← Eesti

3-12-53/38

Obsah (7)§ 121§ 6§ 37§ 5§ 46§ 7§ 45

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 1. november 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-53 Hald

§ 121lg 4; § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. T J ja Keskkonnaamet sõlmisid 14.08.2009 töövõtulepingu nr PVV 17-7.4/214, mille alusel töövõtja kohustus niitma (purustama) kaitsealal (Haanja looduspark) asuvatel katastriüksustel 18101:002:0691 ja 18101:002:0692 paiknevat avamaastikku 5,9 ha ulatuses (hinnaga 1120 kr/ha). Lepingu p 5.1 kohaselt on lepingu kogumaksumus 8881,15 krooni, millest tellija peab kinni kõik Eesti Vabariigis kehtestatud tööandja ning töövõtja maksud ning maksed. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akt vormistati 08.09.
  2. Keskkonnaamet pidas lepingu alusel tehtud väljamaksetelt kinni töötuskindlustusmakse ja tulumaksu ning tasus lisaks sellele ka sotsiaalmaksu ja tellija töötuskindlustusmakse. 3-12-53 Sotsiaalkindlustusmaksete tasumisest sai T. J teada Eesti Töötukassa kaudu, sest ta oli vastaval perioodil registreeritud töötuna, kuid töötukassa tuvastas, et temaga seoses on tasutud sotsiaalkindlustusmakseid ning seetõttu lõpetati T. Ji töötuna arvelolek tööturuteenuste- ja toetuste seaduse (TTTS) § 7 lg 1 p 3 alusel tagasiulatuvalt alates 14.09.2009 (Eesti Töötukassa 07.01.2010 otsus nr TA10-0004388) ning lõpetati temale töötuskindlustushüvitise maksmine (Eesti Töötukassa 14.01.2010 otsus nr 110002373). Kuna T. J oli töötukassalt saanud ka hüvitist ja tööturukoolitust, nõuti ka need summad (kokku 48 011,30 krooni) temalt tagasi (Eesti Töötukassa 17.02.2010 otsus nr 6-7/2493).
  3. T. J esitas 07.11.2011 Keskkonnaametile taotluse kvalifitseerida Keskkonnaameti ja T Ji vahel 14.08.2009 sõlmitud töövõtuleping nr PVV 17-7.4/214 ning selle alusel makstud tasud ümber avalik-õiguslikuks toetuseks ning muuta toetuse väljamaksmise kuu kohta esitatud maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1 nimetatud tasu osas, muutes tulu liigi koodi (kood 15 muuta koodiks 06). Keskkonnaamet selgitas 08.12.2011 vastuses nr 3-15/11/33386-2, et Keskkonnaametil puudub looduskaitseseaduse (LKS) §-st 18 ning keskkonnaministri 01.06.2004 määrusest nr 62 „Loodushoiutoetuse taotlemise, taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks ja toetuse määrad“ tulenevalt õiguslik alus 14.08.2009 sõlmitud töövõtulepingu nr PVV 17-7.4/214 ning selle alusel makstud tasude ümberkvalifitseerimiseks avalik-õiguslikuks toetuseks ning toetuse väljamaksmise kuu kohta esitatud maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1 muutmiseks nimetatud tasu osas, muutes tulu liigi koodi. Enne Haanja looduspargi kaitse-eeskirja koostamist läbi viidud inventeerimise käigus ei kvalifitseerunud katastriüksustel 18101:002:0691 ja 18101:002:0692 paiknev avamaastik aruniiduna ning seetõttu ei rahuldatud
  4. aastal T. Ji taotlust ega sõlmitud temaga lepingut loodushoiutoetuse maksmiseks poolloodusliku koosluse hooldamiseks antud alal. Edaspidi ei olnud võimalik antud alal läbi viidavaid töid toetada loodushoiutoetuse maksmisega, sest toetuse maksmise aluseks on Keskkonnaregistrisse kantud poolloodusliku koosluse olemasolu. Sellest tulenevalt teostati nimetatud katastriüksustel vajalikke tegevusi edaspidi (alates
  5. aastast) töövõtulepingute sõlmimisega. Keskkonnaamet saatis
  6. aastal T. Jile teatise, et temale kuuluval maal on prioriteetne lagealade hooldus ning vaadete avatuna hoidmine. T. J oli nimetatud tööde teostamisest huvitatud ning selleks sõlmiti Keskkonnaameti ja T. Ji vahel 14.08.2009 töövõtuleping.
  7. T J esitas 06.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (kohtu nõudel täpsustatud 22.02.2012, 09.04.2012, 30.04.2012 ja 29.05.2012), milles palus tühistada Keskkonnaameti 08.12.2011 haldusakt nr 3-15/11/33386-2 ning kohustada Keskkonnaametit muutma seda maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1, milles deklareeriti Keskkonnaameti ja T. Ji vahel 14.08.2009 sõlmitud töövõtulepingu nr PVV 17-7.4/214 alusel makstud tasud (kuna tasu laekus 20.11.2009, siis eeldatavasti deklareeriti see
  8. a novembrikuu kohta esitatud maksudeklaratsioonil), selliselt, et muudetakse nimetatud lepingu alusel makstud tasu tulu liigi koodi (kood 15 muuta koodiks 06) ning sellest tulenevalt deklareeritakse üksnes tulumaksu kinnipidamise kohustust. Vaidlus on tekkinud pooltevahelise õigussuhte maksuõigusliku kvalifitseerimise osas, millest sõltub maksukohustuste maht. Kuna ümberkvalifitseerimine eeldab ka muudatusi maksuarvestuses, siis on lisaks tühistamiskaebusele esitatud ka kohustamiskaebus maksudeklaratsiooni muutmiseks (toimingu sooritamiseks). Avalik-õigusliku toetuse (tasu) korrektse kvalifitseerimise ja deklareerimise korral langeb ära TTTS § 6 lg 5 p-d 3 ja § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud alus ning kaebajal tekib haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 alusel õigus Eesti Töötukassa 17.02.2010 otsuse nr 6-7/2493 (s.o kaebajale makstud hüvitise ja tööturukoolituse tagasinõudmise) osas menetluse uuendamiseks ja otsuse muutmiseks uue asjaolu tõttu. Kaebaja ei soovi kohtult 2

