Obsah (11)

§ 65§ 142§ 145§ 367§ 82§ 147§ 146§ 116§ 195§ 196§ 101

2-12-31936 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 06.veebruar kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-12-31936 Swedbank Liising AS hagi

§ 65lg 1, § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 4, 6, lg 2, § 108 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1, § 367 lg 1 ja 4, § 455 lg 1, Ts

MS §

1. Kostja vastuväited
2. Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata, kuna hagi on aegunud ja õiguslikult põhjendamata. Kohtu põhjendused
3. Kohus lahendab antud asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses juhindudes TsMS §
4. Tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 on käesolev otsus lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
5. Kohus tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.
6. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
7. Võlaõigusseadus (

) § 361 alusel liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. 2 Poolte vahel puudub vaidlus, et 03.10.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Audi A6 Quatro (edaspidi liisinguese) (tl 8-13). Liisingulepingule kohaldatakse liisingulepingu üldtingimusi (tl 14-19). Hageja omandas liisingueseme 03.10.2007 müügilepingu nr XXX alusel (tl 20-21) ja andis liisingueseme liisinguvõtja kasutusse 03.10.2007 üleandmise-vastuvõtu akti alusel (tl 22). 9.

§ 142

lg 1 alusel käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et 03.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustas kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 03.10.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise maksimumsummas 30 551,11 eurot (tl 43-44). Seega vastutab kostja liisinguvõtjaga solidaarselt liisingulepingust nr XXX tulenevate nõuete eest ning, kuna liisinguvõtja on kustutatud on hageja õigustatud nõudma tulenevalt

§ 65lg 1 nõude täitmist kostjalt.

1. Poolte vahel on vaidlus, kas nõue on aegunud ning milline on liisingueseme turuväärtus.
2. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-33-09 punktis 10 märkinud, et: Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu

§-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud nt

1. aprilli
2. a otsuse p-des 14-19 (tsiviilasi nr 3-2-1-33-08). Selles lahendis rõhutas kolleegium, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale

§ 367lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24 ja
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on

§ 367

lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seega on

§ 367lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist 3 või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3).

Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja

§ 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (

§ 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.

Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks

§ 82lg 7 kolmanda lause järgi. Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka Ts

ÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu 03.10.2007. Liisinguvõtja jättis liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata st esitatud arved tasumata alates märtsist 2009 kuni august 2009 (tl 28-34), mistõttu lõpetas hageja ühepoolselt ennetähtaegselt lepingu 11.08.2009 (tl 52-53). Seega on hagi esitatud

§-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale

§ 367lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused.

Niisugused kulutused on

§ 367

lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on

§ 367lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus.

Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja

§ 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisinguese suunati müüki 06.08.2009 ning müüdi 29.09.2009 (tl 49). Müügiteenuste eest esitati hagejale 29.09.2009 arve 290863 (tl 47). Seega oli hagejale teada

§ 367

tulenev hüvitise nõue hiljemalt 30.09.2009, millisest ajast oli hageja õigustatud nõudma liisinguvõtjalt nõude täitmist juhindudes

§ 147lg 2.

Kohus leiab, et nimetatud ajast hakkas ka kulgema

§ 146sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg.

Seega lõppes aegumistähtaeg 30.09.2012. Hagi on esitatud 17.08.2012, mistõttu ei ole esitatud nõue aegunud. 12.

§ 116

lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.

§ 195

lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

§ 196

lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste punkti 7.1.3 alusel liisinguandjal on õigus liisinguleping üles öelda, kui iseseisvast majandus- või kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamaksed ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. 4 Kohus on tuvastanud, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved (tl 28-34). Kuna Liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi ütles hageja lepingu üles alates 11.08.2009, mille osas puudub vaidlus. Hageja oli õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama. 13. Vastavalt

§ 195

lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. On tuvastatud, et leping öeldi ennetähtaegselt üles 11.08.2009. Seega oli kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani liisinguvõtja kohustuseks tasuda järelmaksuga müügilepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Lisaks oli liisinguvõtjal kohustus tasuda 03.10.2007 sõlmitud kindlustusleppe (tl 23-25) alusel kindlustuse eest ja 03.10.2007 sõlmitud liisingulepingu teenuste lisa (tl 26-27) alusel kütuse eest. Hageja poolt esitatud arvetest nr 8532638366, nr 8536138846, nr 8539564929, nr 8543006479, 8546209040, 8549403995 ja 8552515320 (tl 2834) nähtub, et liisinguvõtjal jäid tasumata osamaksed koos intressi, kindlustuse ja kütusega summas 63 701,93 krooni ehk 4071,30 eurot, millises osas puudub vaidlus. 14.

