Hageja arvamuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud 07.12.2006 suuline tähtajatu laenuleping, kuna kostja ema ja hageja olid head sõbrad, kostja oli hageja ristitütar, mistõttu tundus kostja laenusaajana hagejale usaldusväärne. Hagiavalduse kohaselt tõendab sularaha üleandmist sõlmitud korteriomandi müügilepingu punkt 3.2.1 ja seda võib kinnitada ka XXX. Pärast hageja korterist väljatõstmist üritas hageja kostjalt nõuda kirjaliku laenulepingu sõlmimist, 2 kuid kostja keeldus lepingule alla kirjutamast või raha tagastamisest. 12.03.2011 saatis hageja kostjale kirja laenulepingu ülesütlemiseks alates 12.05.2011 ja andis raha tagastamiseks tähtajaga kuni 12.06.2011, kostja sellele ei vastanud. Hageja loeb laenulepingu ülesöelduks 12.05.2011. Hageja ei ole oma võlgnevust tasunud ega vastuväiteid esitanud. Hageja nõuab kostjalt hüvitist hageja poolt ruumidele tehtud ja ruumide väärtust oluliselt suurendanud parenduste ja muudatuste eest
Hageja on kandnud ruumide remondi- ja parenduste maksumust koos materjalide ja tööga kokku summas 11 046,55 eurot, mis koosneb: 1) 4 671,49 eurost, mis on hageja poolt 2006-2007 a soetatud ja korterisse paigaldatud vara (saun, elektrikamin, köögimööbel, valamu, mullivann jne); 2) 6 375,06 eurost, mis koosneb remonditööde kulust. Samuti on hageja tasunud 63,91 eurot ekspertiisi teostamisega seotud kulude eest. Hageja on seisukohal, et kuna hageja elas korteris XXX 17.07.2005.a. sõlmitud üürilepingu alusel, siis
lg 1 alusel läksid kostjale üle üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused.
lg 1 kohaselt üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku andmisest, kui parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks majandamiseks. Lõige 2 kohaselt kui üürileandja on parenduste ja muudatustega nõustunud, võib ta endise olukorra taastamist nõuda üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.
lg 1 alusel kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Üürilepingu p 3.3.2 kohaselt oli hagejal õigus „arvestades Eluruumi halba seisundit teha Eluruumis kapitalremonti, parendusi ja muudatusi. Käesoleva Lepingu allakirjutamisega annab Üürileandja Üürnikule oma nõusoleku käesolevaks Lepingu punktis nimetatud toimingu tegemiseks.“ Korteris oli tehtud järgmised remonditööd: ettevalmistustööd, vannitoas betoonplaadi lõikus sauna all kogu üldpinna ulatuses, toas akna all betooniplaadi lõikus, toaseinte soojendus ja kipsplaadi peale panek, akende paigalduseks ettevalmistus seintes ja klaasplokkide paigaldus vannitoa ja köögi vahel, vannitoas ja saunas põrandaplaadi paigaldus, vannitoas seinte plaatimine, panipaiga asemele sauna ehitus ja sauna klaasukse paigaldus, santehnika paigaldus, välja vahetus ja uue kanalisatsiooni süsteemi paigaldus vannitoas ja WC ruumis, parketti paigaldus ja põranda soojendus rõdul, toas parketti lihvimine ja lakkimine, kaimina paigaldus, seinte puhastus, pahteldamine ja ettevalmistus tapeetimiseks toas ja esikus, lae pahteldamine, värvimine toas, köögis ja esikus, uste paigaldus, terves korteris elektrisüsteemi korrastamine. Hageja on seisukohal, et tema poolt teostatud muudatused ja parendused ning remonditööd on tehtud kostja nõusolekul ning korteri väärtus on seetõttu oluliselt suurenenud. Hageja nõuab alternatiivselt hüvitamist samas summas
lg-st 2 tulenevalt käsundita asjaajamise sätete järgi, s.t
