) § 124 lg. 1 ja § 126 lg. 2 järgi mh vanema kohustust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda – mis loobki eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui lapsevanemad asuvad eraldi elama, säilib üldjuhul ühine hooldusõigus ja vanemad otsustavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt. Kui vanemad lapsele olulistes küsimustes ühisele kokkuleppele ei jõua või üks vanem mingil põhjusel ei osale lapse hooldusõiguse teostamisel, viitab see vanemate tõsistele erimeelsustele ja suutmatusele teha ühise lapse kasvatamisel koostööd ja teostada ühist hooldusõigust. Eelnevast tulenevalt tuleb vanemate ühine hooldusõigus tervikuna ümber vaadata ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid kohustusi ja õigusi vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Lastekaitseseaduse (edaspidi LaKS) § 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. LaKS § 8 nimetab iga lapse sünnipärase õiguse mitte ainult elule ja tervisele, vaid ka arengule ja heaolule. Avaldajal ja kostjal sündis 10.09.2011 ühine tütar X X X, kes vajab oma eakohaseks arenguks turvalist lähedussuhet vähemalt ühe olulise täiskasvanuga, stabiilsust ja kindlustunnet elukorralduses, eakohaste piiride seadmist, tähelepanu ja vanema pühendumist temaga tegelemisele. Lapse isa elab alaliselt mujal, lapse ülalpidamises ja kasvatamises ei osale, last ei toeta. Kuna isa elu- ja töökoht on teadmata, on avaldaja olukorras, kus sisuliselt üksinda ja ainuisikuliselt teostab tütre hooldusõigust ja võtab lapse suhtes vastu igapäevaelu korraldavaid otsustusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole ühise hooldusõiguse teostamine võimalik, kuna üks ühist hooldusõigust omav vanem kohtub lapsega harva, lapse suhtes olulistes küsimustes huvi ei ilmuta ega vastustust ei võta. Kõik lapse elu korraldavad otsused on avaldaja vastu võtnud ainuisikuliselt. Seega
1 kohaselt õiguslik olukord tuleb vastavusse viia tegeliku olukorraga. Lapse isa esindaja väide, et lapse isa ei ole saanud oma seisukohti esitada, on põhjendamatud ja alusetud, kuna lapse isa Eestis viibimise ajal pidas kohus 07.02.2013 lapse isa seisukohtade ärakuulamiseks istungi, milline on ka protokollitud. Nimetatud ärakuulamise istungil lapse isa esitas oma arvamuse avalduse kohta. Kuna lapse isa on kohtus teiste menetlusosaliste osavõtul ära kuulatud, ei pidanud kohus asjakohaseks lapse isa esindaja taotlust menetluskonverentsi läbiviimiseks ning jättis selle rahuldamata. Seega oli lapse isale kohtu poolt tagatud lähtuvalt põhiseaduse §-st 24 õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Avaldaja on täitnud piisava hoolsusega oma kohustusi lapse eest hoolitsemisel pärast isa lahkumist pere juurest. Avaldaja seab esikohale lapse huvid enda omadest. Avaldaja on last üksi kasvatanud ja tema eest hoolitsenud. Samuti on ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse täielik üleandmine avaldajale vajalik lapse igapäevaelu korraldamiseks. Lapse isa on 07.02.2013 kohtus ärakuulamisel kinnitanud, et otsib töö- ja elamiskohta. Materjalidest nähtuvalt lapse isa kohtub lapsega harva, lapse olulistes küsimustes huvi ei ilmuta ega vastutust ei võta. Kõik lapse elu korraldavad otsused on vastu võtnud lapse ema. Seega lapse isa ei ole suutnud tagada lapse normaalse arengu tingimusi. Lapse heaolu ja huvid on ema juures elades tagatud. Eeltoodut kinnitavad eestkosteasutuse arvamus, lapse esindaja arvamus ning samuti lapse isa ka ise, kuna ta alles otsib endale elu- ja töökohta. 3 Riigikohus lahendis 3-2-1-6-12 kinnitab, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus. Pooled ei ole jõudnud kokkuleppele, kuidas korraldada vanemate lahuselu korral lapse elu parimal viisil ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Eeltoodust tulenevalt on ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale üleandmine täielikult kooskõlas lapse huvidega. Riigikohus lahendis 3-2-1-45-11 märgib, et
1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning
4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Samuti säilib
järgi vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes. Määruskaebus X X X Xi palub maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega jätta X Xe avaldus X X Xe suhtes ainuhooldusõiguse täielikuks üleandmiseks X Xele rahuldamata. Perekonnaseaduse järgi kätkeb ühise hooldusõiguse lõpetamine sisuliselt ühe vanema hooldusõiguse piiramist täies ulatuses. Seega ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamisel võimalik lähtuda ainult
4. jaos oleva § 134 lg. 1 kohaselt saavad vanema hooldusõiguse piiramise aluseks olla asjaolud, kus vanem kuritarvitab oma hooldusõigust ja ta sellega ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või lapse vara. Avaldaja ei esitanud ühtegi väidet ega tõendit, mille alusel oleks leidnud kinnitust, et lapse isa on ohustanud lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või vara.