(9)3-12-53 lepingu muutmist ega temale mingite kõnealuse töövõtulepingu alusel makstud tasult makstud või kinni peetud maksude või maksete tagastamist. Kaebaja eesmärk on üksnes kohustada Keskkonnaametit vastavat tasu õigesti deklareerima ehk muutma maksudeklaratsiooni. Kaebaja leiab, et kui tema õigusi võib riivata olukord, kus maksud on valesti arvestatud, kinni peetud, tasutud ja deklareeritud, on tal õigus pöörduda maksukohustuslase poole ning taotleda vastava toimingu sooritamist. Peamine lahendamist vajav küsimus on kaitsealal kinnisasja valdajale või omanikule kaitse korraldamise raames makstava tasu kvalifitseerimine tulumaksuseaduse (TuMS) alusel. Kaitse korraldamist reguleerivad esmajoones LKS §-d 14–
  1. Loodushoiu eesmärkide saavutamisele suunatud tegevus riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse poolt on üldjuhul avalik-õiguslik tegevus ning läbiviidavad menetlused on haldusmenetlused. Loodushoiutoetuse taotlemise menetlus on küll avalik-õiguslik menetlus, kuid selle tulemusena sõlmitav leping on eraõiguslik (LKS § 18 lg 5). Viimatinimetatu ei muuda siiski asjaolu, et LKS §-s 18 sätestatud loodushoiutoetus on avalik-õiguslik toetus. Käesoleval juhul ei ole (enam) tegemist poolloodusliku kooslusega ja kaebaja ei väida, et ta oleks saanud toetust LKS § 18 alusel, kuid seegi kaasus on taandatav LKS §-le 17, mis kehtib laiemalt. Pelgalt see, et LKS nimetab selgesõnaliselt toetuseks üksnes loodushoiutoetust, sätestades lisaks konkreetselt selle toetuse saamise / taotlemise õiguslikud alused ja korra, ei tähenda, et LKS alusel ei oleks võimalik maksta teisi toetusi, mis on samuti olemuselt avalik-õiguslikud. Kui seda eitada, puuduks tasu maksmisel seaduslik alus. Ka kaebajale makstud tasu on olemuselt loodushoiutoetusega võrreldav toetus, olemata seejuures loodushoiutoetus LKS § 18 tähenduses. LKS § 17 sisustamisel tuleb lähtuda ka LKS §-dest 12 ja 25 ehk kaitseeeskirjast ja kaitsekorralduskavast. Seega tulebki vastata küsimusele, kas LKS § 17 erinevate sätete alusel tehtavate soorituste eest makstavad tasud (toetused) on olemuslikult erinevad või mitte. Kõik LKS § 17 alusel antavad toetused on suunatud sama eesmärgi saavutamisele (s.o kaitstava loodusobjekti kaitse). Kõigil juhtudel on tegemist ka töö tegemisega, milleks sõlmitakse leping kinnisasja omaniku või valdajaga. Sellest tulenebki küsimus, kas tegemist on töö eest makstava tasuga, mis tuleks maksustamise tähenduses liigitada palgatuluks (TuMS § 13 lg 11), või on tegemist töö eest makstava toetusega, mis tuleks ka maksustada või mitte maksustada toetusena (TuMS § 19 lg 2 või lg 3 p 3). Keskkonnaameti viide LKS § 17 lg-le 10 ei ole asjassepuutuv, sest praegusel juhul ei ole tegemist ettevõtlustoetusega. Olemuslikult on töövõtuleping nr PVV 17-7.4/214 avalik-õigusliku toetuse määramise tulemusel sõlmitav toetuse maksmise leping, milles sätestatakse toetuse saamise tingimused, mitte aga töövõtuleping. Oleks ebamõistlik, kui riik telliks kinnistuomanikult töö tegemist selle isiku enda kasuks. Kui tegevuse eesmärk on looduskaitse, on see avalik huvi ning ka toetust makstakse avalikes huvides, leppides eraõiguslikus lepingus kokku üksnes toetuse maksmise tingimused, kuid tegemist on jätkuvalt avalik-õigusliku toetusega. Kui olemuslikult sama asja eest sama seaduse samade üldeesmärkide täitmise eest makstakse toetust, siis on loogiline, et makstavad summad on kõigil võrreldavatel juhtudel toetused. Seda, kas tegu on avalik-õigusliku toetusega või mitte, ei määra sõlmitava lepingu vorm, vaid riigi huvid, mida viimane toetust makstes täidab. Kuna 14.08.2009 töövõtulepingu nr PVV 17-7.4/214 alusel makstud tasu oli olemuselt avalikes huvides makstav toetus, siis oli see maksustatav TuMS § 19 lg 2 alusel üksnes tulumaksuga ning maksudeklaratsiooni vormil TSD lisa 1 deklareeritakse see koodiga
  2. Seega tuleb Keskkonnaameti 08.12.2011 haldusakt tühistada ja kohustamisnõue rahuldada. Vorminõuete rikkumisele vaatamata on Keskkonnaameti 08.12.2011 vastus HMS § 43 lg 4 p-st 2 tulenevalt haldusakt, sest sellega lahendati T. Ji avaldus toimingu sooritamiseks. Kui kohus leiab, et Keskkonnaameti 08.12.2011 vastus ei ole haldusakt, vaid toiming, siis palub kaebaja alternatiivselt tuvastada halduskohtul 3
(9)3-12-53 Keskkonnaameti ja T. Ji vahel 14.08.2009 sõlmitud töövõtulepingu alusel avalik-õigusliku suhte olemasolu (avalik-õigusliku toetuse maksmine). T. J ei ole vaidlustanud Eesti Töötukassa 07.01.2010 otsust nr TA10-0004388 tema töötuna arveloleku lõpetamise kohta, sest TTTS § 6 lg 5 p 3 ja § 7 lg 1 p 3 kohaselt eeldab töötukassa lepingute kehtivust ning nende sisu vastavust lepingu vormile. Seejuures piisab üksnes fakti tuvastamisest, et isik töötab sättes viidatud lepingulise suhte alusel. Seega ei ole töövõtjal juhul, kui avalik-õigusliku toetuse maksmine vormistatakse töövõtulepinguna, formaalselt õiguslikku alust TTTS § 7 lg 1 p 3 alusel tehtavat otsust vaidlustada. Kaebaja hinnangul ei jätnud TTTS regulatsioon talle sisulist valikuvõimalust ja sellel põhjusel ongi kaebus tõstatatud väljamakse ümberkvalifitseerimise poole pealt. 4. Tallinna Halduskohus tagastas 22.04.2013 määrusega T. Ji kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult selle esitajale, kuna kaebuses toodud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus. Kaebusest võib aru saada, et MTÜ Eesti Maksumaksjate Liit (EML) on esitanud Keskkonnaametile (KKA) päringuid ja soovinud KKA selgitusi ning seejärel on T. J esitanud KKA-le taotluse parandada maksudeklaratsiooni vorm, kuna temaga sõlmitud töövõtulepingu alusel makstud tasu oli sisuliselt loodushoiutoetus. Kaebaja kinnistut ei ole alates

