KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-12-31936 Määruse tegemise aeg ja koht 12. juuli 2013. a., Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Se

) § 455 lõikest

2. oktoobril
3. a. sõlmisid hageja ja U U käenduslepingu nr. 0178711L, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel
4. 2

§ 367

lõigetest 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, s. h. liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (s. h. vara valduse ülevõtmine või selleks pingutuste tegemine). Sellest tulenevalt kohustub liisinguvõtja hagejale hüvitama lisaks võimalikele enne lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevustele, nagu liisingumaksete (koos intressiga), viiviste ja kindlustusmaksete võlgnevused, ka liisingueseme jääkmaksumuse ehk pärast lepingu ülesütlemist veel tasuda jäänud liisingumaksete summa (intressita). Juhindudes eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada 9145, 56 eurot.

1. novembri
2. a. kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest, paludes kostjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Kostja vastus Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata, kuna hagi on aegunud ja õiguslikult põhjendamata. Hagile lisatud nõude kalkulatsiooni kohaselt lõpetati liisinguleping nr. 017871 IL
3. augustil
4. a. Hagi on saabunud Harju Maakohtule
5. augustil
6. a. AET-i kaudu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg. 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Liisingulepingu üldtingimuste p.
7. 1 kohaselt lõpeb liisingleping m. h. liisinglepingu ülesütlemisel. Liisinglepingu lõppemisel muutuvad lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kuna leping lõpetati
8. augustil
9. a., muutusid sel päeval lepingust tulenevad kõik nõuded sissenõutavaks ning hagi aegumistähtaja alguseks on
10. august
11. a. Kuna hagi esitati lepingust tuleneva nõude rahuldamiseks maakohtule
12. augustil
13. a., on hagi esitatud aegumisega. Hageja nõue on tehingust tulenev nõue ning selle aegumisel kohaldatakse TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaega.

§ 367lg.

3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude 3

§ 367lõikes 3 sätestatuga.

Hageja ei ole tõendanud pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse jäänud vara keskmist müügihinda ning seetõttu on nõue kostja vastu õiguslikult põhjendamata. Hageja on esitanud nõude välja mõista kõrvalnõudena viivis 8278, 94 eurot. Samas on ta toonud hagis viivise nõude arvestamise alusena protsendi põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingu punktis

1. 1 sätestatud määras 0, 25% päevas. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud viiviste nõue 8278, 94 eurot. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 8080, 37 eurot ja viivise 0, 25% päevas põhinõudelt 7213, 75 eurot, alates hagi esitamisest
2. augustil
3. a. kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud 92% ulatuses kostja ja 8% ulatuses hageja enda kanda.

§ 361

alusel kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus, et

1. oktoobril
2. a. sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr. 0178711L, mille esemeks oli sõiduauto Audi A6 Quatro. Liisingulepingule kohaldatakse liisingulepingu üldtingimusi. Hageja omandas liisingueseme
3. oktoobri
4. a. müügilepingu nr. 0178711L-OM alusel ja andis liisingueseme liisinguvõtja kasutusse
5. oktoobri
6. a. üleandmis-vastuvõtu akti alusel.

§ 142lg.

1 alusel kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145lg.

1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et

1. oktoobril
2. a. sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr. 0178711L, mille kohaselt kohustas kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel
3. oktoobril
4. a. sõlmitud liisingulepingust nr. 0178711L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise maksimumsummas 30.551, 11 eurot. Seega vastutab kostja liisinguvõtjaga solidaarselt liisingulepingust nr. 0178711L tulenevate nõuete eest ning kuna liisinguvõtja on registrist kustutatud, on hageja õigustatud nõudma tulenevalt

§ 65lõikest 1 nõude täitmist kostjalt.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas nõue on aegunud ning milline on liisingueseme turuväärtus. TsÜS § 146 lg. 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg. 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-33-09 märkinud, et hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu

§-le 367 ja seega on tegemist liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud, näiteks,

1. aprilli
2. a. otsuse punktides 14 - 19 (tsiviilasi 3-2-133-08). Selles lahendis rõhutas kolleegium, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale

§ 367lg. 1 järgi hüvitada krediteerimiseks 4

§ 367lg.

