← Eesti

2-12-625/38

Obsah (8)§ 143§ 116§ 135§ 137§ 52§ 134§ 123§ 124

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasi 2-12-625 Määruse tegemise aeg ja koht 22.10.2013, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Malle Seppik, Ande Tänav Kohtuasi X Xu avaldus lapsega suhtlemise

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

See tähendab, et seadusega ei ole pandud lapsele kohustust suhelda vanemaga. Kui laps keeldub isaga suhtlemast, siis see viitab asjaolule, et laps kasutab enda õigust isaga mitte suhelda. Lapse ema ülesandeks peaks olema lapse ettevalmistamine isaga suhtlemiseks, et võõrdumine isa ja tütre vahel ei süveneks. Asjaolu, et lapse isa elatist ei maksvat, ei tohi olla takistuseks lapse ja isa omavahelisele suhtlemisele. Lapse-isa suhtlemist võiks alustada kolmanda isiku juuresolekul ühe tunni kaupa. Hooldusõiguse saaks siis ära võtta, kui isa oleks ohtlik lapsele, käesoleval juhul on isa lihtsalt lapse kasvatamisest kõrvale jäänud. Oht lapsele on lapse ema ettekujutus, kuna isa ja laps ei ole üldse koos olnud.

  1. Põhja-Tallinna Valitsuse seisukoha kohaselt pöördus X X
  2. aastal sotsiaalhoolekande osakonda lapsega suhtlemise korraldamiseks. Isa ja tütar hakkasid kohtuma Tallinna Perekeskuses. Aruannete kohaselt käitus X X adekvaatse lapsevanemana, lapse suhe isaga oli lähedane ning tütar nautis koosveedetud aega. Isa ja tütar kohtusid neli korda, edaspidiste kohtumistega ema enam ei nõustunud. X X on kindel, et lapse isa tarvitab narkootikume ja on lapsele ohtlik. Eestkosteasutus leiab, et lapsel on õigus suhelda eraldi elava isaga. X Xi avaldusele X Xult hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks lisatud materjalid X Xu ohtlikkust lapsele ei kinnita. Avaldus ei ole põhjendatud ega kooskõlas lapse huvidega. Kuna laps on isast võõrdunud, peaksid lapse ja isa kohtumised toimuma turvalises keskkonnas last toetava inimese juuresolekul üks kord kuus, algselt tunni jooksul.
  3. X X esitas 28.06.2012 kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles soovis esialgse õiguskaitse korras menetluse ajaks reguleerida vanema suhtlemist lapsega. Kohus määras 02.07.2012 määrusega ajutise suhtlemise korra. Põhja-Tallinna Valitsus teatas 17.07.2012 kohtule, et kohtumisi lapse ja isa vahel ei ole saanud toimuda, kuna X X ei vasta telefonikõnedele ning e-posti teel teadete saatmine ebaõnnestub. 27.09.2012 kohtuistungil väitis X X, et andis uue e-posti aadressi lastekaitsetöötajale ning ootas, et temaga ise kontakti võetaks. Kohus määras 27.09.2012 toimunud kohtuistungil korraldada pooltel esimene kohtumine koos lastekaitsetöötajaga. 19.11.2012 teatas Põhja-Tallinna Valitsuse Lastekaitsetalituse vanemspetsialist kohtule, et vahepealsed kokkusaamised ei ole tulemust andnud, kuna X X X ei soovi isast midagi kuulda ega 3

