← Eesti

3-11-2899/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene 18. oktoober 2013, Tartu 3-11-2899 Haldusasi Eduard Pavljutšenko kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 5. detsembri 2011. a otsuse nr 15.3-04/599 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2012. a otsus Eduard Pavljutšenko apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Eduard Pavljutšenko Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2012. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk kuni 18. novembrini 2013. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 5. detsembri 2011. a otsusega nr 15.3-04/599 tunnistati Eduard Pavljutšenko pikaajalise elaniku elamisluba nr EL91L004504 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks alates 5. detsembrist 2011. 2. E. Pavljutšenko esitas hiljem täiendatud kaebuse selle otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt sai kaebaja vaidlusalusest otsusest aru vaid nii palju, et ta jäeti alalisest elamisloast ilma põhjusel, et ta on korduvalt karistatud ja et ta on venelane. Kaebaja on Eestis sündinud. E. Pavljutšenko leiab, et demokraatlikus ühiskonnas kinnipeetavatele surve avaldamise hoovad peavad olema humaansemad kui need, mida rakendab PPA. Inimeselt ei saa võtta viimast lootuselõnga. PPA otsus rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 9, § 10, § 12, § 13, § 14 ja § 15. 3. Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1

  1. a)Halduskohtu hinnangul vastab vaidlusalune otsus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54, § 55 lg-s 1 ning § 56 lg-des 2 ja 3 kehtestatud nõuetele.
  2. b)PPA otsuses, millega tunnistati E. Pavljutšenko pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, on käsitatud kaebaja väiteid, mis puudutavad kaebaja perekonnaelu, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestis ja korduvat kriminaalkorras karistamist ning leitud, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa mõjutada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. PPA on leidnud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute kaitseks kaalub üles E. Pavljutšenko pikaajalised sidemed Eestiga. Seega on PPA rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kaalunud erinevaid seisukohti ja oma järeldused piisavalt selgelt vaidlusaluses haldusaktis ka väljendanud.
  3. c)Käesoleval juhul on tõendatud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuna kaebaja on korduvalt süüdi mõistetud varavastaste, isikuvastaste ja üldohtlike kuritegude toimepanemises. Kaebajale varasemalt mõistetud karistused ei ole täitnud oma eesmärki – hoiduda uute kuritegude toimepanemisest ning mingeid järeldusi E. Pavljutšenko nendest enda jaoks teinud ei ole. On võimalik, et E. Pavljutšenko jätkuvalt eirab reegleid ning ei ole usutav, et ta vabaduses hakkaks õiguskuulekalt elama.
  4. d)Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal liikmeriigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja, tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 9

(3)kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riigil on võimalus seda piirata. Direktiivi art 9
(7)on kehtestatud võimalused riiki jäämiseks ka pärast pikaajalise elaniku staatuse tühistamist ja kaitse väljasaatmise eest. Kaebaja suhtes ei ole veel tehtud lahkumisettekirjutust ega asutud seda sundkorras täitma. Kaebajal on olemas VMS § 43 lg-s 3 sätestatud alus riigis viibimiseks.
  1. e)Kaebaja on sündinud Eestis, tema perekonnaliikmed on samuti siin. Kuid PS §-s 26 sätestatud õigused ei ole absoluutsed. Käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kaebajal oleks oma ema või tütrega erakorraline sõltuvussuhe, mistõttu ei ole tegemist pereeluga EIK käsituse kohaselt (vt EIK 12. jaanuari 2010. a otsus kohtuasjas Khan v Ühendkuningriik, nr 47486/06, p 32; EIK 15. jaanuari 2007. a otsus kohtuasjas Sisojeva jt v Läti, nr 60654/00). ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. E. Pavljutšenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
  2. a)Kaebaja on sündinud Eestis ning peab seda riiki enda kodumaaks.