Hageja leiab, et hageja ütles hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu üles 05.11.2012, s.t alates hagiavalduse esitamisest. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 5 000 eurot. Hageja arvamuse kohaselt on kostja õigusvastane tegevus tekitanud hagejale mittevaralist kahju, mis seisneb hageja isiku-, omandi- ja valdamisõiguse rikkumises. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse § 33 alusel kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja 3 korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Kostja on 03.11.2009 sisenenud hageja eluruumidesse, mida viimane üürilepingu alusel valdas ning takistanud juurdepääsu eluruumile ja seal paiknevatele asjadele, põhjustades seeläbi hageja elukorralduse ja heaolu languse. Hageja oli sunnitud elama 9 päeva ilma isiklike asjade ja dokumentideta, elades võõrastes korterites. Hageja arvamuse kohaselt valmistas talle erilist kannatust ja üleelamisi korterisse jäänud kass, keda hageja on 9 aastat hooldanud, kelle hageja sai kätte alles 12.11.2009 koos mõningate isiklike asjadega. Hageja ei oma 3 aastat alalist elukohta, elades tuttavate juures. Kõigi üleelamiste tagajärjel on halvenenud hageja füüsiline ja vaimne tervis ning tekkinud ägeda depressiooni vormi tunnused, mida kinnitab psühhiaater XXX. Ajavahemikus 16.02.2010 kuni 19.02.2010 viibis hageja ravil Riia meditsiinikeskuses. Hageja perearst XXX on 03.12.2012 väljastanud tõendi, kus nähtub, et hageja tervislik seisund on eriti halvenenud
ja 286 alusel võib nõude esitada üksnes pärast üürilepingu lõppemist, kuid antud juhul ei ole üürileping lõppenud. Hageja ei ole samuti tõendanud, et kostja andis korteris parenduste tegemiseks nõusoleku, samuti ei ole hageja tõendanud, et korteri turuhind oleks seoses sellega suurenenud. Mittevaralise kahju nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt pöördus hageja psühhiaatri juurde
) § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Antud juhul on hageja väitnud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Kohus on seisukohal, et hagejal ja kostjal oli tulenevalt
lg-st 1 õigus sõlmida laenuleping suulises vormis, kuna seadusest ei tulene antud lepingu tüübile muud kohustuslikku vormi, kuid suulise lepingu puhul tuleb hagejal tõendada laenulepingu olemasolu muude tõenditega, kuna puudub kirjalik kinnitus lepingu sõlmimise ja raha üleandmise kohta. Antud juhul on hageja esitanud XXX ja kostja vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingu (lk 11), kuid antud dokumendist ei nähtu, et hageja oleks korteriomandi ostmisesse rahaliselt panustanud. Lepingu punktist 3 tulenevalt on XXX korteriomandi eest sularahas ja ülekandega makstes tasunud üksnes kostja. Seega antud dokument ei tõenda hageja ja kostja vahel laenu sõlmimist. Hageja kinnitusel saaks laenu sõlmimist tõendada tunnistaja XXX ütlustega. Tunnistaja XXX pidi ütlusi andma 17.09.2013 kohtuistungil, kuid tunnistaja ei ilmunud kohtuistungile, kuigi hageja oli kohtule kinnitanud, et hageja tagab tunnistaja istungile ilmumise (lk 186). Kohus jättis hageja taotluse istungi edasi lükkamiseks rahuldamata, kuna hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tunnistaja jättis istungile ilmumata mõjuval põhjusel, hageja põhjendas tunnistaja istungile ilmumata jätmist üksnes paljasõnalise selgitusega, et tunnistaja väidete kohaselt ei olnud tal võimalik istungile tulla. Kohus peab vajalikuks märkida, et antud tunnistaja ära kuulamata jätmisel ei jäänud saamata ka asjas olulist infot, kuna hageja on 11.03.2013 menetlusdokumendis ise kinnitanud, et kostja ei ole kunagi hagejalt raha võtnud (lk 109). Kohus on seisukohal, et ka hageja selgitused selle kohta, et hageja ei saanud kõnealust korterit ise soetada, kuna tal ei olnud alalist sissetulekut ning pangad laenu ei andnud, muudavad eluliselt ebausutavaks hageja väited, et tal oli võimalik laenata kostjale sularahas ühekordse summana 260 000 krooni. Kohus leiab, et nimetatud suuruses summa laenamise puhul isegi juhul, kui laenulepingu pooled on perekonnatuttavad, kelle vahel on usalduslik suhe, ei ole usutav, et jäetakse vormistamata igasugune kirjalik kokkulepe raha üleandmise või tagastamise kohustuse kohta, kuigi seadusest selleks kohustust ei tulene. Eeltoodud asjaolusid nende kogumis hinnates on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud hageja ja kostja vahel suulise laenulepingu sõlmimist ning 260 000 krooni sularaha laenamist kostjale. