2-07-11661 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-

RS) § 15 lg 4 kohaselt isikut, kes kasutas enne

1. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne
2. juulit 2002 elamuseaduse (ES) § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Hageja sai enda kasutusse eluruumi seoses töötamisega XXX. Tegemist oli seega tööandja eluruumiga ES § 58 lg 1 tähenduses. ES § 60 lg 4 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat. Nimetatud regulatsioon on oma sisult identne Eesti NSV elamukoodeksi (edaspidi elamukoodeks) § 104 lg 2 p 6 regulatsiooniga, mille kohaselt ei saa pärast töösuhte lõppemist ilma teist eluruumi vastu andmata välja tõsta isikuid, kes on töötanud neile teenistusliku eluruumi andnud ettevõttes, asutuses või organisatsioonis vähemalt 10 aastat. Seega kehtis vähemalt alates
3. oktoobrist 1983 kuni
4. juulini 2002 järjepidevalt regulatsioon, mille kohaselt 10 aastat töötamist eluruumi andnud tööandja juures annab eluaegse õiguse elamispinna kasutamisele (kas sama või vastu antud teine eluruum). Võimalus sellise õiguse saamiseks kadus alates
5. juulist 2002 seoses võlaõigusseaduse (

) kehtima hakkamisega, kuid 1. juuliks 2002 juba tekkinud õigust aktsepteerib nähtuvalt

RS § 15 lg-st 4 ka praegu kehtiv õigus. Hageja töötas XXX alates

1. veebruarist 1979 kuni
2. novembrini 1991, seega üle 10 aasta. Tegemist on seega isikuga, kes on

RS § 15 lg 4 kaitsealas. Hageja on seisukohal, et teise eluruumi vastuandmise küsimus kuulub lahendamisele üürilepingu ülesütlemise õiguspärasust kontrollivas kohtumenetluses. Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist menetlusega isiku välja tõstmiseks, on välja tõstmine järgnevate kohtuotsustega tekkiv järelm üürilepingu lõppemisele kui isik ei vabasta eluruumi vabatahtlikult. Uue kohtumenetluse (eluruumi vabastamise nõue) pidamise vajalikkus ainuüksi selleks, et üürnikul oleks võimalik esitada

RS § 15 lg-st 4 lähtuv vastuväide väljatõstmise keelule, ei ole põhjendatud. Nimetatu oleks vastuolus TsMS §s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesannetega. Hagejale esitatud üürilepingu ülesütlemise avaldus ei sisalda informatsiooni vastuantava eluruumi kohta. Hageja on seisukohal, et eelnimetatud õigusnormid sisaldavad ühest keeldu tema eluruumi kasutamise õiguse lõpetamisele. Seetõttu on 7. märtsi 2007 eluruumi ülesütlemise avaldus tühine. 3. Üürilepingu ülesütlemise oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega.

§ 327

lg 2 kohaselt on üürileandjapoolne eluruumi üürilepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega, kui üürileandja ütles lepingu üles ajal, mil on käimas üürikomisjoni või kohtumenetlus selle üürilepingu üle, samuti enne kolme aasta möödumist selle 3

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Juhul kui kostja juba kompromissi sõlmimisel kavatses seda mitte täita (hagejale faktiliselt teist eluruumi vastu mitte anda), omab kostja tegevuse kirjeldus ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg-s 1 nimetatud pettuse tunnuseid. Hageja on seisukohal, et

§ 327

lg.2 koosmõjus eelviidatud sätete ja tegevuse kirjeldusega keelas kostjal üürilepingu ülesütlemise kolme aasta jooksul 24. aprillist 2006, s.o kompromissi sõlmimisest hagejale teise eluruumi andmise kohta. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et oma sisu poolest on kostja ülesütlemisavalduse näol tegemist tähtajatu eluruumi erakorralise ülesütlemise avaldusega (asi on riigile vajalik tema funktsioonide teostamiseks) ilma, et oleks tõendatud selleks põhjuse olemasolu (

§ 313lg 1).