  3. b)Kaebajale mõisteti teistkordselt pikk karistus, kuna kaassüüdlased rõõnasid teda, et endi olukorda kergendada. PPA on tuginenud vaidlusalust otsust tehes ebaõigetele andmetele. Rikutud on demokraatia põhimõtet ja PS § 12. On ilmselge, et kaebaja jäeti elamisloast ilma rahvuse ja keele mittetundmise tõttu.
  4. c)Kaebaja hinnangul ei ole välismaalaste seadus põhiseadusega kooskõlas osas, mis võimaldab isiku elamisloast ilma jätta eelneva karistatuse tõttu, kuna üksi Eesti Vabariigi kodanik ei ole sel põhjusel kodakondsusest ilma jäänud.
  5. d)Kohtunik ei ole asja lahendades olnud erapooletu. Kohtuniku erapoolikus on ilmnenud ka teistes kohtumenetlustes, mis ei ole käesoleva asjaga seotud. 5. PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt:
  6. a)PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel lähtunud kehtivast seadusest. Hinnates kõiki asjaolusid, on kaalumise tulemusena leitud, et E. Pavljutšenko suhtes kuulub kohaldamisele VMS § 241 lg 1 p 2. PPA otsus on õiguspärane. 2
  7. b)Halduskohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on kaheksal korral süüdi mõistetud toimepandud kuritegude eest. Nende kuritegude hulgas on tapmisele kaasaaitamine, narkootikumide ning laskemoona ja lõhkeainetega seotud kuriteod. Selliseid tegusid toimepannud isikut tuleb käsitada ühiskonnale ohtlikuna sõltumata karistuse ärakandmisest. Arvestades kaebaja varasemat käitumist, ei ole usutav, et vanglast vabanedes jätkaks E. Pavljutšenko õiguskuulekat elu.
  8. c)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2004. a direktiivi 2004/38/EÜ art 27
(2)sätestab, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut või piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole kaebajast lähtuvaks ohuks peetud mitte kuritegude toimepanemist iseenesest, vaid nende retsidiivsust, hulka ja aja jooksul ohtlikumaks muutumist, kuritegude seotust suurte koguste lõhkeainete või relvade hankimise ja hoidmisega ning seda laadi kuritegude tõenäosust tulevikus korduda. Retsidiivset käitumist alustas kaebaja juba noorukina. Kaebajat on korduvalt ka väärteo korras karistatud. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel on arvestatud ka Viru Vangla arvamusega, mida kaebaja ei ole ümber lükanud. d) Otsust langetades on vastustaja teostanud kaalumisõigust ning pidanud kaalukamaks avalikku huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel on järgitud haldusmenetluse seaduses haldusaktile esitatud nõudeid. Otsus on põhjendatud ja kaalutletud. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et PPA on otsust langetades lähtunud valedest andmetest, mille all kaebaja peab eelkõige silmas seda, et kaebajale teistkordselt mõistetud pikaajalise karistuse tingisid kaassüüdlaste valeütlused. Tegemist on jõustunud kohtuotsustega, mis on täitmisele pööratud. Teistmise aluseid ei ole tuvastatud, ka kaebaja on piirdunud ainult tühipalja väitega esitamata kohtule enda väidet kinnitavaid tõendeid. Seetõttu ei ole alust jõuda seisukohale, et PPA oleks vaidlusalust otsust tehes tuginenud ebaõigetele andmetele.
  3. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sama sätte lg 3 järgi kaalutakse vastava otsuse langetamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee
  4. septembri
  5. a soovituse Rec
(2000)15 art 3 (
  1. a)iii) ja
  2. iv)järgi võib kauaaegse sisserändaja elamisloa kehtetuks tunnistada, kui isik on süüdi mõistetud raskete kuritegude sooritamises ja kui isik kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ art 9
(3)kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu. 3 EIK on
  1. oktoobri
  2. a otsuses Üner v Holland leidnud, et riigil on õigus, rahvusvahelise õiguse alusel ja vastavuses rahvusvaheliste lepingute järgsete kohustustega, reguleerida välismaalaste sisenemist oma territooriumile ja nende elamist seal.
