Obsah (8)

§ 337§ 2742§ 183§ 384§ 344§ 387§ 2052§ 331

1-10-13622 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-13622 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, M

§ 337p 4 tühistada Tartu Maakohtu 8.

aprilli 2013 otsus Ruslan Tjuška ja Vjatšeslav Ignatenko suhtes täies ulatuses.

§ 2742

lg 1 alusel lõpetada kriminaalasjas nr 1-10-13622 kriminaalmenetlus Ruslan Tjuška ja Vjatšeslav Ignatenko suhtes seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Ruslan Tjuška ja Vjatšeslav Ignatenko suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada käesoleva määruse jõustumisel. Ruslan Tjuška oli kahtlustatavana kinnipeetav ajavahemikul

1. märts 2008 kuni
2. märts 2008 s.o 11 päeva ja tal on õigus selle aja eest taotleda hüvitist Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 lg 2 kohaselt. Vjatšeslav Ignatenko oli kahtlustatavana kinnipeetav ajavahemikul
3. märts 2008 kuni
4. oktoober 2008 s.o 7 kuud ja 7 päeva ja tal on õigus selle aja eest taotleda hüvitist Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 lg 2 kohaselt. Asitõendiks olevad minigripi kotid pulbrilise ainega (pakendid nr 1A ja 1a asukoht Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemiaosakond) hävitada kohtulahendi jõustumisel. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt, so osas, milles taotleti kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata

§ 183

alusel jätta Ruslan Tjuškalt välja mõistetud ekspertiiside tegemise kulu ning kriminaalasja materjalidest koopia tegemise kulu kokku 331 eurot 22 senti riigi kanda.

§ 183

alusel jätta Vjatšeslav Ignatenkolt välja mõistetud ekspertiiside tegemise kulu ning kriminaalasja materjalidest koopia tegemise kulu kokku 331 eurot 22 senti riigi kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Sikuti Advokaadibüroo kaudu 480 eurot, sealhulgas käibemaks 80 eurot, vandeadvokaat Mart Sikutile tema poolt apellatsioonimenetluses süüdistatav Vjatšeslav Ignatenkole õigusabi osutamise eest.

§ 183

alusel jätta eeltoodud menetluskulu, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Mart Sikuti poolt osutatud õigusabi eest 480 eurot, riigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu määruse peale võib

§ 384lg 2 kohaselt esitada määruskaebuse.

