3-13-1715/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1715 Otsuse kuupäev

1. september 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi V.A.e kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1 000 eurot Asja läbivaatamine lihtmenetluses Menetlusosalised Kaebaja – V.A. Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
2. Jätta rahuldamata V.A.e kaebus.
3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
4. oktoobrini
5. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. V.A. esitas
7. juunil 2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles hüvitist seoses tervislikel põhjustel
8. juunil 2013 toimunud intsidendiga (kukkumine), mille käigus ta sai peatrauma. Tartu Vangla
9. augusti 2013 otsusega nr 1-13/112-2 jäeti V.A.e kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
10. V. A. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt tervisekahjustuse tekitamise eest 1000 euro suurust hüvitist. Tartu Halduskohus võttis
11. augusti 2013 määrusega V. A.e kaebuse menetlusse.
12. Kaebaja on seisukohal, et kukkumine
13. juunil 2013 oli tingitud asjaolust, et vanglas kinnipeetavatele pakutav toit ei vasta sotsiaalministri
14. detsembri 2002 määrusele nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“. Kaebaja ei soovi puuris jalutamas käia, seega ei võimalda Tartu Vangla ühte tundi värskes õhus viibimist.
15. augustil 2013 esitatud kaebuse lisa kohaselt on vanglas pakutava toidu kaal 300 grammi, millest poole moodustab vesi, mis ei anna organismile vajalikke aineid. Kaebaja märgib, et on viibinud vanglas üle 10 aasta ja on selle aja jooksul pidevalt tühja kõhtu kannatanud. Tal ei ole rahalisi vahendeid, et osta vangla poest toitu, seega peab vangla pakkuma toitu, mis täidab kõhtu. Tervisele mõjub halvasti ka asjaolu, et kaebaja saab päevas vaid ühe tunni puuris jalutada. Kaebaja esitas
16. augustil 2013 kaebuse täienduse, mille kohaselt on kaebaja ka varem Tartu Vanglas kukkunud. Esimene kord oli
17. märtsil 2013, kui kaebaja viibis üksinda kartseris. Peaga vastu maad kukkudes, sai kaebaja pea kõvasti kannatada.
18. Tartu Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja jääb
19. augusti 2013 otsuses nr 1-13/112-2 väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Kinnipeetavate toitlustamine toimub vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kohaselt vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Täpsed tingimused, millele kinnipeetavate toit peab vastama sätestab sotsiaalministri määrus nr
20. Vastustaja märgib, et teadaolevalt ei ole V. A.t toitlustatud kinnipeetavate toidule kehtestatud nõudeid rikkudes. VangS § 55 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vanglal puuduvad andmed, et esineks viiteid puudujääkidele V. A.e õiguste tagamisel. Asjaolu, et V. A. viibis
21. juunil 2013 elukambris üksinda ja ta kukkus vastu laua nurka, välistab, et vangla tekitas õigusvastase ja süülise tegevusega kaebajale kahju. Kaheldav on kaebajale tekkinud kahju suur ulatus olukorras, kus ta teavitas vanglaametnikke vigastusest kaks ja pool tundi pärast selle väidetavat tekkimist ning käis vahepealsel ajal ka jalutuskäigul. Vangla hinnangul näitab see, et tekkinud vigastus selle tekkimise hetkel ei olnud V. A.el väga olulise tähtsusega, mis ei ole kooskõlas taotletava suure rahalise hüvitisega.
22. Täiendavalt märgib vastustaja, et kaebaja väide Tartu Vangla kinnipeetavatele pakutava toidu sotsiaalministri määrusele nr 150 mittevastavuse kohta, on paljasõnaline ja alusetu. Tartu Vangla võimaldab kinnipeetavatele ühe tunni värskes õhus viibimist. Kaebaja on seda ka ise kaebuses kinnitanud, avaldades kaebuses, et tema ise ei soovi jalutamas käia, kuna peab jalutuskohta ahvipuuriks. Vastustaja osundab, et Tartu Vanglas saavad süüdimõistetute eluhoonesse paigutatud kinnipeetavad viibida üks tund värskes õhus maja juures olevates jalutusaedikutes, eeluuritavate eluhoones viibivad kinnipeetavad saavad viibida üks tund värskes õhus maja juures olevates jalutus boksides, mis on väiksemad kui jalutusaedikud. Kaebaja viibib eeluuritavate eluhoones. Riigikohus on oma
23. mai 2008 otsuses nr 3-3-1-20-08 märkinud, et seadusest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub alus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, kuna kukkumist ei põhjustanud ühegi vanglateenistuse ametniku vahetu tegevus. Kaebaja on kinnitanud, et viibis
24. juunil 2013 oma kambris üksi, kui ta tualetti minnes kukkus. Kambris ei viibinud teisi kinnipeetavaid ega ühtegi vanglateenistuse ametnikku. 2
25. juuni 2013 seletuses avaldas kaebaja, et voodist üles tõustes läks äkki silme eest mustaks ja arvatavasti kukkus ta vastu laua nurka. Kindlat põhjust, millest kukkumine võis olla tingitud, kaebaja nimetada ei osanud.
