KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene 20. märts 2012, Tartu Haldusasi Andrei Kumsi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 12. novembri 2010. a otsus Andrei Kumsi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andrei Kums Vastustaja Lõuna Prefektuur Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-10-1606 RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. novembri 2010. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 19. aprillini 2012. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Andrei Kums esitas 21. juunil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus talle välja mõista Lõuna Prefektuuri poolt tekitatud mittevaralise kahju eest 10 000 krooni suurune hüvitis. Kaebuse kohaselt viibis A. Kums perioodil 24. märts 2009 kuni 3. oktoober 2009 Valga ja Võru arestimajades, mille tingimused alandasid A. Kumsi inimväärikust ning seadsid ohtu tema tervise ja julgeoleku. Talle ei võimaldatud kordagi jalutuskäiku värskes õhus, arestimajades puudus võimalus näha päikesevalgust ning hingata värsket õhku, sest õhk arestimajades oli suitsune ja niiske. Arestimajadesse saabudes nõudsid kaebaja ja teised kinnipeetavad jalutuskäigu võimaldamist, kuid kaebajat teavitati jalutushoovi puudumisest. A. Kums oli eelnevalt esitanud Lõuna Prefektuurile kahju hüvitamise taotluse, kuid Lõuna Prefektuur jättis selle rahuldamata. 2. Tartu Halduskohtu 12. novembri 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:
- a)Kaebaja ei esitanud avaldust jalutuskäigule saamiseks või vähemalt ei esitanud seda vormis, et seda oleks võimalik tagantjärgi tõendada. Kirjaliku taotluse esitamist ei saa pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks. Kui isik ei ole ise soovi jalutuskäiguks avaldanud, ei ole selle mittevõimaldamine arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane.
- b)AskE § 32 lg 2 p 6 kohaselt võib kinnipeetu kambris suitsetada ainult siis, kui sellega nõustub samas kambris viibiv teine isik. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on informeerinud arestimajades viibimise ajal Lõuna Prefektuuri asjaolust, et keegi kambrikaaslastest on vastu tema tahtmist kambris suitsetanud. Seetõttu ei ole Lõuna Prefektuur rikkunud kaebaja õigust mitte viibida ühes kambris suitsetajaga.
- c)Kaebaja ei ole arestimajades viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Hinnates kumulatiivselt kaebaja poolt välja toodud asjaolusid, ei ole kaebajale arestimajades hoidmisega põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Ka niiskusest tingitud võimalikud kahjulikud mõjutused oleksid vähenenud, kui kaebaja oleks kehtestatud korras avaldanud soovi jalutuskäikudeks. Kaebaja ei viibinud vahi all esmakordselt, mistõttu ta oli teadlik oma õigusest esitada arestimaja administratsioonile pretensioone ja taotlusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. A. Kums esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kaebus on jäetud põhjendamatult rahuldamata. Isiku kinnipidamine ilma jalutuskäike võimaldamata rohkem kui 6 kuu jooksul on ebainimlik ja inimväärikust alandav. Halduskohtu otsus on vastuolus varasema kohtupraktikaga. 4. Lõuna Prefektuuri vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
- a)Vangistusseadus ja arestimaja sisekorraeeskiri eeldavad kinnipeetud isiku enda sooviavaldust jalutuskäiguks. Halduskohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et A. Kums ei esitanud avaldust jalutuskäigule saamiseks või vähemalt ei esitanud seda vormis, et seda oleks võimalik tagantjärgi tõendada. Asjaolu, et A. Kumsi arestimajadesse saabudes jalutusvõimaluse puudumisest teavitati, ei saa pidada keeldumiseks võimaldada kinnipeetule seadusega ettenähtud õigust jalutuskäigule. Juhul kui kinnipeetav esitas jalutussoovi kirjalikult, paigutati isik võimaluse korral ümber kas Tartu või Viljandi arestimajja. Kui isik ei ole soovi jalutuskäiguks avaldanud, ei ole selle mittevõimaldamine õigusvastane.
- b)Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja ei ole arestimajades viibides informeerinud Lõuna Prefektuuri asjaolust, et keegi kambrikaaslastest on vastu tema tahtmist kambris suitsetanud. Sellekohase kaebuse saamisel oleks arestimaja ametnikel olnud võimalus tervist ohustav olukord likvideerida. Kuivõrd kaebaja vastustajat oma õiguste rikkumisest ei informeerinud, ei ole vastustaja süüliselt eiranud kaebaja õigust mitte viibida ühes kambris suitsetajatega.