Määruskaebuse esitamise õigus on

§ 344

lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Määruskaebus esitatakse

§ 387

lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, Tartu Ringkonnakohtule Esimese astme kohtu otsuse sisu 2 Tartu Maakohtu 08.04.2013 otsusega tunnistati Vjatšeslav Ignatenko süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi ja KarS § 61 lg 1 kohaldamisega mõisteti talle karistuseks vangistus 2 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust V. Ignatenkole Viljandi Maakohtu 18.11.2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 11 kuu ja 7 päeva vangistuse võrra ning V. Ignatenkole mõisteti liitkaristus 3 aastat 1 kuu ja 7 päeva vangistust. KarS § 68 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 7 kuud ja 8 päeva mõistetud karistusaja hulka ning V. Ignatenko kandmata karistuseks loeti 2 aastat 5 kuud 29 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati KarS 184 lg 2 p 1 järgi süüdi Ruslan Tjuška, kellele mõisteti KarS § 61 lg 1 kohaldamisega karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 11 päeva karistusaja hulka ning R. Tjuška kandmata karistuseks loeti vangistus 5 kuud ja 19 päeva. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui R. Tjuška ei pane kaheaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Süüdistatavad olid kohtu alla antud süüdistatuna selles, et nad omandasid grupis ebaseaduslikult 04.03.2008 kella 13.10 paiku Tallinnas Lasnamäe elamurajoonis seni tuvastamata isikult 20 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas vähemalt 4,05 grammi puhast amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses. Omandatud narkootilise aine vedasid süüdistatavad V. Ignatenkole kuuluvas sõiduautos Audi A4 (reg.nr 537 TEZ) Viljandi linna. Sõidul Tallinnast Viljandisse tegid V. Ignatenko ja R. Tjuška korduvalt peatusi ning tarvitasid omandatud amfetamiini. Pärast korduvat tarvitamist pakendasid süüdistatavad narkootilise aine kahte erinevasse pakendisse, millest üks, kogukaaluga 7,22 grammi, leiti ja võeti 04.03.2008 ära Viljandis V. Ignatenkole kuuluva sõiduauto Audi A4 läbiotsimise käigus ja teine, kogukaaluga 7,11 grammi, leiti ja võeti 04.03.2008 ära R. Tjuška kahtlustatavana kinnipidamisel tema taskus olnud rahakotist. Maakohus leidis, et süüdistatavatele etteheidetav tegu on süüdistuses kirjeldatud asjaoludel tõendamist leidnud. Asjaolu, et R. Tjuška ja V. Ignatenko 04.03.2008 Tallinnas narkootilist ainet omandasid ja ka tarbisid, ei vaidlustanud ka süüdistatavate kaitsjad. Küll aga asusid kaitsjad seisukohale, et kriminaalasjas ei leidnud tõendamist narkootilise aine suur kogus ja süüdistatavate tegutsemine grupis ühiselt ja kooskõlastatult. Maakohus seevastu asus seisukohale, et sõiduautost ja R. Tjuška juurest leitud narkootilise aine kogus on käsitletav narkootilise aine suure kogusena KarS § 184 mõttes. Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktis antud eksperdiarvamusest nähtub, et päevane amfetamiini annus kümnele inimesele võib sagedastel kasutajatel olla kuni 2 grammi, eriti tugeva sõltuvuse korral kuni 20 grammi. Maakohus ei leidnud alust kahelda eksperdiarvamuse usaldusväärsuses. Kuna süüdistatavate poolt käideldud amfetamiini koguseks oli kokku 4,05 grammi, siis oli tegemist suures koguses narkootilise ainega – sellest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 20-le inimesele. Kohtu hinnangul tuli arvestada ka asjaoluga, et süüdistatavad olid ise osa narkootilisest ainest teel Tallinnast Viljandisse ära tarbinud. Samuti leidis kohus erinevalt kaitsjatest, et R. Tjuška ja V. Ignatenko tegutsesid grupis kaastäideviijatena ühiselt ja kooskõlastatult. See nähtus süüdistatavate eneste kohtuistungil ja kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Narkootilise aine omandamise initsiaatoriks oli R. Tjuška. Kokkulepe omandamiseks ja selleks V. Ignatenko autoga Tallinnasse sõitmiseks oli süüdistavatel ühine. Nende ühine eesmärk realiseerus Tallinnas amfetamiini omandamisega. Nende tegevusest narkootilise aine omandamisele eelnevalt, omandamise ajal ja pärast omandamist on jälgitav kooskõlastatud ja ühine tegutsemine. Kui üks 3 kaastäideviijatest tinglikult välja jätta, siis ei oleks ka narkootilise aine omandamine aset leidnud. Ainuüksi asjaolust, et kumbki süüdistatavatest sai ühe minigrip kilekoti amfetamiiniga, ei järeldu kahte eraldikvalifitseeritavat tegu. Seoses kaitsjate taotlusega kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, asus maakohus seisukohale, et kriminaalasja menetlemisel ei ole ületatud

§ 2052mõttes menetlustähtaega, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise.

Küll aga oli menetlusaeg kohtu hinnangul ebaproportsionaalselt pikk, mida kohus arvestas karistuse mõistmisel erandliku asjaoluna KarS § 61 mõttes. Kohus leidis, et KarS § 61 mõttes on erandlike asjaoludena käsitletavad ka kriminaalasja menetlusest endast tulenevad asjaolud. Käesolev kriminaalasi on alguse saanud esimesest menetlustoimingust 04.03.