(11)temaga kokku saada. Laps muutub isast rääkides väga häirituks, ütleb, et isa on „hull“ ning on teatanud, et tahab isa üldse ära unustada. Laps ei osanud öelda, mis teda selle teema puhul häirib ning miks ta ei taha isaga kohtuda. Maakohtu lahend
  1. 17.06.2011 määrusega jättis Harju Maakohus X Xi avalduse X Xult lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks rahuldamata. Kohus rahuldas X Xu avalduse, määrates lapse ja isa suhtlemise korra järgnevalt:
  2. X Xul on õigus kohtuda tütre X X Xiga üks kord kuus iga kuu esimesel kolmapäeval Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsetalituse ruumides lastekaitsetöötaja juuresolekul algusega kell 15.30 minimaalselt ühe tunni jooksul.
  3. X X toimetab lapse nimetatud ajal Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda (Kotzebue 2, Tallinn).
  4. X X isa ja tütre kohtumisel ei osale.
  5. Kui X X kohtumisele tulla ei saa või kui kohtumine ei saa toimuda lapsest tuleneval põhjusel (haigus), tuleb X Xul või X Xil sellest teatada hiljemalt kohtumise nädala esmaspäevaks lastekaitsetöötajale, kes määrab uue sobiva aja ärajäänud kohtumise asendamiseks.
  6. X X ja X X peavad isa ja tütre kohtumise päeval olema lastekaitsetöötajale telefoni teel kättesaadavad.
  7. X Xi väitel ei tegelenud X X nende ühise lapsega juba kooselu vältel. Pärast kooselu lõppemist ei tundnud isa tütre vastu huvi. Laps võõrdus isast ja probleemid algasid pärast X Xu järgmise kooselu purunemist. X Xu väitel on ta peale lahkuminekut üritanud hoida kontakti lapsega, kuid lapse ema on teinud pidevalt takistusi lapsega suhtlemisel. X X tunnistab, et on teinud vigu oma laste kasvatamisel tulenevalt oma noorusest, kuid nüüd on oma vigadest õppinud ja püüab neid enam mitte korrata. X Xi ning X Xu vahel on 30.03.2011 tsiviilasjas nr 2-10-50982 kinnitatud kompromiss, millest tulenevalt on neil lapse X X Xi suhtes ühine hooldusõigus, v.a otsustusõigus lapse elukoha määramise, koolivaliku ning lapse varahoolduse küsimuses. 8.

§ 116lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest.

Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus).

§-dest 134-136 tulenevalt rakendab kohus vajalikke abinõusid, s.h hooldusõiguse täielikku äravõtmist, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu ohustab lapse hooletussejätmine või vanemate suutmatus täita oma kohustusi.

§ 135

teise lõike kohaselt võib kohus vanemalt isikuhooldusõiguse täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

  1. Puuduvad tõendid, mis tõestaksid, et X X on oma tütrele ohtlik. X Xi väitel on tütar isa poolt ära hirmutatud ja kardab isa. Samas väidab ema, et isa ei ole lapse vastu huvi tundnud ja on viimati kohtunud tütrega
  2. aastal. Kui isa ei ole lapsega kohtunud, siis ei saa ta lapses hirmu põhjustada. Seega on X Xi väited vastuolulised. Ema väitel kahjustab isa last pidevate kohtuvaidlustega. Tegelikult ei ole tütar osalenud kohtumenetluses isiklikult, kuid ema on väitnud, et lapse hirmud põhinevad kodustel aruteludel kohtumenetlusest. Seega on lapse teadmised ja hinnangud kohtumenetlusele ning sellega kaasnevad hirmud vaid ema poolt kujundatud. X X heidab X Xule ette, et isa ei ole lapse vastu huvi tundnud ega püüa lapsega suhelda ning isegi ei luba lapsele juurdepääsu oma Facebooki kontole. Samal ajal on lapse ema avaldanud, et on absoluutselt ja põhimõtteliselt vastu isa-tütre igasugusele suhtlemisele ja laps ei taha isast midagi kuulda. Ema väitel on tütar isast võõrdunud ja peab oma isaks X Xi elukaaslast. X X X on lastekaitsetöötajale väitnud, et ei soovi Xiga kohtuda, sest X on hull. Väide 4

(11)tekitab küsimuse, kuidas saab laps anda sellise hinnangu inimesele, keda ta ei ole aastaid näinud. Kohus järeldab, et laps väljendab kellegi kolmanda isiku seisukohti.
  1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 02.04.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et X Xule on 23.11.2012 esitatud kahtlustus selles, et isik on kohtuotsuse alusel kohustatud maksma elatusraha tütrele X X Xile, kuid hoidub selle kohustuse täitmisest kuritahtlikult kõrvale. Prokuratuur on määruses märkinud, et X Xu näol on tegemist isikuga, keda on kriminaalkorras karistatud viimati enam kui 10 aastat tagasi ning ta soovib asuda kohustust täitma, puudub alus kartuseks, et isik võib panna toime uusi kuritegusid. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole isiku kohtulik karistamine vajalik. Kahtlustataval muid kriminaalasju menetluses ei ole ning ta on oma muu käitumisega tõestanud, et tema edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks ei ole vajalik rakendada mõjutusvahendeid või karistusi ning selleks piisab kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevate kohustuste määramisest. Prokuratuur lõpetas menetluse kriminaalasjas X Xu suhtes. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis annaksid alust väita, et avaldaja oleks kuidagi oma lapsele ohtlik või tema käitumine ohustaks lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu. X Xi avaldus X Xult hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks tütar X X Xi suhtes on põhjendamata.
  2. Suhtlusõigus on osa lihasele vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest (PS § 27). Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 28 sätestab, et lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

