← Eesti

3-13-481/69

Obsah (12)§ 252§ 124§ 151§ 121§ 46§ 260§ 262§ 47§ 152§ 37§ 45§ 249

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-481 Haldusasi Edelaraudt

§ 252lg 7).

Muus osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (

§ 124lg 4, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Eesti Vabariik ja Edelaraudtee AS sõlmisid 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu reisijateveo teenuse tellimiseks, finantseerimiseks ja osutamiseks raudteeinfrastruktuuril perioodil 2010-
  3. MKM esitas 13.11.2012 kaebajale e-kirjaga võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 tuginedes teate nr 7-8/09-01161/007 lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 01.01.
  4. Ülesütlemisteates selgitati, et 18.06.2009 kuulutas Elektriraudtee AS riigihangete seaduse mõistes iseseisva hankijana välja rahvusvahelise riigihanke „Elektri- ja diiselrongide ost“, mille tingimuste kohaselt oli esimeses etapis hangitavate diiselrongide (10 diiselrongi) hanke viimane tähtaeg 58 kalendrikuud pärast lepingu sõlmimist, st hanke võitja peab viimase diiselrongi üle andma hiljemalt
  5. jaanuariks
  6. Mainitud tähtaja määramise eelduseks oli ka potentsiaalsetelt pakkujatelt saadud eelinfo uute diiselrongide tarnevõimaluste osas. Samas selgusid rongide täpsemad tarneajad siiski alles hankemenetluse tulemusena – parima pakkumise teinud osaleja pakkus diiselveeremi tarnetingimusi ajalise varuga. Tootja (Stadler Bussnang AG) on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama vajaliku koguse uute diiselrongidega, et võtta Edelaraudtee AS tänane lepingu alusel teenindatav maht
  7. jaanuarist 2014 üle.
  8. Edelaraudtee AS teatas 12.12.2012 kirjaga nr U-10/344-3, et nende arvates ei ole ülesütlemisteade kehtiv ning ei oma õiguslikke tagajärgi, mistõttu Edelaraudtee AS jätkab lepingu täitmist. MKM 31.01.2013 vastuses nr 7-8/09-01161/010 selgitati ülesütlemisteate kehtivust ning Edelaraudtee AS kohustust seda järgida.
  9. Edelaraudtee AS esitas 04.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse ülesütlemisteate ja vastuse tühistamiseks ning juhul kui kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, siis kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja selgitas, et kuigi tema hinnangul on tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, on vastustaja 31.01.2013 vastuses väitnud, et tegemist on halduslepinguga. Kuna esineb kahtlus, kas tegemist on avalik-õigusliku suhtega, peab kaebaja vajalikuks oma õiguste kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamist. Vastustaja poolt vastuse esitamisega sai kaebaja teada oma õiguste rikkumisest, kordagi varem ei olnud vastustaja kaebaja suhtes käitunud haldusõiguslikult. Seega on kaebus esitatud tähtaegselt või tuleks vastavaid asjaolusid käsitleda ennistamise alusena. ülesütlemisteade ja vastus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õigusvastased vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le
  10. Järgitud ei ole menetlus- ega vorminõudeid ning puudub ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht vastavalt HMS § 102 lg-le 2 või muu mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks vastavalt VÕS § 196 lg-le
  11. Leping ise ei sisalda eraldiseisvat ülesütlemise alust. Lepingu lõpetamisel esinevad diskretsioonivead ning rikutud on õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige õiguskindluse printsiipi ja õiguspärase ootuse põhimõtet.
  12. Edelaraudtee AS esitas 09.05.2013 halduskohtule kaebuse täienduse, milles selgitas, et seoses kaebaja lepinguliste esindajate vahetumisega täpsustab kaebaja enda positsiooni ning muudab vastavalt kaebuse eesmärgile ka kaebuse eset. Kaebaja leiab, et ülesütlemisteade (ega ka 31.01.2013 vastus) ei ole haldusakt, vaid tsiviilõigusnormide alusel hindamisele kuuluv tahteavaldus, mille õiguslike tagajärgede kõrvaldamiseks ei ole vajalik tühistamiskaebuse esitamine. Kohus saab ülesütlemisteate õiguslike tagajärgede olemasolule (või puudumisele) 2

