KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. november 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-13-4963 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhm

§ 440lg 1 alusel ka rahuldas.

1. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav K. Koroljov. Apellant märgib, et ta on küll täielikult nõus enda süüditunnistamise ning karistamisega, kuid ta ei nõustu kannatanu esitatud tsiviilhagiga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul seejuures lahendada iga kriminaalasja puhul eraldi (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11). 3.1 Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis käsitletu osas. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
3. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et K. Koroljov pani toime talle inkrimineeritud kuriteo. Selle kuriteoga seonduvalt on kannatanu esitanud ka tsiviilhagi, taotledes talle tekitatud materiaalse kahju väljamõistmist süüdistatavalt summas 784.42 eurot (tlk 82). Vaidlust ei tohiks olla ka selles, et maakohtu istungil on K. Koroljov kannatanu esitatud tsiviilhagi õigeks võtnud (tlk 114 pöördel). Sellisel juhul sätestab seadus imperatiivselt (

§ 440

lg 1), et kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi.

§ 440

lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Seega ülejäänud juhtudel, mille hulka kuulub ka käesolev kaasus, on hagi õigeksvõtt kohtule kohustuslik ning siduv.

§ 444

lg 4 vabastab kostja õigeksvõtu korral seejuures kohtu selle küsimuse osas otsuse põhistamiskohustusest. Järelikult oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ning ka kohustatud kannatanu esitatud tsiviilhagi täies ulatuses 2 rahuldama. Kohtupraktika on seejuures olnud kestvalt seda meelt, et hilisemalt hagi vaidlustavad apellatsioonid jäävad edutuks (vt RKTsKo 3-2-1-128-11, p 29; RKKKo 3-1-1-79-09, p-d 3 ja 19). 5. Ringkonnakohus möönab, et

§ 440

lg-s 1 kehtestatud regulatsioon ei ole mõistagi apellatsiooniõigust välistav; teatud asjaolude esinemisel on võimalik, et (edukalt) vaidlustatakse apellatsiooniinstantsis esialgne hagi õigeksvõtt. Ennekõike on sellest alust rääkida juhtudel, kui hagi õigeksvõtt kostja poolt ei vasta tema tegelikule tahtele ehk lihtsustatult – ta tegelikkuses ei teadnud, millega ta nõustus. Tegemist on sellisel juhul menetlusõiguse rikkumisega, mis seisneb kostja (käesoleval juhul süüdistatava) ebapiisavas informeerituses hagi esemest ning ulatusest. Millestki sellisest käesoleval juhul aga rääkida ei saa. Maakohtu istungil on süüdistatavalt korduvalt küsitud, kas ta tunnistab hagi, millele ta on kõigil juhul vastanud jaatavalt (tlk 114 pöördel). Kohus ei ole seejuures piirdunud pelgalt küsimisega, kas süüdistatav võtab hagi õigeks või mitte. Kohus on konkreetselt avanud, millistest osistest kannatanu tsiviilhagi koosneb (röövimise käigus äravõetud summa, samuti hambaproteeside taastamine), juhtinud K. Koroljovi tähelepanu sellele, et need moodustavad kokku summa 784.42 eurot ning seejärel küsinud süüdistatavalt, kas ta võtab sellise tsiviilhagi õigeks, millele K. Koroljov on vastanud jaatavalt. Seega ei ole kindlasti mitte võimalik rääkida ebapiisavast informeeritusest K. Koroljovi puhul eelnevalt märgitu tähenduses ning ainuõigelt on maakohus edasiselt juhindunud

§ 440lg-st 1 ning tsiviilhagi rahuldanud.

5.1 Nagu tuleneb eelnevalt viidatud kohtupraktikast, on sellistel tehioludel apellatsiooni korras tsiviilhagi vaidlustamine ilmselgelt perspektiivitu ning apellatsioon seega ilmselt põhjendamatu. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus veel, et korralise apellatsioonimenetluse läbiviimine tooks vältimatult kaasa ka apellatsioonimenetluse kulud nt kaitsetasude näol, mis tuleks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral mõista välja süüdistatavalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks K. Koroljovi tegelikele huvidele. 6. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel ainuõigelt juhindunud kehtivast materiaal- ja menetlusõigusest ning teinud õiguslikult veatu lahendi. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 3