1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367lg.

3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-1-07, p. 26). Seega on

§ 367lg.

3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg. 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka

§ 82lg.

7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg.

3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja

§ 82lg.

3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib

§ 82lg.

7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Nõuded käendaja vastu (

§ 145) hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded võlgniku vastu.

Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu ja aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, s. t., millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks

§ 82lg.

7 kolmanda lause järgi. Riigikohus märkis veel, et kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Hageja ja liisinguvõtja sõlmisid liisingulepingu

1. oktoobril
2. a. Liisinguvõtja jättis liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata – esitatud arved alates märtsist kuni augustini
3. a. täitmata, mistõttu hageja lõpetas
4. augustil
5. a. ühepoolselt ennetähtaegselt. Seega on hagi esitatud

§-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale

§ 367lg.

1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on

§ 367lg.

1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367lg.

3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on

§ 367lg.

3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja

§ 82lg.

3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib

§ 82lg.

7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisinguese suunati müüki 6. augustil 2009. a. ning müüdi 5

§ 367tulenev hüvitise nõue hiljemalt 30.

septembril 2009. a. ning sellest ajast oli hageja õigustatud nõudma liisinguvõtjalt nõude täitmist, juhindudes

§ 147lõikest 2.

Nimetatud ajast hakkas ka kulgema

§-s 146 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. Seega lõppes aegumistähtaeg

1. septembril
2. a. Hagi on esitatud
3. augustil
4. a., mistõttu esitatud nõue ei ole aegunud.

§ 116lg.

6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt sama seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.

§ 195lg.

1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

§ 196lg.

1 alusel võib kestuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste p.

2. 3 alusel on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui iseseisvast majandus- või kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamaksed ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved. Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi, ütles hageja lepingu üles alates
3. augustist
4. a., mille osas puudub vaidlus. Hageja oli õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama. Vastavalt

§ 195

lõikele 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Leping öeldi ennetähtaegselt üles

1. augustil
2. a. Seega oli kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani liisinguvõtja kohustuseks tasuda järelmaksuga müügilepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Lisaks oli liisinguvõtjal kohustus tasuda
3. oktoobri
4. a. sõlmitud kindlustusleppe alusel kindlustuse eest ja liisingulepingu teenuste lisa alusel kütuse eest. Hageja esitatud arvetest nr. 8532638366, 8536138846, 8539564929, 8543006479, 8546209040, 8549403995 ja 8552515320 nähtub, et liisinguvõtjal jäid tasumata osamaksed koos intressi, kindlustuse ja kütusega 63.701, 93 krooni (4071, 30 eurot), mille osas puudub vaidlus.

§ 101lg.

1 p. 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Arvete nr. 8207938838, 8208186919, 8208429595, 8208769501, 8208927644, 8209177752, 8209419834 alusel palus hageja kostjatelt välja mõista viivise 13.559, 73 krooni (866, 62 eurot). Viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja ei nõua kostjalt viivist 8278, 94 eurot, vaid 866, 62 eurot. Liisinguvõtja ja kostja, rikkudes lepingut, pidid teadma, et rikkumisel rakendub viivis. Vastavalt

§ 367

lõikele 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist

1. 5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Selle kohustuse liisinguvõtja täitis. Pärast vara valduse taastamist andis hageja
2. juulil
3. a. vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le, kes esitas hagejale osutatud teenuste eest arve summas 8570, 32 krooni (547, 74 eurot, käibemaksuta), mis on tasutud. Üldtingimuste p.
4. 7 kohaselt, kui liisingufirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt liisingufirmale eseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s. h. eseme valduse ülevõtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). Vastavalt üldtingimuste punktile
5. 3, kui liisingufirma 6

§ 367

lõikele 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367lg.

