puuduvad tõendid selle kohta, et S. Räägel oleks taotlenud endale puhaste riiete väljastamist. 19.

§ 69

lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 p 5 järgi on täiendavaks julgeolekuabinõuks ka ohjeldusmeede.

§ 70

lg 1 kohaselt võib ohjeldusmeetmena kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki. Rahustusvoodit tuleb

§ 70

lg 1 mõttes pidada fikseerimiseks.

§ 70

lg-st 1 tuleneb, et ohjeldusmeetme kohaldamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. 6

1. Riigikohus on leidnud, et isiku rahustusvoodisse fikseerimine kujutab eeskätt tema füüsilise vabaduse maksimaalset võimalikku kitsendamist. Selle abinõu rakendamine võib põhjustada olulisi kannatusi, isik viibib kestvalt sundasendis ja sellest tulenevalt on kõrgendatud risk isiku tervisele (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Ühtlasi piiratakse ohjeldusmeetme kasutamisel teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega võrreldes kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt, mistõttu on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga (vt RKHK 14.03.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-80-11, p 12 ning 25.09.
3. a otsus asjas nr. 3-3-1-49-06, p 12). Ohjeldusmeetme kasutamise 07.12.
4. a aktist nähtub, et S. Räägeli suhtes kasutati ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamist põhjusel, et ta tekitas samal päeval kell 19:50 põlengu kambris ja lubas ennast vigastada (tl 22). Ringkonnakohus leiab, et antud asjaoludel saab S. Räägeli suhtes kohaldatud meedet pidada vajalikuks ja proportsionaalseks.
5. Samas eeldab ohjeldusmeetme kestev rakendamine selle kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (vt RKHK 14.03.
6. a otsus asjas nr. 3-3-1-80-11, p 16). Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele ja julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (RKTsK 10.10.
7. a määrus asjas nr. 3-2-1-81-07, p 11). Käesoleval juhul on peaspetsialist-korrapidaja apellandi suhtes ohjeldusmeetme kohaldamist iga poole tunni järel pikendanud, pikendamise põhjuseks on märgitud „rahutu“.
8. Riigikohus on analoogse juhtumi puhul leidnud, et ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga märkused „agr.“ või „agres.“ mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Riigikohus märkis, et ebaselgeks jääb, milles seisnes kinnipeetava isiku agressiivsus ligi nelja tunni vältel, milliseid kontrollimehhanisme rakendati selle kindlakstegemiseks, milles seisnes isikust tulenev oht vangla julgeolekule või isikule endale olukorras, kus isik võiski olla agressiivne. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta. Antud asjaoludel leidis Riigikohus, et kohtul ei ole ohjeldusmeetme rakendamise menetluslike puuduste tõttu võimalik veenduda, et vangla on kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, kuna ei nähtu kaalutlusi meetme jätkuvaks rakendamiseks ligi nelja tunni vältel. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine, aga ka kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on vead, mis tingivad rakendatava meetme õigusvastasuse (RKHK 14.03.
9. a otsus asjas nr. 3-3-1-80-11, p-d 19-20).
10. Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud juhtumiga sarnased puudused on ka apellandi suhtes vaidlusaluse ohjeldusmeetme rakendamisel. Rahustusvoodisse fikseeritud isiku rahutust ligi seitsme ja poole tunni jooksul ei saa pidada iseenesest ohjeldusmeetme jätkuva kohaldamise legitiimseks aluseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.
11. a otsuses kohtuasjas Julin vs Eesti leitakse: „Võttes arvesse suurt ahastust ja füüsilist ebamugavust, mida pikaajaline liikumisvõimetus pidi kaebajale põhjustama, leiab EIK, et kaebaja talutud kannatuste ja alanduste taset ei saa pidada konventsiooni artikli 3 standarditele vastavaks“ (otsuse p 127). Ringkonnakohus leiab, et rahustusvoodisse fikseeritud isiku rahutus võib olla põhjustatud ka füüsilisest ebamugavustundest, mistõttu ei saa isiku rahutust seitsme ja poole tunni vältel pidada ohjeldusmeetme jätkuva kohaldamise piisavaks põhjuseks. Tõsiseltvõetavaid põhjendusi ohjeldusmeetme jätkuvaks kohaldamiseks seitsme ja poole tunni vältel ei nähtu ka meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli 11.05.
12. a seletusest Tartu Vangla direktorile (tl 94). 7 Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus apellandi suhtes seitsme ja poole tunni vältel ohjeldusmeetme kohaldamise õigusvastasuse.
