Obsah (8)
§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 59§ 165§ 108KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-1
§ 212
lg 1 teises lauses sätestatud juhul (
§ 212lg 1).
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (
§ 215lg 3).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
§ 213lg 1 p 5).
Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (
§ 223lg 1).
Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (
§ 116
lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-1806 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (
§ 116lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus (Lä
MTK) kontrollis OÜ Seljametsa Tallid käibemaksu arvestamise ja deklareerimise ning tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil juuli 2011 ning määras 05.12.2011 maksuotsusega nr 12.23/3607-7 tasumiseks käibemaksu 4000 eurot ja tulumaksu 6379,75 eurot. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 29.02.2012 vaideotsusega nr 6-1/630-2 rahuldati osaliselt OÜ Seljametsa Tallid vaie ja tunnistati LäMTK 05.12.2011 maksuotsus tulumaksu määramise osas kehtetuks ning saadeti asi tulumaksu osas LäMTK-le uueks otsustamiseks. Muus osas jäi vaie rahuldamata ning maksuotsus on käibemaksu määramise osas jõustunud.
- LäMTK 01.06.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/3607-11 määrati OÜ-le Seljametsa Tallid tulumaksu
- a juulikuu eest 6379,75 eurot. Maksuotsuse järgi selgus OÜ Seljametsa Tallid raamatupidamise dokumentide kontrollimisel, et äriühingu
- a juulikuu ostuarvete hulgas on OÜ Astimek 01.07.2011 arve nr 235 summas 20 000 eurot + käibemaks 4000 eurot. Arve järgi ostis maksukohustuslane OÜ-lt Astimek hobuse, kes on 30.07.2011 akti kohaselt OÜ-le Seljametsa Tallid üle antud ja kelle eest on vastavalt kassaorderile 30.07.2011 sularahas tasutud 24 000 eurot. Maksuhalduri seisukoha järgi ei ole maksukohustuslane OÜ-lt Astimek hobust ostnud. Väidetava tehingu kohta on esitatud 01.07.2011 arve, 30.07.2011 hobuse üleandmise-vastuvõtmise akt ja sama kuupäeva kassaorder. OÜ Astimek juhatuse liikme (perioodil juuni 2009 - september 2009) M V ja OÜ Seljametsa Tallid juhatuse liikme M Le selgituste järgi toodi arvel näidatud hobune Eestisse välismaalt, toojaks oli M. L ning hobune oli OÜ Seljametsa Tallid tallis juba enne arvel märgitud tehingu tegemist. Samas väidab M. V 23.09.2011 maksuhaldurile antud seletuses, et hobune toodi Hollandist, müüja kontaktandmed sai ta M. Lelt, hobuse üleandmise kohta koostati Hollandis vastav akt ja hobuse eest on siiani tasumata. M. Le 27.10.2011 seletuse järgi tõi ta hobuse vist ikkagi Saksamaalt ega mäleta, et oleks saanud sealt hobuse kohta muid dokumente peale passi. M. L väidab, et on M. Vle hobuse esmase müüja kontaktid andnud, kuid maksuhaldurile neid anda ei oska. M. V kinnitab, et on M. Lelt hobuse müüja kontaktid saanud ja lubas need maksuhaldurile edastada, kuid pole seda teinud. M. L ei mäleta, mis oli sakslasest hobuseomaniku soovitud hobuse hind. OÜ-le Astimek tehtud korraldus teabe ja dokumentide esitamiseks väidetavalt OÜ-le Seljametsa Tallid müüdud hobuse soetuse/tasumise kohta tagastati postiasutuse poolt, mis ei ole omane reaalselt tegutsevale ettevõttele. OÜ Seljametsa Tallid tegeleb hobusekasvatusega, on ka varem välismaalt hobuseid ostnud ning omab vahendeid hobuste veoks. Eeltoodu alusel saab järeldada, et OÜ Seljametsa Tallid ei soetanud hobust OÜ-lt Astimek, vaid M. L tõi hobuse ise välismaalt Eestisse; OÜ Astimek nimel väljastatud arvel näidatud tehingut pole toimunud ning arve koostati üksnes maksueelise saamise eesmärgil. Kuna M. Le seletuse järgi ei ole tema välismaalt hobust tuues müüjale maksnud, on hobune saadud tasuta. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p-st 3 ja raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg-st 1 tuleneb, et tulumaksuvabalt saab väljamakse teha ainult juhul, kui selle aluseks on dokumendid tehingute tegelike osapoolte vahel toimunud tehingu kohta. Selliseid dokumente pole maksuhaldurile esitatud. Kuna pole võimalik tuvastada, kelle või mille eest maksti OÜ Seljametsa Tallid kassast välja sularaha OÜ Astimek arve alusel, ei saa hindamise teel ega muul moel neid väljamakseid lugeda ettevõtlusega seotuks ning on õigustatud tulumaksu määramine kogu väljamakse summalt.