(13)3-13-481 anda hinnangu kohustamisnõude lahendamise raames. Eeltoodud põhjusel puudub aktuaalsus ka küsimusel, kas tühistamiskaebus on esitatud tähtaegselt või mitte, samuti tähtaja ennistamise taotlusel. Kuna kaebuse eesmärgiks on saavutada poolte vahel 04.06.2009 sõlmitud lepingu täitmine vastustaja poolt kuni
  1. a lõpuni, muudab kaebaja kaebuse eset nii, et kaebaja põhinõudeks on lepingu täitmiseks kohustamise nõue. Keelamisnõude esitab kaebaja täiendava nõudena, kuna on piisav alus eeldada, et vastustaja sõlmib avaliku teenindamise otselepingu Elektriraudtee AS-ga, millega annab juba
  2. a osas vaidlusaluse teenuse osutamise õiguse ilma konkurssi korraldamata üle riigile kuuluvale äriühingule, mis välistab kaebaja poolt vaidlusaluste liinide opereerimise. Kaebaja esitab ülesütlemisteate ja vastuse õigusvastasuse tuvastamisnõude juhuks, kui kohus ei nõustu sellega, et ülesütlemisteate näol on tegemist tsiviilõigusliku tahteavaldusega ja leiab, et ülesütlemisteade on toiming. Tuvastamisnõudele alternatiivsena esitab kaebaja tühistamisnõude vaid juhuks, kui kohus vaatamata ülaltoodule leiab, et ülesütlemisteade (ja/või vastus) on haldusakt. Sellisel juhul leiab kaebaja, et kaebus on esitatud tähtaegselt, kuna läbitud on vaidemenetlus (vastus on käsitletav vaideotsusena). Alternatiivselt märgib kaebaja, et kui kohus vaatamata ülaltoodule leiab, et ülesütlemisteade (ja/või vastus) on haldusakt ja vajalik on tühistamiskaebuse esitamine ning ei nõustu kaebaja väidetega vaidemenetluse läbimise osas, tuleb kaebetähtaeg ennistada. Ennistamise aluseks on kokkuvõtvalt järgmised asjaolud: 04.06.2009 lepingust ei tulene üheselt, kas tegemist on halduslepinguga või tsiviilõigusliku lepinguga (seega ei olnud selge, et vaidlus allub halduskohtule), samuti see, et HMS § 102 lg 1 näeb ette halduslepingu lõpetamise tsiviilseadustes sätestatud korras, mis viitab sellele, et ülesütlemise näol on tegemist tsiviilõigusliku tahteavaldusega (mida valitseva kohtupraktika kohaselt ei pea iseseisva nõudena vaidlustama); ülesütlemisteates puudusid viited haldusmenetluse läbiviimisele ja ülesütlemisteade ei olnud vormistatud MKM haldusaktidele sätestatud vorminõuete kohaselt; ülesütlemisteates puudusid vaidlustamisviited ning ülesütlemisteade oli tingimuslik, kuna selle punktis 5 pidas vastustaja võimalikuks lepingut lõpetada kahepoolselt, mistõttu jäi kaebajale arusaam, et vastustaja ei olegi kujundusõigust lõplikult teostanud; vastustaja asus halduslepingulisele suhtele tuginema alles 31.01.2013 vastuses, seega on vastustaja tegutsenud kaebajat eksitades, mistõttu ei saa olla kaebajale raskelt ette heidetav, et viimane oli eksituses ülesütlemisteate õigusliku tähenduse osas ning ei esitanud tühistamiskaebust üldise tähtaja jooksul.
  3. Kaebaja sisulised vastuväited ülesütlemisteatele, mis kinnitavad, et puudub mõjuv põhjus lepingu lõpetamiseks, on kokkuvõtvalt järgmised. (i) Veeremi vanus ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks, kuna veeremi koosseis ja vanus olid
  4. a lepingut sõlmides riigile teada ning veerem vastab reisijaveoteenuse osutamiseks vastavatele nõuetele. (ii) Uute diiselrongide varajasema kasutuselevõtu võimalus ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks, see on riigi mõjusfääris olev küsimus, mitte ettenähtamatu asjaolu. (iii) Leping ei takista rongide varasemat kasutuselevõttu - kaebaja on valmis uute rongidega teenuse osutamiseks. Siiski, uute rongide varasema kasutuselevõtmise vajadusega ei saa põhjendada lepingu lõpetamist, arvestades sellega kaasnevaid majanduslikke tagajärgi kaebaja jaoks. (iv) Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel tehtud otsus (millest teavitati 14.06.2012 pressikonverentsil) anda uued rongid opereerida AS-le Elektriraudtee ei ole õigusakt, mis tooks kaasa õiguslikke tagajärgi, seega ei saa sellele ka ülesütlemisel tugineda. Ilma konkurssi korraldamata uute rongide AS-le Elektriraudtee opereerida andmine vaidlusalustel liinidel on vastuolus nii raudteeseaduse (RS), ühistranspordiseaduse (ÜTS), kui ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrusega nr 1370/2007 (Määrus nr 1370/2007). (v) Puuduvad HMS § 102 lg-s 2 nimetatud ülekaalukad avalikud huvid, rääkimata selliste huvide raske kahjustamise ohust. Kaebaja rõhutab, et sellist iseseisvat avalikku huvi, et reisijad saaksid just juba
  5. aastast (mitte aasta hiljem) sõita vanade diiselrongide asemel uutega, ei eksisteeri.
  6. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et ülesütlemisteade on tingimuslik, vasturääkiv ja ebaselge. Sellisele tahteavaldusele ei ole võimalik omistada kujundusõiguse ühepoolselt õigustmuutvat 3
(13)3-13-481 jõudu. Seega on tegemist õiguslikke tagajärgi mitteomava ülesütlemisega. Kui käsitleda ülesütlemisteadet haldusaktina, on eeltoodud põhistustel tegemist tühise haldusaktiga. 8. Edelaraudtee AS esitas 09.05.2013 halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes (
  1. i)kohustada vastustajat lepingut täitma, sh kokku leppima 2014. a osas kaebajale makstava toetuse suurus ja täpne veomaht ning tagama läbi oma alluvate struktuuride juurdepääs lepingu täitmiseks vajalikule raudteeinfrastruktuurile ja tagama avaliku teenuse osutamiseks vajaliku läbilaskevõime eraldamine; (
  2. ii)juhul, kui pooled ei ole hiljemalt 30.09.2013 saavutanud 2014. a osas kokkulepet, siis kohustada vastustajat võimaldama kaebajal kuni 2014. a lõpuni avaliku reisijateveo teenuse osutamine senises mahus ning kohustada vastustajat 2014. a lepinguperioodil maksma kaebajale avaliku liiniveo toetust senises suuruses; (iii) keelata vastustajal 2014. a osas avaliku reisijateveo teenindamise otselepingu sõlmimine AS-ga Elektriraudtee või muu kolmanda isikuga; (
  3. iv)juhuks, kui kohus käsitleb ülesütlemisteadet ja/või 31.01.2013 vastust haldusaktina, peatada nende kehtivus kuni käesoleva kohtumenetluse lõpuni. 9. Tallinna Halduskohtu 14.05.2013 määrusega võeti muudetud kaebus menetlusse (algne kaebus oli menetlusse võetud 25.04.2013 määrusega) ning kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, keelates kuni 13.06.2013 MKM-l kolmandate isikutega raudtee reisijateveo avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise. Kohus leidis, et kõnealuses menetlusjärgus ei saa asuda seisukohale, et kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. 10. MKM leiab 03.06.2013 vastuses, et ülesütlemisteade vastab kõigile HMS § 51 lõike 1 tunnustele, seega on tegemist haldusaktiga. Vastus aga ei ole haldusakt ega ka vaideotsus, vaid toiming, so märgukirjale vastamine märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse mõistes, mis ei ole suunatud õiguslike tagajärgede tekitamisele. MKM leiab, et nii tühistamiskaebus kui kohustamiskaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ning puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. Keelamiskaebuse võib esitada tähtajatult, kuid kui tühistamis- ja kohustamiskaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ja puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, on keelamiskaebus käesolevas kohtuasjas ainetu. 