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohasealt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on hagejale selgitanud laenulepingu sõlmimise tõendamise kohustust, kuid antud juhul ei ole hageja seda teinud ega esitanud tõendeid, mille alusel kohtul oleks võimalik jõuda veendumusele, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. Kuna hageja ei ole antud väidet tõendanud, tuleb hageja laenulepingust tulenevad nõuded rahuldamata jätta. Järgnevalt analüüsib kohus hageja varalise kahju nõuet. Hageja väitel tuleneb varaline kahju asjaolust, et hageja sooritas kostjale kuuluvas korteris remonti ning ostis sinna mööblit, mis jäi pärast hageja lahkumist korterisse. Hageja nõude materiaalne alus on
lg 1 ja
Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ning on seisukohal, et antud sätete alusel nõude 6 esitamise eeldused ei ole täidetud, kuna hageja ja kostja vaheline üürileping ei ole üles öeldud. Kohus märgib, et
lg 1 kohaselt võib üürnik üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku andmisest, kui parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks majandamiseks.
lg-st 1 tulenevalt, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Kohus on seisukohal, et
lg 1 ja
lg 1 koostoimes on võimalik üürikorterile tehtud kulutustega seoses hüvitust nõude üksnes siis, kui leping on lõppenud. Nimelt on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-126-08 p-s 15 leidnud, et
lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks lepingu lõppemisest ning enne lepingu lõppemist ei saa parenduste eest hüvitist nõuda. Käesoleval juhul on Harju Maakohtu 03.03.2010 otsusega (lk 21) tunnistatud tühiseks hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu ülesütlemine. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pärast antud otsuse jõustumist oleks hageja või kostja esitanud teisele lepingu poolele korrektse avalduse üürilepingu ülesütlemiseks. Hageja avaldas 17.09.2013 kohtuistungil, et hageja loeb üürilepingu ülesütlemise kuupäevaks 05.11.2012, mis on hagiavalduse esitamise kuupäev. Kohus on seisukohal, et hageja ei saanud üürilepingut üles öelda üksnes hagiavalduse esitamisega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-139-12 p-s 16 asunud seisukohale, et üürilepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei ole üürilepingu ülesütlemise teadet esitatud, siis ei ole üürilepingut kehtivalt üles öelnud. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja ei saa antud nõude esitamisel tugineda
lg-le 1 ja
lg-le 1, kuna hageja ei ole üürilepingut nõuetekohaselt ülesöelnud, mis tähendab, et antud sätete kohaldamise eeldus on täitmata. Hageja on hüvitise nõude esitamisel tuginenud alternatiivselt ka käsundita asjaajamise sätetele. Kostja on antud nõudele esitanud aegumise vastuväite. Kohus osundab, et tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 lg 1 1.lausest on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-57-13 punktis 13 rõhutanud, et käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Võttes arvesse, et hageja asus korterit üürima 2005. aastal ja tegi korteris remonditöid ning mööbli paigaldamist perioodil 2006-2007, millest ei olnud hagi esitamise ajaks 10 aastat möödunud, ei ole hageja käsundita asjaajamise sätetele põhinev nõue aegunud. Seega analüüsib kohus hageja käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet sisuliselt. Kohus märgib, et
lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Lähtuvalt eelnimetatud sättest on käsundita asjaajamise puhul hageja kohustus tõendada, et kostja kiitis asjaajamise heaks. Antud juhul on hageja viidanud XXX ja hageja vahel 17.07.2005 sõlmitud üürilepingu punktile 3.3.2, milles sätestatu kohaselt üürileandja annab üürnikule nõusoleku kapitaalremondi, parenduste ja muudatuste tegemiseks (lk 10). Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt kõnealune üürileping on sõlmitud tagant järgi, kuna 07.12.2006 korteriomandi müügilepingus ei ole üürilepingu olemasolu mainitud ning korteriomandi müüja on müügilepingu punktis 2.1 7 kinnitanud, et korteriomandit ei ole koormatud üürilepinguga (lk 11 pöördel). Kohus märgib, et