- MTA jättis 26.07.2012 vaideotsusega nr 6-1/925-2 OÜ Seljametsa Tallid vaide LäMTK 01.06.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-11 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. 2
(8)3-12-1806 4. OÜ Seljametsa Tallid esitas 24.08.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse LäMTK 01.06.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-11 tühistamiseks. Maksuotsus rajaneb eeldusel, et hobune on soetatud tasuta. Hobuse kui eksklusiivse ja üldjuhul üsna kalli kauba puhul ei saa eeldada selle tasuta saamist. Asjas puuduvad tõendid või viited selle kohta, et kaebaja oleks saanud hobuse kingitusena või vahetusena mõne teise hobuse vastu. Vaidlust pole selle üle, et kaebaja maksis OÜ-le Astimek arve alusel sularaha ja pole tõendeid, et kaebaja oleks maksnud muu kauba kui hobune või mingi teenuse eest. Kaebaja kinnitab, et soetas hobuse OÜ-lt Astimek. Kaebaja ei ole vaidlustanud käibemaksu määramist, kuna ei pidanud seda otstarbekaks, sest Riigikohtu praktikast tulenevalt on käibemaksu puhul maksukohustuslase hoolsuskohustused karmimad kui tulumaksu puhul. Tulumaksu osas on Riigikohus olnud seisukohal (lahend nr 3-3-1-60-11), et kui puudub nõuetele vastav algdokument, aga kaup on olemas ning on eeldatav selle soetamine raha eest, on alust kaaluda soetatud kauba eest tasutud hinna määramist, st ettevõtlusega seotud kulutuse tuvastamist hindamise teel. Maksuhaldur on käesoleval juhul alusetult välistanud hindamise teel maksustamise võimaluse. Maksuotsuses pole kahtluse alla seatud, et hobune soetati ja raha OÜ-le Astimek maksti. Puuduvad tõendid selle kohta, et makstud summa ei vastaks hinnale, mis tavaliselt taolise hobuse eest tasutakse. Asjaolu, et tõendamata on OÜ Astimek poolt raha maksmine hobuse Hollandi või Saksa tundmatule müüjale ei saa mõjutada kaebaja maksukohustust, kui pole ümber lükatud kaebaja poolt hobuse soetamise ja raha tasumise fakti ning seda, et tasutud summa on ühe hobuse eest kohane hind. Kaebaja esitas vaidemenetluses dokumendi, mille maksuhaldur jättis vastu võtmata põhjendusega, et kõnealusel arvel märgitud hobuse nimi on I. Labiouniks x e.i Pandur, kuid esitatud dokument puudutab hobust nimega Picos Pepina. Vaide lahendaja pole asja sisuliselt süvenenud. Tegemist on sama hobusega. I. Labiouniks x e.i Pandur on sugupuudel põhinev tähistus (nt Labiouniks on isa nimi), mis viitab hobuse päritolule, Picos Pepina on nimi, mida kasutatakse igapäevaselt. Vaidemenetluses esitatud dokumentidest nähtub, et Saksamaa müüja hinnasoov on selles suurusjärgus, mida lõpuks tasus kaebaja hobuse eest. Kaebaja tõi hobuse kusagilt Saksamaa-Hollandi piiri läheduses asuvast tallist Eestisse komisjonimüügile ilma looma eest midagi maksmata, koostati ainult paber selle kohta, millist hinda soovib hobuse omanik looma eest saada. Hobusega sai kaebaja kaasa looma passi. Garantiiks, et kaebaja ei saa hobust omanikule maksmata kellelegi edasi müüa, oli see, et omanikutunnistus jäi omaniku kätte ning ilma selle dokumendita pole võimalik hobust edasi müüa. Hobune toodi Eestisse umbes kuu aega enne maksuhalduri kontrollitud tehingut. Kaebaja on hobusetallide pidajana huvitatud erinevatele isikutele hobuste vahendamisest, edasimüügist ja muust tegevusest, mis tagab ka talliteenuse ostmise kaebajalt. Samas esineb juhtumeid, kus kliendid ei soovi ühel hetkel enam hobuseid omada ja loomad võõrandatakse. Siis on kaebaja üks võimalikest ostjatest, nagu ka praegusel juhul, kus kaebaja aitas OÜ-l Astimek hobust välismaalt osta, kuid kui OÜ Astimek otsustas Eestisse toodud looma võõrandada, siis ostis kaebaja selle ise ära ja müüs augustis 2011 edasi. Kuna hobused on kallid, pole kaebajal endal võimalik pidada hobuseid niisuguses mahus, mis täidaks 30- kohalise talli. MTA palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Jättes LäMTK 05.12.