11. MKM leiab, et vale on kaebaja väide, nagu oleks MKM esmakordselt asunud seisukohale, et leping on haldusleping alles kaebajale 31.01.2013 saadetud vastuses. MKM on korduvalt kaebajale selgitanud, et avaliku teenindamise lepingu näol on tegemist halduslepinguga, ning selgitas seda ka vahetult enne 04.06.2009 lepingu sõlmimist (esitatud kirjavahetus). Oleks ka eluliselt äärmiselt väheusutav, et igapäevases majandustegevuses ulatuslikult professionaalset õigusabi kasutav kaebaja ei ole kursis üldteada ja üldtunnustatud seisukohtadega, milliste tunnuste alusel loetakse lepingud halduslepingute hulka kuuluvaks. Asjaolu, et kaebaja mõistis lepingut halduslepinguna, nähtub ka tema 12.12.2012 kirjast vastusena ülesütlemisteatele. Kaebaja väide, nagu oleks MKM vastuses muutnud lepingu erakorralise ülesütlemise alust, on valeväide - midagi taolist vastus ei sisalda. 12. Mis puudutab ÜTS ja Määruse nr 1370/2007 kaebajapoolset tõlgendust, siis selgitab MKM, et määruse art 5 lg 6 kohaselt võivad pädevad asutused raudteetranspordis otsustada sõlmida avaliku teenindamise otselepinguid juhul, kui siseriiklik õigus seda ei keela, ning kuna antud juhul siseriiklik õigus seda ei keela, siis kujutab art 5 lg 6 raudteetranspordi osas erisust ÜTS § 10 lõike 1 suhtes (mille kohaselt vedaja valitakse välja avaliku konkursi alusel). Eesti Vabariigi ja AS Elektriraudtee vahel 18.06.2009 sõlmitud kokkulepe reisirongide soetamise ja finantseerimise kohta, mis sätestas muuhulgas rongide reisile andmise ettevõtjale, kellega MKM sõlmib avaliku teenindamise lepingu, ei reguleeri kolmandate isikute õigusi ning ei räägi avaliku konkursi korraldamisest. 4
(13)3-13-481
  1. MKM kinnitab, et ei ole ülesütlemisteates, vastuses ega muul moel deklareerinud lepingu erakorralise ülesütlemise alusena ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise ohtu HMS § 102 lõike 2 tähenduses – leping on erakorraliselt üles öeldud VÕS § 196 lõike 1 alusel ehk mõjuval põhjusel, mille esinemist on käsitletud ülesütlemisteates. Ülesütlemisteate p-s 2.1 selgitatakse, et kaebaja poolt lepingu täitmiseks kasutatav veerem on suures osas amortiseerunud, p-s 2.2 kirjeldatakse hanke läbiviimist ning seda, kuidas osutus võimalikuks juba
  2. jaanuarist 2014 uued diiselrongid kasutusele võtta, p 2.3 selgitab kaalutlusi, miks
  3. aastal sõlmiti leping viieks aastaks, mitte neljaks aastaks (so kuni
  4. jaanuarini 2014), p 2.4 selgitab uue veeremi eeliseid vana veeremi ees, millest eriti oluline on, et rongi sisenemine ja väljumine toimub ooteplatvormidega samalt tasapinnalt, mis suurendab oluliselt piiratud liikumisvõimalustega isikute juurdepääsu rongitranspordile. Ülesütlemisteate p-s 2.5 selgitab MKM, et uue veeremi kasutamisel vähenevad olulisel määral opereerimiskulud, kuna tegemist on uue ja säästliku tehnoloogiaga, ning punktis 2.6 kaalub MKM avalikku huvi kasutada võimalikult kvaliteetset veoteenust ja teiselt poolt ettevõtja huvi jätkata veoteenuse pakkumist vana veeremiga ning leiab, et avalik huvi kaalub selgelt üles ettevõtja huvi, sealjuures nähes kaebajale ette otsese kahju hüvitamise. Ülesütlemisteate p-s 2.7 selgitatakse, et Elektriraudtee AS kõrval samaaegselt lepingu alusel vanade diiselrongidega reisijateveo teostamine tooks kaasa topeltkoormuse riigieelarvele, rongiliikluse mahu, mis selgelt ületab nõudlust, ning vajaduse üleval hoida veel ühe aasta suure remondi-, hooldus- ja kütusekuluga veeremit, mis ei ole aktsepteeritav ei maksumaksjate ega rongireisijate jaoks. Ülesütlemisteate p-s 2.7 tehakse viide ka ÜTS § 3 lõikele 2, mis võtab kokku avaliku huvi kriteeriumid ja sätestab ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärgi. Ülesütlemisteate p-s 2.8 esitatakse põhjendused, miks riik otsustas anda kogu uue veeremi aastateks 2015 kuni 2017 100%-liselt riigile kuuluva Elektriraudtee AS kasutusse otselepinguga avalikku konkurssi korraldamata. MKM selgitab, et algne plaan nägi küll ette riigihanke korraldamise, kuid hankedokumentide koostamisel tõdesid ka konsultandid, et korrektse riigihanke läbiviimiseks valitseb hetkel liiga suur määramatus, mistõttu poleks tagatud riigihankega taotletav efektiivsus ja pakkujate võrdne kohtlemine. MKM märgib lisaks, et riigil ei ole lepingu osas avalikest huvidest eraldiseisvaid huvisid – need kattuvad täielikult avalike huvidega. Seetõttu ei ole ülesütlemisteates neid ka kaalutud.
  5. MKM selgitab, et halduslepingu pooled ei ole ühesugusel ja võrreldaval positsioonil. Halduslepingu puhul ei kao haldusorgani võimupositsioon – piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks sõlmitud haldusleping sõlmitakse avalikes huvides ning seetõttu on haldusorganil ka suuremad volitused haldusõigusliku lepingusuhte kujundamisel. Seda, et avaliku teenindamise leping kui haldusleping ei ole poolte võrdsust taotlev leping, selgitas MKM kaebajale juba enne 04.06.2009 lepingu sõlmimist. Samuti märgib MKM, et kuigi haldusleping on HMS § 102 lõike 1 kohaselt erakorraliselt üles öeldud VÕS § 196 lõike 1 alusel, ei muuda see tõsiasja, et leping on sõlmitud avalikes huvides, s.o piiritlemata arvu avalikku ühistransporditeenust kasutavate reisijate huvides. Seega ei tulnud lepingu ülesütlemisel kaaluda mitte riigi huve, vaid just nimelt avalikke huve. Samuti on õiguspärase ootuse põhimõtte kontekstis oluline, et MKM teatas lepingu erakorralisest ülesütlemisest kaebajale ette piisava ajavaruga, et kaebaja saaks asuda oma majandustegevust ümber korraldama. Samas on oluline rõhutada, et
  6. jaanuaril 2015 oleks leping lõppenud niikuinii ning kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et riik tellib temalt avalikku reisijateveoteenust ka pärast
  7. jaanuari
  9. MKM hinnangul on kaebus perspektiivitu, mistõttu palub MKM esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. Samuti taotleb MKM, et kuni 13.06.2013 rakendatud esialgse õiguskaitse meedet kohus edasi ei rakendaks. Eelkõige põhjusel, et kaebus on esitatud kaebe- 5
(13)3-13-481 tähtaega rikkudes ning ühtlasi puudub kohtul MKM hinnangul pädevus hinnata ühistransporditeenuse nõudlust ja sellele vastavat toetuse suurust.
  1. Edelaraudtee AS esitas 12.06.2013 seisukoha vastustaja 03.06.2013 vastuse osas ning MKM esitas 14.06.2013 omapoolse seisukoha kaebaja seisukoha osas, milles pooled täiendavalt selgitasid oma eeltoodud seisukohti.
  2. Tallinna Halduskohtu 14.06.2013 määrusega pikendati 14.05.2013 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu rakendamist kuni 25.06.
  3. Kohus leidis, et kujunenud olukorras peab kohus põhjendatuks esialgse õiguskaitse kohaldamist seni rakendatud mahus ja 14.05.2013 toodud põhjendustel täiendavalt kuni 25.06.2013, mille vältel on kohtul võimalik menetlusosaliste seisukohtade põhjalikum analüüs ja ülalnimetatud küsimuste lahendamine. Lisaks kaasas kohus kolmanda isikuna AS Elektriraudtee ja asjas arvamuse andmiseks Tehnilise Järelevalve Ameti.
  4. AS Elektriraudtee 20.06.2013 seisukohas leitakse, et kõikide kaebaja esitatud nõuete rahuldamise perspektiiv on väike või ei ole taotletavat eesmärki kohtumenetluses üldse võimalik saavutada. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja taotluste osas esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist ümber vaadata. Kohtu poolt rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu osas ei ole põhjendatud esialgse õiguskaitse pikendamine pärast 25.06.
  6. Tehnilise Järelevalve Ameti 20.06.2013 arvamuses leitakse, et antud juhul esineb kaalukas avalik huvi uute rongide võimalikult kiireks kasutusele võtmiseks.
  7. Tallinna Halduskohtu 26.06.2013 määruse resolutsiooni p-ga 1 jättis halduskohus tühistamiskaebuse

