← Eesti

3-12-2703/28

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 59§ 201§ 61§ 65§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-270

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-2703 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. X X esitas Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Moskvas taotluse esmakordse Eesti kodaniku passi saamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo kodakondsustalitus (PPA) võttis 05.04.2012 X. X taotluse menetlusse. X. X soovis esmakordselt Eesti kodaniku passi taotledes tõendada, et ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga oma isa X X kaudu, kes on sündinud 21.07.1871 Eestis Pärnu maakonnas. Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks esitas X. X järgmised dokumendid: 1) enda sünnitunnistuse, mille järgi ta sündis xxxxxxxxx Venemaal Arhangelskis ning tema vanemad on X X ja X X; 2) ajalooarhiivi teatise nr 18-7-2.7/988, mille kohaselt on X. X sündinud xxxxxxxxxxx Laiksaarel. Arhiivifondi „Laiksaare vallavalitsus“ dokumentides säilitatava 1916-1918 Laiksaare valla liikmete nimekirja järgi olid X, X ja H. X hingekirjas Laiksaare vallas, andmed nende elukoha kohta puuduvad. Lisaks esitas M. X tütar Elena Tsvetkova oma Eesti kodaniku dokumendi välxdmise taotlusele (registreeritud PPA-s 11.01.2012) Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi tõendi, millelt nähtub, et Venemaa Föderatsioonis
  2. a toimunud rahvaloenduse käigus oli X Xi poeg X elukohaks Arhangelsk.
  3. PPA 12.04.2012 kirjaga nr 15.2-12/70188 selgitati M. Xle, et tema poolt esitatud dokumentidest ei nähtu andmeid, mis kinnitaks tema isa H. X kuulumist Eesti kodakondsusse. Lisaks selgitati, et Eesti kodanikke hakati määratlema 26.11.1918 vastu võetud Eesti Vabariigi Maanõukogu määruse (Maanõukogu määrus) alusel, mille kohaselt tunnistati Eesti kodanikeks kõik isikud, kes vastasid kolmele nõudele: 1) elasid Eesti Vabariigi piirides; 2) olid kuni 24.02.1918 endise Vene riigi alamad; 3) olid pärit Eesti Vabariigi osadest või seisid Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. H. X ei elanud Eestis Maanõukogu määruses näidatud ajal. M. Xle anti võimalus esitada PPA-le arvamus ja vastuväiteid.
  4. M. X esitas 30.05.2012 PPA-le kirja, milles selgitas, et ajalooarhiivi teatisega on tõendatud, et tema isa H. X sündis ja ristiti Eestis ning tema vanemad X ja X X elasid Eestis, kus nad kõik kolm olid vähemalt kuni
  5. aastani hingekirjas Laiksaare vallas. X. X vanemate X ja X/X X kuulumine Eesti kodakondsusesse on tõendatud ning kuna X. X viibis ajutiselt Eestist eemal, siis kehtib tema puhul ajutise äraoleku tingimus, mis ei võtnud õigust kodakondsusele.
  6. a vastu võetud kodakondsuse seaduse § 2 lg 3 kohaselt olid Eesti Vabariigi kodanikud Eesti Vabariigi territooriumil või väljaspool sündinud lapsed nende isa Eesti kodakondsuses olemise ajal. X. X puhul on osutatud sätte alusel tegemist Eesti Vabariigi territooriumil sündinud Eesti Vabariigi kodaniku (X ja X X) lapsega.
  7. PPA selgitas 29.06.2012 kirjas nr 15.2-9/176 M. Xle, et asjaolu, et tema isa X. X vanemad määratleti Eesti kodanikena, ei tõenda X. X kuulumist Eesti kodakondsusesse. Maanõukogu määruse kohaselt pidi täisealine isik ise, vaatamata tema vanemate staatusele, vastama määruses sätestatud Eesti kodanikuks lugemise tingimustele. X. X oli määruse jõustumisel täisealine isik, seega ei saanud teda määratleda Eesti kodanikuna vanemate kaudu. Taotleja poolt varem esitatud dokumentidest nähtuvalt elas X. X
  8. aastal Venemaal Arhangelskis, kus sündis
  9. a ka X. X. Puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid, et X. X oli Eestist ära ajutiselt ja tuli hiljem Eestisse tagasi. Seega pole tõendatud, et X. X vastas Maanõukogu määruse punktile, mille järgi pidi isik elama Eesti Vabariigi piirides. Asjakohane pole viide
  10. aastal vastu võetud kodakondsuse seaduse § 2 lg-le 3, kuna see kehtis Eestis või väljaspool Eestit sündinud laste kohta, kes seaduse jõustumisel olid alaealised ning kelle isa oli määratletud Eesti kodanikuna.
  11. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 03.10.2012 otsusega nr 15.2-9/231 X. Xle Eesti kodaniku passi väljastamast. Otsuses leiti, et taotleja poolt esitatud dokumentide alusel pole 2