1. Pärast süüdistatavate kinnipidamist nad vahistati 05.03.
2. Seejuures süüdistatava V. Ignatenko vahistamise aluseks oli kahtlustus samalaadse I astme kuriteo toimepanemises katseajal. R. Tjuška vabastati vahi alt 14.03.
3. Edasi üritas prokuratuur lahendada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Süüdistatavad sõlmisid 26.08.2008 prokuröriga kokkulepped. 07.10.2008 tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile süüdistatav V. Ignatenko kokkuleppest loobumise tõttu. 10.10.2008 vabastas prokurör V. Ignatenko vahi alt seoses vahistamisaluse äralangemisega. 30.12.2009 koostas prokuratuur süüdistusakti lühimenetluses, mille alusel andis kohus süüdistatavad 20.01.2010 teist korda kohta alla. 04.05.2010 tagastas kohus kriminaaltoimiku teistkordselt prokuratuurile, kuna V. Ignatenko loobus lühimenetlusest. 10.10.2010 koostas prokuratuur uue süüdistusakti, mille alusel anti süüdistatavad 26.03.2011kolmandat korda kohtu alla. Kohtu alla andmisel arvestas kohus prokuröri ja teiste menetlusosaliste hõivatusega ja pidas võimalikuks arutada kriminaalasja vahetult eelistungi jätkuna algusega 26.03.
4. Maakohtu hinnangul on küsitav prokuröri arvamus, et kriminaalmenetluse venimise põhjustasid süüdistatavad ja eelkõige süüdistatav V. Ignatenko. Kohus leidis, et süüdistatavad on kriminaalmenetluses kasutanud oma seaduses sätestatud õigusi ning prokuratuur on ise menetluslike olukordadega võimaldanud süüdistatavatel oma õigusi vastavalt kasutada. Nimelt on kohus prokuratuuri taotlusel vahistanud V. Ignatenko 05.03.2008, kusjuures vahistamise peamiseks põhjuseks oli uue samalaadse esimese astme kuriteo toimepanemine katseajal. 10.10.2008 luges prokurör V. Ignatenko vahistamisaluse äralangenuks ja vabastas ta vahi alt, millest eelduslikult ongi menetluse kestev venimine alguse saanud. Küsitav on vahistamisaluse äralangemine katseajal uue tahtliku esimese astme kuriteo põhjendatud kahtlustuse korral. Kohtulikul arutamisel veendus maakohus, et käesoleva asja puhul ei olnud tegemist keeruka kriminaalasjaga, kuid kahetsusväärselt ei kaasnenud sellega vastav menetluslik vältus. Kohtu hinnangul on kriminaalasja ebaproportsionaalselt pikk menetlusaeg ja süüdistatavate korduv kohtu alla andmine iseenesest käsitletav süüdistatavate eripreventiivse mõjutusvahendina, mis tingib neile KarS § 61 alusel karistuste mõistmine alla seaduses sätestatud alammäära. Süüdistatavad ei ole kriminaalmenetluse jooksul uusi seadusrikkumisi toime pannud ning nad on selle ajaga ilmselt vabanenud ka narkosõltuvusest, mis eelduslikult on olnud seadusrikkumise põhjuseks. V. Ignatenkol on perekond ja vahepeal on perre sündinud poeg, kes on hetkel 5-aastane. Arvestades ajalist faktorit ja süüteo asjaolusid (narkootilise aine kogus ja eelduslikult selle hankimine süüdlaste enda tarbeks), ei olnud karistamise üldpreventiivne eesmärk maakohtu hinnangul aktuaalne. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 4 Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb otsuse tühistamist süüdistatavatele alla sanktsiooni alammäära mõistetud karistuste osas. Prokuröri seisukohad on järgmised. Prokuröri arvates on lausa prokuratuuri otsene kohustus tagada süüdistatavate õigused ning ka vahistamise aluste äralangemise korral vabastada isik vahi alt. Vahi alt vabastamise hetkeks oli V. Ignatenko vahi all olnud üle kuue kuu ning tema vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks üle kuue kuu alust ei olnud, kuna tegemist ei ole keeruka ega mahuka kriminaalasjaga. Kuna V. Ignatenko ei ole pärast vabanemist uut kuritegu toime pannud, siis