§ 151

lg 2 p 1 alusel (koosmõjus

§ 121lg 2 p-ga 2) läbi vaatamata.

Kohus nõustus kaebajaga, et ülesütlemisteade ei ole haldusakt, vaid tsiviilõigusnormidest lähtuvalt tehtud tahteavaldus, mille õiguslike tagajärgede kõrvaldamiseks ei ole vajalik tühistamiskaebuse esitamine. Ülesütlemisteate kehtivust või õiguslike tagajärgede puudumist saab kohus hinnata kohustamisnõude lahendamise raames. Resolutsiooni p-ga 2 jättis kohus kohustamiskaebuse kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas menetluse kohustamisnõudes. Kohus leidis, et kaebus on esitatud kohustamiskaebusele ettenähtud kaebetähtaega oluliselt ületades. Kaebaja 12.12.2012 MKM-le esitatud vastusel ei ole vaide tunnuseid. Kaebusest ja esialgse õiguskaitse taotlusest nähtuvalt on kaebaja ülesütlemisteate tagajärgedest aru saanud. 2012. a suvel toimunud kirjavahetusest MKM-ga pidi kaebajale olema arusaadav ülesütlemisteate tähendus ja mõju tema õigustele ning kohustustele. Kaebaja väited tema eksitamisest lepingu tsiviilõiguslikuks või haldusõiguslikuks lugemisega ei ole käsitletavad mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks, kuna esitatud dokumentaalsetest tõenditest on üheselt nähtav, et MKM selgitas kaebajale juba enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist, et tegemist on halduslepinguga. Ka märgukirjaga MKM poole pöördumist ja sellele vastuse saamist ei ole alust hinnata mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamiseks. Samuti ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks kaebaja väide negatiivsete tagajärgede tekitamisest. Kaebetähtaja ennistamata jätmisel ei jää kaebaja õigused täielikult kaitseta. Kui kaebaja õigusi on rikutud, ei ole välistatud kahjunõude esitamine. Resolutsiooni p-ga 3 jättis kohus keelamiskaebuse

§ 151lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Kohus leidis, et kuna kaebaja on kohustamiskaebuse esitanud tähtaja rikkumisega ja kaebetähtaja ennistamiseks alus puudub, tuleb keelamiskaebus jätta läbi vaatamata. Resolutsiooni p-ga 4 andis kohus kaebajale võimaluse esitada tuvastamisnõude osas täpsustused 20 päeva jooksul määruse resolutsiooni p-de 1-3 jõustumisest arvates. Kohus leidis, et seoses kohustamiskaebuse osas menetluse lõpetamisega tuleb kaebajale anda võimalus kohustamiskaebuses sisalduva tuvastamiskaebuse kohta oma taotluse selgeks väljendamiseks või esitatud tuvastamisnõude täpsustamiseks. Kohus märkis, 6

(13)3-13-481 et kuigi kaebuses oli esitatud ka iseseisvalt tuvastamisnõue, siis oli see kaebuse kohaselt esitatud juhuks, kui kohus ei pea võimalikuks käsitleda ülesütlemisteadet tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Resolutsiooni p-ga 5 jättis kohus esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise pikendamata ja ülejäänud osas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et kuna kohustamiskaebus on esitatud olulise hilinemisega ja kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu ning keelamiskaebuse puhul ei ole eeltoodust lähtuvalt täidetud menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, siis puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei too kaasa vahetuid õiguslikke tagajärgi, mistõttu puudub ka vajadus kohtumenetluse ajal kaebaja õiguste tagamiseks esialgse õiguskaitse korras. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 21. Edelaraudtee AS esitas 11.07.2013 Tallinna Ringkonnakohtule (halduskohtu kaudu) määruskaebuse I halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 tühistamiseks ja palus lugeda kohustamiskaebus tähtaegseks või alternatiivselt ennistada kohustamiskaebuse tähtaeg ning jätkata kohustamiskaebuse menetlust. Samuti taotleb kaebaja tühistada Tallinna Halduskohtu 26.06.2013 määruse resolutsiooni p 3 ning jätkata keelamiskaebuse menetlust. Alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus leiab, et ülesütlemisteate näol oli tegemist haldusaktiga ja selle õiguslike tagajärgede kõrvaldamiseks on vajalik tühistamiskaebuse esitamine, palub määruskaebuse esitaja tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ja ennistada tühistamiskaebuse tähtaeg ning jätkata tühistamiskaebuse menetlust. Määruskaebuse kohaselt on kohustamiskaebus esitatud tähtaegselt, mistõttu on kohustamiskaebuse osas menetlus lõpetatud alusetult. Kohus on jätnud arvesse võtmata halduslepingu rikkumisele HMS § 105 lg-st 1 ja VÕS §-st 100, § 101 lg-st 1 ja § 108 lg-st 2 tulenevad erisused ning kohaldanud ebaõigesti

§ 46

lg 2 esimest lauset, arvestades 30-päevast kaebetähtaega alates ülesütlemisteate esitamisest ehk lepingu rikkumise kavatsusest teadasaamisest (13.11.2012), mitte reaalse rikkumise esinemisest (01.01.2014;

§ 260lg 1 ja § 262 lg 2).

