lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Menetlusalune isik: Ivari Mäeots, ik: 37604280242, elukoht: XXX VTMS § 120 korras 1. Jätta Ivari Mäeotsa (Mäeots) kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 17.09.2013 otsusele nr 2316,13,006295 Ivari Mäeotsa karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses,
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 17.09.2013 otsus nr 2316,13,006295 Ivari Mäeotsa karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses,
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 24.07.2013 kell 01.55 Liivalaia 40 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 1,02 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et kaebuse esitaja on pikka aega olnud töötu ja sellest tingituna on majanduslikult raskes seisus, samuti on kahe lapse hooldaja ja on väga raske kokku saada nii suurt trahvisummat ja seda õigeaegselt tasuda. On leidnud endale uue töökoha, kus aga otseste tööülesannete hulka kuulub auto juhtimine ja kaubavedu. Seetõttu palutakse mitte peatada juhtimisõigust. On alati taunivalt suhtunud joobes juhtimisse ja kahetseb, et ei kontrollinud põhjalikult alkoholi sisaldust organismis enne autosse istumist. Oli eelnevalt mitu tundi maganud, söönud, joonud ja sellel hetkel puudus kahtlus, et tegemist võib olla veel jääknähtudega. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et oli Soomes, kella 12 või 13 ajal tarvitas seltskonnas söögi kõrvale veini. Viimase laevaga sõitis ära, laevas magas, jõi kohvi, sõi. Sadamasse jõudes rääkis teistega juttu, keegi ei teinud vihjet, et ta võiks olla alkoholi tarvitanud. Ise samuti ei tundnud, organism töötas, purjus inimese tunnet ei olnud, tasakaalu häireid ei olnud. Võttis sadamast auto ja sõitis ära. Oleks alkomeeter olnud, oleks mõne teise transpordivahendiga läinud. Stockmanni juures peeti kinni, mõõdeti indikaatorvahendiga, seejärel viidi tõendusliku alkomeetri juurde, kuid see näitas „0“ ja siis viidi proovi võtma. Käis Soomes tööasju vaatamas, abikaasa on pidevalt Soomes. Lapsed olid lapsehoidjaga ja teatati, et lapsehoidja peab ära minema. Seetõttu pidi Eestisse sõitma, esialgselt seda plaanis ei olnud. Tööd sai Eestis, töötab katseajaga alates kuu algusest autorendi firmas. Töökohustuseks on sõidukite toimetamine klientidele ja varuosade vedu. Kui töö osas kokku leppimas käis, siis veel ei teadnud otsusest, on tööandjat teavitanud. Saadava palgaga saaks hakkama lastega ja arved ära maksta. Sellel aastal on tõepoolest kolmas liiklusalane rikkumine, püüab ennast edaspidi kontrollida. Eelmised trahvid on tasumata, ei olnud võimalik maksta, on pikka aega olnud töötu. Praeguselt töökohalt saadava palgaga saaks trahvid tasuda. Palub jätta viimane võimalus ja jätta juhiluba alles. See on eluliselt vajalik, vaja lapsi kooli viia, tööl käia. Kui seda ei saa, on väga raske. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et otsuse tegemisel on järgitud kõiki KarS § 56 lg 1 nõudeid. Tegu on tahtlik ja ohtlik. Eelnevalt oli alkoholi tarvitatud suures koguses ja asuti autot juhtima. Ettevaatamatusega ei ole siin mingit pistmist. Kergendava asjaoluna on otsuse tegija arvestanud kahetsusega, raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaebuse esitajat on varasemalt karistatud rahatrahviga, kuid see ei ole mõjutanud. Üks trahv on määratud enne 2 menetlusesemeks olevat tegu, teine pärast. Ei saa pidada normaalseks olukorda riigis, kus ühest otsast teise jõuab 4 tunniga ja igal hommikul teatatakse ligi 20 juhi kinnipidamisest. Riigikohus on leidnud, et kui üks süütegu muutub mingis piirkonnas massiliseks, siis tuleb muuta karistuse liiki või kohaldada lisakaristust. Riigikohus on leidnud ka seda, et isiku vabadust enim riivava karistuse aresti kohaldamine tuleks kõne alla siis, kui teised kergemaliigilised mõjutusvahendid ei ole mõju avaldanud ja aresti kohaldamine on viimane. Otsuse tegija on nendest Riigikohtu seisukohtadest lähtunud. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega ning kuulanud ära menetluse poolte seisukohad, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 24.07.2013 kell 01.58 mootorsõidukit juhtinud kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne, so 0,47 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Sellele järgnevalt on menetlusalune isik toimetatud kell 02.38 Wismari Haigla AS ruumidesse vereproovi võtmiseks ning EKEIs tehtud uuringu kohaselt tuvastati menetlusaluse isiku ühes grammis veres 1,02 +/- 5 mg alkoholi. Seega laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,97 mg alkoholi ühe grammi vere kohta. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud uuringu tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu kaebuse esitaja käitumises tuvastatud ning uuringu tulemusest sõltuvalt on kaebuse esitaja käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Väärteotoimikust nähtuvalt on Maanteeameti Liiklusregistri andmete kohaselt kaebuse esitanud isikule juhtimisõigus omistatud 04.04.1995 ja viimane juhiluba väljastatud 26.11.2007. Sellest tulenevalt juhtimisõiguse saanud isikuna on kaebuse esitajale teada, et LS § 224 lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Samuti on kaebuse esitaja teadlik sellest, et sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega teadis kaebuse esitaja väärtegu toime pannes, et tema suhtes võib kohaldada kõiki eelmärgitud karistusviise. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses,