  1. aastast arvatud LKS § 18 alusel poolloodusliku koosluse säilitamiseks vajalike tööde tegemiseks loodushoiutoetust saavate maade hulka ning T. J ei ole selles osas ühtegi kaebust esitanud. LKS § 18 ja keskkonnaministri 01.06.2004 määrus nr 62 seega kaebaja suhtes ei kohaldu ning T. J ei ole käesoleva kaebusega seotult esitanud ka ühtegi taotlust loodushoiutoetuse saamiseks ja puudub haldusmenetlus, mille raames oleks KKA jätnud midagi tegemata või lahendamata. KKA vastustest ja 14.08.2009 töövõtulepingust (vt lepingu p 4) saab järeldada, et antud juhul on
  2. aasta looduskaitseprogrammi projekti nr 35 „Lagealade taastamine ja hooldamine Põlva-Valga-Võru regioonis“ alusel saadud rahadega teostatud selles ettenähtud tööd ja osa töid toimus ka kaebaja kinnisasjal. KKA on 08.12.2011 kirjaga vastanud kaebaja selgitustaotlusele, kuid ei ole andnud välja haldusakti, millega oleks otsustatud toetuse määramise või rahastamise taotluse üle. KKA ei oleks saanud anda kaebajale tema pöördumise alusel kinnitust, et T. J oli taotlenud loodushoiutoetust või muuta tehtud tööde kvalifikatsiooni kaebaja soovitud viisil ja ühtlasi muuta deklaratsiooni andmeid. Kaebaja pidi juba sõlmitud töövõtulepingu p 4.2 Ji olema teadlik, millise projekti raames on temalt tööd tellitud ja kuidas tellija selle eest tasub. Seega oli tal endal ka võimalus lepingut muuta või keelduda selle sõlmimisest. Projekti rahastamist oli antud juhul taotlenud Riiklik Looduskaitsekeskus (Keskkonnaameti õiguseellane), kes oli esitanud rahastamise taotluse SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). Kaebaja selle haldusõigussuhte (looduskaitseprogrammist konkreetse projekti alusel toetuse taotlemine) pooleks (s.o toetuse saajaks) ei olnud. Seega ei ole KKA teinud kaebajale avalik-õigusliku toetuse maksmise otsust ega viinud tema suhtes läbi haldusmenetlust toetustaotluse lahendamiseks. Kaebaja ei olnud 14.08.2009 lepinguga võetud töökohustuse raames seotud toetuse saamisega. Kuna T. J ei olnud esitanud avaldust toetuse saamiseks, siis ei saanud KKA teha ka otsust toetuse maksmise kohta ja KKA 08.12.2011 vastus ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. Loodushoiueesmärkide saavutamiseks läbiviidavad menetlused on küll haldusmenetlused, kuid sellest ei muutu iga kinnisasja omanik haldusõigussuhte pooleks, isegi kui tehtud tööd hõlmasid ka tema kinnistut. Loodusobjekti kaitset organiseeritakse erinevalt. KKA on kõigile kaebaja pöördumistele vastanud ning need vastused ei ole käsitatavad haldusaktide andmisena 4