- c)Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. A. Kums ei ole väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise võimalus ei olnud tema jaoks arusaadav või et tal oli arestimajadele nõude esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kuivõrd A. Kums ei olnud esmakordselt elus vahi all, pidi ta teadlik olema oma õigustest pretensioonide ja taotluste esitamiseks. Seetõttu ei saa kahjunõue 2 rahuldamisele kuuluda ka vastustaja poolt selgituskohustuse väidetava ebapiisava järgimise tõttu.
- d)Kuivõrd halduskohus asus seisukohale, et Lõuna Prefektuur ei ole A. Kumsile tema Võru ja Valga arestimajades viibimise ajal põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega ja vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus, millega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, ei ole tõendatud, otsustas halduskohus põhjendatult jätta kaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 6. Sama asja on Riigikohtu halduskolleegium juba üks kord lahendanud apellatsioonkaebuse riigilõivust vabastamise aspektist (RKHKm 3-3-1-11-11). Selles asjas märkis Riigikohus järgmist: „Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebajat teavitati jalutamishoovi puudumisest. Kolleegiumi hinnangul nähtus haldusorganite teavitustest üheselt arestimajade seisukoht, et VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31 lg-s 4 sätestatud õiguse kasutamiseks nendes arestimajades tingimused puuduvad. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida tund aega päevas värskes õhus.“ (p 11). Ringkonnakohtu jaoks on see Riigikohtu seisukoht vastandlik ja ebaselge. Ühelt poolt võib viidatud lõigust järeldada, et kui A. Kumsi teavitati jalutusvõimaluseks vajalike tingimuste puudumisest, siis ei olnud A. Kumsi poolt enam vajalik jalutuskäiguks täiendavalt soovi avaldada ja vastustaja poolt jalutuskäikude mittevõimaldamine oli õigusvastane (lõik kuni viimase lauseni). Teisalt võib lõigust järeldada ka, et hoolimata teatest jalutusvõimaluste puudumise kohta pidi A. Kums ikkagi avaldama täiendavat soovi jalutamiseks (lõigu viimane lause). 7. Sellegipoolest leiab ringkonnakohus, et A. Kumsi kaebuse rahuldamiseks puudub alus mõlema tõlgenduse korral, sh isegi juhul, kui lugeda, et A. Kums ei pidanud enam sooviavaldust esitama. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks Riigikohtu otsuse tõlgendamisega jätkata ega samuti seda tuvastada, kas A. Kums oli avaldanud soovi vabas õhus viibimiseks. 8. Nimelt tuleneb kahju hüvitamist reguleerivast riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1, et isik ei saa kahju hüvitamist nõuda, kui ta jättis kasutamata võimaluse esialgse õiguskaitse nõude esitamiseks, mis oleks kahju ära hoidnud või kõrvaldanud. Muuhulgas on isikul võimalik esialgse õiguskaitse nõudena esitada taotlus toimingu sooritamiseks (RVastS § 6). Seega isegi juhtumil, kui A. Kums ei pidanud esitama algselt selgesõnalist sooviavaldust jalutuskäigu võimaluse kasutamiseks, ei saa kahju hüvitamise küsimuse kontekstis olla vabandatav esialgse õiguskaitse vahendi kasutamata jätmine. Vaidlust ei ole selles, et A. Kumsi teavitati koheselt sellest, et Valga arestimajas jalutada ei saa. Sellest pidi A. Kums aru saama, et ei ole võimalik talle ettenähtud õiguse kasutamine ehk teisisõnu – et toimuda võib 3 tema õiguse rikkumine. Seega oleks A. Kums pidanud ka aru saama, et vajalik on oma õiguste kaitseks kohaste nõuete esitamine. Mõlemad asjaolud pidid olema A. Kumsile arusaadavad iseäranis hästi tänu sellele, et nagu halduskohus on märkinud ja mida kinnitab ka kohtute infosüsteem, ei olnud A. Kums vahi all esimest korda. 