Seda, et halduslepingu rikkumisest tuleneva kohustamisnõude tähtaeg ei hakka kulgema enne lepingu rikkumise esinemist, kinnitab ka Riigikohtu praktika (3-3-1-13-07), samuti

§ 262lg 2.

Isegi, kui kaebetähtaeg oleks ületatud, pidanuks kohus kaebetähtaja ennistama mõjuvate põhjuste tõttu. Keelamisnõude esitamine ei ole sealjuures ajendatud üksnes ülesütlemisteate vaidlustamisest. Kaebaja subjektiivsed õigused on rikutud ja tal on huvi keelamiskaebuse esitamise vastu sõltumata sellest, kas lepingu ülesütlemine oli õiguspärane ning samuti kas lepingu täitmine on võimalik. Sõltumata lepingu kehtivusest tuleb

  1. a osas uus avaliku reisijateveoteenuse osutaja valida riigihankemenetluse teel, kuid otselepingu sõlmimine välistaks selle võimaluse. Otselepingu sõlmimine rikuks nii ÜTS § 10 lg-st 1, RHS-st kui ka Määrusest nr 1370/2007 tulenevat nõuet valida avaliku reisijateveoteenuse osutaja välja avaliku konkursi korras.
  2. Edelaraudtee AS esitas 11.07.2013 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse II halduskohtu määruse tühistamiseks osas, millega jäeti esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine pikendamata ja ülejäänud osas esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata (resolutsiooni p 5). Määruskaebuse kohaselt lähtus halduskohus ebaõigest eeldusest, et kohustamiskaebus on esitatud mittetähtaegselt. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumist on põhjendatud lakooniliselt ja ilma täiendavate motiivideta. Kuna kaebaja vaidlustas halduskohtu 26.06.2013 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3, ei olnud kohtumääruse tegemisel ega ka käesoleval hetkel veel jõustunud lahendit selle kohta, et kohustamisnõue ja keelamisnõue ei ole menetluses. Seega pidanuks kohus lähtuma esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel eeldusest, et vastavad nõuded on jätkuvalt menetluses. Kuna muid motiive kohtumäärusest ei nähtu, on esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine olukorras, kus kohustamisnõue on tähtaegne ja keelamiskaebus kuulub menetlemisele, täiesti motiveerimata ja õigusvastane. Seejuures on kohus jätnud menetlusse tuvastamisnõude, mille alusel kuulub väljaselgitamisele lepingu ülesütlemise õiguspärasus. 7

(13)3-13-481 Halduskohus ei ole asunud seisukohale, et lepingu ülesütlemine oleks kehtiv ja tooks kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohtu poolt ei ole tuvastatud lepingu lõppemine. Keelamiskaebuse läbi vaatamata jätmisega on kohus nõustunud vastustajaga, et riik ei pea avaliku raudteeveoteenuse osutajat välja valima avaliku hankemenetluse raames, vaid ta võib seda teha enda suva järgi otselepinguga. Seega võetakse Edelaraudtee AS-lt enne ülesütlemisteate kehtivuse vaidluse lahendamist ära võimalus avalikku reisijateveoteenust osutada. 23. MKM palub enda 18.07.2013 ja 22.07.2013 vastustes jätta määruskaebused rahuldamata ja nõustub halduskohtu põhjendustega. Täiendavalt märgib MKM järgmist. Halduskohus käsitles määruses tsiviilõigusliku tahteavaldusena vaid halduslepingu lõpetamist, mitte sõlmimist ja täitmist (HMS § 102 lg 1). Vaidlused halduslepingu üle kuuluvad lahendamisele

alusel.

§ 46

lg 2 esimene lause seob kohustamiskaebuse kaebetähtaja kulgemise alguse toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisega, mitte toimingu faktilise tegemata jätmisega. MKM esitas ülesütlemisteate kaebajale juba 13.11.2012, kaebaja esitas kaebuse 04.03.2013, s.o kaebetähtaega oluliselt ületades. Seega on menetlus kohustamiskaebuse osas õigesti lõpetatud. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-13-07 on teistsugused tehiolud ja seepärast ei ole sellele viitamine kohane. See, kui kaebaja ei saanud väidetavalt oma õiguste rikkumisest seaduses ettenähtud kaebetähtaja jooksul aru, on kaebajapoolne subjektiivne asjaolu ega anna alust tähtaja ennistamiseks. Kui lähtuda kaebaja tõlgendusest otselepingute sõlmimise väidetava lubamatuse kohta, tuleks ka kaebajaga sõlmitud 04.06.2009 leping lugeda õiguslikke tagajärgi mitteomavaks tühiseks lepinguks.