lg 1 kohaselt, kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Kohus on seisukohal, et antud juhul on üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused
Isegi juhul, kui korteriomandi müügilepingus ei ole üürilepingut mainitud, puudub antud tsiviilasjas vaidlus küsimuses, et kostja oli teadlik asjaolust, et hageja antud korterit üürib ning jätkas selle üürimist ka pärast korteriomandi kostjale üleminekut. Kohtul puudub alus asuda seisukohale, et kõnealuse üürilepingu näol on tegemist fiktiivse dokumendiga, kuna see on dateeritud ning üürilepingu poolte allkirjastatud. Seega ei ole põhjendatud kostja väide, et hagejal ei ole alust käsundita asjaajamise sätetele tuginemiseks, kuna kostja ei ole andnud hageja tegevusele heakskiitu. Kostja heakskiit tuleneb hageja ja XXX vahel sõlmitud üürilepingust, millest tulenevad kohustused kostjale üle läksid. Seega on täidetud vähemalt üks
lg-s 1 nimetatud tingimustest, s.t antud juhul esineb käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldus.
lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Hageja taotleb kostjalt seoses korterile tehtud kulutustega 11 046,55 eurot, millest 4671,49 eurot kulus korterisse paigutatud varale ja 6375,06 eurot remonditöödele. Võttes arvesse, et üürilepingu punktis 3.3.2 on kostjale antud korteri omaniku nõusolek teha kapitaalremonti, parendusi ja muudatusi, oli hagejal õigus eeldada, et korteri omanik peab
Antud juhul on hageja esitanud tõendid seoses ehitustöödega tekkinud kulutuste kohta järgmiselt. Remont on teostatud maksumusega 99 748 krooni, s.t 6375,06 eurot ning hageja on vastavate kulutuste kandmist tõendanud ehitustööde kalkulatsiooniga (lk 116), ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akti (lk 118), sularaha arve (lk 119) ja ostutšekkidega (lk 120-123). Kostja on esitanud hageja tõenditele vastuväited, et ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise aktile antud XXX OÜ esindaja allkiri ei ole ehtne ning hagejal ei saanud olla ligi 100 000 krooni ulatuses sularaha. Kohus on seisukohal, et visuaalsel vaatlusel puudub alus kahelda ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise aktil kajastatud XXX OÜ esindaja allkirja ehtsuses, kui võrrelda seda XXX OÜ 2007. aasta majandusaasta aruandele antud allkirjaga (lk 147). Juhul, kui kostja oli veendunud, et tegemist ei ole autentse allkirjaga, oli kostja võimalus taotleda vastava ekspertiisi läbiviimist, kuid kostja selleks tsiviilasja menetluse raames avaldust ei esitanud. Lähtuvalt eeltoodust puudub kohtul alus kahelda, et ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt on XXX OÜ esindaja poolt allkirjastatud ning aktis kajastatud andmed on õiged. Korterisse paigaldatud mööbli väärtust on hageja tõestanud ekspertiisiaktiga nr 1054 (lk 16-18), millest nähtuvalt on korterisse paigutatud statsionaarse vara väärtus 73 093 krooni, s.t 4671,49 eurot. Kohus leiab, et antud dokumendiga on hageja tõendanud kõnealuses summas korterisse statsionaarse mööbli paigaldamist. Seoses kostja poolt vastuväidete esitamisega korteris teostatud tööde ja paigaldatud mööbli osas, peab kohus vajalikuks märkida, et kostja on küll vaidlustanud üleandmisakti ehtsuse, hagejal sularaha esinemise ning ostutšekkide seotuse hagejaga, kuid kostja ei ole esitanud vastuväidet, et hageja nimetatud remonttöid ei ole korteris teostanud või sinna mööblit paigaldatud. Nähtuvalt ekspertiisiakti punktis 2 märgitust on korteris olevad asjad üle vaadatud nii hageja kui kostja juuresolekul (lk 17). Kostja ei ole vastava sündmuse juures viibimist eitanud. Seega on kohus veendumusel, et kostjale kuuluvat korterit on remonditud ja möbleeritud ning hageja on remondi ja mööbli maksumuse kohta tõendid esitanud. 8 Kostja ei ole esitanud ühtegi alternatiivset versiooni selle kohta, kes teine peale hageja võis korteris teostatud remondi ja mööbli eest tasuda, seega kohtul puudub alus kahelda, et vastavad maksed teostati hageja rahaliste vahendite arvelt. Tulenevalt eeltoodust tuleb hageja nõue hüvitise tasumiseks