oli V. Ignatenko tõkendi muutmine ning vahi alt vabastamine ka põhjendatud. Kuna tõendamiseseme asjaolud olid selged ning isikud tunnistasid ennast täielikult süüdi, ei olnud põhjust saata kriminaalasja üldmenetluse korras kohtusse. Lühimenetlusega nõustudes prokurör ning kohus (andes lühimenetluses V. Ignatenko kohtu alla) tulid sisuliselt süüdistatavale V. Ignatenkole vastu, mõistes, et isik peab pikaks ajaks vangistust kandma minema ning nimetatud menetlusliik võimaldab natukenegi vähendada karistuse pikkust. Nimetatud võimalusi V. Ignatenko ei kasutanud ning, loobudes kõikidest temale kasulikest menetlusliikidest, tingis ise menetlusaja venimise ning pikkuse. V. Ignatenko loobumised lihtmenetlustest olid tingitud mitte süüdistusest, milles ta ennast täielikult süüdi tunnistas, vaid karistuse pikkusest, mis süüdimõistmisel teda ootas, sest ka minimaalsel liitmisel on see kandmisele kuuluv karistus ligi kuus aastat. Prokuröri hinnangul ei ole käesolevas asjas kummagi süüdistatava puhul tuvastatud KarS §-s 61 sätestatud erandlikke asjaolusid. See, et isikutel ei ole uusi seadusrikkumisi ja neil on pere, ei ole erandlik asjaolu, mis tingiks karistuse vähendamise. Isikute süü on suur, kuna kuritegu on toime pandud kavatsetusega, ei esine ühtegi karistust kergendavat asjaolu ning kõigele lisaks pani V. Ignatenko uue narkokuriteo toime katseajal, mis oli samuti määratud narkokuriteo eest. Asjaolu, et narkootilise aine kogus, mis süüdistatavatelt ära võeti, ületab kolmekordselt suure aine kogust, on samuti kõnekas ega anna alust alla alammäära karistuse mõistmiseks. Maakohtu otsust vaidlustab ka V. Ignatenko kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja V. Ignatenko õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja menetluse lõpetamist mõistliku aja möödumise tõttu. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. Kaitsja leiab, et peale ühes autos Tallinnasse sõitmise ei kooskõlastanud süüdistatavad midagi narkootilise aine käitlemiseks. Seega ei ole kaitsja arvates põhjendatud ka kohtu järeldus, nagu oleks nende ühine eesmärk realiseerunud Tallinnas amfetamiini omandamisega. Asja materjalidest ja süüdistatavate ütlustest nähtub, et kummalgi mehel oli eraldiseisev eesmärk amfetamiini omandamiseks, mis süüdistuses toodud asjaoludel ka tõepoolest realiseerus. Motiveerimata ja oletuslik on maakohtu järeldus, et kui üks kaastäideviijatest tinglikult välja jätta, siis ei oleks narkootilise aine omandamine ka aset leidnud. Kaitsja leiab, et kui V. Ignatenko ei oleks Tallinnasse sõitnud, oleks R. Tjuška selle tee ilmselt võtnud ette mõne teise autoga. Maakohus on alatähtsustanud asjaolu, et kumbki süüdistatavatest sai eraldi ühe minigrip kotikese amfetamiiniga. Kaitsja leiab, et just nimetatud fakt kinnitab seda, et süüdistatavad tegutsesid eraldi, mis ilmselgelt välistab ka süüksarvatava grupiviisilise tegevuse. Samuti leiab kaitsja, et tõendatud ei ole amfetamiini omandamine suures koguses. Kaitsja seab kahtluse alla narkootilise aine kaalulised mõõtmistulemused. Ekspertiisiaktist nr AN427-08/1629 ja Kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktist ei nähtu, millisel viisil on saadud (kaalutud) süüdistusaktis kajastatud kogused narkootilist ainet. Ekspertiisiaktid ei ole selles osas jälgitavad ega ole seetõttu ka kohtukõlbulikud tõendid, tõendamaks süüdistuse sisu suure koguse narkootilise aine omandamises. Antud juhul ei ole kriminaalasjas üldse tuvastatav, 5 millega on ekspert narkootilist ainet kaalunud, rääkimata mõõtevahendi korrasoleku (taatlemise) küsimusest. Alternatiivselt taotleb kaitsja menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Süüdistusaktis kajastatud sündmused leidsid aset 04.03.2008, millest tuleb arvestada ka menetlusaega. Eeluurimine viidi lõpule kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamisega 06.06.2008 ning süüdistusakt üldmenetluseks koostati 14.10.