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-7 käibemaksu määramise osas vaidlustamata, nõustus kaebaja sisuliselt, et ta ei ole soetanud hobust OÜ-lt Astimek. Vaidlust pole selles, et kaebaja on maksnud OÜ-le Astimek sularahas 24 000 eurot, kuid puuduvad tõendid, et tasutud on vaidlusalusel arvel näidatud hobuse eest, mistõttu loeb maksuhaldur, et tegemist on tulumaksuga maksustatava ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega. Kaebaja pole hobust OÜlt Astimek saanud, sest sellel äriühingul pole hobust kunagi olnud. OÜ Astimek poolt hobuse soetamise kohta pole esitatud ühtegi dokumenti ning välismaalt tõi hobuse ära kaebaja juhatuse liige M. L. Vastustaja ei välista, et mingi hobune välismaalt toodi, kuid tema eest 3
(8)3-12-1806 tasumist välismaalasest omanikule esitatud dokumentidest ei nähtu ja seda ei väida ka vaidlusaluse tehingu pooled. Kaebaja on hobuse soetanud, kuid teada pole kellelt, millal ja mis hinnaga. Hobune võib olla ka kingitud või vahetuse teel saadud. Kaebaja on esitanud vaidemenetluses kuupäevata dokumendi, mis väidetavalt kinnitab, et hobuse Saksamaa müüja hinnasoov on samas suurusjärgus, mille lõpuks tasus kaebaja hobuse eest. Dokument pole asjakohane. 01.07.2011 arvel nr 235 ja 30.07.2011 üleandmisevastuvõtmise aktil on märgitud hobune nimega I. Labiouniks x e.i Pandur, vaidele lisatud dokument puudutab hobust nimega Picos Pepina. Väites, et tegemist on sama hobusega, pole kaebaja seda
§ 59lg 1 kohaselt tõendanud.
Maksumenetluses kogutud tõenditest ei nähtu, kes on kõnealusel dokumendil märgitud isik L Potter ja mis seos on tal käsitletava asjaga. Maksumenetluses ei teadnud ei M. V ega M. L, kellelt hobune algselt saadi ja kellele hobune varem kuulus. Vaidele lisatud dokument sisaldab nime M. L, kuid ei nähtu, kas isik tegutseb enda või OÜ Seljametsa Tallid või OÜ Astimek nimel ja eest. Hobuse reaalne turuväärtus ei oma käeoleval juhul tähtsust, tähtsust omab, kas maksuhaldur oleks pidanud hindamist läbi viima või mitte ning maksuhalduri jätkuv seisukoht on, et ei pidanud. MKS § 102 lg 1 p 2 järgi maksuotsust muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine polnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Juba 05.12.2011 maksuotsusest nähtus, millised kahtlused on maksuhalduril tekkinud, mistõttu oleks pidanud kaebaja esitama koheselt kõik tema käsutuses olevad dokumendid, sh ka vaidele lisatud. Kaebaja selgitusest järeldub, et ta sai selle dokumendi enda kätte 2012. a kevadel, vaidlusalune maksuotsus koostati 01.06.2012, so dokumendi saamisest hiljem, kuid maksumenetluses kaebaja sellele dokumendile isegi ei viidanud. Tallinna Halduskohus jättis 21.12.2012 otsusega OÜ Seljametsa Tallid kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. LäMTK 01.06.2012 maksuotsus nr 12.2-3/3607-11 on seaduslik ja põhjendatud ning faktiliste asjaolude ja õiguslike aluste osas piisavalt motiveeritud. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas maksuhalduril oli alust kaaluda vaidlusalusel arvel näidatud kauba (hobune) eest tasutud hinna määramist, st ettevõlusega seotud kulutuse tuvastamist hindamise teel. Kaebaja väidab, et maksuhaldur oleks pidanud hindamise teel maksustamist kaaluma ja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-60-11; sama lahendile tuginedes väidab maksuhaldur, et ei pidanud seda tegema. Viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud, et MKS § 94 lg 1 esimeses lauses tähendab sõna "võib" maksuhaldurile volituse andmist kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel. MKS § 12 alusel teostab maksuhaldur kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Samas