(7)3-12-2703 tõendatud, et tema isa X. X vastas Maanõukogu määruses sätestatud Eesti kodanikuna määratlemise tingimustele. Kuna H. X kuulumine Eesti kodakondsusesse pole kinnitust leidnud, siis pole tõendatud, et M. X omandas Eesti kodakondsuse oma isa kaudu. Naturalisatsiooni korras või muul viisil pole M. X Eesti kodakondsust saanud. Seega pole ta Eesti kodanik. Kuna M. X pole Eesti kodanik, puudub seaduslik alus temale Eesti kodaniku passi väljaandmiseks.
  1. M. X esitas 19.11.2012 PPA 03.10.2012 otsuse peale vaide. PPA jättis 06.12.2012 vaideotsusega nr 15.2-9/284 M. X vaide rahuldamata. Maanõukogu määruse järgi pidi täisealine isik vastama määruses sätestatud Eesti kodanikuks lugemise tingimustele määruse jõustumise hetkel ehk 04.12.
  2. Kui isik vastas nendele tingimustele, loeti ta Eesti kodanikuks alates 24.02.
  3. Ajalooarhiivi teatise andmetel sündis X. X isa X. X 21.07.1871 Eestis Laiksaare vallas, oli kuni 24.02.1918 endise Vene riigi alam, oli pärit Eesti Vabariigi osadest ja seisis Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Teatisest ei nähtu, et X. X oleks elanud Maanõukogu määruse jõustumisel Eesti Vabariigi piirides. Muid dokumente, mis seda tõendaksid, X. X esitanud pole. Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendi kohaselt oli X. X elukoht
  4. a Arhangelskis, kus elasid ka tema naine ja 4 last - tütar X X, 9-aastane, sündinud Bremenis; poeg X X, 4-aastane, sündinud Arhangelskis; poeg X X, 2-aastane, sündinud Arhangelskis ja tütar X X, 9-kuune, sündinud Arhangelskis. Arhangelskis on
  5. a sündinud ka X. X. Arvestades eeltoodut, on tõendatud, et X. X elas aastatel 1916-1921 koos perega Arhangelskis, mistõttu ta ei vastanud Eesti kodanikuks lugemise tingimustele ning teda polnud võimalik määratleda Eesti kodanikuna. Asjakohatu on märkus, et X X vanemad X ja X X elasid Eestis ja olid Eesti kodanikud. Fakt, et X. X vanemad määratleti Eesti kodanikena, ei tõenda tema kuulumist Eesti kodakondsusesse. Maanõukogu määruse § 5 järgi määratleti vanemate kaudu Eesti kodanikena vaid alaealised lapsed. Asjakohane pole ka vaide esitaja seisukoht, et x X oli represseeritud kommunistliku režiimi poolt Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu (NSVL) territooriumil
  6. aastal põhjusel, et ta oli eestlane ja Eesti kodanik. Maanõukogu määruses sätestatud tingimustes polnud nõuet, et isik pidi Eesti kodanikuna määratlemiseks olema rahvuselt eestlane. Seega ei omanud sel ajal isikute rahvus mingisugust tähtsust. Asjaolu, et isik NSVL territooriumil represseeriti, ei kinnita ega tõenda tema kuulumist Eesti kodakondsusesse.
  7. X. X esitas 31.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 03.10.2012 otsuse nr 15.2-9/231 ja kohustada PPA-d väljastama kaebajale Eesti kodaniku pass. Kaebuse kohaselt on Eesti Ajalooarhiivi 23.03.2012 arhiiviteatisega nr 18-7-2.7/988 tõendatud, et kaebaja isa X. X sündis xxxxxxxxxxx ja ristiti
  8. augustil Eestis, tema vanemad X ja X X sündisid Eestis, surid Eesti Vabariigis ja olid Eesti kodanikud. Arhiivifondi „Laiksaare vallavalitsus” dokumentides säilitatava 1916 –