§ 101

lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Arvete 8207938838, 8208186919, 8208429595, 8208769501, 8208927644, 8209177752, 8209419834 (tl 35-42) kohaselt palub hageja kostjatelt välja mõista viivise summas 13 559,73 krooni ehk 866,62 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja ei nõua kostjalt viivist summas 8278,94 eurot, vaid summas 866,62 eurot. Liisinguvõtja ja kostja rikkudes lepingut, pidid teadma, et rikkumisel rakendub viivis. 15. Vastavalt

§ 367

lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.

1. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse, millise kohustuse liisinguvõtja täitis. Pärast vara valduse taastamist andis hageja 30.07.2009 vara võõrandamiseks üle XXXOÜ-le (tl 75). XXXOÜ esitas hagejale osutatud teenuste eest arve summas 8570,32 krooni ehk 547,74 eurot (käibemaksuta) (tl 47), mis on hageja poolt tasutud (tl 48). Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisingufirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt liisingufirmale eseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh eseme valduse üle võtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). Vastavalt üldtingimuste punktile 7.3, kui liisingufirma ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingufirma kannab seoses lepingu üles ütlemisega. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid lisakulude, mistõttu leiab kohus, et lisakulud summas 547,74 eurot on põhjendatud.
2. Vastavalt

§ 367

lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisingufirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt liisingufirmale eseme omandamisega tekkinud 5 kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh eseme valduse üle võtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). Vara soetusmaksumuse jääk oli vara tagastamisel summas 17 241,13 eurot (käibemaksuta) (tl 13). Hageja suunas vara müüki 06.08.2009 (tl 49) hinnaga 17 575,70 eurot käibemaksuga ehk 14 646,42 eurot käibemaksuta (tl 102). Vara realiseeriti hinnaga 13 581,23 eurot 29.09.2009 (käibemaksuta) (tl 49). Liisinguvõtjat ja kostjat on teavitatud liisingueseme müüki suunamisest ja liisingueseme hindadest (tl 104-105, 108-109). Kostja ei ole esitanud tõendeid, et liisingueseme müügihind ei vasta liisingueseme turuhinnale, samuti ei ole kostja teinud midagi, et liisinguese saaks müüdud kõrgema hinnaga. Samas leiab kohus, et kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad sõiduki väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 14 646,42 eurot käibemaksuta, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinnamääramisel on hageja arvestanud sõiduki seisukorda, seega tuleb pidada väärtuseks sõiduki tagastamisel selle esmane müügihind ehk 14 646,42 eurot.

1. Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees lepingu ülesütlemisest tulenev nõue summas 22 726,79 eurot (soetusmaksumuse jääk 17 241,13 eurot, viivis 866,62 eurot, debitoorne võlg 4071,30 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 547,74 eurot). Vara turuhind vara tagastamise hetkel oli 14 646,42 eurot. Seega ei katnud turuhind kõiki kulusid, mistõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele 8080,37 eurot.
2. TsMS § 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista ka viivise 0,25% päevas põhinõudest (8278,94 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus mõistis kostjatelt välja võlgnevuse summas 8080,37 eurot, siis kuulub ka viivisenõue täpsustamisele. Seega leiab kohus, et viivis 0,25% päevas kuulub väljamõistmisele põhinõudest summalt 7213,75 eurot (8080,37 – 866,62). Menetluskulud
3. Juhindudes TsMS § 162 lg 1, 2 jätab kohus hageja menetluskulud 92% ulatuses kostja kanda ja 8% ulatuses hageja enda kanda. TsMS §-st 174 järgi on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik 6