3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara soetusmaksumuse jääk oli vara tagastamisel 17.241, 13 eurot (käibemaksuta). Hageja suunas vara müüki

1. augustil
2. a. hinnaga 17.575, 70 eurot käibemaksuga ehk 14.646, 42 eurot käibemaksuta. Vara realiseeriti hinnaga 13.581, 23 eurot (käibemaksuta)
3. septembril
4. a. Liisinguvõtjat ja kostjat on teavitatud liisingueseme müüki suunamisest ja liisingueseme hindadest. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et liisingueseme müügihind ei vastaks liisingueseme turuhinnale, samuti ei ole kostja teinud midagi, et liisinguese saaks müüdud kõrgema hinnaga. Kuna pooltel puudus kokkulepe, et pooled loevad sõiduki väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja määratud esmane müügihind 14.646, 42 eurot käibemaksuta, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinna määramisel on hageja arvestanud sõiduki seisukorda, seega tuleb pidada väärtuseks sõiduki tagastamisel selle esmane müügihind 14.646, 42 eurot. Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees lepingu ülesütlemisest tulenev nõue 22.726, 79 eurot (soetusmaksumuse jääk 17.241, 13 eurot, viivis 866, 62 eurot, debitoorne võlg 4071, 30 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 547, 74 eurot). Vara turuhind tagastamise hetkel oli 14.646, 42 eurot. Seega ei katnud turuhind kõiki kulusid, mistõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele 8080, 37 eurot. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista ka viivise 0, 25% päevas põhinõudest (8278, 94 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus mõistis kostjatelt välja võlgnevuse 8080, 37 eurot, siis kuulub ka viivisenõue täpsustamisele. Viivis 0, 25% päevas kuulub väljamõistmisele põhinõudest 7213, 75 eurot (8080, 37 – 866, 62). Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, kohaldada hagi aegumist ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega hagi aegumise osas. Kohus on piirdunud üksnes Riigikohtu lahendite refereerimisega, kuid see ei asenda menetlusseaduses toodud nõuet põhjendada poolte faktiliste väidetega mittenõustumist. Kohus on tuginenud aegumistähtaja kohaldamisel ebaõigele materiaalõiguse normile. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lõikes 1, mitte

§ 146lõikes 1, aegumistähtaja algus on toodud Ts

ÜS §-s 147, mitte

§-s 147. Poolte vahel on vaidlus, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kostja positsioon on olnud kogu menetluse käigus et see muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega ja lõppemisega, hageja positsioon tugineb Riigikohtu seisukohale, et kohustus muutus sissenõutavaks mõistliku aja möödudes pärast lepingu ülesütlemist. Maakohus asus vaidlustatud kohtuotsuses Riigikohtu lahenditele tuginedes seisukohale, mille kohaselt muutus kohustus sissenõutavaks pärast mõistliku tähtaja möödumist pärast lepingu ülesütlemist ning aegumise kulgemine algas nimetatud ajast. Kohus on kohustuse sissenõutavaks muutumise ja aegumistähtaja alguse kindlakstegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Sama põhimõte on sätestatud ka

§ 82lg. 7 esimeses lauses. 7

§ 186p. 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega.