lg 1 p 1 ja
Hageja on esitanud ka taotluse mõista 63,91 euro ulatuses välja ekspertiisitasu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-56-02 punktis 17 asunud seisukohale, et kui ekspertarvamused hangiti väljaspoolt kohtumenetlust, siis asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks ning sellega seotud kulusid ei saa lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks. Antud juhul on hageja esitatud ekspertiis koostatud 09.11-16.11.2009, s.t kolm aastat enne hageja poolt hagiga kohtusse pöördumist. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus tõend on saadud kolm aastat enne kohtumenetluse algust, ei saa sellega seoses tekkinud kulutusi lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks TsMS § 143 p 2 mõttes ning kohus jätab hageja taotluse ekspertiisitasu väljamõistmiseks rahuldamata. Järgnevalt analüüsib kohus hageja taotlust mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Hageja taotleb mittevaralise kahju väljamõistmist seoses asjaoluga, et kostja rikkus tema valdamis- ja omandiõigust, mis hagejale kostjaga sõlmitud üürilepingust tulenes. Kohus märgib, et tulenevalt
lg-st 1 võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja esitanud ühtegi selgitust või tõendit selle kohta, et hageja ja kostja vahel sõlmitud üürileping oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et hagejal esinevate tervislike probleemide ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos. Kohtus tunnistajana üle kuulatud psühhiaater XXX oskas anda ütlusi üksnes selle kohta, et hageja pöördus tema poole 2012. aasta novembris, kuid tunnistaja ei tea, millal hageja kodust ilma jäi (lk 202). Lähtuvalt eeltoodust ei ole täidetud
MS § 124 lg 1 kohaselt on hagihind 32 743,56 eurot, millelt tasumisele kuuluva riigilõivu 1000 eurot maksmisest oli hageja Harju Maakohtu 22.11.2012 määrusega vabastatud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldas kohus hagi osaliselt ning leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulude poolte endi kanda jätmine on õiglane ja põhjendatud, kuna hageja poolt kohtusse pöördumise vajadus oli tingitud kostja käitumisest, kuid hageja hagi tuleb rahuldada üksnes osaliselt. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. Kuna käesolevas asjas jäeti hagi osaliselt rahuldamata ning tsiviilasja 9 menetluskulud poolte endi kanda, tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi. TsMS § 190 lg 7ˡ kohaselt, kui riigilõivuseaduse kohaselt on avalduse või kaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel sätestatud riigilõivu täismäärast madalam riigilõivumäär, mõistetakse käesolevas paragrahvis sätestatu alusel riigituludesse välja riigilõiv madalama riigilõivumäära järgi. Antud juhul vabastati hageja 1000 euro ulatuses riigilõivu tasumise kohustusest, kuid tsiviilasjas hinnaga 25 000 eurot kuni 50 000 eurot on e-toimiku kaudu hagi esitamisel riigilõivu määr 850 eurot. Seega tuleb hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 850 eurot. TsMS § 179 lg-st 5 tulenevalt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus on seisukohal, et võttes arvesse hageja majanduslikku seisukorda, tuleb ette näha seaduses sätestatust teistsugune tähtaeg ning kohustada hagejat 850 euro riigituludesse tasumiseks 3 kuu jooksul pärast käesolevas asjas tehtud lahendi jõustumist. Väljamõistetud summa tuleb tasuda Harju Maakohtu muude tulude kontole (konto nr 10220034796011, AS SEB Pank, konto nr 221023778606, Swedbank AS või konto nr 333416110002, Danske Bank A/S Eesti filiaal), viitenumber 2800049777. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kristi Rickberg /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.