5. Kriminaalasja tehioludest lähtudes on tegemist sisuliselt lihtsa ja vähemahuka kriminaalasjaga. Oluline on märkida ka seda, et kõnealuses kriminaalasjas ei ole süüdistatavad kuidagi takistanud või sihilikult venitanud kriminaalasja menetlemist. Veel juhib kaitsja tähelepanu sellele, et alates süüdistusakti koostamisest 14.10.2010 kuni kohtuistungini 26.03.2013 ei teostatud ühtegi menetlustoimingut. Seega seisis menetlus riigivõimust tulenevalt 2,5 aastat. V. Ignatenko on perekonnainimene, ta elab koos abikaasaga ning neil on käesoleva kriminaalasja menetluse ajal sündinud poeg, kes saab peagi 5-aastaseks. V. Ignatenko on kogu selle perioodi töötanud ning töökohalt iseloomustatakse teda positiivsel. Teda ei ole vahepealsel perioodil kordagi karistatud. Seega saab teha järelduse, mida möönab ka maakohus, et süüdistatav on oma käitumisega näidanud seaduskuulekat käitumist ning on vabanenud narkosõltuvusest, mistõttu ei teeni tema karistamine üldpreventiivseid eesmärke. Ülaltoodud asjaoludel tähendaks V. Ignatenko suhtes reaalse vangistuse kohaldamine tema isoleerimist pikaks ajaks perekonnast ja tööst. Kaitsja leiab, et antud situatsioonis ei teeni tema karistamine enam ka eripreventiivset eesmärki, kuivõrd süüdistatav on oma minevikust teinud vajalikud järeldused ning neid ka ellu rakendanud, näidates ennast täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. Kaitsja märgib, et ka maakohus on oma otsuses jõudnud sisuliselt samadele järeldustele, kuid jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 2742lg-s 1 sätestatud menetluse lõpetamise võimaluse.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka R. Tjuška kaitsja, kes taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse menetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu. Oma taotlusi põhjendab kaitsja järgmiselt. Kaitsja on seisukohal, et asjas ei ole tõendatud narkootilise aine omandamine suures koguses. Toimiku materjalidest ei nähtu, millise mõõtevahendiga narkootilist ainet kaaluti, ning seega puuduvad andmed, mille alusel oleks võimalik kontrollida, kas mõõtevahend oli teo toimepanemise ajal taadeldud. Kuna aine algkoguse kaal ei ole usaldusväärselt tõendatud, ei saa usaldusväärseks pidada ka puhta narkootilise aine sisalduse protsenti ekspertiisiks esitatud massis. Kaitsja leiab, et kui kohus loeb tõendatuks narkootilise aine omandamise R. Tjuška poolt, ei ole siiski asjas tõendamist leidnud R. Tjuška grupiline tegevus narkootilise aine omandamisel koos V. Ignatenkoga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt omandasid R. Tjuška ja V. Ignatenko narkootilise aine omaks tarbeks küll ühelt hankijalt, kuid eraldi tasudes ja eraldi pakendites. Asjas puuduvad tõendid, mille põhjal saaks järeldada, et mõlemal süüdistataval oli teovalitsemise tahtlus. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitatav mitte kaastäideviijana, vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. R. Tjuška ja V. Ignatenko suhtes ühist teopanust narkootilise aine hankimisel ei ole kaitsja arvates tuvastatud. Asjaolu, et V. Ignatenko ja R. Tjuška tarvitasid pärast koos narkootikumi, ei anna alust väita, et nad andsid kumbki kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Veel leiab kaitsja, et käesolevas asjas esinevad