Seega muutusid kõik lepingust tulenevad nõuded ja kohustused, ennekõike rahalised nõuded ja kohustused sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega lõppemisest. Sissenõutavad rahalised kohustused on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega juba muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks. Võlausaldajal tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist lepingu ülesütlemisest, mitte sõiduki võõrandamisest. Käsitlus, mille kohaselt nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel pärast lepingu ülesütlemist, on vastuolus TsÜS § 147 lõigetega 1 ja 2. Kohustuse sissenõutavuse aja ebaõige ja seadusega vastuolus määratlemine kohtu poolt toob kaasa kostja seadusega tagatud õiguse keelduda aegunud nõude täitmisest (TsÜS § 142 lg. 1). Võlausaldajal (hagejal) oli õigus nõuda kohustuse täitmist kohe pärast lepingu ülesütlemist, ehk siis nõue muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Asjaolu, et võlausaldajal oli vaja nõude suurust täpsustada tagastatud liisinguobjekti müügihinna tõttu, ei tähenda, et kohustus muutus sissenõutavaks pärast nõude lõpliku suuruse selgumist. Sõiduki müügitehingu näol oli tegemist üksnes tehnilise toiminguga, mis ei pikenda ega muuda nõude sissenõutavaks muutumise tähtaega. Kõik tehnilised toimingud, mis on vajalikud nõude suuruse kindlakstegemiseks, võib teha ka pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võlausaldaja nõudeõigus ei tekkinud liisinguobjekti võõrandamise hetkest, liisinguobjekti võõrandamisel üksnes täpsustus nõudeõiguse lõplik rahaline suurus. Võlausaldaja nõudeõigus ja võlgniku kohustus tekkis võlaõigusliku lepingu ülesütlemisel. Arusaamatuks jääb vajadus erineva käsitluse järele liisingulepingute ülesütlemisel kohustuste sissenõutavuse ja aegumistähtaja alguse kohta õiguses toodud aegumise aluspõhimõtetest. Aegumistähtaja sätestamine õiguses tagab õigusrahu ja õiguskindluse õigussuhetes. Liisingulepingu näol on tegemist võlaõigusliku tehinguga ning puudub igasugune praktiline ja õigusteoreetiline õigustus liisingulepingu lõppemisel rakendada kohustuse sissenõutavuse ja aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel

§ 82

lõiget 3 ja

§ 82lg.

7 kolmandat lauset. Nimetatud sätted reguleerivad juhtumeid, kui pooled on jätnud lepingus kohustuse täitmise aja kindlaks määramata. Vahet tuleb teha kohustuse täitmise tähtaja määramise või määramata jätmise ning kestuslepingu lõppemise tähtajal erakorralise ülesütlemisega. Kestuslepingu sõlmimisel ei ole võimalik fikseerida lepingu lõppemise tähtaega seoses ülesütlemisega (pole võimalik ette näha, millal algab kohustuste rikkumine). Seetõttu lõppeb kestusleping ülesütlemisega etteteatamistähtaega järgimata (

§ 196lg.

1) ning leping muutub sissenõutavaks lepingu lõppemisega. Seaduses sätestatud aegumistähtaeg (3 aastat) on piisav, et pärast sissenõutavaks muutumist nõuet vajadusel täpsustada (kui ruttu võlausaldaja seda teeb, on tema otsustada, küll aga on soovitav teha seda aegumistähtaja jooksul) või otsida variante kohtuväliseks kokkuleppeks. Mõistlik aeg kohustuse täitmiseks on antud võlgnikule ning see ei laiene võlausaldajale talle antud õiguste realiseerimiseks. Võlausaldajal ei ole kohustust, võlausaldajal on õigus liisingulepingu lõppemisel üle antud sõiduk võõrandada ning võõrandamisel saadud hinna alusel täpsustada kahjuhüvitise suurust. Seega ei saa ka rääkida võlausaldaja kohustusest, mis tegelikult on

§ 82lg.

3 järgi võlgniku õigus. Seetõttu on ekslik kohtuotsuses toodud seisukoht, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul. Kahjuhüvitis muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega ja lõppemisega

1. augustil
2. a., mitte liisinguobjekti võõrandamisega
3. septembril
4. a. ehk siis n. n. mõistliku aja möödumisel lepingu ülesütlemisest. Hagi aegumistähtaja algus algab
5. augustist
6. a., mitte
7. septembrist
8. a. Kuna hagi on esitatud pärast aegumistähtaja möödumist, on hageja nõue aegunud. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg. 1). TsMS § 693 lg. 1 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolev 8

§-des 146 ja 147 sätestatut, see eksimus ei viinud aga ebaõige lõppjärelduseni, sest tegemist on tehnilise veaga ja tegelikult kohaldas maakohus TsÜS §-des 146 ja 147 sätestatut. Lisaks leiab kolleegium, et

§ 82lg.