  1. Kuna X Xi vanemad ei ole saanud kokkuleppele, kuidas korraldada nende ühise tütre suhtlemist isaga, tuleb suhtlemiskord kindlaks määrata kohtu poolt. Korra kindlaksmääramisel arvestab kohus lapse ema seisukohtadega, et X X ei kõlba tema tütre isaks, tütar ei tunne oma isa ega soovigi tunda, laps on piisavalt vana ja arenenud ning kujundanud oma negatiivse suhtumise isasse ja isaga suhtlemine kahjustab last. Lapse ema soovib, et tema elukaaslane lapsendaks tütre ning lapse isa peaks andma selleks oma nõusoleku. X Xi eeltoodud seisukohad ilmselgelt kahjustavad lapse suhet oma isaga ja on seni suhtlemise võimatuks teinud. X X on lapsega suhtlemiseks pakkunud välja erinevaid võimalusi. Menetluse käigus on isa võtnud omaks, et laps on temast võõrdunud ja nõustunud lapsega kontakti saavutamiseks kohtuma tütrega esialgselt lastekaitsetöötaja juuresolekul. Samas on X X konstateerinud, et ta ei ole oma lastele olnud eeskujulik isa, kuid vanus ja kogemus on pannud teda olukordi ümber hindama ja ta soovib tehtud vigu parandada.
  2. Kohus on 02.07.2012 määrusega esialgse õiguskaitse korras määranud isa ja tütre ajutise suhtlemiskorra lastekaitsetöötaja juuresolekul. Vaatamata sellele ei ole X X oma tütrega kordagi kohtunud. Omavalitsuse lastekaitsetöötaja teatas kohtule 17.07.2012, et kohtumist ei ole olnud võimalik korraldada seoses asjaoluga, et X Xiga ei ole võimalik ühendust võtta vaatamata erinevatele tarvitusele võetud abinõudele (tl 125). Ajavahemikul 03.-10.10.2012 kohtus lastekaitsetöötaja kahel korral X Xiga. Esimesel korral selgus, et X Xust vestlemine tekitas lapses ebamugavust. Teine kohtumine toimus lapse ema juuresolekul, mil laps oli sama teema suhtes tunduvalt enam häiritud ja keeldus sel teemal rääkimast. Järgmisele kokkusaamisele keeldus X X last toimetamast (tl 195). Põhja Tallinna Linnaosa Valitsus on seisukohal, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid X Xu ohtlikkust oma lapsele. Pigem on vajalik tasapisi taastada tütre ja isa katkenud suhted. Lapsega läbiviidud vestluse käigus ütles laps korduvalt, et ta ei soovi oma isaga kohtuda, oma seisukohta ta põhjendada ei osanud. Lastekaitsetöötaja on 5

(11)seisukohal, et lapse vastuseis tuleneb pigem sellest, et ta ei tunne oma isa, kui asjaolust, et ta arvaks, et isa võib talle ohtlik olla. Kuna laps on isast võõrdunud, peaksid kohtumised toimuma turvalises keskkonnas last toetava inimese juuresolekul (tl 256257).
  1. Eeltoodust tulenevalt on kujunenud olukord, kus isa, arvestades lapse võõrdumist temast ja lähtudes lapse huvidest, nõustub katkenud suhete taastamiseks lühiajaliste kohtumistega kolmanda isiku juuresolekul. Lapse ema tegutseb eesmärgil vältida isa ja lapse kohtumisi. Kohus nõustub, et lapse võõrdumine isast on kindlasti suures osas tingitud isa varasemast huvi puudusest oma lapse vastu. Samas ei saa nimetatud asjaolu olla põhjuseks, et keelata avaldajal oma lapsega suhtlemine ja sellega võtta temalt põhiseaduslik õigus suhelda lapsega. Vajalik ja põhjendatud on määrata isa ja tütre vaheliste suhete tekkimiseks suhtlemine sagedusega üks kord kuus ja seda lastekaitsetöötaja juuresolekul. Kohtumised toimuvad lapse ema X Xi juuresolekuta, minimaalse kestvusega üks tund. Määratud suhtlemiskord näitab, kas X Xi väited, et X Xu huvi lapse vastu on vaid ajutine ja kantud eesmärgist tekitada probleeme, on põhjendatud. Olukorra muutumisel on kummalgi vanemal õigus taotleda lepitusmenetluse korras kehtestatud korra muutmist. Määruskaebus ja asja edasine käik
  2. X X palub maakohtu määruse tühistada, jätta X Xu avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks rahuldamata, lõpetada lapse ühine hooldusõigus ja anda lapse emale lapse ainuhooldusõigus ning võtta X Xult ära lapse hooldusõigus.
  3. Maakohus ei ole määruses põhjendanud, miks ei ole rahuldatud X Xi avaldust lõpetada lapse X X Xi ühine hooldusõigus ja anda lapse emale lapse ainuhooldusõigus. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus

§ 137lg 3.