(9)3-12-53 või toimingute tegemisega seonduvalt loodushoiutoetuste või sihtfinantseeringute kasutamisega. Vastused ei ole loonud kaebajale õigusi ega kohustusi. KKA vastuste või tõlgenduste alusel ei saaks maksuhaldur muuta tekkinud maksukohustust. Kaebaja ei saavutaks KKA vastu kaebuses esitatud nõuete kaudu ühtegi tema soovitud eesmärki ning kaebus on asjaoludest tulenevalt ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda KKA tegevus kaebajale vastuse andmisel ega keeldumine maksudeklaratsiooni muutmisest. KKA ei ole jaganud konkreetse projekti raames toetusi ja kaebaja ei ole ka ise esitanud avaldust toetuse saamiseks. Seega ei muutuks kaebaja jaoks midagi, kui KKA tema pöördumisele veelkord vastaks. Isikule, kes ei ole pädev konkreetset toetust jaotama, ei saa panna kohustust maksudeklaratsiooni muutmiseks, seda enam, et deklaratsiooni andmed vastavad faktilisele olukorrale. KKA ei ole pädevaks isikuks, kes saaks KIK-lt saadud toetust ümber jagada või lubada selle kasutamist muul viisil, kui see on seadusega ette nähtud ega teha otsust toetuse andmiseks. Kuigi väljamakse konkreetse töö tegelikule teostajale (sh kaebajale, kellelt KKA töö tellis) võis teha ka KIK, olnuks sellele vaatamata tegemist väljamaksega toetuse saajale (KKA-le). Kaebajaga sõlmitud töövõtuleping jõustus sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel (vt lepingu p 7.1) ja üheselt nähtub, et kasutusel olid sihtfinantseerimise lepingu alusel KKAle viimase taotluse alusel eraldatud rahalised vahendid. Isegi juhul, kui vastustaja parandaks maksudeklaratsiooni vormi (ehkki kohus ei saa vastustajat kohustada muutma andmeid tegelikkusele mittevastavateks), ei pädeks see maksuhalduri juures ega töötukassas. Pelgalt maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust veel lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Kohus nõustub, et kui isikul tekib maksudeklaratsiooni parandamise kohustus, siis tuleb seda teha, kuid maksudeklaratsiooni parandamine ei ole samuti haldusakti andmine (vt Riigikohtu 05.03.2009 otsus nr 3-3-1-91-08). Maksukohustuse osas saab T. J esitada ise oma seisukohad maksuhaldurile või vaidlustada töötukassa otsused, kui ta leiab, et temale on maks määratud valesti või saabusid muud õiguslikud tagajärjed nt töötukassas. Kaebaja esitatud tühistamisnõue ei puuduta ühtegi haldusakti ning KKA 08.12.2011 vastuskiri või deklaratsiooni parandamata jätmine ei ole saanud kaebajale põhjustada ka õiguslikke tagajärgi maksuhalduri või töötukassa ees. Kaebuses toodud asjaoludel ei saaks KKA-lt nõuda deklaratsiooni muutmist ja see ei tooks kaebaja jaoks kaasa ka tema soovitud õiguslikke tagajärgi.