lahendis märkis Riigikohus, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasel on kasulik oma kohustusi eirata. Vastustaja on maksuotsuses ja vaideotsuses hindamise vajalikkust kaalunud ja leidnud, et kaebaja sai hobuse tasuta ja pole võimalik tuvastada, kelle või mille eest maksti kaebaja kassast välja sularaha OÜ Astimek arve alusel, ning hindamise teel ega muul moel ei saa neid väljamakseid lugeda ettevõtlusega seotuks. Kohus nõustub maksuotsuses ja vaideotsuses selle seisukoha kinnitamiseks esitatud järeldustega, milleni vastustaja on jõudnud M. Le ja M. V 4
(8)3-12-1806 maksumenetluses antud seletuste ning kogutud dokumentide analüüsimise tulemusel, ega pea vajalikuks maksuhalduri põhjendusi korrata. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes arve esitamine ja selle alusel raha maksmine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ja saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Kui tehingut tegelikult pole toimunud või tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on tegemist näiliku tehinguga. Kohtumenetluses pole ilmnenud tõendeid, et OÜ Astimek ja kaebaja oleksid kokku leppinud tegelikult toimunud tehingu(te) varjamises ning et arve nr 235 alusel oleks kaebaja tasunud OÜ-le Astimek mingi muude kauba või teenuste eest. Järelikult pole kaebaja ja OÜ Astimek vahel vaidlusalusel arvel näidatud tehingut toimunud. M. V poolt allkirjastatud arve nr 235 ning M. V ja M. Le allkirjadega 30.07.2011 kuupäevaga dateeritud hobuse üleandmise-vastuvõtmise akt on fiktiivsed paberid, mis on koostatud eesmärgiga tõendada olematu tehingu toimumist ning sel viisil saavutada maksueelist, arvestades arve nr 235 alusel kaebaja poolt tehtud sularahaväljamaksed ettevõtlusega seotud kuluks. Asjas wi ole õnnestunud tuvastada, kellelt, millal ja mil viisil kaebaja arvel näidatud hobuse tegelikult soetas. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud M. V väitis, et hobust nimega Labiouniks Pandur nägi ta kaebaja tallis, kus M. L hobust talle müüa pakkus. Tunnistaja väitel hobune toodi kusagilt Hollandi ja Saksamaaga piirnevalt alalt ning tunnistaja käis
- a suvel seal ja maksis hobuse eest sularahas 15 000 – 18 000 eurot inimesele, kelle nime ta aga ei mäleta ega tea ka seda, kas tegemist oli hobuse omanikuga või mitte. Müüjalt sai tunnistaja omanikutunnistuse ja allkirja raha üleandmise kohta. 2000-3000 eurot jäi hobuse hinnast maksmata, selle viis tunnistaja palvel müüjale hiljem ära M. L. Tunnistaja väitel välismaalt hobuse ostjaks oli tunnistajale kuuluv OÜ Astimek, hobuse ostu-müügi kohta lepingut ei sõlmitud ja ainsaks tõendiks selle tehingu toimumise kohta on OÜ Astimek raamatupidamises olev kassa väljamineku order. Kohus ei pea tunnistaja ütlusi tõesteks. Need on vastuolus M. V poolt maksumenetluses 23.09.2011 antud seletusega, kus ta väitis, et hobune osteti hollandlasest eraisikult, kellele on siiani hobuse eest maksmata. Vastuolusid oma seletuses ja ütlustes põhjendas M. V sellega, et väike osa hobuse hinnast jäi esimesel korral tema poolt maksmata. Selline põhjendus ei vasta tegelikkusele, sest varasemalt väitis M. V, et tema pole hobuse eest midagi maksnud. Samuti pole usutav, et väidetavalt hobuse eest suurt sularahasummat kohapeal ise maksmas käinud tunnistaja ei tea hobusetalli asukohta ega looma omaniku nime ja kontaktandmeid ning ei tundnud huvi, kellele ta suure summa sularaha üle annab ja/või kas sel isikul on omaniku volitus raha vastu võtta. Raha üleandmist kinnitavat dokumenti pole kohtule esitatud. Samuti ei ole usutav, et M. L, kes väidab, et käis Hollandi-Saksamaa piiri äärest hobust