  9. a Laiksaare valla liikmete nimekirja järgi olid X, X ja X. X hingekirjas Laiksaare vallas Eesti Vabariigis. X. X omandas Eesti kodakondsuse 26.11.1918 vastu võetud Maanõukogu määruse alusel. Seisuga 26.11.1918 ja kuni
  10. a lõpuni elas kaebaja isa Eesti Vabariigi piires ning järelikult vastas kõigile kolmele määruses sätestatud tingimusele, mis annavad õiguse Eesti kodakondsuse omandamiseks. Oluline on fakt, et H. X oli represseeritud kommunistliku režiimi poolt NSVL territooriumil
  11. aastal põhjusel, et ta oli eestlane ja Eesti kodanik. Kaebaja esitas PPA ametnikule ka dokumendi, mis tõendab, et X. X hiljem rehabiliteeriti.
  12. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Maanõukogu määrus jõustus 04.12.1918 ning selle määruse kohaselt peeti Eesti piirides elamise all silmas faktilist riigis viibimist Maanõukogu määruse jõustumise hetkel. Maanõukogu määrusest tulenevalt pidi täisealine isik ise vastama määruses sätestatud Eesti kodanikuks lugemise tingimustele. Kui isik vastas eelnimetatud tingimustele, loeti ta Eesti kodanikuks alates 24.02.
  13. Maanõukogu määruse alusel ei antud Eesti kodakondsust isikutele, kes viibisid määruse jõustumise hetkel Eestist väljaspool. Sellesse gruppi kuulusid nii välismaal elavad ja töötavad kui ka sõjakeerises põgenike, sõduri3
(7)3-12-2703 te või sõjavangidena välismaale sattunud eestlased. Kaebaja isa X. X oli Maanõukogu määruse jõustumisel täisealine isik, mistõttu ei saanud teda määratleda Eesti kodanikuna tema vanemate kaudu. Eesti kodanikuna määratlemiseks pidi isik taotlema isikutunnistust, mida hakkasid
  1. a lõpus välja andma kohalikud maakonna- ja linnavalitsused ning politseiasutused. Kahtluse korral, kas isik ikka kõigile Maanõukogu määruses toodud nõuetele vastab, tuli asi otsustamiseks saata Siseministeeriumile. Isik, kes vastas Maanõukogu määruses sätestatud tingimustele, kuid viibis ajutiselt Eestist ära, pidi enda Eesti kodanikuna määratlemiseks ja isikutunnistuse saamiseks pöörduma Eesti välisesindusse. Kui isik vastavaid toiminguid ei teinud ja ta ajavahemikus 1918-1920 Eestist lahkus, siis teda Eesti kodanikuna ei määratletud. Samuti puuduvad andmed, et X. X oleks omandanud Eesti kodakondsuse opteerimise teel Venemaal.
  2. a veebruaris sõlmitud Tartu rahuleping andis eesti soost isikutele võimaluse opteerida Eesti kodakondsust. Opteerimine tuli teoks teha ühe aasta jooksul rahulepingu ratifitseerimisest, s.o. hiljemalt 15.02.
  3. X. X peab tõendama, et ta põlvneb Eesti kodanikust. Kuna X. X esimene laps sündis