§ 121

lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Antud juhul tuleb kaebus ilmselge perspektiivituse tõttu tagastada, sest kaebuse abil ei ole sellega soovitud eesmärgi saavutamine võimalik. KKA 08.12.2011 vastus ei mõjuta kaebaja õigusi ega kohustusi ning kaebusest ei sõltu maksuhalduri kohustus lähtuda tegelikest asjaoludest ega ka töötukassa otsuse vaidlustamise võimalused. Kaebajal on võimalik oma seisukohad toetuste olemuse kohta esitada põhivaidluses, s.o maksuhalduri või töötukassa haldusakti või toimingu vaidlustamisel. Kuna kohus ei saa lahendada juba esmast nõuet (tühistamine), siis ei teki loogiliselt võimalust esitada selle pinnalt ka kohustamisnõuet. KKA tegevust ei ole võimalik vaidlustada ka nn populaarkaebuse vormis, et selgitada teiste isikute jaoks LKS § 18 tähendust. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega ei saa kuidagi kaitsta väidetavalt rikutud õigust. 5. T. J esitas halduskohtu määruse peale 07.05.2013 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 13.05.2013 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5

(9)3-12-53
  1. T J palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmiseks. Halduskohtu määruses lahendatakse sisuliselt küsimusi, millele peaks vastust otsima kohtuotsuses, mitte kaebuse tagastamise määruses. Kohus omistab suure tähtsuse asjaolule, kuidas vaidlusalusel juhul toimus tööde rahastamine (s.o tegemist oli sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud toetusega, mille KIK eraldas KKA õiguseellasele). Asjaolu, kuidas KKA hangib rahalisi vahendeid avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks, ei ole oluline, vaid määrav on see, et KKA (või tema õiguseellane) teostas avalikõiguslikke ülesandeid ning sõlmis olemuselt avalik-õigusliku suhte raames kaebajaga lepingu. Loodushoiu eesmärkide saavutamisele suunatud tegevus riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse poolt on üldjuhul avalik-õiguslik tegevus ning läbiviidavad menetlused on haldusmenetlused. Hoolimata asjaolust, et sõlmitav leping on eraõiguslik, ei muuda see LKS §-s 18 sätestatud loodushoiutoetust eraõiguslikuks teenustasuks, vaid tegemist on endiselt avalik-õigusliku toetusega. Loodushoiutoetuse maksmise kaudsem alus on LKS § 17 lg 1, mis kehtib mitte üksnes poollooduslike koosluste suhtes, vaid laiemalt ja sellele on taandatav ka käesolev vaidlus. Vastupidisel juhul puuduks KKA tegevusel seaduslik alus. LKS § 17 sisustamisel tuleb lähtuda LKS §-dest 12 ja 25 ehk kaitse-eeskirjast ja kaitsekorralduskavast. Kui olemuslikult sama asja eest sama seaduse samade üldeesmärkide täitmiseks makstakse toetust, siis on igal võrreldaval juhul tegemist toetusega ning selle toetuse maksmise allikad ei ole olulised (ei muuda tegevuse iseloomu). Kaebuse põhiline väide ongi, et töövõtulepinguna vormistatud õigussuhe oli olemuselt avalik-õiguslik (toetuse maksmine). T. Ji 07.11.2011 taotluse alusel algas haldusmenetlus, mille tulemusena anti haldusakt (KKA 08.12.2011 vastus) ning kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ei ole tegemist haldusaktiga. Kohus võinuks võtta kaebuse menetlusse ja uurida ka vastustaja seisukohti, sest pole välistatud, et KKA näeb, et konkreetsel juhul on riigi raha raisatud maksude maksmiseks, mida ei oleks pidanud maksma. Kaebuses ja selle täiendustes on piisavalt selgitatud kaebaja õiguste rikkumist, kaebuse eesmärke ja nende saavutamise viise.
  2. Keskkonnaamet vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu määruse muutmata. KKA 08.12.2011 vastus T. Ji märgukirjale ei ole haldusakt, sest sellel puudub igasugune regulatiivsus. Samuti ei saa 14.08.2009 töövõtulepingu alusel kaebajale makstud tasu kuidagi samastada LKS §-s 18 sätestatud loodushoiutoetusega. Usutav ei ole kaebaja väide, et ta sõlmis töövõtulepingu teadmisega, et selle alusel makstakse talle loodushoiutoetust, sest olles varem toetust saanud, pidi ta mõistma ka vastava menetluskorra ja vormide lahknevust. Kaebaja on sisuliselt soovinud vaidlustada temale ebasoodsaid jõustunud haldusakte, s.o töötukassa otsuseid, millega lõpetati T. Ji töötuna arvelolek ja temale töötuskindlustushüvitise maksmine ning nõuti tagasi alusetult makstud summad. Kaebaja eesmärgi saavutamiseks KKA-le toimingu sooritamiseks kohustamise nõude esitamine ei ole asjakohane. Kaebajal ei saa olla subjektiivset õigust nõuda, et KKA muudaks tema kasuks ilma õigusliku aluseta töövõtulepingu sisu ja eesmärki. Kuna KKA toiming ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, ei saa isikul olla ka halduskohtusse pöördumise õigust. Kaebust ei saa halduskohtule esitada avalikes huvides (s.o LKS sätete tõlgendamiseks). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Käesolevas asjas on sisuline vaidlus selles, kas KKA jättis 08.12.2011 vastusega nr 315/11/33386-2 õiguspäraselt rahuldamata T. Ji 07.11.2011 taotluse muuta KKA ja T. Ji vahel 6
(9)3-12-53 14.08.2009 sõlmitud töövõtulepingu nr PVV 17-7.4/214 alusel välja makstud tasu kajastava maksudeklaratsiooni vormi TSD lisas 1 tulu liigi koodi (kood 15 muuta koodiks 06) nimetatud tasu osas. T. J on halduskohtule 06.01.2012 esitatud kaebuses palunud KKA 08.12.2011 keeldumine tühistada ja kohustada KKA-d muutma kõnealust (eeldatavasti 2009. a novembrikuu kohta esitatud) maksudeklaratsiooni vastavalt T. Ji taotlusele. Seega on halduskohtule esitatud nii tühistamis- kui ka kohustamisnõue. Halduskohus on T. Ji kaebuse tagastanud