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra mõningal määral ületavas määras ja lisakaristust kohaldati alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist 3 karistatud kolm kuud varem liiklusalase väärteo toimepanemise eest ja määratud trahv on senini tasumata. Peale selle on kaebuse esitajat vähem kui kaks kuud pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist, kuid enne otsuse tegemist käesolevas väärteoasjas, karistatud uue liiklusalase väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, mis samuti on senini tasumata. Seega on kaebuse esitaja ainuüksi viie kuu jooksul näidanud, et määratud rahatrahvid ei ole oodatud mõju avaldanud, kuigi kaebuse esitanud isikul peaks olema juba piisav kogemus karistuste osas. See aga ei sundinud teda menetlusesemeks oleva raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmine rahatrahv oma eesmärki ei saavutanud, kuivõrd see jäeti tasumata. Sellele vaatamata pidas kaebuse esitaja võimalikuks ja vajalikuks aktiivselt juhile keelatud seisundis juhina liikluses osaleda ja panna toime uus väärtegu. Seejuures, olles maksevõimetu tasumaks määratud rahatrahvi, leiduvad kaebuse esitajal vahendid nii sõiduki kasutamiseks kui ka Soome ja Eesti vahel liiklemiseks. Sellest saab teha üheseid järeldusi kaebuse esitaja prioriteetide kohta. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ja kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et menetlusalune isik oli eelnevalt tarvitanud alkoholi ning arvestades tuvastatud alkoholisisaldust organismis pidanuks piisava elukogemusega isik oma seisundist aru saama. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt lähtus ta seisundi kindlakstegemisel oma enesetundest ning mingeid vahendeid oma seisundi tuvastamiseks ei kasutanud. Sellele vaatamata, et kaebuse esitaja oli teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest, pidas kaebuse esitaja vajalikuks sõidukit juhtida. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Arvestades kaebuse esitaja kehtivaid karistusi, leiab kohus, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses on täiesti põhjendatud, kuivõrd väiksemad rahatrahvid ei ole kaebuse esitajale oodatud mõju avaldanud ega teda õiguskuulekaks muutnud. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas tuleb rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et kaebuse esitaja on leidnud endale töö, mis on seotud sõiduki juhtimisega. Seetõttu oleks kaebuse esitajale juhtimisõiguse säilimine vajalik. Lisaks sellele on tema hooldada kaks last. Kohtuistungil kinnitas kaebuse esitaja kaebuses toodud põhjendusi, väites, et tööandjaga leppis töö osas kokku enne vaidlustatud otsuse sisust teadasaamist. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka varasema kogemuse põhjal liiklusalaste süütegude toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Kaebusest saab järeldada, et kaebuse esitaja on olnud pikalt töötu. Seega on ta pikalt eeldatavasti tegelenud ka töö otsimisega. Sellest saab aga omakorda järeldada, et kaebuse esitaja on ka pikemat aega olnud teadlik juhtimisõiguse vajalikkusest töö saamisel. Menetlusalusele isikule oli tema laste ülalpidamiskohustus teada enne vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo 4 toimepanemise ajal. Ometigi see teadmine ei takistanud teda menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisel. Siinkohal peab kohus vajalikuks rõhutada, et laste ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest ning see kohustus ei ole sõltuvusse seatud juhtimisõiguse olemasolust või puudumisest. Samuti oli menetlusalune isik, keda on juba karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab täiendavaid rahalisi kohustusi trahvide tasumise näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine kaalus oma olulisuse tõttu üles kaebuses toodud põhjendused, mis viitasid juhtimisõiguse vajalikkusele. Menetlusaluse isiku toime pandud tegu on tahtlik ning arvestades kaebuse esitaja karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on kaebuse esitaja oma suhtumiselt liiklusnõuetesse liikluses ka jätkuvalt ohtlik. Kohtu arvates tuleb selline isik kas põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Seda on kohtuväline menetleja oma otsusega ka teinud. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 5 kuuks, so alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja ilmselgelt lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja kergendavast asjaolust. Vastasel juhul olnuks põhjendatud ka pikemaajalise lisakaristuse kohaldamine. Seejuures on kaebuses märgitud, et kaebuse esitajal puuduvad piisavad rahalised vahendid trahvi õigeaegseks tasumiseks, kuivõrd ta on pikalt tööd otsinud. Samas nähtub karistusregistri andmetest, et eelmised trahvid on jäetud tasumata, kuid kaebuse esitaja jätkab sellele vaatamata õigusvastast käitumist liikluses. Seega ei ole tasumata jäetud trahvid sundinud kaebuse esitajat hoiduma uue väärteo toimepanemisest. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.