  4. a Bremenis, siis on tõenäoline, et ta ei elanud Maanõukogu määruse jõustumisel Eesti Vabariigi piirides, mistõttu ei vastanud ta ka Eesti kodanikuks lugemise tingimustele. Kaebuses viidatud Eesti Ajalooarhiivi teatis nr 18-7-2.7/988, mille kohaselt oli X. X aastatel 1916-1918 Laiksaare valla hingekirjas, ei tõenda, et ta Eestis ka füüsiliselt elas.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 15.04.2013 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja sünni hetkel ei olnud tema isa Eesti kodakondsuses, mistõttu pole kaebaja omandanud sünniga Eesti kodakondsust. Kohus nõustub otsuses ja vaideotsuses nende seisukohtade kinnitamiseks esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. 26.11.1918 vastu võetud ja 04.12.1918 jõustunud Maanõukogu määruse § 1 kohaselt loeti isik Eesti kodanikuks, kui ta määruse jõustumise hetkel elas Eesti Vabariigi piirides. Ajalooarhiivi arhiivifondis „Laiksaare vallavalitsus“ säilitatav aastate 1916-1918 Laiksaare valla liikmete nimekiri, mille järgi olid X, X/X ja X X hingekirjas Laiksaare vallas, ei tõenda, et X. X elas 04.12.1918 Eesti Vabariigis, nagu väidab kaebaja. Ajalooarhiivi teatises nr 18-72.7/988 on selle säiliku kohta märgitud, et andmed nimetatud isikute elukoha kohta puuduvad, kirjas on vaid, et nad elasid väljaspool Laiksaare valda, samuti pole kirjas Xu abikaasa ega laste andmeid. Nimekirja märkus, et X. X elas väljaspool Laiksaare valda, ei tõenda, et tema elukoht asus Eesti Vabariigi piirides, see märkus näitab üksnes, et nimekirja koostajale polnud X X elukoht teada. Nagu nähtub Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendist, elas X X vähemalt aastatel 1916-1921 koos perega Arhangelskis, kus neil aastatel järjest sündisid tema lapsed X, X, X ja X. Kodakondsuse seaduse § 2 lg 1 kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga, saadakse naturalisatsiooni korras või taastatakse isikule, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena. Et laps omandaks sündimisel kodakondsuse, peab vähemalt üks tema vanematest lapse sünni hetkel olema Eesti kodakondsuses. Kaebaja väide, et ta omandas Eesti kodakondsuse sünniga oma isa H. X kaudu, pole asja kohtulikul arutamisel tõendamist leidnud. Samuti puuduvad andmed, et kaebaja oleks Eesti kodakondsuse omandanud hiljem. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 10 lg 1 kohaselt antakse isikut tõendav dokument välja üksnes ITDS-s sätestatud alustel. Sama seaduse § 12 lg 1 järgi keeldutakse dokumendi väljaandmisest, kui selleks puudub seadusest tulenev alus. ITDS §-s 21 on sätestatud Eesti kodaniku passi väljaandmise alus – see antakse riigipiiri ületamiseks ainult Eesti kodanikule. Kuna kaebaja pole Eesti kodanik, on PPA keeldumine temale Eesti kodaniku passi väljastamisest õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4
(7)3-12-2703
  1. X. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada. Halduskohtu otsus on ebaõige. X. X omandas Eesti kodakondsuse Maanõukogu määruse alusel, mille kohaselt tunnistati Eesti kodanikeks kõik isikud, kes vastasid Maanõukogu määruses sätestatud nõuetele. Kaebaja esitas kohtule Eesti Ajalooarhiivi 23.03.2012 teatise, millest nähtub, et kaebaja isa X X sündis 21.07.1871 ja ristiti sama aasta 1 augustil Eestis. Arhiivifondi „Laiksaare vallavalitsus“ dokumentides säilitatava 1916.-
  2. a Laiksaare valla liikmete nimekirja järgi olid X, X ja X. X hingekirjas Laiksaare vallas Eesti Vabariigis. Kaebaja viitab