- a mais-juunis ära toomas ning hiljem viis sinna ära M. V poolt tasumata jäänud summa, ei mäleta selle koha nime ega hobuseomaniku nime ja kontaktandmeid. M. L ei rääkinud maksumenetluses 27.10.2011 antud seletuses, et käis seal veel teist korda M. V poolt võlgu jäänud raha ära viimas. Kaebaja poolt 02.07.2011 vastustajale koos vaidega esitatud ilma kuupäevata M. Le ja L Pi allkirjadega saksa-inglise segakeeles koostatud paber, kus on kirjas, et L. P soovib oma hobuse Picos Pepina eest saada vähemalt 18 000 eurot, pole käsitatav tõendina. Kuivõrd nii kaebaja kui ka OÜ Astimek seaduslikud esindajad M. L ja M. V on järjepidevalt kinnitanud, et ei mäleta/ei tea hobuse välismaise omaniku nime ega kontaktandmeid, siis jääb arusaamatuks, mis seos võiks L. Pil olla käsitletava asjaga, seda enam, et kõnealusel kirjal puudub kuupäev ja pole võimalik tuvastada, millal see kiri tegelikult koostatud on. Fakt, et M. L 27.10.2011 seletuses sellest kirjast üldse ei rääkinud, tõendab, et seda kirja siis veel polnudki ja see koostati pärast vaidlusaluse maksuotsuse tegemist eesmärgiga anda kaebaja vaidemenetluses esitatud väidetele suuremat usutavust. 5
(8)3-12-1806 Kui vastab tõele kaebaja väide, et hobuse tõi M. L välismaalt Eestisse looma eest midagi maksmata ning hobuse ostuhind tasuti omanikule alles mitu kuud hiljem, siis taoline asjade käik eeldab erakordselt usalduslikke suhteid asjaomaste äriühingute/inimeste vahel, mis saavad välja kujuneda ainult varasemate positiivsete ärikontaktide baasil. Niisugugusel juhul aga teab kaebaja kindlasti nii talli asukohta, kust ta hobuse tõi, looma omaniku nime ja kontaktandmeid. Seda teavet maksuhaldurile ja kohtule avaldamast keeldudes on kaebaja keeldunud tegelike tehingute kindlakstegemisele kaasaaitamisest. 12.12.2012 otsuses nr 3-31-23-12 sedastas Riigikohus, et olukorras, kus kaebaja pole aidanud kaasa tegelike tehingute kindlakstegemisele, ei saa maksuhaldurile ja kohtutele panna kohustust tuvastada, millised tehingud ja kas üldse kaebaja esindatav äriühing tegelikult tegi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. OÜ Seljametsa Tallid palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Otsusest nähtuvalt peab kohus hindamise teel maksustamist võimalikuks üksnes juhul, kui on tuvastatud kauba tegelik müüja. See viiks tegelikkuses olukorrani, kus maksusumma oleks võimalik suure tõenäosusega määrata tõendite alusel ja hindamise järele puuduks vajadus. Tähelepanuta on jäetud maksuõiguse üks olulisemaid aspekte – maksusumma määramine ei tohi olla karistusliku iseloomuga. Kohus rikkus kohtumenetluse norme. Maksu- ega vaideotsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, kuidas ja miks asus maksuhaldur seisukohale, et hobuse tegelik müüja ei olnud OÜ Astimek ning ka kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi ja viiteid asjakohastele tõenditele, millele tuginedes nõustus kohus vastustaja seisukohaga, et hobuse müüjaks ei olnud OÜ Astimek. Kaebaja selgitas, et on jätkuvalt veendunud, et hobuse müüjaks oli OÜ Astimek, kuid arvestades kohtupraktikat, ei pidanud vaidlust käibemaksu määramise üle perspektiivikaks. See ei anna aga alust väita, et kaebaja nõustub maksuhalduri seisukohaga, et hobuse müüjaks ei olnud OÜ Astimek. Isegi kui nõustuda kohtuga, et hobuse soetamine OÜ-lt Astimek ei ole piisavalt tõendatud ja esineb alus tehingu toimumises kahelda, tuleb maksuotsus tühistada hindamise teel maksustamise kohaldamata jätmise tõttu. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud kõik tehingu toimumise tõendamiseks olemasolevad tõendid. Tehingu toimumist on kinnitanud ka OÜ Astimek juhatuse liige M. V. Kaebajal puudub võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus ja vastustaja jätsid tähelepanuta hindamise teel maksustamise mõtte ja eesmärgi ega hinnanud, kui tõenäoline ja usutav on hobuse tasuta saamine. Alusetu on eeldada, et kaebaja sai hobuse tasuta ja OÜ-le Astimek tehtud väljamaksel puudub seos äriühingu ettevõtluse ja hobuse soetamisega. Sporthobune on kaup, mille tasuta saamist ei saa eeldada ning põhjendatud on asuda seisukohale, et OÜ-le Astimek tehtud väljamakse on täies ulatuses või vähemalt mingis ulatuses tehtud hobuse eest. Kui seadagi kahtluse alla hobuse soetamine OÜ-lt Astimek, ei anna see koheselt alust lugeda kogu väljamakset ettevõtlusega mitte seotud kuluks. Vastasel juhul omandaks täiendava tulumaksu määramine karistusliku iseloomu. Maksuhaldur ei ole isegi alustanud hindamise protsessi. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-60-11 p-s 41 avaldatud seisukohast saab järeldada, et hindamise teel maksustamist ei välistaks käesoleval juhul ka see, et vaidemenetluses esitatud dokumenti tõendiks ei loeta. Väär on kohtu seisukoht, et kaebaja ei täitnud kohtueelses menetluses korrektselt kaasaaitamiskohustust. Kaebaja edastas maksuhaldurile ja kohtule kogu talle teadaoleva informatsiooni tehingu kohta. Väär on kohtu väide, et kaebaja ei avaldanud hobuse eelmise omaniku nime. Kohus nimetab ise otsuses 02.07.2012 vastustajale koos vaidega esitatud kuupäevata dokumenti, millest nähtub, et hobuse endine omanik oli L P. 6
(8)3-12-1806 MTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Riigikohtu seisukohast, et maksustamisel ei tohi olla karistuslikku iseloomu, ei saa teha järeldust, et maksuhaldur peaks hindamise teel maksustamist kaaluma iga kord, kui mingi väljamakse kohta puuduvad nõuetekohased dokumendid. See viiks olukorrani, kus maksukohustuslasel ongi kasulik ja mõistlik maksupettusi toime panna (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-7008, p 24). Kaebaja seisukoht, et kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi ja viiteid tõenditele, millele tuginedes nõustus kohus vastustaja seisukohaga, ei tulene seadusest.
§ 165
lg 2 kohaselt ei pidanudki kohus vastustajaga nõustumisel omakorda viitama tõenditele. Kummagi väidetava tehingupartneri seaduslike esindajate septembris-oktoobris 2011 antud tehingute tegemise asjaolude kirjelduse umbmäärasus või vastuolulisus on veelgi kummalisem, kui arvestada tehingute tegemise aega – hobune toodi Eestisse sama aasta mais või juunis, kaebaja ja OÜ Astimek väidetav tehing toimus juulis. Seega oli seletuste andmise ajaks väidetavatest tehingutest möödas vaid mõni kuu ning tehingute oluliste tingimuste mittemäletamine ei ole eluliselt usutav. Maksuhaldur on õigustatult leidnud, et kaebaja ja OÜ Astimek vahel tegelikult tehinguid ei toimunud ning viimase nimel koostati arve vaid kaebajale maksueelise saamiseks. Jättes 05.12.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/3607-7 käibemaksu määramise osas vaidlustamata, nõustus kaebaja sisuliselt asjaoluga, et ta ei soetanud hobust OÜ-lt Astimek. Kuna käesolevas asjas on maksukohustuse aluseks olevad asjaolud tuvastatud tõenditega, siis pole hindamine vajalik ega lubatud ning maksuhalduril puudub kohustus kaaluda maksusumma määramist hindamise teel. Kohus märkis õigesti, et kaebaja ei ole täitnud korrektselt kaasaaitamiskohustust. Kaebaja ei ole avaldanud maksuhaldurile ega kohtule talli asukohta, kust ta hobuse oma talli tõi, hobuse endise omaniku nime ega omaniku kontaktandmeid. Maksumenetluses avaldas kaebaja seaduslik esindaja, et hobuse andis talle üle keegi Miikael, kuid kaebemenetluses näitab ta hobuse omanikuna L Pit. Kaebaja ei ole tõendanud, et hobuse I. Labiouniks x e.i Pandur ja hobuse Picos Pepina näol on tegemist sama hobusega. Tuvastamata on, et kaebaja on väljamakse eest ka tegelikult soetanud ettevõtlusega seotud kaupa või teenust, mistõttu on kaebajale õigesti