  1. Esialgseks õiguskaitseks vajadus MKM hinnangul puudub, sest AS-ga Elektriraudtee on sõlmitud raudtee reisijateveo avaliku teenindamise leping alates
  2. aastast algavaks perioodiks. Kaebaja käsitlus tuvastusnõude võimalikust lahendusest ei ole õige. Kohus ei saa asuda tuvastama, et lepingu ülesütlemist ei ole toimunud. Samuti on lepingu ülesütlemise võimalus ette nähtud lepingu p-s 6.
  3. MKM märkis ülesütlemisteates selgesõnaliselt, et alates 01.01.2014 on leping üles öeldud. Asjaolu, et ülesütlemisteate lõpus oli tekst, et kuigi tegemist on Eesti Vabariigi poolse lepingu ametliku ülesütlemisega, siis on MKM jätkuvalt Edelaraudtee AS soovi korral valmis lepingu lõpetamise üle läbi rääkima, ei saa pidada kaebaja eksitamiseks. Tegemist on koostöövalmiduse avaldusega juhuks, kui Edelaraudtee AS seda soovib. Kui Eesti seadusandja soovinuks raudteetranspordis otselepingute sõlmimise keelata, siis tulenevalt Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 6 sõnastusest oleks vastav keeld otsesõnu ÜTS-s sätestatud.
  4. AS Elektriraudtee palub oma 16.07.2013 seisukohas jätta määruskaebused rahuldamata ja leiab, et kohustamiskaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning keelamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud. Kaebetähtaeg hakkas kulgema hetkest, kui kaebaja sai teada oma õiguste rikkumisest, mis toimus 13.12.
  5. Olukorras, kus vastustaja on lepingu üles öelnud ja seega vastavaid ettevalmistusi ja toiminguid alates
  6. a novembrist mitte teinud, on ebaõige väita, et võimalik lepingu rikkumine võib toimuda alles tulevikus. Alates 13.11.2012 on kaebajale teada ülesütlemise tagajärg ning tagajärjed on suures osas juba saabunud. Puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, sest ülesütlemist ei saa pidada tingimuslikuks. Vastustaja ei eksitanud kaebajat, vaid pakkus võimalust mõistlikul viisil lepingu lõppemise tagajärgede osas kokku leppida. Kaebaja on äriühing, kes kasutas professionaalset õigusabi ning ülesütlemisteade ja sellega kaasnev õiguslik tagajärg mõjutas otseselt kaebaja õigusi, st tema peamist majandustegevust. Kuivõrd kaebaja ei saanud väidetavalt õiguste rikkumisest kaebetähtaja jooksul aru, siis on tegemist kaebajapoolsete subjektiivsete põhjustega tähtaja rikkumisel. Sellistel asjaoludel ei ole kohtupraktikast tulenevalt võimalik kaebetähtaega ennistada. Kohustamiskaebusest sõltumatu keelamiskaebuse osas leiab AS Elektriraudtee, et täitmata on kõik keelamiskaebuse esitamise eeldused. Avaliku teenindamise lepingu sõl8

(13)3-13-481 mimine
  1. a osas ei saa riivata kaebaja õigusi. Kaebaja kaitstav huvi ei saa seisneda riigi takistamises tema ülesannete täitmisel. Kaebaja ei ole osundanud õigusnormile, millest tuleneks tema subjektiivne õigus keelata riigil lepingute sõlmimine ja kaebeõigus halduskohtusse pöördumiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole kaebaja eesmärkide saavutamiseks vajalik. Otseleping on tänaseks AS-ga Elektriraudtee sõlmitud (https://www.riigiteataja.ee/akt/103072013015). Esialgseks õiguskaitseks puuduks alus ka siis, kui 04.06.2009 lepingut sõlmitud ei oleks. Kaebuse esitajal puudub alus nõuda või eeldada, et temaga sõlmitud avaliku reisijateveo lepingut ennetähtaegselt üles ei öelda. Vastupidi, lepingu p-s 6.1 sisaldub kokkulepe, et lepingu võib ühepoolselt üles öelda ka juhul, kui ei esine Edelaraudtee AS rikkumist. Halduslepingu lõpetamise erisused sätestab ka HMS. Kaebaja käsitlus tuvastusnõude võimalikust lahendusest ja sellest tulenevast esialgse õiguskaitse vajadusest on ebaõige. Kohus ei saa tuvastada, et sündmust ennast, st lepingu ülesütlemist ei ole toimunud. lepingu ülesütlemine on tsiviilõiguslik tahteavaldus, mis on muutunud kehtivaks teisele poolele kättetoimetamisega (TsÜS § 69). Samuti oli sellisel viisil ülesütlemine ette nähtud poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 6.
  2. Viidatud lepingusättest tulenevalt võib vastustajal tekkida üksnes kohustus hüvitada teisele poolele tekkinud otsene kahju. Seega on kohtumenetluse tulemusena võimalik jõuda üksnes järeldusele, et vastustaja peab hüvitama kaebajale tekkinud otsese kahju. Kahjuhüvitise väljamaksmist ei takista avaliku teenindamise lepingu sõlmimine. Pelgalt asjaolust, et kohus on varem pidanud esialgse õiguskaitse kohaldamist vajalikuks, ei tulene kaebaja õigust nõuda kohtult õiguskaitse kohaldamise jätkamist.
  3. Tehnilise Järelevalve Amet palub enda 16.07.2013 ja 22.07.2013 seisukohtades jätta määruskaebused rahuldamata ja nõustub halduskohtu 26.06.2013 määrusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus käsitleb esmalt MKM 13.11.2012 ülesütlemisteate ja 31.01.2013 vastuse olemust (I). Seejärel lahendab ringkonnakohus määruskaebuse I taotlused tühistamiskaebuse kaebetähtaja ennistamiseks ja menetluse jätkamiseks tühistamisnõudes (II), kohustamiskaebuse tähtaegseks lugemiseks või alternatiivselt kaebetähtaja ennistamiseks ja menetluse jätkamiseks kohustamisnõudes (III) ning keelamiskaebuse menetluse jätkamiseks (IV). Viimasena lahendab ringkonnakohus määruskaebuse II seoses esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamata jätmisega (V). I
  5. HMS §-dest 95 ja 96 tulenevalt on halduslepingu tunnusteks haldusõigussuhte (õiguslikud seosed on tekkinud haldusõigusnormide alusel) reguleerimine ning see, et vähemalt üks lepingupooltest on haldusorgan. Transporti, sh ühistransporti puudutava majanduspoliitika elluviimine kuulub Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 63 lg-st 1 tulenevalt MKM valitsemisalasse. Seega on raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu näol tegemist haldusõigussuhte reguleerimisega. 04.06.2009 lepingu üheks pooleks on MKM kui haldusorgan HMS § 8 lg 1 tähenduses. Lähtudes eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et 04.06.2009 reisijateveo avaliku teenindamise lepingu näol on tegemist halduslepinguga.
  6. Isegi kui asuda seisukohale, et halduskoostöö seaduse § 3 lg 4 alusel võis sõlmida raudtee reisijateveo avalikuks teenindamiseks tsiviilõigusliku lepingu, siis reguleerib sama säte, et kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga. Käesoleval juhul ei nähtu lepingust poolte tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping. Vastupidi, kohtule esitatud lepingueelsete läbirääkimiste raames toimunud kirjavahetusest (kd II tl 38) nähtub MKM selge tahe käsitleda lepingut halduslepinguna. 9
(13)3-13-481
  1. HMS § 98 näeb ette halduslepingu sõlmimise haldusakti andmise asemel, kui seadus seda ei keela. Seega peaks halduslepingu muutmisel ja lõpetamisel lähtuma haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise kohta kehtestatud reeglitest. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Haldusakti kehtetuks tunnistamine, milleks tuleb lugeda HMS § 61 lg 2 tähenduses ka halduslepingu ennetähtaegne ülesütlemine, saab HMS § 70 lg-st 1 tulenevalt toimuda iseseisva haldusaktiga. Lisaks tuleb rõhutada, et halduslepingu ennetähtaegne ülesütlemine vastab HMS § 51 lg 1 regulatsioonile, so haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldust, otsust, ettekirjutust, käskkirja või muud õigusakti loetakse haldusaktiks. Seega tuleb 13.11.2012 ülesütlemisteadet lugeda haldusaktiks.
  2. Kaebaja 12.12.2012 vastus MKM ülesütlemisteatele ei ole käsitletav vaidena eelkõige selle sisu ja taotlusi arvestades. Vastust ei ole alust käsitleda vaidena ka seetõttu, et HMS § 71 lg 2 kohaselt ei saa vaiet esitada haldusorgani, kelle üle teostab teenistuslikku järelevalvet Vabariigi Valitsus, akti või toimingu peale. VVS § 94 lg 1 sätestab, et Vabariigi Valitsus valvab ministeeriumi ja Riigikantselei tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle. Lähtudes eeltoodust ei ole ka MKM 31.01.2013 vastus käsitletav vaideotsusena. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et MKM 31.01.2013 vastuse näol on tegemist toiminguga HMS § 106 tähenduses, so märgukirjale vastamisega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 alusel. II
  3. Edelaraudtee AS esitas kaebuse 13.11.2012 ülesütlemisteate tühistamiseks 04.03.2013.