§ 59

lg-le 1 ja leiab, et menetlusosaline peab tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited. PPA ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja isa, X. X, ei elanud perioodil 1916-1918 Eestis. Seega on vastustaja tuginenud eeldustele. X. X kinnitab, et arhiivist saadud andmed tõendavad, et tema isa X X elas Eesti Vabariigi territooriumil, siin elasid tema vanemad, kes ka surid Eestis. Nimekirja koostajale polnud x. X täpne elukoht teada sel põhjusel, et tema ja tema vanemad sõitsid ära Laiksaare vallast teise valla territooriumile. Arhiiviteatisest nähtub, et viimased elukoha andmed X perekonna kohta on EELK Häädemeeste koguduse dokumentides säilitatavas 1894.-

  1. a koostatud personaalraamatus (koguduse liikmekirjas) Orajõe mõisapiirkonna all, mis asub Eesti Vabariigi territooriumil. Kohus on ebaõigesti leidnud, et vastavalt Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendile elas X. X vähemalt aastatel 1916-1921 koos perega Arhangelskis, kus neil sündisid järjestikustel aastatel lapsed. Lapse sünnikoht ei tõenda asjaolu, et X X elas Arhangelskis
  2. aastal. Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendist nähtub, et puudusid andmed X. X elukoha kohta kuni
  3. aastani.
  4. aasta rahvaloenduse käigus oli tuvastatud, et x. X elas Arhangelskis. Kus ta varem elas, ei ole teada. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et X. X töötas meremehena ja oli palju aega merel. Seda tõendab fakt, et tema esimene laps sündis Bremenis Saksamaal, aga teine laps juba Arhangelskis Venemaal. Samas ei tähenda see, et X. X oleks elanud seal
  5. aastal. Taotluse läbivaatamisel on oluline teada, kas X. X elas 26.11.1918 Eesti Vabariigi territooriumil või mitte. Kaebaja esitas kohtule tõendid, et arhiivifondi „Laiksaare vallvalitsus“ dokumentides säilitatava 1916.-
  6. a Laiksaare valla liikmete nimekirja järgi olid X, X ja X. X hingekirjas Laiksaare vallas, mis kuulub Eesti Vabariigile. Kohtuotsuses ei märgitud nimetatud tõendit ebausaldusväärseks või asjasse mittepuutuvaks, seega on otsus põhjendamata.
  7. PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tallinna Halduskohus on õigesti märkinud, et ajalooarhiivi arhiivifondis „Laiksaare vallavalitsus“ säilitatav 1916.-
  8. a Laiksaare valla liikmete nimekiri, mille järgi olid X, X ja X X hingekirjas Laiksaare vallas, ei tõenda, et X. X elas 04.12.1918 Eesti Vabariigis. Ajalooarhiivi teatises on selle säiliku kohta märgitud, et andmed nimetatud isikute elukoha kohta puuduvad. Kui kaebaja isa H. X oleks elanud
  9. a Eestis, oleks märgitud vastavates dokumentides ka tema abikaasa ja laste andmed. Asjaolu, et X. X oli Laiksaare valla hingekirjas, ei tõenda, et kaebaja isa elas Eesti Vabariigi territooriumil koos oma vanematega. Märkus nimekirjas, et X. X elas väljaspool Laiksaare valda, ei tõenda, et tema elukoht asus Eesti Vabariigi piirides, see märkus näitab üksnes, et Laiksaare vallale ei olnud H. X elukoht teada. Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi 20.09.2011 tõendist nr 2682-2686 nähtuvalt elas X. X vähemalt aastatel 1916-1921 koos perega kindlasti Arhangelskis, kus neil aastatel järjest sündisid tema lapsed X, X, x ja X. Pole usutav, et nendel aastatel, mil endise Vene impeeriumi territooriumi laastasid kontrollimatu vägivald, nälg ja haigused, oleks X X ise Eestis elades 5

(7)3-12-2703 hoidnud oma perekonda endast tuhatkonna kilomeetri kaugusel Arhangelskis. Ei ole mõeldav, et X X elas ise Eestis, kui talle sündisid Venemaal järjest lapsed. Pealegi nähtub nimetatud dokumendist, et x. X elas alates ümberregistreerimise momendist Arhangelskis. Käesolevas haldusasjas ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks, et X. X oli Eestist ära ajutiselt ja tuli hiljem Eestisse tagasi. Seega ei ole tõendatud, et X. X vastas Maanõukogu määruse punktile, mille kohaselt pidi isik elama Eesti Vabariigi priides. Asjakohatu on kaebaja viide

§ 59lg-le 1, sest M.

X peab ise tooma vastavad tõendid, millest nähtuks, et ta on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 361 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning väljaandmise tähtajad“ § 11 lg 1 sätestab, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud isikutunnistust või Eesti kodaniku passi, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Seega on kaebaja kohustatud esitama haldusorganile dokumendid, mille alusel on võimalik tuvastada tema Eesti kodakondsusesse kuulumist. M. X ei ole esitanud dokumente, mille põhjal saaks kinnitada, et tema isa X. X vastas Maanõukogu määruses sätestatud tingimustele ja teda on määratletud Eesti kodanikuna. Seega ei ole tõendatud ka X. X kuulumine Eesti kodakondsusesse, seetõttu puudub seaduslik alus kaebajale Eesti kodaniku passi väljaandmiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

§ 201

lg 4 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata ja järgib halduskohtu otsuse põhjendusi, ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning lähtudes eelviidatud sättest ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 13.