§ 121

lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult, viidates kaebajal ilmselgelt kaebeõiguse puudumisele. Halduskohus rõhutas lisaks, et kaebuse abil ei ole sellega soovitud eesmärgi saavutamine võimalik, kuid pole määruses

§ 121lg 2 p-le 2 siiski tuginenud.

Halduskohus leidis, et KKA 08.12.2011 vastus ei mõjuta kaebaja õigusi ega kohustusi, kuna maksuhalduril ja töötukassal on igal juhul kohustus lähtuda tegelikest asjaoludest ning T. J saab oma seisukohad toetuse olemuse kohta esitada vastavates menetlustes.

  1. TuMS § 40 lg 1 kohaselt on tulumaksu kinnipidaja muu hulgas riigiasutus, kes teeb füüsilisele isikule tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid. TuMS § 40 lg-test 4 ja 5 tulenevalt on tulumaksu kinnipidaja kohustatud esitama kinnipeetud tulumaksu kohta hiljemalt väljamakse tegemise kuule Järgneva kuu
  2. kuupäevaks Maksu- ja Tolliametile maksudeklaratsiooni. Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 1 p 4 ja lg 7 panevad samasuguse maksudeklaratsiooni esitamise kohustuse ka sotsiaalmaksu maksjale. SMS § 2 lg 1 p 6 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu muu hulgas füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt (v.a juhul, kui nimetatud tasu on füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustuluks), kuid sotsiaalmaksu objektiks ei ole samas näiteks TuMS § 19 lg-s 2 märgitud toetused. Töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 1 p 1 ja § 42 lg 1 p 3 Ji on tööandja kohustatud esitama kindlustatule makstud töötasult, palgalt ja muudelt tasudelt kinni peetud ja maksmisele kuuluvate töötuskindlustusmaksete kohta Maksu- ja Tolliametile vastava deklaratsiooni hiljemalt väljamakse tegemise kuule Jneva kuu
  3. kuupäevaks. Rahandusministri 29.11.2010 määruse nr 60 „Tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine“ § 1 p-ga 2 kehtestatud vormi TSD lisa 1 „Residendist füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed, kinnipeetud tulumaks, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse ning arvutatud sotsiaalmaks“ märkuste p 12 kohaselt tähistab kood 06 stipendiumi, toetust, kultuuri-, spordi- ja teaduspreemiat või hasartmänguvõitu (TuMS § 19 lg 2) ning kood 15 viitab reeglina töövõtu- või käsunduslepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstavale töö- või teenustasule (TuMS § 13 lg 11).
  4. Ringkonnakohus märgib esmalt, et olukorras, kus maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt (vt Riigikohtu 05.03.2009 otsus nr 3-3-1-91-08, p 12), ei ole haldusaktiks ka maksudeklaratsiooni parandamisest keeldumine (s.o KKA 08.12.2011 vastuskiri). Veelgi enam, maksudeklaratsiooni parandamist ei saa pidada ka toiminguks HMS § 106 lg 1 tähenduses (ega seega ka KKA 08.12.2011 vastust HMS § 43 lg 4 p 2 kohaseks põhjendatud otsuseks toimingut mitte sooritada, mis oleks olemuselt samuti toiming – nt Riigikohtu 26.03.2012 otsus nr 3-3-1-77-11, p 10), sest kuigi maksudeklaratsiooni esitamine või parandamine on iseenesest maksukohustuslasele pandud avalik-õiguslik kohustus, ei ole isegi valitsusasutus (nt KKA) kui maksudeklaratsiooni esitaja / parandaja maksuõigussuhtes sellele vaatamata haldusorganiks HMS § 8 lg 1 Ji, kuna maksudeklaratsiooni esitamise või parandamisega ei teostata avalikku võimu, vaid sellega esitatakse üksnes maksuhaldurile 7