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

1. Kostja hagi ei tunnista.
2. Kostja leiab, et vaidlusalune eluruum (aadressil Viljandi mnt 16-3, Tallinn) ei ole tööandja eluruum. Elamukoodeksi § 100 lg 1 ning § 103 lg-test 2 ja 3 (nende koostoimes) tuleneb, et eluruumi lugemiseks teenistuslikuks eluruumiks on vajalik vastava eluruumi suhtes tehtav täitevkomitee otsus ning kui eluruum oli loetud teenistuslikuks eluruumiks, siis selle töölisele andmise otsustas vastav asutus juba ise. XXXasuv korter anti XXX kasutusse Tallinna linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee korralduse nr XXX "orderite vormistamine vabadele elamispindadele asutuste arvel" alusel. Vabade elamispindade order ei ole teenistuslike eluruumide andmise order. Tallinna linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee korteriosakond ei ole kunagi olnud XXX tööandja. Vabariigi Valitsuse
3. aprilli 1995 määruse nr 189 "Riigiasutuste ja riigile kuuluvate ettevõtete valduses olevate eluruumide kasutamine" punkti 1 alapunkt 1 sätestab, et eluruumide erastamise seaduse § 6 p 1 nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjektid, kelle valduses on erastamise objektiks olevaid asustamata eluruume, võivad elamuseaduse kohaselt taotleda asustamata eluruumide tunnistamist tööandja eluruumideks. Vastav taotlus tuleb esitada ühe kuu jooksul pärast eluruumi muutumist asustamata eluruumiks. Kui otsustatakse mitte taotleda asustamata eluruumi tunnistamist tööandja eluruumiks või kui kohaliku omavalitsuse volikogu jätab selle tööandja eluruumiks tunnistamata, tuleb erastamise kohustatud subjektidel alustada eluruumi erastamist avalikul enampakkumisel. Kui eluruumi ei ole tunnistatud tööandja eluruumiks ega ole erastatud kahel korral väljakuulutatud enampakkumisel, otsustab eluruumi üürileandmise vastavate eluruumide erastamise kohustatud subjekti juht. ES § 68 kohaselt pidid asutused 1992.a
4. juuniks esitama KOV-ile avaldused nende ruumide tunnistamiseks tööandja eluruumiks. Kui seda ei tehtud, siis loeti et neis elavate üürnikega loetakse üürileping sõlmituks 5 aastaks. See säte tähendab ühtlasi ka seda, et isegi kui XXXoleks olnud varasemalt teenistuslik eluruum, siis tööandja eluruumina kvalifitseeruks ta ikkagi üksnes siis kui see oleks ES § 68 alusel tunnistatud 4

§ 327

lg 2 käesolevas asjas ei kohaldu, kuna üürikomisjon oli teinud otsuse kostja kasuks. Käimas ei olnud enam ka menetlust üürikomisjonis ega kohtumenetlust. Kostja osundab täiendavalt

§ 327

lg 3 p-dele 1 ja 2, mille kohaselt teises lõikes sätestatu ei kehti, kui üürnik alustas käimasolevat menetlust pahauskselt ja/või üürileping öeldi üles seetõttu, et eluruum on üürileandjale endale tungivalt vajalik. Kostja leiab, et üürnik alustas käesolevat kohtumenetlust pahauskselt. Seda seisukohta ilmestab hageja väide, et üürilepingu ülesütlemise avaldus esitati enne kui jõudis realiseeruda

1. aprilli 2006 üürilepingu muutmise kokkulepe, mille esemeks oli XXX tänaval asuv korter. Kostja märgib, et üles öeldi XXX üürileping ning seda alles aasta pärast
2. aprilli 2006 kokkuleppe sõlmimist. Lisaks sellele on üürileping üles öeldud põhjusel, et seda on üürileandjale endale tungivalt riigi funktsioonide täitmiseks vaja. Kostja ei nõustu hageja (alternatiivse) väitega, et üürileping on sisuliselt üles öeldud erakorraliselt. Hageja
3. märtsil 2007 saadetud üürilepingu ülesütlemise avalduses on võetud aluseks tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise sätted ja lõpetatud üürileping 3-kuulise etteteatamisega.
4. Hagi teine alternatiivnõue tuleb kostja hinnangul jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kostja väidetav hea usu põhimõtte vastane käitumine ei tooks kaasa tehingu tühisust. Käesoleva vaidluse kontekstis ei tooks ka hea usu põhimõttega vastuolu tuvastamine hageja jaoks kaasa ühtegi õiguslikku tagajärge. MENETLUSE KÄIK 5

§ 29

lg-le 1 tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda eeskätt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.

1. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkuleppe sisust nähtub üheselt osapoolte tahe muuta nende vahel kehtivat tähtajatut üürilepingut selliselt, et alates
2. jaanuarist 2007 on üürilepingu esemeks XXX asuv ühetoaline korter nr 51A. Asjas puuduvad tõendid, et poolte kokkuleppes väljendatud tahe erineks selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest või et pooled kasutasid ebaõiget tähistust või väljendusviisi eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.
3. Vastavalt ringkonnakohtu lahendis esitatud juhistele tuleb praegusel juhul kohtul esmalt kontrollida, kas ülesütlemine on kehtiv, st kas esinevad ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Alles pärast seda, kui kohus on teinud kindlaks, et ülesütlemine on kehtiv, saab täiendavalt kontrollida, kas ülesütlemine pole vastuolus hea usu põhimõttega.
4. Eeltoodust johtuvalt käsitleb kohus kõigepealt hageja esimest alternatiivset tuvastusnõuet, s.o hageja taotlust tuvastada pooltevahelise üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisus (I), seejärel vajadusel teist alternatiivset nõuet tuvastada sama ülesütlemisavalduse vastuolu hea usu põhimõttega (II) ning vastab poolte menetluses esitatud muudele väidetele (III). Lõpuks teeb kohus vajalikud menetluslikud otsustused (IV). I
5. Üürilepingu ülesütlemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise formaalsed kui materiaalsed eeldused.
6. Formaalsete eelduste täitmiseks peab üürilepingu ülesütlemisavaldus vastama seaduses sätestatud nõuetele (

§ 325

) ning olema teise lepingupoole poolt kätte saadud (

§ 195lg 1). Pooltel puudub praegusel juhul vaidlus selles, et kostja poolt 5. 7

§ 325

lg-st 1 tulenevalt peab eluruumi üürilepingu ülesütlemisavaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning selles peavad sama paragrahvi teise lõike järgi sisalduma vähemalt järgmised andmed: üüritud asi; lepingu lõppemise päev; ülesütlemise alus; ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg.

§ 325lg-st 5 tulenevalt on eelnimetatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine.

Kohtu hinnangul vastab käsitletav

1. märtsil 2007 tehtud kostja ülesütlemisavaldus eelmärgitud nõuetele. Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (TsÜS § 79), vastates ka kirjaliku vormi nõuetele (TsÜS § 78 lg 1). Ülesütlemisavalduses on märgitud üüritud asjana Tallinnas aadressil XXX asuv eluruum, samuti on ära toodud lepingu lõpetamise päev (
2. juuni 2007), ning ülesütlemise vaidlustamise kord (ülesütlemist on võimalik vaidlustada üürikomisjonis või kohtus 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest). Ülesütlemise alusena on avalduses märgitud

§ 312

lg-le 1, samas on viidatud ka

§ 309

lg-le 1.

§ 312

lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajatu eluruumi üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et

§ 312lg-st 1 ei tulene iseseisvat üürilepingu ülesütlemise alust.

Küll tuleneb

§ 309

lg 1 teisest lausest, et tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja

1. peatükis sätestatut järgides üles öelda. Ülaltoodut arvestades võis hageja kohtu arvates siiski mõislikult aru saada, et kostja soovis avaldusega väljendada tahet tähtajatu üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks. Kohus lisab, et
2. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepet arvestades ei olnud üüritud asjaks tegelikult enam Tallinnas XXX asuv eluruum, vaid XXX asuv korter nr 51A.
3. Kohtu hinnangul esinesid ka materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks. Eluruumi tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise ainsaks seadusest lähtuvaks eelduseks on üldjuhul ülesütleva poole etteteatamiskohustuse täitmine. Tähtaja mittejärgimine ei muuda seejuures ülesütlemist tühiseks, vaid leping loetakse ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest. Hageja ei ole praegusel juhul väitnud, et lepingu ülesütlemisel ei oleks kostja järginud

§ 312lg-st 1 lähtuvaid tähtaegu.

1. Hageja käsitluse kohaselt ei saanud kostja üürilepingut üles öelda teist eluruumi vastu andmata, kuna Tallinnas XXX asuv eluruum on tööandja eluruum (ES § 58 lg 1 mõttes). Nagu kohus on eelnevalt märkinud, ei tekitanud
2. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepe poolte vahel uut õigussuhet, vaid üksnes muutis varasemalt üürilepingu alusel tekkinud õigussuhet üüritud asja osas. Seetõttu on hageja osundatud väite kontrollimine asja lahendamise seisukohast vajalik.