§ 2742

lg-s 1 sätestatud asjaolud ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada kui kriminaalmenetluse lõpetamisega. Antud kriminaalasja ei saa pidada keeruliseks. Asja tehiolud on lihtsad, menetlusosaliste hulk ei ole suur. R. Tjuška tunnistas 6 koheselt pärast tabamist narkootilise aine omandamist, ta on kriminaalkorras varem karistamata. Vaatamata sellele toimus kohtulik arutamine kriminaalasjas viis aastat pärast kuriteo sooritamist. R. Tjuška käitumine pole teinud takistusi kriminaalmenetluse läbiviimiseks mõistliku tähtaja jooksul. Antud juhul on asi olnud R. Tjuškale oluline, sest vaatamata sellele, et R. Tjuška oli varem kriminaalkorras karistamata, pidi ta viis aastat ootama kohtulahendit asjas, milles ta tunnistas end süüdi ja mille kohta ta oli kohe pärast kinnipidamist andnud usaldusväärseid ütlusi. Kuigi tegu ei ole õigustatav, ei saa pidada mõistlikuks kohtumenetluse ootamist lihtsate tehioludega süüteoasjas, mida süüdistatav täielikult tunnistas. Kohtueelse menetluse kokkuvõte koostati juba 06.06.2008. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 21.05.2013 määrusega määrati kriminaalasi

§ 331lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses.

Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 21.06.2013. Nimetatud tähtajaks seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohus leiab, et otsustamaks R. Tjuška ja V. Ignatenko süüküsimus käesolevas kriminaalasjas, tuleb esmalt vastata küsimusele, kas ei ole möödunud menetluse mõistlik aeg

§ 2742mõttes.

Sellesisulise taotluse on esitanud süüdistatavate kaitsjad ka apellatsioonides. Kohtupraktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud nn "süüdistus". Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti R. Tjuška ja V. Ignatenko kahtlustatuna KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises kinni