määratud tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning halduskohtu poolt menetlusnormide olulist rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. Maksuhalduri seisukoha järgi on OÜ Seljametsa Tallid alusetult maha arvanud sisendkäibemaksu OÜ Astimek 01.07.2011 arve nr 235 alusel, sest arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud ning arve alusel tehtud väljamakse kuulub maksustamisele tulumaksuga, sest võimalik pole tuvastada, kellele ja mille eest on tegelikult makstud. Käibemaksu määramise osas on olemas jõustunud maksuotsus ning käesolevas asjas käibemaksu määramise seaduslikkuse üle vaidlust ei käi. Asjas vaieldakse tulumaksu määramise õiguspärasuse üle. Vaidlusaluse maksuotsusega määrati kaebajale tasumiseks tulumaksu TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel, mis sätestavad, et residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, milleks loetakse ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatipidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Raamatupidamisseaduse (RPS) § 7 lg 1 järgi peab algdokument kinnitama majandustehingu toimumist näidatud osapoolte vahel. Maksuhaldur ja halduskohus on nõuetekohaselt ja piisavalt põhjendanud oma seisukohta selles, et OÜ Astimek arvel näidatud osapoolte vahel pole hobuse ostu-müügitehingut tegelikult toimunud. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ning maksuhalduri ja halduskohtu sellekohaste 7
(8)3-12-1806 põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonimenetluses ei ole esitatud väiteid ega tõendeid, mis maksuhalduri ja halduskohtu järeldusi OÜ Astimek arve fiktiivsusest kummutaks. Kaebaja arvates oleks maksuhaldur pidanud maksustama väljamakse hindamise teel. Sarnaselt maksuhalduriga ja halduskohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhtumil puudub selleks alus. Võimalust maksustada tegelikku majandustehingut mitte kajastava arve alusel tehtud väljamakset tulumaksuga hindamise teel on Riigikohus käsitlenud mitmes lahendis, viimati 16.10.2013 otsuses 3-3-1-42-13. Riigikohus märkis, et väljamaksete hindamise teel kaalumise vajadus on juhul, kui on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja ei ole tasuta saadud, kuid maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada (MKS § 94 lg 1). Seega väljamakse hindamise teel maksustamiseks on alust siis, kui on mõistlik põhjus arvata, et maksukohustuslasele esitatud arve on esemelises mõttes tõeline, kuid isikulises mõttes mitte, st arvel näidatud kaup faktiliselt liikus, kuid müüja isik on tundmatu ning kauba koguse ja hinna kohta pole otseseid tõendeid. Väitmaks, et isikulises mõttes fiktiivse arve alusel kaup reaalselt liikus, peab olema võimalik siduda konkreetne kaup konkreetse arvega. Käesoleval juhul seda teha ei saa ning eksitav on apellandi väide, et OÜ Astimek arvel märgitud kauba (hobune I. Labiouniks x.e.i Pandur 411437499) liikumises pole vaidlust. Maksuotsusest ilmneb selgelt, et maksuhalduri seisukoha järgi hobusekasvatusega tegeleval ning välismaalt Eestisse hobuste toomiseks sõidukit ja pädevustunnistust omav kaebaja võis hobuse nimega I. Labiouniks x.e.i Pandur 411437499 kunagi kelleltki saada, kuid ta ei ole seda hobust soetanud OÜ Astimek arve alusel. Kaebaja seadusliku esindaja väitel tõi ta ise hobuse Saksamaalt hobuse eest müüjale tasumata, pole ka ühtegi tõendit selle kohta, et isikule, kelle käest hobune esmalt saadi, oleks kaebaja või OÜ Astimek midagi maksnud. Seetõttu ei saa alusetuks pidada maksuhalduri kahtlust, et hobuse võis kaebaja saada ka kinke vahetuse teel. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jäävad
§ 108lg 1 alusel kaebaja enda kanda.
Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask 8
(8)