Lapse isa X X ei täida lapse ees ülalpidamiskohustust ega osale muul moel lapse elus juba 9 aastat, st kogu lapse eluea. X Xule määrati aasta tagasi esialgse õiguskaitse korras lapsega suhtlemise kord, mida X X samuti ei ole täitnud. Terve selle aasta jooksul ei ole X X kordagi kasutanud oma õigust ja kohustust lapsega kohtuda.

  1. Maakohus ei ole suhtlemiskorda määrates lähtunud lapse huvidest. Maakohus tunnistab, et lapse võõrandumine isast on suures osas tingitud isa varasemast huvi puudusest lapse vastu. Suhtlemiskorda määrates on kohus toonud põhjenduseks soovi tõendada, kas isa huvi lapse vastu on vaid ajutine ja kantud eesmärgist tekitada probleeme. Lapse huvides ei ole katsetamine, kas tema isa huvi tema vastu on ajutine või mitte või kas sellest võib tekkida lapsele või tema perekonnale probleeme. Nii lastekaitsetöötajad kui ka lapse riiklik esindaja on konstateerinud fakti, et laps ei soovi isaga suhelda. Samuti tuleb arvesse võtta seda, et suhtlemine ei pea ilmtingimata tähendama kohtumist, vaid võib tähendada ka helistamist, kirjutamist, sünnipäevadel meelespidamist – tegevusi, mida bioloogiline isa ei ole senini teinud. Ei saa ka rääkida suhete taastamisest, sest normaalset isa-lapse suhet polegi kunagi olnud. Lapse ema on kohtumenetluse ajal paar korda katsetanud lapse viimist sotsiaalhoolekandeosakonda ja teab, et edaspidi on lapse vastuseisu tõttu võimatu last sinna toimetada. Sisuliselt pani kohus lapse ema olukorda, kus ta peab last vägisi isaga kohtumisele viima, põhjustades sellega lapsele kannatusi, ning peale seda tegelema tõenäoliste tagajärgedega (õpiraskused, käitumisprobleemid, negatiivsem mina-pilt jne). Ema ei saa vastutada selle eest, et laps kasutab oma põhiseadusest tulenevat õigust keelduda vanemaga suhtlemast. Lapse ema taotles kohtult lapse ärakuulamist, kuid kohus ei pidanud lapse arvamust oluliseks ning sellest tulenevalt koostas määruse, mida ei ole võimalik täita.
  2. Maakohus on jätnud arvesse võtmata lapse vastuseisu isaga kohtumiste suhtes ning seetõttu vääralt tõlgendanud lapse ema ütlusi, taandades lapse vastuseisu ema isiklikuks 6

(11)vastuseisuks. Lastekaitsetöötaja on seisukohal, et lapse vastuseis isaga kohtumise vastu tuleneb pigem sellest, et ta ei tunne oma isa, kui asjaolust, et ta arvaks, et isa võib talle ohtlik olla. Lapsel polegi vaja teada, et ta bioloogiline isa võib talle ohtlik olla, mida vähem laps oma bioloogilise isa kriminaalsest taustast ja ellusuhtumisest teab, seda parem. Küll aga vastab tõele see, et laps on kursis, et isa ja ema käivad kohut, et isa on toime pannud tema väikeõe suhtes rahvusvahelise lapseröövi ja viinud väikelapse oma ema juurest ära 20-ks päevaks välisriiki. On tõendatud, et X Xu isik avaldab lapsele kahjulikku mõju, mis seisneb lapses hirmutunde tekitamises ja lapse soovidega mittearvestamises – surudes läbi kohtu lapsele peale endaga kohtumisi. 19.

§ 143

lg 1 tulenevalt on lapsel õigus, mitte aga kohustus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Vanema õigusele vastandub lapse õigus keelduda vanemaga suhtlemast ja kohtumast. Käesoleval ajal on praktikas levinud, et vanema õigus lapsega suhelda seatakse nii lastekaitsetöötajate, kohtu kui kohtutäituri poolt kõrgemaks lapse õigusest suhelda. Riigikohus on oma 14.04.2003 otsuses asjas nr 3-4-1-4-03 punktis 17 väljendanud seisukohta, et ühe isiku põhiõiguse kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka PS §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. Riigikohus on oma 01.03.2003 otsuse tsiviilasjas nr 3-21-4-07 punktis 25 väljendanud seisukohta, et vastavalt

§-le 49 on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemal on

§ 52lg 1 järgi õigus lapsega suhelda.