§ 59

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 61

lg 1 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte.

§ 65

lg 1 kohaselt võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus.

  1. M. X taotluse lahendamiseks PPA-s oli X. Xl Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 361 „Isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning väljaandmise tähtajad“ § 11 lg 1 kohaselt kohustus esitada koos taotlusega Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldav dokument. Seega oli tõendamiskoormus haldusmenetluses pandud X. Xle. Haldusmenetluse läbiviimisel tehti X. Xle teatavaks PPA seisukoht ning tal oli võimalik esitada oma vastuväited ja täiendavad tõendid. PPA arvestas taotluse lahendamisel lisaks X. X poolt esitatud arhiiviteatistele ja dokumentidele ka X. X tütre samasisulise taotluse lahendamisel esitatud Arhangelski oblasti Riikliku Arhiivi tõendit, millelt nähtus, et X. X ja tema perekonna elukohaks
  2. a rahvaloenduse ajal oli Arhangelsk.
  3. Kaebaja taotlus jäi rahuldamata seetõttu, et tõendamata oli asjaolu, et X. X isa omandas kodakondsuse 26.11.1918 vastu võetud Maanõukogu määruse alusel, täpsemalt polnud tõendatud Maanõukogu määruses seatud üks tingimus - kaebaja isa X. X elamine Eesti Vabariigi territooriumil Maanõukogu määruse jõustumise ajal. Seega kohtumenetluses pidi kaebaja 6

(7)3-12-2703 tõendama oma väidet, et X. X elas viidatud ajal Eesti territooriumil. Kaebaja arvates on nimetatud asjaolu tõendatud arhiiviteatisega Laiksaare valla liikmete nimekirja kohta (tl 21), vastustaja ja kohus on leidnud, et nimetatud tõend ei tõenda X. X Eesti Vabariigis elamist ja eriti seetõttu, et nimekirja märkuse kohaselt elas perekond perioodil 1916-1918 väljaspool valda. Kohus on seda tõendit hinnanud ja näidanud, millised järeldused ta sellest tõendist teeb. Tõend on asjakohane ja usaldusväärne, kuid ei tõenda asjaolu, mille üle on vaidlus. Õige on kaebaja väide, et X. X vanemate elamine Eesti Vabariigis teise valla territooriumil on leidnud arhiiviteatistega (tl 21-23) tõendamist, kuid need tõendid ei puuduta X. X elukohta sel perioodil ega saa seetõttu tõendada tema elamist Eesti Vabariigi territooriumil. 16. Kaebaja väide, et PPA-l lasus tõendamiskoormus tõendamaks, et X. X ei elanud Maanõukogu määruse jõustumise ajal Eestis, ei ole õige. PPA pidi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 ja

§ 59lg 1 1.

lause koostoimes tõendama vaidluse esemeks oleva haldusakti põhjendustes sisalduvaid väiteid, st oma seisukohta, et X. X Eestis elamine nimetatud perioodil on tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA oma tõendamiskoormuse täitnud. Lisaks eelpool käsitletud tõenditele, millest selgub, et X. X elukoht Eestis vaidlusalusel perioodil polnud esitatud tõendite kohaselt tuvastatav, tugines PPA veel X. X tütre samasisulise taotluse lahendamiseks esitatud tõendile, mille kohaselt x. X koos perekonnaga elas

  1. aasta rahvaloenduse ajal ja, arvestades tõendilt nähtuvaid laste sünniaegu, ilmselt alates
  2. aastast Arhangelskis. Hinnates eelnimetatud tõendeid kogumis, saab teha järelduse, et x. X Maanõukogu määruse jõustumise ajal tegelikult Eestis ei elanud. Asjaolu, miks X. X Eestist eemal viibis – kas seoses oma elukutsega või perekonnaga, ei ole asja lahendamisel tähtis, sest arhiivitõenditest ei nähtu, et tegemist oleks olnud ajutise eemalviibimisega - alates
  3. aastast puuduvad andmed tema elukoha kohta Eestis ning samast ajast on tõendatud tema perekonna elamine Arhangelskis.
  4. Menetlusosalised pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalsel Silvia Truman 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.