9. Vaidlust ei ole selles, et A. Kums arestimajas viibimise perioodil ühtegi taotlust ega nõuet ei esitanud. Seda on kaebaja kinnitanud ka ise oma määruskaebuses Riigikohtule, põhjendades sellist tegevusetust asjaoluga, et teda oli juba teavitatud arestimajas jalutusbokside puudumisest. Seetõttu loeb ringkonnakohus selle asjaolu tõendatuks. Vastustaja on kinnitanud, et kui kinnipeetavad jalutamisõiguse kasutamiseks soovi avaldasid, paigutati nad ümber kas Tartu või Viljandi arestimajja, kus olid võimalused vabas õhus viibimiseks olemas. Seda enam võib eeldada, et kui A. Kums oleks esitanud RVastS §-s 6 sätestatud nõude toimingu sooritamiseks – jalutusvõimaluse tagamiseks – siis oleks see taotlus kindlasti rahuldatud ning kaebaja ümber paigutatud. Seega oleks niisuguse taotluse esitamine kaebajale kahju tekkimise ära hoidnud. Kuna kaebajat teavitati jalutusvõimaluse puudumisest koheselt, oleks kaebaja võimuses olnud kahju ärahoidmine sisuliselt enda arestimajas hoidmise algusest peale. Selle asemel veetis kaebaja arestimajas üle poole aasta ilma, et ta oleks oma õiguste kaitseks ühtegi vajalikku taotlust esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline käitumine vabandatav. Nagu ülal märgitud, pidi A. Kums oma õiguste riivest aru saama kohe ja eelduslikult pidi ta aru saama ka vajadusest selle vastu esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks. 10. Riigikohus viitas asja eelmisel läbivaatamisel (RKHKm 3-3-1-11-11, p 12) oma varasemale seisukohale, kus oli leitud, et esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele (RKHKo 3-3-1-47-08, p 24). Ringkonnakohtu arvates ei tulene sellest seisukohast alust käesolevas asjas hüvitise vähendamiseks, vaid hüvitis tuleb täielikult välja mõistmata jätta. Riigikohtu poolt viidatud asjas oli tegemist väga keerulise õigusliku vaidlusega, kus alles Riigikohtu halduskolleegium kujundas seisukoha, millised olid isiku võimalused kriminaalmenetluses määratud tõkendi vaidlustamiseks kriminaalmenetluse seadustiku erinevate redaktsioonide kehtimise ajal. RVastS § 7 lg 1 tõlgendamist mitte ainult hüvitist välistavana, vaid üksnes hüvitist vähendavana põhjendas Riigikohtu halduskolleegium viidatud asjas sellega, et selgitused tõkendi kohaldamise põhjendatuse kontrollimehhanismi kohta esitati alles Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt, ning seda hiljem, kui taotluse esitamine oli isiku jaoks asjakohaseks muutunud. Käesolevas asjas midagi sellist ei esine. Vaidluse all on selgete ja arusaadavate normidega (VangS § 93 lg 5 ja ASkE § 31 p 4) antud õiguse – viibida soovi korral vähemalt üks tund päevas vabas õhus – kohaldamisest keeldumine kaebaja suhtes. Nagu eelnevalt märgitud, pidi kaebaja oma õiguste piiramisest aru saama, kuna jalutusvõimaluse puudumisest teavitati kaebajat kohe ja ta oli vahi all olnud ka varem. Ringkonnakohus ei näe neid asjaolusid arvestades mingisugust alust RVastS § 7 lg 1 leebemaks tõlgendamiseks ja kaebajale hoolimata õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisest siiski mingisuguse hüvitise väljamõistmiseks. Taotletud hüvitis tuleb RVastS § 7 lg 1 alusel esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu täielikult välja mõistmata jätta. Niisuguses olukorras RVastS § 7 lg 1 kohaldamata jätmine devalveeriks normi eesmärki ja muudaks selle regulatsiooni 4 ringkonnakohtu arvates sisutuks. Nagu märgitud, ei võtnud kaebaja oma õiguste kaitseks ette mitte midagi rohkem kui kuue kuu jooksul. 11. Mis puudutab seda, et kaebaja pidi olema ühes kambris koos suitsetajaga, siis selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega. Halduskohus on põhjendatult viidanud AskE § 32 lg 2 p-le 6, millest tulenevalt võib kambris suitsetada vaid siis, kui samas kambris viibiv isik sellega nõustub. Sellest, et kaebaja kordagi suitsetamise peale ei kaevanud ega sellest administratsioonile märku ei andnud, järeldub, et ta oli sellega nõus. Ka apellatsioonkaebuses ei väida kaebaja, et ta oleks kambris oleku ajal suitsetamisele vastu olnud. Kui isik oli kambris suitsetamisega nõus, ei olnud tema sealhoidmine AskE § 32 lg 2 p-st 6 tulenevalt õigusvastane. 12. Eeltoodust tulenevalt jääb A. Kumsi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest oli apellant Riigikohtu 4. mai 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-11-11 vabastatud. Agu Timmi Maili Lokk 5 Einar Vene