  3. PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanud eelkõige kaebaja õigusrikkumiste laadi, korduvust ja raskust, leides, et toimepandud süüteod on aja jooksul muutunud ohtlikumaks ja intensiivsemaks (väljavõte E. Pavljutšenko karistusandmetest, tl 30–31). Otsuses on sedastatud, et on alust uskuda, et vabanedes ei suuda kaebaja jätkata õiguskuulekat elu. Ka vanglas veedetud aja jooksul on kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistatud (Viru Vangla
  4. juuni
  5. a kiri „Kinnipeetavate riskihindamise edastamine“, tl 49–50). See kõik viitab sellele, et isikul on raskusi õigusnormide järgmisega ning õiguskuuleka elu elamisega.
  6. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli kaebaja rahvus ja eesti keele mittevaldamine. Mainitud motiividele ei ole PPA vaidlusalust otsust tehes tuginenud. Tegemist on kaebaja tühipaljaste väidetega. Vaidlusaluses otsuses tugineb vastustaja kaebaja ohtlikkusele avalikule korrale ja riigi julgeolekule, seos kaebaja rahvuse ja emakeelega puudub.
  7. Kuigi kaebaja perekonnaliikmed viibivad Eestis, ei too see asjaolu kaasa kaebuse rahuldamist. EIK on leidnud, et kaebajad ei saa tugineda „perekonnaelu“ olemasolule, viidates täiskasvanutele, kes ei kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ei suudeta näidata, et nad on kaebaja perekonna abivajavad liikmed (vt EIK
  8. oktoobri
  9. a otsus kohtuasjas Slivenko v Läti, nr 48321/99, punkt 97, EIK 2003-X; EIK
  10. novembri
  11. a otsus vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Kwakye-Nti ja Dufie v Holland, nr 31519/96; EIK
  12. juuni
  13. a otsus vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Anam vs. Ühendkuningriik, nr 21783/08). Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kaebaja ema ja kaebaja juba täisealine tütar oleksid kaebaja perekonna abivajavad liikmed. Kaebaja on oma perekonnaliikmetega suhelnud – on olnud lühiajalisi kokkusaamisi ema, õe, elukaaslase ja tütrega (tl 40p–41). Samuti on kaebaja telefoni teel kontakti hoidnud elukaaslasega (tl 43p), kuid pärast
  14. aastat ei ole kaebaja ja tema elukaaslase vahel lühiajalisi kokkusaamisi enam toimunud. Kuigi kinnipeetav on vangistuse jooksul säilitanud oma perekonnaliikmetega kontakti, ei kaalu kaebaja perekonna- ja eraelu riive üles ohtu, mis temast avalikkusele ja riigi julgeolekule tuleneb. Toodud aspekte on vastustaja vaidlusaluses otsuses ka kaalunud.
  15. Iseenesest ei too pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaasa isiku riigist väljasaatmist ja tema suhtes täiendavate meetmete kohaldamist. Tulenevalt E. Pavljutšenko kinnipeetava staatusest kuulub tema suhtes kohaldamisele VMS § 43 lg 3, mis sätestab, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. PPA on ringkonnakohtule edastanud dokumendid, millest nähtub, et E. Pavljutšenko esitas PPA-le
  16. novembril 2012 taotluse nr 2023673001 tähtajalise elamisloa saamiseks VMS § 118 p 7 alusel. PPA
  17. jaanuari
  18. a otsusega nr 2023673001/TE anti E. Pavljutšenkole erandina tähtajaline elamisluba kaheks aastaks kehtivusajaga
  19. jaanuar 2013 kuni
  20. jaanuar
  21. Seega on kaebajal käesoleval hetkel riigis viibimiseks seaduslik alus olemas. Harju Maakohtu
  22. veebruari
  23. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-854 mõisteti kaebajale liitkaristusena üheksa aasta pikkune vangistus. Karistuse kandmise alguseks loeti
  24. märts
  25. Kaebaja esitas nimetatud otsusele küll apellatsioonkaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis
  26. juuni
  27. a otsusega E. Pavljutšenko apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. novembri