Selle õiguse realiseerimist võib takistada laps, kes ei soovi vanemaga suhelda ja kelle huvidest tuleb vaidluse läbivaatamisel lähtuda. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on otseselt õigustanud vanema suhtlusõiguse piiramist olukorras, kus laps ei soovi vanemaga suhelda, ning pidanud lapsega seonduva küsimuse lahendamisel oluliseks lapse arvamusega arvestamist. Vanus ei ole siinjuures oluline. Last tuleb kohelda kui pere ja ühiskonna aktiivset liiget, kellel on oma arusaam, huvid ja arvamus. Kohtuasjas Sommerfeld vs Germany leidis kohus, et lähtuma peab lapse arvamusest ning piisavaks ei saa pidada vaid lastekaitsetöötajate, sotsiaaltöötajate arvamust. Lapsele peab olema tagatud võimalus välja öelda oma seisukoht ja alles seejärel võivad teised seda seisukohta hinnata. Kohus leidis, et lapse huvides ei ole sundida last täitma ettekirjutusi vanemaga suhelda, kui see on tema tahtega vastuolus. Sellega seatakse ohtu lapse psühholoogiline ja vaimne heaolu (otsuse punkt 17). Lapse ja vanema õiguste kaalumisel tuleb eriti hoolikalt vaadelda lapse parimat huvi, mis võib vaidluse iseloomust tulenevalt olla aluseks vanema huvide sekundaarsusele või taganemisele (otsuse punkt 40). Lapse vaimse tervise ja moraali huvides on riive põhjendatud artikliga 8

(2), kuigi see rikub artiklist tulenevat pereelu puutumatuse õigust. Lisaks on lapse sundimine teise vanemaga suhtlema lubamatu ka vastuolu tõttu

124 lg 2 sätetega, mille kohaselt on lapse vaimne ja hingeline väärkohtlemine keelatud. 20. Õige ei ole maakohtu põhjendus, et ei esine asjaolusid, mis annaksid alust väita, et X X oleks kuidagi oma lapsele ohtlik või tema käitumine ohustaks lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Kohus ei ole arvesse võtnud X Xu senist käitumist. X Xul on peale X X Xi veel kaks last. Maakohtu materjalide hulgas on X Xu ühe lapse ema tunnistused selle kohta, kuidas X X on kasutanud tema last narkootikumide üleveol kattevarjuna, teise ema tunnistus selle kohta, kuidas X X rikkus kohtulikult määratud lapsega suhtlemise korda, toimetades 3-aastase lapse 20-ks päevaks välisriiki ja pannes sellega toime rahvusvahelise lapseröövi. Samuti on kõik X Xu laste emad seisukohal, et X X on oma lastele reaalselt ohtlik. X Xu 19-aastane tütar on andnud teises kohtuasjas Harju Maakohtule tunnistuse, et peab X Xut hoolimatuks isaks, peab teda endale ohtlikuks, kardab teda ning et X X on teda lapsepõlves ära kasutanud narkootikumide üleveol erinevatesse välisriikidesse. Lisaks ei ole kohus arvestanud tunnistaja kinnitust selle 7

(11)kohta, et X X on
  1. aastal pannud eluohtlikku olukorda ka X X Xi, mistõttu laps viibis kolm päeva haiglas intensiivravis. Isa suhtumist oma lapsesse iseloomustab see, et ta on 9 aastat kuritahtlikult kõrvale hoidnud lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest. Maakohus ei ole TsMS § 442 lg 8 rikkudes põhjendanud, miks on ta jätnud arvesse võtmata tunnistajate kirjalikud ja suulised ütlused selle kohta, et X X on oma lastele ohtlik ja et ta on oma lapsi ära kasutanud kriminaalsetel eesmärkidel, samuti kirjalikud tõendid politseist selle kohta, et X X on käitunud kaebajaga vägivaldselt, lõhkunud tema vara jne.
  2. Lapse ja isa suhtlemise soodustamiseks ning selleks, et isa hakkaks täitma oma kohustusi lapse ees (nii suhtlemiskohustust kui ka ülalpidamiskohustust), on kasutusele võetud kõikvõimalikud meetmed, kuid isapoolse reaalse huvi puudumise tõttu ei ole ükski abinõu tulemust andnud. Seega on põhjendatud

§ 135lg 2 alusel X Xult lapse isikuhooldusõiguse ära võtmine.