§ 46

lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebus ülesütlemisteate tühistamiseks on esitatud kohtule hilinemisega (vaidlust ei saa olla selles, et hiljemalt 12.12.2012, mil kaebaja edastas MKM-le vastuse ülesütlemisteatele, oli kaebaja ülesütlemisteate faktiliselt kätte saanud ja selle sisuga tutvunud). 33. Ringkonnakohus põhjendas eelnevalt, et kaebaja 12.12.2012 vastus ülesütlemisteatele ei ole käsitletav vaidena ning MKM 31.01.2013 vastus ei ole käsitletav vaideotsusena. Seega ei ole põhjendatud kohaldada kaebuse tähtaegsuse hindamisel

§ 47lg-t 2.

  1. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad alused ka kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja poolt esile toodud ennistamise alused võib tinglikult jagada kaheks: kaebaja oli eksimuses asjaolude suhtes, et lepingu lõpetamine toimus haldusmenetluses, mitte tsiviilõiguslikult (st et tegemist oli haldusaktiga), ning et ülesütlemisteade oli tingimuslik.
  2. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt õigesti mõistnud asjaolu, et kui kõnealust lepingut ei saa lugeda tsiviilõiguslikuks, tuleb 13.11.2012 ülesütlemisteadet käsitleda haldusaktina. Kohtumenetluse raames on esitatud tõend selle kohta, et lepingueelsete läbirääkimiste käigus selgitati kaebajale lepingu avalik-õiguslikku iseloomu (kd II tl 38). Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebaja, kes on kasutanud seoses kõnealuse lepinguga läbivalt (nii sõlmimisega kui ülesütlemisega) professionaalset õigusabi, on olnud piisavalt informeeritud tegemaks korrektseid järeldusi ülesütlemisavalduse õigusliku olemuse ja tähenduse osas. Eeltoodut ei mõjuta ka asjaolu, et kaebaja vahetas kohtumenetluse kestel esindajat, kes muutis kaebuse eset ja hinnanguid varem toimunu osas. Seega tuleb asuda sei- 10

(13)3-13-481 sukohale, et kaebaja ei saanud olla endast mitteolenevate asjaolude tõttu eksimuses ülesütlemisavalduse olemuse ja selle vaidlustamise tähtaja osas.
  1. Kaebaja poolt viidatud HMS § 102 lg 1 sõnastusest ning Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1157-12 ja 3-2-1-94-12 ei saa teha järeldust, et ülesütlemisteadet ei peagi vaidlustama. Viidatud lahenditest saab üksnes järeldada, et ei ole põhjendatud dubleerivate nõuete esitamine olukorras, kus üks hõlmab endas teist ning et ülesütlemise õigusliku aluse puudumisel ei ole ülesütlemine tühine, vaid sellel ei ole lihtsalt õiguslikke tagajärgi. Käesolevas asjas ei ole tegemist olukorraga, kus ülesütlemise õiguslik alus (VÕS § 196) ei kohalduks kõnealusele lepingule. Ka asjaolu, et seadusandlus on viidanud halduslepingute puhul tsiviilõigusnormide kohaldumisele (HMS § 102 lg 1), ei saa olla iseseisvaks ja kaebajast sõltumatuks eksimuses viibimise aluseks (seda enam, et kaebaja ise on viidanud kaebuse täienduse punktis 3.2 Riigikohtu praktikale, mis selgitab tsiviilõigusnormide kohaldamist haldus(kohtu)menetluses).
  2. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et ülesütlemisteade oli tingimuslik, vasturääkiv ja võimatu täita ning sellest võis jääda mulje, et ülesütlemist ei toimunudki (so vastustaja ei teostanud lõplikult kujundusõigust). Ülesütlemisteade sisaldab selgelt ja üheselt mõistetavalt, et: „Käesolevaga edastab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tellija esindajana Lepingu erakorralise ülesütlemise teate Lepingu ülesütlemiseks alates
  3. jaanuarist 2014.“ Viidatud seisukoht ei ole vastuolus ülesütlemisteate viimase lausega: „Kuigi käesoleva kirja näol on tegemist Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) poolt Lepingu ametliku ülesütlemisteatega, teatame, et oleme jätkuvalt ASi Edelaraudtee soovi korral valmis Lepingu lõpetamise üle läbi rääkima lõpetamaks Leping kahepoolselt selliselt, et see lõppeks
  4. detsembriga 2013“. Eeltoodust ei saa jääda muljet, et tegelikult siiski ülesütlemist ei toimunud, ning ringkonnakohus ei näe vasturääkivust selles, et kirja kohaselt on alates 01.01.2014 leping üles öeldud, kuid samas on peetud võimalikuks läbi rääkida kahepoolse kokkuleppega lepingu lõpetamise üle. Kahepoolse kokkuleppe saavutamine lepingu lõpetamise tingimuste üle oleks vastustajale kindlasti olnud soodsam kui lepingu ühepoolne üles ütlemine, sest esines ülesütlemisteate vaidlustamise oht. Soodsama alternatiivi pakkumine ei teinud ülesütlemisteadet ebaselgeks, sest teate sõnastus rõhutas, et tegemist on igal juhul ülesütlemisteatega.
  5. Kaebaja oli äriühing, kes kasutas professionaalset õigusabi, ning arvestades, et ülesütlemisteade ja sellega kaasnev õiguslik tagajärg mõjutasid otseselt kaebaja õigusi, so tema peamist majandustegevust, tuleb asuda seisukohale, et õiguste rikkumise mittemõistmise või nende mõistmise ja kaebuse tähtaegse esitamata jätmise näol on tegemist kaebajapoolsete subjektiivsete põhjustega tähtaja rikkumisel. Viimane ei saa aga olla aluseks kaebetähtaja ennistamiseks.
  6. Lähtudes eeltoodust tuleb tühistada Tallinna Halduskohtu 26.06.2013 määruse resolutsiooni p 1, millega jäeti tühistamiskaebus läbi vaatamata, ning jätta tühistamiskaebuse kaebetähtaeg ennistamata ja lõpetada tühistamiskaebuse osas menetlus