  29. a 4 otsusega nr 3-1-1-102-09 jäeti E. Pavljutšenkole mõistetud liitkaristus ja lõplik ärakandmisele kuuluv karistus muutmata. Kui eeldada, et kaebaja vabaneb pärast karituse ärakandmist
  30. aastal, on erandkorras antud tähtajaline elamisluba oma kehtivuse minetanud. Samas ei nähtu seadusest keeldu, miks kaebaja ei võiks pärast vabanemist esitada uut tähtajalise elamisloa taotlust. Ringkonnakohus on erandina antud tähtajalise elamisloa olemasolule vaatamata seisukohal, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane, tuginedes eelnevalt otsuses esitatud seisukohtadele. Ringkonnakohus märgib, et pikaajalise elaniku elamisloa andmise või selle kehtetuks tunnistamise eeldused ei ole üheselt kattuvad tähtajalise elamisloa andmise või selle kehtetuks tunnistamise eeldustega, mistõttu ei saa järeldada, et tähtajalise elamisloa olemasolu garanteerib automaatselt ka pikaajalise elaniku elamisloa andmise või juba antud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse revideerimise.
  31. Kaebaja on apellatsioonkaebuses kahelnud halduskohtu kohtuniku erapooletuses. Ringkonnakohus ei pea kaebaja väidet põhjendatuks. Kaebaja ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis viitaksid kohtuniku erapoolikusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  32. novembri
  33. a määruse nr 3-1-1-123-05 p-s 13 toonitanud, et kohtuniku taandamiseks ei piisa pelgast väitest tema erapoolikusele, taandamise alust tuleb ka põhjendada tuginedes objektiviseeritavatele asjaoludele. Ringkonnakohtule ei nähtu varasemat halduskohtumenetluse käiku vaadates, et kohtunik oleks otsust langetades olnud meelestatud kaebaja suhtes negatiivselt ja pidanud ainuvõimalikuks otsuse tegemist, millega kaebus jäetakse rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et isegi kui esinesid alused kohtuniku taandamiseks, oleks taandus tulnud esitada esimesel võimalusel pärast taandust tingivast asjaolust teadasaamist. Taanduse hilisem esitamine on lubatud ainult juhul, kui taanduse avaldajale on taandamise alus teatavaks saanud hiljem. Seega saab protsessiosaline end arvatavalt erapooliku kohtuniku eest kaitsta taanduse esitamisega. Taandus tuleb esitada esimesel võimalusel. Kui isik on jätnud taanduse õigeaegselt esitamata, ei saa tema hilisemad väited kohtuniku erapoolikuse kohta olla kohtulahendi tühistamise aluseks kõrgema astme kohtu poolt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  34. oktoobri
  35. a otsus nr 3-3-1-49-05, p 9).
  36. Vastuseks kaebajale märgib ringkonnakohus, et ei näe VMS § 241 lg 1 p-s 2 vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega. Riigil on endal õigus otsustada selle üle, keda ta soovib enda territooriumil elamas näha. Põhiseadusega tagatud põhiõigused ei ole alati absoluutsed, vaid seaduses sätestatud juhtudel on võimalik neid piirata. Näiteks PS § 26 võimaldab perekonnaellu sekkuda kaitsmaks avalikku korda ning teiste õigusi ja vabadusi. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist vajalikuks. Eelpool viidatud rahvusvahelistele õigusaktidele ja EIK praktikale tuginedes on riikidel otsustusõigus selle üle, mis tingimustel nad välismaalastel oma riigi territooriumil viibida lubavad. Välismaalaste seaduses sätestatud tingimusi Eestis viibimise aluste ja vastavate staatuste kehtetuks tunnistamise osas ei saa pidada ebaproportsionaalseteks. Vastav regulatsioon aitab tagada turvalisust riigis ja seda, et ei rikutaks teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi.
  37. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. Madis Ernits Agu Timmi Einar Vene 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.