7 lauses 3 sätestatud mõistliku tähtaja kindlaksmääramisel ei saa lähtuda liisingueseme tegelikust võõrandamishetkest, sest

§ 367lg.

3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude kindlaksmääramisel mitte liisingueseme võõrandamisaegse, vaid selle liisinguandjale tagastamise aegse maksumusega, nagu ka maakohus on oma otsuse põhjenduses märkinud. Siiski ei viinud seegi seisukoht maakohut ebaõigele lõppjäreldusele, sest arvestades võlasuhte olemust, kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust, aga ka võlausaldaja poolt oma kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega (liisingulepingu tagasitäitmise võlasuhe, millest tulenevalt tuleb liisinguvõtjal või käendajal tasuda rahasumma, mis tuletatakse

-s § 367 sätestatud komponente arvestades), ei saanud

§ 82lg.

7 kohane mõistlik tähtaeg olla mingil juhul lühem kui üks nädal lepingu ülesütlemisest, selle aja sisse aga lepingu ülesütlemist ja tagasitäitmise võlasuhte tekkimist arvestades hageja poolt hagi esitamine langeb (tagasitäitmise võlasuhe tekkis liisingulepingu ülesütlemisest

1. augustil
2. a., hagi esitas hageja aga
3. augustil
4. a. ehk enne kolme aasta ja ühe nädala möödumist). Maakohus tuvastas, et muuhulgas jättis võlgnik tasumata liisingumaksed ajavahemikul märtsist augustini
5. a. Tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega, mille aegumisele kohaldub TsÜS §
6. Et ei maakohus otsuses ega ka apellant apellatsioonkaebuses ole nende nõuete aegumist eraldi käsitlenud, saab ringkonnakohus otsust selles osas täiendada. TsÜS § 154 kohaselt on muuhulgas korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kusjuures aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega algas nende nõuete aegumine
7. detsembril
8. a. kell 24.00 ning hagi esitamise ajaks ei olnud aegumise algusest kolme aastat möödunud. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, mille kohaselt hagi tervikuna ei ole aegunud. Ülejäänud osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks seda korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus jätnud apellandi poolt maakohtu menetluses esitatud faktiväidetele vastamata. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant ka nimetanud neid faktilisi asjaolusid, millele maakohus tema hinnangu kohaselt ei ole vastanud. Apellatsioonkaebuses on apellant heitnud maakohtule ette hoopis seda, kuidas on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme, ja seda, et maakohus ei ole selles osas nõustunud apellandi väidetega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega

§ 82lõigete 3 ja 7 kohaldamise kohta ega nõustu apellandi käsitlusega.

Apellant on ekslikult leidnud, nagu tähendaks lepingu lõppemist puudutav kokkulepe ühtlasi kokkulepet kohustuse täitmise tähtaja kohta.

§ 186punktis 6 regulatsiooni kohustuse täitmise tähtaja kohta ei sisaldu. Liisingulepingu ülesütlemisega 9

§-s 82 sätestatu ja maakohus on selles sätestatut õigesti kohaldanud. TsÜS § 147 lõikes 1 on aegumistähtaja algust seostatud nõude sissenõutavaks muutumisega ja sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, osundatud lõigete põhjal ei ole aga võimalik määratleda ajahetke, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustatud isikult kohustuse täitmist. Seda, millal õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist, on reguleeritud

§-s 82. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks maakohtu käsitlus osundatud sätetega vastuolus. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg. 1 alusel apellandi kanda. Gaida Kivinurm Margo Klaar Malle Seppik 10