§ 152lg 1 p 2 alusel.

III 40. Kohustamiskaebusega võib nõuda haldusakti andmist või toimingu tegemist (

§ 37lg 2 p 2).

Kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, arvates kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavaks tegemisest (

§ 46lg 2, ls 1).

Kaebaja kohustamisnõue seisneb MKM kohustamises täitma 04.06.2009 lepingut, sh kokku leppima 2014. a osas kaebajale makstava toetuse suurus ja täpne veomaht ning tagama läbi oma alluvate struktuuride juurdepääs lepingu täitmiseks vajalikule raudteeinfrastruktuurile ja 11

(13)3-13-481 tagama avaliku teenuse osutamiseks vajaliku läbilaskevõime eraldamine. Sellest, et vastustaja ei täida lepingut, sai kaebaja teada ülesütlemisteatest. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kohustamisnõue on esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole sarnaselt tühistamisnõude tähtaja ennistamata jätmisega mõjuvaid põhjusi ning ringkonnakohus viitab siinkohal käesoleva määruse II osas toodud põhjendustele, mis põhilises kattuvad halduskohtu poolt esile tooduga. 41. Kaebaja seisukoht, et kohustamisnõude tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui rikkumine tegelikult aset leiab, ei ole kooskõlas

§ 46lg 2 esimese lause sõnastusega.

Viide Riigikohtu lahendile 3-3-1-13-07 ei ole asjakohane, kuna selles lahendis näidatud asjaolude kohaselt ei olnud halduslepingu pool teisele poolele teatanud lepingu ülesütlemisest, lepingut lihtsalt ei täidetud. Seega oli tegemist tegevusetusega, mille vaidlustamise puhul viidatud kaasuse lahendamise ajal kehtinud

kaebetähtaega ette ei näinud.

§ 262

lg 2 näeb ette kaebetähtajad eraisiku vastu kohtusse pöördumisel ning see säte pole käesoleval juhul kohaldatav. Tähtaja pikemat kestust eraisiku vastu esitatud nõuete osas on

seletuskirjas põhjendatud sellega, et 26. peatüki kohaselt ei toimu haldusaktide vaidlustamist ning tähtaegade sätestamisel on lähtutud RVastS § 20 lg-tes 2 ja 4 toodud tähtaegadest. Ka teistest kaebaja poolt viidatud HMS ja

sätetest ei tulene erisusi kohustamisnõude esitamise tähtaja osas. VÕS aga ei saagi reguleerida nõuetega halduskohtusse pöördumise tähtaegu. 42. Lähtudes eeltoodust tuleb Tallinna Halduskohtu 26.06.2013 määruse resolutsiooni p 2 jätta muutmata. IV 43.

§ 45

lg 1 kohaselt võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-84-11 tehtud lahendis (p 22) selgitanud, et

§ 45

lg 1 järgi on keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad esinema üheaegselt, järgmised: esiteks, antav haldusakt või sooritatav toiming peaks olema isiku õigusi riivav; teiseks, õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline; kolmandaks, on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse. 44. Kaebaja keelamiskaebuse osas on halduskohus märkinud, et kuna kaebaja on kohustamiskaebuse esitanud tähtaja rikkumisega ning kaebetähtaja ennistamiseks alus puudub, tuleb keelamiskaebus jätta

§ 151lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.

  1. Mis puudutab kaebaja väiteid, et keelamiskaebuse esitamine pole ajendatud üksnes ülesütlemisteate vaidlustamisest, siis on ringkonnakohtu hinnangul kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi ka pärast vastustaja poolt
  2. a osas raudtee reisijateveo avaliku teenindamise otselepingu sõlmimist kolmandate isikutega, vaidlustades lepingu riigihangete seaduse (RHS)
  3. peatüki alusel. Puudub alus asuda seisukohale, et vaidlustusmenetluse kaudu ei ole kaebaja kirjeldatud õiguste rikkumist võimalik ära hoida või kõrvaldada ega heastada või et see oleks ebamõistlikult keeruline.
  4. Sealjuures on kaebaja poolt meedias väljendatu kohaselt käesoleva keelamiskaebuse esemeks olnud MKM ja AS Elektriraudtee vaheline otseleping sõlmitud ja vaidlustatud ning VAKO selle tänaseks tühistanud (http://uudised.err.ee/index.php?06286593). Ka eeltoodu 12

(13)3-13-481 kinnitab ringkonnakohtu seisukohta tõhusa kaitsevahendi olemasolust. Samuti ei pruugi eelneva tõttu olla kaebajal enam keelamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, sest järjekordse lepingu sõlmimine enne viimatimainitud kohtuvaidluse lõppu pole usutav.
  1. Seega tuleb määruskaebus ka selles osas jätta rahuldamata. V
  2. Ringkonnakohus leiab sarnaselt kolmanda isiku ja vastustaja seisukohale, et eesmärkide osas, mida ei ole võimalik kohtumenetluses saavutada, ei saa esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamata jätmine kaebaja positsiooni

§ 249lg 1 mõttes halvendada.

Olukorras, kus kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõude tähtaeg on jäetud ennistamata ning keelamiskaebus läbi vaatamata, on kaebuse eduväljavaated sõltumata kasseerimise võimalusest kahanenud sedavõrd väikeseks, et esialgse õiguskaitse kohaldamine pole põhjendatud. 49. Lähtudes eeltoodust jätab ringkonnakohus muutmata vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni p 5, millega jäeti halduskohtu 14.05.2013 ja 14.06.2013 määrustega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine pikendamata ja ülejäänud osas esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.