(9)3-12-53 seadusest tulenev maksu arvutamise dokument (maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg 1). Toiming haldusmenetluses on aga üksnes haldusorgani tegevus, kelleks maksuõigussuhtes on maksuhaldur (MKS § 5), mitte maksukohustuslane (MKS § 6).

§ 6

lg 2 Ji loetakse halduskohtumenetluses toiminguks igasugust haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toimingut, samuti haldusorgani tegevusetust ja viivitust avalik-õiguslikus suhtes. Ka nimetatud sättest tulenevalt saab halduskohtus vaidlustatavaks toiminguks olla üksnes haldusorgani poolt ja haldusmenetluse raames tehtud menetlustoiming. Nagu märgitud, ei ole KKA-d võimalik 14.08.2009 töövõtulepingu alusel välja makstud tasu kohta maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1 esitamisel lugeda haldusorganiks, mistõttu ei ole maksudeklaratsiooni esitamine või parandamine eraldiseisvalt halduskohtus vaidlustatav, isegi kui selle kaudseks tagajärjeks võis olla T. Ji õiguste kahjustamine. 11. T. J on kaebuses alternatiivselt esitanud sisuliselt varasema (kuni 31.12.2011 kehtinud)

§ 6

lg 3 p-s 3 märgitud taotluse avalik-õigusliku suhte (s.o avalik-õigusliku toetuse maksmine) olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks. Kehtiva (ja ka T. Ji 06.01.2012 kaebuse esitamise ajal kehtinud)

§ 37

lg 2 p-s 6 on sarnases tuvastamiskaebuses võimalikult esitatava taotluse sisu mõnevõrra ümber formuleeritud ning formaalselt enam n-ö õigussuhte tuvastamise kaebust ei eksisteeri, vaid konkreetse haldusakti või toiminguga sidumata tuvastamiskaebusega (s.o juhul, kui kaebuses ei taotleta haldusakti tühisuse või haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamist) võib halduskohtult nõuda üksnes „muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist“. Sellele vastavad ka halduskohtule

§ 5

lg 1 p-s 6 antud volitused asja lahendamisel.

eelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 902 SE juures viidatud 755 SE) seletuskirjast nähtub siiski, et seadusandja eesmärgiks ei olnud vastava tuvastamisnõude sisu piiramine ning üheks tuvastatavaks asjaoluks võib olla ka õigussuhe (s.o selle olemasolu või puudumine). Ka kohtupraktikas on jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga õigussuhte iseloomule antud õiguslikku kvalifikatsiooni (s.o avalik-õiguslik või eraõiguslik suhe) käsitletud asjaolu tuvastamisena (vt Riigikohtu 02.11.2011 määrus nr 3-3-1-47-11, p 9) ning samuti on mööndud isikul põhjendatud huvi olemasolu selleks, et saada kohtulik hinnang selle kohta, kas halduse tegevusest tekivad talle olemuselt avalik-õiguslikud õigused ja kohustused (vt Riigikohtu 26.01.2011 otsus nr 3-3-1-70-10, p 25). Seega on T. Ji kaebuses esitatud alternatiivne nõue iseenesest lubatav.

§ 46

lg 5 teisest lausest tulenevalt võib vastava muu tuvastamiskaebuse seejuures esitada tähtajatult. 12. Erinevalt varem kehtinud

§ 7

lg 1 teisest lausest, mille kohaselt piisas muu hulgas avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks tuvastamisnõudega halduskohtusse pöördumiseks kaebajal selleks põhjendatud huvi olemasolust (s.o kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsus, preventiivne või rehabiliteeriv eesmärk), on kehtiva

§ 45

lg 2 esimese lause Ji tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise täiendavaks eelduseks siiski ka tingimus, et kaebaja väidetavalt rikutud õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Käesolevas asjas ei ole soovitud esitada tuvastamiskaebust hilisema hüvitamiskaebuse ettevalmistamiseks, mistõttu

§ 45lg 2 teine ja kolmas lause ei ole asjassepuutuvad.