§ 15lg 4 järgi ei saa isikut, kes kasutas enne 1.

juulit 2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne

1. juulit 2002 ES § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Riigikohus on
2. mail 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-34-10 tehtud otsuse p-s 10 selgitanud, et

RS § 15 lg 4 rakendumiseks piisab, kui isik kasutas enne 1. juulit 2002 tööandja eluruumi. Samuti ei eelda

RS § 15 lg 4 rakendamine kehtiva töösuhte olemasolu vahetult enne

1. juulit 2002 või sel kuupäeval ja/või pärast seda kuupäeva, piisab, kui üürnik vastas kõnesoleva kuupäeva seisuga ES § 60 lg-s 4 sätestatud ühele tingimustest. Seadusandja ei soovinud võlaõigusseaduse jõustumisel muuta senikehtinud regulatsiooni nii oluliselt, et võtta isikutelt, kelle õigused eluruumile olid seni tagatud elamuseadusega, ära tagatised, mis nad olid juba välja teeninud ja millele oli neil alust loota. Kehtima jäi sama õiguslik olukord, mis oli sätestatud kuni
2. juulini 2002 kehtinud ES § 60 lg-s
3. Osundatud Riigikohtu otsuse punktist 11 tuleneb samuti, et

RS § 15 lg 4 alusel tekkiv eluruumi kasutusõigus ei ole lepinguline üürisuhe, kuid sellise kasutusõiguse võib 8

§ 316lg-s 1 sätestatud ulatuses).

Kohtu hinnangul on osundatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohad asjakohased ka käesoleval juhul. Vaidlustamata asjaoludest järelduvalt vastas hageja 1. juuli 2002 seisuga ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tingimusele – ta oli töötanud kostja õiguseellaste juures kokku üle 10 aasta. Juhul kui Tallinnas XXX asuv eluruum oli tööandja eluruum ES § 58 lg 1 mõttes, saaks kostja

§ 15

lg-st 4 lähtuvalt Tallinnas XXX asuva eluruumi või selle asemele antud eluruumi kasutusõiguse lõpetada ainult hagejale teist eluruumi vastu andes. Pooltel on vaidlus selles, kas Tallinnas XXX asuv eluruum oli teenistuslik eluruum elamukoodeksi tähenduses ja/või tööandja eluruum ES § 58 lg 1 mõttes.

1. Vaidlusvälistel asjaoludel sai hageja Tallinnas XXX asuva eluruumi enda kasutusse Tallinna Linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee
2. märtsi 1983 korralduse nr XXX, selle lisa nr 3 ning
3. märtsi 1983 välja antud orderi nr XXX alusel (I kd, tl 7-8 ja 9). Enne elamuseaduse jõustumist (s.o enne 1992.a
4. juulit) kehtinud elamukoodeksi § 100 lg 1 järgi olid teenistuslikud eluruumid määratud kodanikele, kes oma töösuhte laadi tõttu peavad elama töökohal või selle lähedal. Eluruum arvati samast lõikest lähtuvalt teenistuslike eluruumide hulka rajooni või linnarajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsusega. Elamukoodeksi § 103 lg-st 2 tulenes, et teenistusliku eluruumi andmise otsuse teeb ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon, kelle halduses on teenistuslikud eluruumid. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt anti teenistuslik eluruum kasutada töölisele või teenistujale töölepingu kehtivuse ajaks orderi alusel, mille andis välja rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee. Kohus nõustub kostja poolt nende normide põhjal tehtud järeldusega, et eluruumi lugemiseks teenistuslikuks eluruumiks, oli vajalik vastava eluruumi suhtes tehtav täitevkomitee otsus. Kui eluruum oli loetud teenistuslikuks eluruumiks, siis selle töölisele andmise otsustas vastav asutus juba ise. Kohtu hinnangul ei ole asjas leidnud tõendamist hageja väide, et Tallinnas XXX asuv eluruum oli
5. märtsi 1983 seisuga või hiljem arvatud teenistuslike eluruumide hulka. Eelpool viidatud Tallinna Linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee korraldus nr XXX ega order nr XXX seda asjaolu ei tõenda. Vabade elamispindade andmise orderit ei saa kohtu arvates samastada teenistuslike eluruumide andmise orderiga. Kohus lisab, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu
6. juuni 1966 määrusega nr 282 kinnitatud "Teenistuslike eluruumide andmise korra põhimääruse" alusel on kinnitatud ka "Tööliste loetelu, kellele seoses töösuhtega võidakse anda teenistuslik eluruum" (II kd, tl 74-77). Hageja on asja materjalides oleva tööraamatu väljavõttest nähtuvalt töötanud XXX traktoribrigaadi brigadiriabina (I kd, tl 18-19). Hageja ametikoht ei kuulu osundatud töötajate loetellu, kellele tulnuks eraldada teenistuslik eluruum. Ka hagile lisatud
7. märtsi 2003 eluruumi üürilepingus (I kd, tl 10-13) ei ole märgitud, et üüritav asi on teenistuslik eluruum või tööandja eluruum.
8. Asjas pole tuvastatud, et aadressil XXX asuvat eluruumi oleks hiljem, pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ja elamuseaduse kehtestamist, tunnistatud tööandja eluruumiks. ES § 58 lg 3 algse redaktsiooni kohaselt otsustas eluruumi tööandja eluruumi hulka arvamise kohaliku omavalitsuse organ.
9. juunil 1998 jõustunud redaktsiooni järgi otsustas riigi või kohaliku omavalitsusüksuse omandis oleva eluruumi tööandja eluruumi hulka või tööandja eluruumi hulgast välja arvamise eluruumi valdaja ettepanekul kohaliku omavalitsuse volikogu. ES § 58 lg 3 kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse jõustumisega
10. juulil
11. Tallinna Elamumajandusameti 9