Riigikohus on 01.03.2007 asjas nr 3-2-1-4-07 öelnud, et kohus võib vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Kõrvalehoidmine kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel on seegi, kui vanem jätab lapse hoolitsuseta ja järelvalveta ehk lapsevanem ei täida lapsevanema kohustusi tahtlikult. Seaduse mõte ei ole vanaemaõiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuva põhjuseta või kahjustab oma tegevusega lapse huve. Maakohus on jätnud arvesse võtmata, et lapsele kahjuliku mõju avaldamisena tuleb käsitleda ka X Xu senist käitumist lapse ja ema suhtes ning lapse reageeringut sellele. Maakohus ilmselgelt alahindab lapse arengutaset ja analüüsioskust ning on põhjendamatult arvamusel, et laps väljendab kellegi kolmanda seisukohti ning leiab, et hoolimata isa senisest last kahjustavast käitumisest pole isalt hooldusõiguse äravõtmine põhjendatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma hiljutises lahendis „Y.C vs Ühendkuningriik“ öelnud, et kui endiste peresidemete säilitamine on kahjulik lapse tervisele ja arengule, pole vanemal õigust nõuda peresidemete säilitamist. Antud juhul ei ole isegi mitte tegu endiste peresidemetega, kuna neid sidemeid pole X Xu ja X X Xi vahel mitte kunagi olnudki.

  1. Vastustes määruskaebusele palusid X X ja lapse määratud korras esindaja jätta määruskaebuse rahuldamata.
  2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 17.06.2013 määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on seaduslik ning vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel täielikult määruses toodud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid seetõttu korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud kaebaja avalduse – lõpetada lapse ühine hooldusõigus ja anda lapse emale lapse ainuhooldusõigus – rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud etteheide on põhjendamatu, kuivõrd kaebaja ei ole sellist taotlust maakohtule selgelt esitanud. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest esitas kaebaja 24.09.2012 Harju Maakohtule avalduse X Xult alaealise X X Xi hooldusõiguse, sealhulgas isikuhooldusõiguse, täielikuks äravõtmiseks ja täielikuks üleandmiseks lapse emale. Avalduses tugines kaebaja perekonnaseaduse vanema hooldusõiguse piiramise sätetele (

§ 134-136). Harju Maakohus võttis 03.10.2012 tsiviilasjas 2-12-38520 tehtud kohtumäärusega 8

(11)kaebaja avalduse menetlusse ja liitis käesoleva tsiviilasjaga. Avalduses esitatud taotluse täpsustamiseks küsis maakohus 25.04.2013 toimunud kohtuistungil kaebajalt täiendavalt selgitust selle kohta, kas viimane soovib esitatud avalduse alusel hooldusõiguse üleandmist või isalt hooldusõiguse täielikku äravõtmist. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kaebaja üheselt avaldanud, et soovib X Xult hooldusõiguse täielikku äravõtmist. 22.05.2013 esitas kaebaja kohtule taotlusena pealkirjastatud dokumendi, milles käsitles esialgse õiguskaitse korras kindlaksmääratud isa-tütre suhtlemiskorra täitmise asjaolusid, lapse isa poolt ülalpidamiskohustuse mittetäitmist ja lapse lapsendamise küsimust ning märkis muu hulgas, et lapse ja isa suhtlemise soodustamiseks on tarvitusele võetud kõik abinõud, mis pole aga tulemusi andnud ja seega on põhjendatud X Xult

§ 135lg 2 alusel lapse isikuhooldusõiguse äravõtmine.

Taotluse resolutiivosa punktis 1 taotles kaebaja kohtult lapse ärakuulamist ja punktis 3 X Xult lapse isikuhooldusõiguse äravõtmist. Kuigi taotluse resolutiivosa punktis 2 palus kaebaja ka lõpetada lapse ühise hooldusõiguse ja anda lapse emale lapse ainuhooldusõigus, puudus maakohtul eelnimetatud dokumendi sisu, kaebaja poolt varasemalt kohtule esitatud taotluse sõnastust ja kohtuistungil selle kohta avaldatut arvestades mõistlik põhjus eeldada, et kaebaja soovib esitada kohtule

§ 137lg 1 alusel uut avaldust.

Seega ei ole maakohus määruse põhjendamiskohustust rikkunud. Maakohus on avalduse eseme õigesti määratlenud ja selle tõttu ei olnud kohtul põhjust käsitleda hooldusõiguse üleandmist

§ 137alusel.

Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui kaebaja soovib lapse isaga ühise hooldusõiguse lapse suhtes lõpetada ja taotleda hooldusõiguse lapse emale üleandmist, siis on võimalik vastavasisuline avaldus esitada maakohtule ka sõltumata käesolevast tsiviilasjast.

  1. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohtu poolt määratud isa-lapse suhtluskord lapse huve mittearvestav ja põhjustab lapsele kannatusi. Ringkonnakohus eeltoodud väidetega ei nõustu. Maakohus on esitatud asjaolusid põhjalikult kaalunud ning arvestades lapse ja isa võõrdumist teineteisest määranud eelkõige just lapse huvidest lähtuvalt suhtlemiskorra, mis näeb ette isa ja lapse kohtumised minimaalse kestuse ja sagedusega. Vaid üks kord kuus ühe tunni vältel lastekaitsetöötaja juuresolekul aset leidvad isa-lapse kohtumised ei saa olla 9 aasta vanuse lapse vaimsele tervisele kahjulikud või last mingil muul moel ohustada. Lapse määratud korras esindaja on vastuses määruskaebusele leidnud, et kuna X X X puutub koolilapsena paratamatult kokku paljude võõraste inimestega, siis on ta normaalselt arenenud lapsena võimeline kokku saama ka oma isaga, kellega ta viimati kohtus
  2. aastal sotsiaaltöötajate juuresolekul, laps on piisavalt suur, et möödapääsmatu vajaduse ilmnedes oma varasemaid vaateid muuta ja end painutada kohtumäärusega kehtestatud suhtlemiskorra kohaselt, ilma et see tema vaimset tasakaalu kahjustaks. Ringkonnakohus nõustub lapse esindaja seisukohaga. Lisaks märgib ringkonnakohus, et

§ 123

sätestatu, et kohus teeb lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, ei tähenda seda, et kohus peaks lahendi tegemisel lähtuma üksnes lapse soovidest ja arvamusest, vaid seadusandja on eelnimetatud sättes lapse huvide all silmas pidanud objektiivseid lapse huvisid. Ringkonnakohus leiab, et objektiivselt on lapse huvides see, et laps tunneks ja teaks oma bioloogilisi vanemaid ning omaks mõlema oma vanemaga perekondlikku sidet, mis aga eeldab lapse ja vanema suhtlemist. 27. Määruskaebuse esitaja leiab, et lapsel on õigus oma bioloogilise isaga suhelda, kuid talle ei saa panna kohustust seda teha, kuna

§ 143

lg 1 tulenevalt on lapsel õigus, mitte aga kohustus suhelda mõlema vanemaga ning kohus oleks pidanud arvestama lapse soovi isaga mitte suhelda ja suhtluskorda mitte kindlaks määrama. Ringkonnakohus eeltoodud väidetega ei nõustu.

§ 143lg 1 teise lause kohaselt on mõlemal vanemal kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Mõlemal vanemal on lapse suhtes võrdsed õigused ja 9

(11)kohustused, mis ei olene sellest, kas vanem elab koos lapsega või lapsest lahus. Vanema õiguste puhul on tegemist põhiõigustega (Põhiseaduse § 27) ning kohtuvõimu ülesandeks on tagada, et isikute põhiõigused oleksid kaitstud. Õige on küll kaebaja väide, et

§ 143

lg 1 esimene lause ei nimeta lapse õigusele lisaks ka kohustust suhelda mõlema vanemaga, kuid ringkonnakohtu arvates ei saa nimetatud sätet tõlgendada selliselt, nagu annaks see lapsele õiguse suvaliselt otsustada, kas ta oma vanema(te)ga suhelda soovib või mitte. Laste ja vanemate õigused ja kohustused on omavahel tihedalt seotud. Nii, nagu on vanematel kohustused oma laste suhtes, nii on ka lastel kohustused oma vanemate suhtes. Juhul kui tõlgendada seadust nii, et lapse ja vanema omavaheline suhtlemine sõltub lapse suvast, jääksid tagamata konstitutsioonilised vanemaõigused, s.h õigus oma lapsega isiklikult suhelda. Asjaolusid, millest nähtuks, et lapse arvamus põhineb faktilistel asjaoludel ja oleks õigustatud, asjas esile toodud ei ole. 28. Määruskaebuse esitaja väite kohaselt on kohtu poolt kindlaksmääratud suhtluskord mittetäidetav, kuna lapse vastuseisu tõttu on võimatu last isaga kohtumisele toimetada ning kaebaja leiab, et lapse emale ei saa taolisel juhul vastutust panna. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu.