Ringkonnakohus on seisukohal, et T. Jil olid antud juhul olemas tõhusamad vahendid oma väidetavalt rikutud õiguse kaitseks, kuid ta ei ole neid mõjuva põhjuseta õigeaegselt kasutanud. Halduskohus viitas põhjendatult, et T. J oleks saanud vaidlustada Eesti Töötukassa 07.01.2010 otsuse nr TA10-0004388 (T. Ji töötuna arveloleku lõpetamine tagasiulatuvalt alates 14.09.2009), 14.01.2010 otsuse nr 110002373 (T. Jile töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamine) ja 17.02.2010 otsuse nr 6-7/2493 (töötukassa poolt makstud hüvitise ja tööturukoolituse eest tasutud summade T. Jilt tagasinõudmine), kuid ei ole seda teinud. 8

(9)3-12-53 T. J on seisukohal, et kaebuse rahuldamine võimaldaks tal nõuda töötukassalt haldusmenetluse uuendamist HMS § 44 lg 1 p-s 1 märgitud alusel ehk oleks ära langenud tema õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebusega halduskohtusse pöördumise iseseisvaks eesmärgiks ei saa olla kaebajale haldusmenetluse uuendamise taotlemiseks aluse tekitamine või tõendi loomine, millele tal oleks võimalik mõnes teises menetluses tugineda.
  1. Kaebaja selgitus, et ta ei vaidlustanud töötukassa haldusakte, kuna töötukassa eeldab TTTS § 6 lg 5 p 3 ja § 7 lg 1 p 3 kohaselt lepingute kehtivust ning nende sisu vastavust lepingu vormile, mistõttu ei olnud T. Jil formaalselt õiguslikku alust TTTS § 7 lg 1 p 3 alusel tehtavat otsust vaidlustada, ei anna esitatud tuvastamiskaebuse aktsepteerimiseks alust. TTTS § 6 lg 5 p 3 näeb ette, et isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta töötab muu hulgas töövõtulepingu alusel. TTTS § 7 lg 1 p 3 kohaselt teeb töötukassa otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta muu hulgas juhul, kui esineb TTTS § 6 lg 5 p-s 3 sätestatud asjaolu. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et töötukassa on viidatud sätetest tulenevalt seotud poolte poolt lepingule omistatud vormiga. Sellist piirangut seadusest ei tulene (TTTS § 1 lg 3 kohaselt laienevad töötukassale muu hulgas haldusmenetluse seaduse sätted ja seega ka HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõte). Ehkki TTTS § 6 lg 5 p 3 ja § 7 lg 1 p 3 ei anna töötukassale kaalutlusõigust isiku töötuna arveloleku lõpetamise otsustamisel olukorras, kus on tuvastatud tema töötamine töövõtulepingu alusel, peab töötukassa sellele vaatamata hindama temale esitatud andmeid ja kogutud tõendeid sisuliselt, tegemaks menetletavas asjas olulise tähendusega faktilised ja õiguslikud asjaolud kindlaks õigesti. Töötukassal on HMS § 40 lg-st 1 tulenev kohustus tagada menetlusosalisele enne vastava otsuse tegemist õigus olla ära kuulatud ning kui menetlusosaline juhib oma vastuväidetes tähelepanu, et asjassepuutuv leping ei ole sisuliselt TTTS § 6 lg 5 p-s 3 nimetatud leping, peab töötukassa seda küsimust analüüsima ja võib seejuures kalduda kõrvale ka poolte poolt lepingule omistatud õiguslikust kvalifikatsioonist. Sellise tuvastamisega ei sekku töötukassa pooltevahelisse õigussuhtesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2012 otsus nr 3-11-2941, p 16). Tuleb ka rõhutada, et TTTS § 6 lg 5 p 3 ja § 7 lg 1 p 3 seostavad isiku töötuna arvelevõtmise lõpetamist üksnes asjaoluga, kas isik töötab töölepingu alusel, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või on avalikus teenistuses. Seega ei oma töötukassa poolt vastava otsuse tegemisel tähtsust, millisel viisil on lepingu alusel tasu välja maksnud isik või asutus seda deklareerinud ja kas väljamaksetelt on tasutud sotsiaalkindlustusmakseid või mitte. Viimati nimetatu võib olla oluline vaid väljamakse tegija ja maksuhalduri vahelises õigussuhtes.
  2. Eelneva põhjal jääb T. Ji määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.04.2013 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.