RS § 15 lg 4 kaitsealasse. Seega võis kostja hagejaga üürilepingu lõpetada ka teist eluruumi vastu andmata. Ülalkäsitletud asjaoludel tuleb ülesütlemist lugeda kehtivaks. II 28.

§ 326

lg 1 kohaselt võib eluruumi üürnik üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise vaidlustada üürikomisjonis või kohtus, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus leiab, et üürilepingu ülesütlemine on praegusel juhul vastuolus hea usu põhimõttega (kuigi ülesütlemisavaldus on kehtiv). Vastavalt TsÜS § 138 lg-le 1 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 327

lg-te 1 ja 2 eesmärgiks on täiendava õigusliku kaitse andmine eluruumi üürnikule. Seetõttu ei välista need eluruumi üürniku võimalust tugineda ka

§ 6sätetele.

1. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on ka lepingupoole õiguste teostamise piiramine. Selliseks piiramiseks võib aluse anda õiguste kuritarvitamine, sh vastuoluline käitumine (venire contra factum proprium). Kohtu hinnangul on kostja üürilepingu ülesütlemisel asjaolusid arvestades oma lepingust tulenevaid õigusi kuritarvitanud. Nagu eelnevalt märgitud, sõlmisid hageja ja kostja
2. aprillil 2006 kokkuleppe, mille kohaselt üürilepingu esemeks saab alates
3. jaanuarist 2007 XXX aadressil XXX asuv 1-toaline korter (nr 51A). Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kostja seda kokkulepet täitma asunud ega viimatinimetatud korteri valdust hagejale üle andnud. Sisuliselt on kostja kokkuleppes antud lubadusest (teise eluruumi andmiseks) mõjuvaid põhjuseid esitamata taganenud ning otsinud ettekäändeid kokkuleppe õiguslikust siduvusest vabaneda. Viimatinimetatu ilmneb eeskätt kostja kaaskirjast
4. märtsi 2007 ülesütlemisavaldusele (I kd, tl 15) ning kohtumenetluse käigus esitatud väidetest, et kostja nimel
5. aprillil 2006 kokkuleppe allkirjastanud XXX ei omanud 10

§ 313lg 1). Ts

ÜS § 75 lg 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu hinnangul ei saa vaidlusalust ülesütlemisavaldust tuvastatud asjaoludel käsitleda erakorralise ülesütlemise avaldusena (vt ka otsuse põhjenduste p 21). Ülesütlemisavalduses täiendava selgituse esitamine, et üüritud asi on riigile vajalik tema funktsioonide teostamiseks, ei anna iseenesest piisavat alust käsitleda seda erakorralise ülesütlemise avaldusena. Kohus iseenesest nõustub kostjaga, et

§ 327lg 2 praeguses asjas ei kohaldu.

Seetõttu on aga õiguslikult asjakohatu ka kostja

§ XXX2 lg 3 sätetele tuginev käsitlus (kuna selles on toodud erandid sama paragrahvi teise lõike suhtes). 11