26. augustil 2013 antud seletuses arvab kaebaja, et kukkumine võis olla põhjustatud tema madalast vereõhust ning et kukkumisi on temal esinenud varemgi. Sellest tulenevalt peab vastustaja kaebuses toodud põhjendusi otsituteks, kuna kaebaja ei ole ise neid koheselt kukkumise järgselt põhjusena nimetanud. Seega on alust arvata, et kaebaja on pöördunud kohtusse lootuses saada kergelt hüvitist. Kohtu seisukoht
27. V.A. taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 000 eurot, kuna ta kukkus
28. juunil 2013 Tartu Vangla õigusvastase tegevuse tõttu ja sai kukkumise tagajärjel peatrauma. Tartu Vangla jättis kaebaja poolt esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, leides, et Tartu Vangla ei ole hüvitamisele kuuluvat kahju V. A.ele tekitanud.
29. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RvastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve.
30. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et V. A.ele on tekkinud kahju sellega, et
31. juunil 2013 elukambris kaebaja kaotas teadvuse, kukkus ja sai peavigastuse. Vaidlust ei ole ka selles, et vigastuse tekkimisel oli kaebaja kambris üksi. Kaebaja hinnangul oli teadvuse kaotuse põhjuseks Tartu Vanglas kaebajale pakutav toit, mis ei vasta kehtivatele nõuetele ja mida ei ole piisavalt. Toidu mittevastavus seisneb kaebaja väitel eelkõige selles, et hommikusöögiks pakutav puder on sedavõrd vedel, et poole toidust moodustab tegelikult vesi.
32. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja väidetu piisav, et tuvastada põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel. Kaebaja etteheited Tartu vanglas pakutava toidu osas on üldist laadi. Kaebaja ei ole nimetanud, et vigastuse saamise päeval või sellele vahetult eelnenud ajal oleks pakutava toidu kogus või menüü oluliselt kõrvale kaldunud sotsiaalministri
33. detsembri 2002 määruses nr 150 sätestatust. Kaebaja ei ole väitnud ka alatoitumisele viitavaid kaudseid asjaolusid, näiteks kehakaalu vähenemist vigastuse saamisele eelnenud ajal. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks taotlenud täiendavat toitu, seda saamata. Või, et tal oleks õigus täiendavale toidule määruse nr 150 § 4 lg 2 alusel, kuid ta seda ei saa. Vastustaja selgitusel on kaebaja ise pidanud teadvuse kaotuse põhjuseks madalat vererõhku. Kohtule
34. augustil 2013 esitatud kaebuse täienduses möönab kaebaja, et vangituses viibimine üldiselt ei ole tema tervisele kasuks tulnud. Kaebaja selgituse kohaselt sai ta teadvuse kaotuse tagajärjel sarnase vigastuse ka
35. märtsil
36. Samas ei väida kaebaja, et meditsiinitöötajad oleks tuvastanud teadvuse kaotuse seose toitumisega. Kohtu hinnangul ei luba terviserikke kordumine ca kolme kuu järel teha järeldust toidu ja teadvuse kaotuse seose kohta. Alatoitumise mõju kaebaja tervisele avalduks ilmselt sagedamini. 3 Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui lugeda tõeseks kaebaja väide Tartu Vanglas pakutav toit ei vasta sotsiaalministri
37. detsembri 2002 määruses nr 150 nõuetele, siis ei ole see piisav, et jaatada põhjuslikku seost kaebajale tekkinud kahjuga.
38. Kaebaja on seisukohal, et talle tekkinud kahju on tingitud ka asjaolust, et talle ei võimaldata ühte tundi viibida päevas värskes õhus. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Tartu Vangla ei ole rikkunud vangistusseaduse § 55 lõiget
39. Vangistusseadus ega muu vangistust reguleeriv õigusakt ei täpsusta, kus või kuidas peab vangla värskes õhus viibimist kinnipeetavale võimaldama. Õigusaktid ei pane vanglale kohustust korraldada kinnipeetavate jalutamist. VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebaja on ise kaebuses avaldanud, et iga Tartu Vangla valvur teab, et ta ei soovi nn ahvipuuris jalutamas käia. Seega on see olnud kaebaja enda valik, et ta VangS § 55 lg 2 tulenevat õigust ei ole realiseerinud. Kohus leiab, et vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi sellega, et osad kinnipeetavad jalutavad suuremas boksis kui kaebaja. Riigikohus on
40. mai 2008 otsuses haldusasjas 3-3-1-20-08 (p 24) sedastanud, et vanglale ei tulene kohustust tagada kinnipeetavatele ühesugused kinnipidamistingimused, küll aga peab tagama kinnipeetava subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. Kohtu hinnangul on kaebajale tagatud mõistlik võimalus kasutada VangS § 55 lg 2 tulenevaid õigusi ja erinevus jalutusbokside suuruses ei riku V. A.e subjektiivseid õigusi.
41. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tuvastatud asjaoludest ei ilmne, et Tartu Vangla oleks põhjustanud V. A.ele kahju. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse asjaolude täiendav selgitamine võimalik, sest puudub võimalus kaebaja väiteid kinnitavate tõendite kogumiseks. Kaebus jääb rahuldamata.
42. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 4