2 kohaselt sisaldab hooldusõigus isikuhooldust (kohustus ja õigus hoolitseda lapse isiku eest) ja varahooldust (kohustus ja õigus hoolitseda lapse vara eest). Avaldaja soovib ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist, mis tähendab ka isikuhoolduse täielikku lõpetamist. Vastavalt
lõikele 2 võib kohus isikuhoolduse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ära hoidmiseks. Ka Riigikohus on kinnitanud, et vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (3-2-1-121-12). Avaldaja ei ole esitanud ühtegi väidet, rääkimata tõenditest, millest nähtuks, et lapse isa on isikuhooldusõigust teostades kahjustanud lapse huve või, et isa suhtes on kasutusele võetud last toetavad abinõud, mis ei ole andnud tulemusi.
3 kohaselt tuleb hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel lähtuda eeskätt lapse huvidest. Lapse huvide hindamisel tuleb kindlasti vaadata ka kuidas lapse õigused on tagatud pärast seda, kui hooldusõigus on ühele vanemale antud. Avaldaja on ühise hooldusõiguse lõpetamist taotledes lähtunud ainult iseenda õigustest. Kordagi ei ole käsitletud 4 lapse isa ega ka lapse õigusi. Rääkimata sellest, et
2 kohaselt tähendab hooldusõigus vanema kohustust ja õigust hoolitseda oma alaealise lapse eest. Seega soovib avaldaja jätta lapse ilma õigusest, et isa täidab oma kohustusi tema ees. Avaldaja väidab, et ühist hooldusõigust ei ole võimalik teostada. Seejuures ei esitanud ta ühtegi asjaolu ega tõendit, mis tõendaks, et mingi hooldusõigusega seotud toiming on jäänud tegemata või selle tegemine on olnud takistatud lapse isa tõttu.
3 kohaselt tuleb ühise hooldusõiguse lõpetamisel muu hulgas arvestada vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse hoolitsemisele. Siit tulenevalt peab see vanem, kes soovib endale ainuhooldusõigust lapse üle, mitte ainult tõendama enda sobivust vaid ka teise vanema mittesobivust. Avaldaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel saaks väita, et lapse isa ei ole vaimselt või majanduslikult valmis last kasvatama või, et lapse isal puudub hingeline seotus lapsega või, et lapse isa ei ole pühendunud lapse eest hoolitsemisele. Kohus on jätnud tähelepanuta lapse isa esitatud kompromissettepaneku, mis muuhulgas sisaldas, et X X ja X X X Xi jätkavad ühiselt X X X hooldusõiguse teostamist; X X ja X X X Xi lähtuvad oma otsustusõiguse teostamisel X X X suhtes
Lapse isa andis nende punktidega sisuliselt nõusoleku otsustusõiguse üleandmiseks
Vastus määruskaebusele X X, X X Xe esindaja ning eestkosteasutus vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse esitaja on ekslikul seisukohal, et maakohus oleks avalduse läbivaatamisel pidanud juhinduma ka
Tegemist ei olnud vanema avaldusega teiselt vanemalt lapse hooldusõigus täielikuks või osaliseks lõpetamiseks, vaid lapsega koos elava vanema avaldusega ühise hooldusõigus lõpetamiseks ja temale lapse ainuhoolduse andmiseks. Tegemist ei ole hooldusõiguse piiramisega
1 kohaldamiseks alust, on asjakohatud. Maakohus on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel lähtunud
lõikest 1, mille kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse 5 ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Riigikohus on osundanud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (3-2-1-45-11 p. 21). Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmine emale, kes on seda faktiliselt niikuinii ainuisikuliselt teostanud, ei oleks lapse huvides. Seega leidis maakohus õigesti, et ei esine
2 punktis 2 märgitud asjaolu, mis välistaks lapse ema avalduse rahuldamise. Määruskaebuses esiletoodud asjaolud ei võimalda samuti järeldada, et lapse ema ei oleks vaimselt või majanduslikult valmis last kasvatama. Maakohtu tõdemust, et lapse isa elab alaliselt mujal, tema elu- ja töökoht on teadmata ning avaldaja sisuliselt üksinda ja ainuisikuliselt teostab tütre hooldusõigust ja võtab lapse suhtes vastu igapäevaelu korraldavaid otsuseid, ei ole määruskaebuses vaidlustatud. Lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmine ühele vanematest ei mõjuta teise, hooldusõiguseta vanema kohustust ja õigust lapsega isiklikult suhelda, lapsele ülalpidamist anda või lapse igapäevaelu puudutavaid küsimusi otsustada ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel viibib tema juures (
1 lause 1 ja § 145 lg. 4). Seega oleneb lapse areng ka sellest, mil määral ja viisil täidab temaga suhtlemise õigust ja kohustust lapsest lahus elav vanem, kellel hooldusõigust ei ole. Lapsele vajalike kulutuste tegemise võimalus ainuhooldusõigust omava vanema poolt oleneb aga ka sellest, kas ja kuidas täidab hooldusõiguseta vanem lapse suhtes oma ülalpidamiskohustust. Et X X X Xi ei ole taotlenud vanemate ühishooldusõiguse lõpetamist ja talle tütre X X Xe suhtes ainuhooldusõiguse üleandmist, siis ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik hinnata tema võimet last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Et määruskaebus jääb rahuldamata, peab kolleegium õiglaseks jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg. 1 lause 2 ja § 171 lg. 1 koosmõju arvestades määruskaebuse esitaja kanda. Puudutatud isikutele riigi arvel määratud esindajate kulud jäävad siiski riigi kanda. Tiit Kollom Mare Merimaa Malle Seppik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.