1. märtsil
3. märtsil 2008 koostatud kohtumääruste alusel süüdistatavad vahistati. Seega hakkas kriminaalmenetlus R. Tjuška ja V. Ignatenko olukorda oluliselt mõjutama alates
4. märtsist 2008, mil süüdistatavad kahtlustatavatena kuriteo toimepanemises kinni peeti. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on kriminaalmenetlus R. Tjuška ja V. Ignatenko suhtes väldanud seega 5 aastat 6 kuud ja 7 päeva. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Õiguslikust küljest ei ole käesolev kriminaalasi keerukas. Tegemist on narkootikumide omandamisega ning kriminaalasju, kus isikuid süüdistatakse narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, on politsei ja prokuratuur lahendanud korduvalt. Ringkonnakohus leiab, et sellesisuliste kriminaalasjade lahendamine ei eelda harvaesinevate õiguslike küsimuste käsitlemist. Kriminaalasja keerukust vähendab ringkonnakohtu arvates oluliselt ka asjaolu, et süüdistatavad tunnistasid endid kuriteo toimepanemises süüdi ning kirjeldasin üksikasjalikult kuriteo tehiolusid. Ka ei ole tegemist mahuka kriminaalasjaga. Kriminaalasjas on lisaks süüdistatavatele üle kuulatud vaid üks tunnistaja ning teostatud kaks ekspertiisi ning üks täiendav ekspertiis. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, nagu oleksid R. Tjuška ja V. Ignatenko või nende kaitsjad põhjustanud kriminaalmenetluses märkimisväärseid viivitusi. 7 Ringkonnakohus ei nõustu siinjuures prokuröri poolt apellatsioonis esitatud väitega nagu tinginuks kohtueelse menetluse venimise V. Ignatenko pahatahtlik käitumine, kes loobus nii kokkuleppemenetluses kui ka lühimenetluses kriminaalasja arutamisest. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlusliikidest loobumine tema kriminaalasja arutamisel, oli V. Ignatenko seaduslik õigus ning taoline loobumine ei õigusta kuidagi kohtueelse menetleja tegevusetuse perioodi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on V. Ignatenko
5. augustil 2008 ja R. Tjuška
6. augustil 2008 sõlminud prokuröriga kokkuleppe lahendamaks kriminaalasja kokkuleppemenetluses.
7. augustil 2008 saadeti kriminaalasi Tartu Maakohtusse.
8. oktoobril 2008 toimunud kohtuistungil loobus V. Ignatenko prokuröriga sõlmitud kokkuleppest ning samal kuupäeval tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile. Seega oli tõendusteave, millele tuginedes on kohus R. Tjuška ja V. Ignatenko käesolevas kriminaalasjas süüdi tunnistanud, valdavas osas kohtueelse menetleja käsutuses juba
9. augustiks
10. Asja materjalidest nähtuvalt on pärast kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile, menetleja määranud täiendava kohtutoksikoloogia ekspertiisi ning nimetatud ekspertiisiakt anti menetlejale üle hiljemalt
11. detsembril
13. detsembril 2009 esitasid R. Tjuška ja V. Ignatenko Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avalduse, milles palusid kohaldada nende kriminaalasja arutamisel lühimenetlust ning
14. detsembril 2009 koostas prokuratuur kriminaalasjas süüdistusakti. Seega kestis kohtueelse menetleja tegevusetuse periood, pärast kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile, rohkem kui ühe aasta, s.o ajavahemiku
15. detsembrist 2008 kuni
16. detsembrini
18. jaanuaril 2010 andis Tartu Maakohus süüdistatavad lühimenetluses kohtu alla ning kohtuistung toimus
19. mail
20. Toimunud kohtuistungil loobus V. Ignatenko kriminaalasja arutamisest lühimenetluses ning samal kuupäeval tagastas kohus kriminaaltoimiku prokuratuurile.
21. oktoobril 2010 koostas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör süüdistusakti ning
22. märtsil 2011 määras maakohus kriminaalasja arutamisele üldmenetluses
23. märtsil 2013, mil kohtuistung ka toimus. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud ka maakohtu poolt kriminaalasja sisulise arutamisena jõudmine alles 2 aastat pärast süüdistatavate kohtu alla andmist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt toimus kriminaalasja sisuline kohtulik arutamine
24. märtsil
25. Kohtuistung algas kell 10.00 ning lõppes kell 16.00, kusjuures nimetatud ajavahemikku jäi kaks 1 tunnist vaheaega. Ringkonnakohus leiab, et kohtupoolne hoolivam suhtumine menetlusaja mõistlikkusse oleks kindlasti võimaldanud kohtul kriminaalasja sisulise arutamiseni jõudmise varem kui 2 aastat. Seda enam, et kriminaalasja sisulisele arutamisel kulus maakohtus vaid 4 tundi. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kriminaalasja menetlejate tegevuses on täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid, mis kolleegiumi hinnangul ongi menetluse pikaajalisuse peamiseks põhjuseks. Ringkonnakohus leiab, et menetlejate taoline tegevusetus on seda enam taunitav olukorras kus süüdistatavate suhtes oli esmalt kohaldatud tõkendina vahistamine. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-43-10 märkinud, et süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis 8 inimõiguste kohtu praktika kohaselt nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. Menetluse mõistliku aja järgimise eesmärk ongi ringkonnakohtu arvates eelkõige selles, et vältida olukorda, kus süüdistatav peab oma saatuse osas jääma liiga kauaks ebakindlasse olukorda. R. Tjuška ja V. Ignatenko jaoks on ebakindlus küsimuses, kas nad tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud käesolevaks ajaks juba 5 aastat ja 6 kuud ja 7 päeva . Taolise ebakindlusega kaasnes süüdistatavate suhtes tõkendite kohaldamine. R. Tjuška viibis vahi all 11 päeva ning V. Ignatenko 7 kuud ja 7 päeva. Seejärel kohaldati süüdistatavate suhtes elukohast lahkumise keeldu, mis samuti takistas süüdistatavatel realiseerimast oma liikumisvabadust. Eeltoodud põhjustel asubki ringkonnakohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud süüdistatavate Põhiseaduse §-st 14 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatavate õiguste rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul võimalik heastada muul viisil kui kriminaalasja lõpetamisega. Tegemist on ühe episoodilise kriminaalasjaga, kusjuures mõlemad süüdistatavad on end selle toimepanemises süüditunnistanud. Süüdistatavaid süüdistati seejuures narkootikumide omandamises, mis ringkonnakohtu arvates on kergeim KarS § 184 lg 1 ettenähtud teoalternatiividest. Ringkonnakohus leiab, et taolise keerukusastmega kriminaalasja menetlemine käesolevaks hetkes rohkem kui 5 aastat ja 6 kuud, on ulatuslik mõistliku menetlusaja nõude rikkumine. Taolise rikkumise intensiivsust suurendab veelgi asjaolu, et süüdistatavad on mõlemad viibinud kriminaalasja menetlemise käigus vahi all, seejuures V. Ignatenko üle 7 kuu. Arvestada tuleb ringkonnakohtu arvates sedagi, et käesolevaks hetkeks ei ole jõutud jõustunud kohtulahendini ning tulenevalt kaitsjate apellatsioonides tõstatud materiaalõiguslikest probleemidest, eksisteerib arvestatav tõenäosus, et lähiajal ei ole kriminaalasja lõplik lahendamine võimalik. Vältimaks süüdistatavate suhtes toimunud rikkumise jätkumist ja selle intensiivsuse süvenemist, peab ringkonnakohus möödapääsmatuks kriminaalmenetluse lõpetamist KarS § 2742 lg 1 alusel. Kuna käesolevas kriminaalasjas kuulub kriminaalmenetlus