13. Apellandi väitel tõi ohjeldusmeetmete õigusvastane kohaldamine kaasa tema inimväärikuse riive ja tervise kahjustumise. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs Kreeka, nr. 40907/98, p 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr. 47095/99, p 102, Kehayov vs Bulgaaria, nr. 41035/98, p 64). Riigikohus on leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda ka inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Ühtlasi võib õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt. RKHK 19.06.
14. a otsus asjas nr. 3-3-1-18-12, p 25 ning RKHK 15.03.
15. a otsus asjas nr. 3-3-1-93-09, p 11).
16. Ringkonnakohus loeb Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli 11.05.2012 seletuse alusel tuvastatuks, et S. Räägel kurtis 08.12.2008 kell 02:40 kõhuvalu vasemal all kõhus ning talle manustati 20 mg i/m buskopani. Samas selgitab P. Kool, et S. Räägel ohjeldusmeetme kohaldamise järgselt ravi ei vajanud ning kõht funktsioneeris normaalselt. (tl 94). Halduskohus asus otsuses seisukohale, et S. Räägelile põhjustasid kõhuvalu rullikeeratud madratsi ribad (tl 124). Apellant sellise seisukohaga ei nõustunud ning leidis, et kuna apellanti hoiti kell 20:45 kuni 04:20 kinniseotuna rahustusvoodis, ei olnud tal võimalik mingeid esemeid neelata (tl 134 pöördel - 135). Vastustaja poolt ringkonnakohtule antud selgituse kohaselt tugines halduskohus eeltoodud järelduse tegemisel P. Kooli 11.05.
17. a ütlustele (tl 151 pöördel). P. Kooli 11.05.
18. a seletuses märgitakse: „Kell 21.10 toodud (S. Räägel) uuesti osakonda. Objektiivselt 5 cm uued kriimustused mõlemal küünarvarrel, vasemal randmel ja paremal labajalal. Olevat neelanud ka poroloonmadratsi tükke“ (tl 94). HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus tuvastatakse vangla õigusvastane tegevus ning kaebaja tervise kahjustumine, mis võis olla vangla tegevuse tagajärjeks, võib tõendamiskoormus üle minna vanglale, kes peab ära näitama, et kaebaja tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid (RKHK 05.12.
19. a otsus asjas nr. 3-3-1-57-12, p 14). Ringkonnakohus leiab, et vangla ei ole käesoleval juhul tõendanud, et S. Räägeli kõhuvalu põhjustas nimelt väidetav poroloonmadratsi tükkide neelamine, mitte pikaaegne sunnitud kõhuli asendis lamamine. P. Kooli seletus ei tugine isiklikule vahetule kogemusele, mistõttu ei saa nimetatud seletuse põhjal tõsikindlalt väita, et S. Räägel poroloonmadratsi tükke neelas. Ka ei ilmne seletusest, et kõhuvalu oli nimelt sellest põhjustatud. Seetõttu ei ole välistatud kõhuvalu tekkimine ohjeldusmeetme kohaldamise tagajärjel. Kuigi käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada, et ohjeldusmeetme kasutamine tekitas S. Räägelile püsivat laadi tervisekahju, loeb kohus tuvastatuks, et see tekitas S. Räägelile olulise füüsilise ebamugavustunde, mida tuli ravida buskopani manustamisega. Samas puuduvad tõendid, mis otseselt kinnitaksid S. Räägeli poolt rahustusvoodisse urineerimist või urineerimise soovi väljendamist ning selle vangla poolt rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et antud väite osas on tõendamiskoorem apellandil, ning kuna väide on tõendamata, ei saa see olla S. Räägeli kahjuhüvitise nõude rahuldamise aluseks. 8
20. Kokkuvõtlikult loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et seitsme ja poole tunni vältel liikumatult ühes asendis viibimine tekitas apellandile nii olulise füüsilise ebamugavustunde kui ka võis põhjustada abituse, hirmu ning ahastuse tunnet, mida saab kokkuvõtlikult isiku väärikust alandavaks pidada ning mis toob kaasa S. Räägeli kahjuhüvitise nõude rahuldamise. Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.
21. a otsusega analoogses asjas Julin vs Eesti isikule rahustusvoodisse õigusvastase fikseerimise eest väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust, peab ringkonnakohus käesolevas asjas mittevaralise kahju eest mõistlikuks hüvitiseks 1700 (tuhat seitsesada) eurot.
22. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata vastustajalt 1700 euro väljamõistmise nõudes. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit, muudab ta kohtukulude jaotust. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. S. Räägel oli halduskohtus ning menetlusabi jätkuvuse korras ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest (mõlemas astmes kokku 415 €) vabastatud. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (40,9% taotletud kahjuhüvitisest), mõistab ringkonnakohus S. Räägeli menetluskulud (169,73 €) vastustajalt HKMS § 118 lg 2 alusel välja riigituludesse. S. Räägeli kaebuse rahuldamata osaga võrdelised menetluskulud tuleb jätta HKMS § 118 lg 3 alusel täies ulatuses riigi kanda. Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/