§ 124

lg 1 kohaselt on isikuhooldusõigust omaval vanemal kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Käesoleval juhul elab laps vastavalt vanemate kokkuleppele ema juures ja on seega ajal, mil tuleb suhtluskorra kohaselt minna isaga kohtuma, ema vanemliku hoole ja käsutuse all. Ajal, mil laps on ema vanemliku võimu all, vastutab ema lapse eest ja emal tuleb oma seadusest tuleneva vanemliku võimu realiseerimise teel tagada, et laps täidaks kohtumäärusest tulenevaid kohustusi. Lisaks märgib ringkonnakohus, et lapse igakülgse heaolu eest hoolitsemise hulka kuulub ka see, kui vanem loob lapses kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra täitmise osas positiivse suhtumise, nii et selle täitmine oleks lapse jaoks meeldiv ja sujuks probleemideta. 29. Määruskaebuse esitaja leiab, et lapse isalt hooldusõiguse äravõtmise nõude rahuldamata jätmine oli põhjendamata ning et ei ole maakohtu põhjendus, et ei esine asjaolusid, mis annaksid alust väita, et avaldaja oleks kuidagi oma lapsele ohtlik või tema käitumine ohustaks lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu, kohus ei ole arvesse võtnud X Xu senist käitumist. Ringkonnakohus eeltoodud väidetega ei nõustu ja leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et vanema hooldusõiguse piiramiseks käesoleval juhul alused puuduvad.

§ 134

lg 1 kohaselt, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid.

§ 134

lg 3 ja 135 lg 2 kohaselt võib kohus isikult ära võtta lapse isiku- ja varahooldusõiguse. Eelnimetatud sätete kohaldamine eeldab üldreeglina, et isikul, kelle hooldusõigust piiratakse, on olnud lapsega vanemliku suhte kaudu reaalne kokkupuude, s.t et laps on olnud selle vanema hoole ja vastutuse all, mille käigus on vanem oma kohustusi lapse suhtes eiranud ning sellega last ohustanud. Käesoleval juhul ei ole isalt hooldusõiguse äravõtmise küsimuse püstitamine asjakohane, kuivõrd isa ei ole lapse kasvatamisel ja hooldamisel osalenud, mistõttu ta ei ole saanud oma tegevusega ka lapsele ohtu kujutada. Lapse suhtes ülalpidamise kohustuse täitmata jätmine ei ole iseenesest ei seaduse ega ka väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aluseks vanemalt hooldusõiguse äravõtmisele või selle piiramisele. Iga hooldusõiguse piiramise juhtumit käsitletakse konkreetsete objektiivsete asjaolude alusel ning iga lapse suhtes eraldi, mistõttu ei ole kaebaja viited X Xu ja tema teiste laste omavahelistele suhetele asjas määravad, seda enam, et isalt ei ole ühegi viidatud lapse osas hooldusõigust ära võetud. Kaebaja väide, et X X on 2007. aastal pannud eluohtlikku olukorda ka X X Xi, 10

(11)mistõttu laps viibis kolm päeva haiglas intensiivravis, ei ole samuti aluseks X Xult lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks. Kui ka lugeda kaebaja poolt tunnistaja kirja (tlk 172, I kd) kaudu esile toodud asjaolu, et X X ei aidanud
  1. aastal organiseerida lapsele arstiabi, tõendatuks, ei ole tegemist asjaoluga, mis tingiks käesolevas menetluses lapse isalt hooldusõiguse äravõtmise. Vanematelt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmist kohaldatakse kohtu poolt eesmärgiga kaitsta last ohu eest, mis lapse suhtes eksisteerib kestvalt, s.t hooldusõiguse äravõtmise küsimuse tõusetumise ajal ja ka edaspidi, mitte aga minevikus toimunud sündmuste eest. Samuti ei ilmne kaebaja poolt seoses nimetatud juhtumiga kohtule esitatud haigusloo väljavõttest (tlk 173-175, I kd), et lapse elu oleks kuidagi ohus olnud. Haigusloo väljavõttest nähtub, et laps viibis kolm päeva haiglas osakonnas nimetusega „äge respiratoorne osakond“, mitte intensiivravis, nagu väidab kaebaja, ning lapsel diagnoositi äge bronhiit ja nohu. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et haige laps vajab arstlikku kontrolli ning selle tagamine lapsele on lapse vanemate ülesanne, kuid olukorras, kus laps viibis samaaegselt mõlema vanema hoole all, oli vastav kohustus võrdselt isaga ka lapse emal, mistõttu ei ole ühe vanema poolt teisele vanemale etteheidete tegemine lapse elu väidetavas ohustamises ning teiselt vanemalt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmise taotlemine sellises situatsioonis asjakohane.
  2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.