§ 2742

lg 1 alusel lõpetamisele, siis pole ringkonnakohtu arvates antud juhul enam vajadust lahendada kaitsjate ja prokuröri apellatsioonides tõstatatud teisi küsimusi (RKKKo nr 3-1-1-100-09). Seoses kriminaalasja lõpetamisega

§ 2742lg 1 alusel, tühistab ringkonnakohus R.

Tjuška ja V. Ignatenko suhtes kohaldatud tõkendi allkiri elukohast lahkumise keeld. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatelt äravõetud minigripi kotid pulbrilise ainega (pakendid nr 1A ja 1a asukoht Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemiaosakond) hävitada kohtulahendi jõustumisel. R. Tjuška peeti kahtlustatavana kinni

1. märtsil 2008 ning ta vabastati vahi alt
2. märtsil 2008 s.o süüdistatav viibis vahi all 11 päeva ning tal on õigus selle aja eest taotleda hüvitist Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel. 9 V. Ignatenko peeti kahtlustatavana kinni
3. märtsil 2008 ning ta vabastati vahi alt
4. oktoobril 2008, s.o süüdistatav viibis vahi all 7 kuud ja 7 päeva ning tal on õigus selle aja eest taotleda hüvitist Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel.

§ 183kohaselt hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik.

Tulenevalt nimetatud sättest tuleb jätta riigi kanda maakohtu otsusega R. Tjuškalt välja mõistetud ekspertiiside tegemisega seotud kulu ja kaitsjale kriminaaltoimiku koopia tegemise kulu kokku 331.22 eurot ning V. Ignatenkolt ekspertiiside tegemisega seotud kulu ja kaitsjale kriminaaltoimiku koopia tegemise kulu kokku 331.22 eurot. Nimetatud alusel jätta riigi kanda ka R. Tjuška kaitsja M. Sikuti poolt süüdistatavale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu s. o 480 eurot. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 10 Mati Kartau