lov Vastustaja – Haaslava vald, esindaja adv Robert Sarv Tanel Tetlovi (Tetlov) kaebus Haaslava vallavolikogu 25. mai 2012 otsuse nr 71 tühistamiseks Kohtuasi Asja läbivaatamise kuupäev Resolutsioon E

) §-de 37 lg 1 p 3 ja 38 lg 1 p 4 alusel võib väita, et rohkem kui 87% kinnistust asub väljaspool piirangualasid, sh ehituskeeluala. Otsusest ei nähtu, millise pädeva analüüsi alusel on vallavalitsus leidnud, et kinnistul ülepinnaliselt on alluviaalsed (settelised) soomullad (paksema kui 30 cm turbakihiga) ja need mullad on maaüksuse ulatuses kogu mullakihi ulatuses alaliselt liigniisked. Otsuses ei ole kajastatud neid kriteeriume, mille alusel hinnatakse maapinna niiskuse hulka ehk millise vee sisalduse juures on muld “liigniiske”.

1. Kaebaja on Haaslava vallavalitsusele esitanud OÜ Rakendusgeoloogia ehitusgeoloogilise uuringu aruande, mille kohaselt esines soomullale omane õhuke turbakiht üksnes ühes puuraugus 6-st 1,45 m sügavusel. Otsuses oleks vastustaja pidanud esitama ka selgitused, miks eriteadmisi omava ettevõtte poolt koostatud kaasaegne ehitusgeoloogiline aruanne ei ole usaldusväärne.
2. Keskkonnaameti arvamused ei saa omada mingit õiguslikku ega faktilist tähendust detailplaneeringu algatamise otsustamisel. Keskkonnaamet saab avaldada õigusliku tähendust omava arvamuse pärast planeeringu vastuvõtmist.
3. Väited ühe elamu rajamise kaasneva keskkonna kahjustamise ohu osas on asjakohatud. Lähim hoonestus jääb soovitud ehitusalast 150 m kaugusele, seega tegemist ei ole inimtegevusest täielikult puutumatu piirkonnaga Tartu-Roiu tee ning Aardla jõe vahelisel alal. Samuti on võimalik vallavalitsusel administratiivselt määratleda planeeringu ja/või ehituslubade need tingimused, mis vähendaksid võimalikke kahjuliku mõjutusi. 2
4. Kaebaja on seisukohal, et kinnistul puudub eriline bioloogiline liigirikkus, mis oleks võrreldav lähialadega.
5. Haaslava vald on andnud võimaluse rajada elamuid oluliselt lähemale Emajõele kui ka Aardla jõele kui kinnistu kaasomanike soovitud tegevus. Sadama tee piirkond oli sarnaselt kinnistule maatulundusmaa ja asub Maa-ameti andmeil samal kõrgusel või merepinnast madalamal kui kinnistu. Vastustaja vastuväited
6. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi
7. aprilli 2007 lahendile asjas nr 3-3-112-07, mille p-s 11 on sedastatud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine peaks jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Siinses asjas ei ole kaebaja esile toonud mitte ühtegi asjaolu ega põhjendust, mis võiks olla aluseks üldplaneeringu muutmisele. Kindlasti mitte ei ole muutunud oludeks ja vajadusteks enne Haaslava valla üldplaneeringu kehtestamist omandatud kinnistule hoonekompleksi rajamise soov (kaebaja omandas kinnistu mõttelise osa
8. juulil 2007, üldplaneering kehtestati aga
9. august 2007).
10. Kaebajal oli võimalus vaidlustada üldplaneering juba
11. aastal, kuid kaebaja ei ole seda teinud.
12. Kinnistu asub täielikult ehituskeeluvööndis. Antud juhul eksisteerib kehtiv üldplaneering, mis määratleb ehituskeeluvööndi ulatuse.
13. Detailplaneeringuga saab üldplaneeringut muuta vaid siis, kui pärast üldplaneeringu kehtestamist ilmneb ülekaalukas ja põhjendatud erahuvi, mida antud juhul ei esine. Vastustaja, teostades planeerimisdiskretsiooni, ei pea vajalikuks ega võimalikuks antud piirkonda hoonete rajamist.
14. Kui isiku avalduse rahuldamine on välistatud, ei pea haldusorgan menetlust läbi viima. Detailplaneeringu menetlemine, mille hilisem vastuvõtmata jätmine on selle menetlusdokumendi väljasaatmise hetkeks välistatud, tekitaks koostamise rahastamine kaebajale ülemääraseid ja ebamõistlikke kulutusi. Seni, kuni Keskkonnaamet ei ole andnud selgesõnalist nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks kinnistul, ei ole vastustajal mõtet detailplaneeringu koostamist algatada.
15. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda detailplaneeringu koostamise algatamist. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi
16. jaanuari 2010 otsuse nr 3-3-1-79-09 p-le
18. Detailplaneeringu koostamise algatamine ei saa kunagi samadel asjaoludel viia kas või sarnase detailplaneeringu kehtestamiseni.
19. Kaebaja teadis või pidi teadma kinnistu mõttelise osa omandamisel üldplaneeringu menetlemisest ja kinnistule seatud piirangutest. Kaebaja pidi teadma valla üldplaneeringu menetlemisest, kuna ostes kinnistu mõttelise osa sellisesse piirkonda, kontrollib iga mõistlikult hoolas isik sellel kinnistul lasuvaid piiranguid. Kui kaebaja jättis selle tegemata ning müüja ei teatanud talle nendest piirangutest või võimalikest piirangutest, ei anna see kaebajale õigust nõuda piirangute vähendamist või kaotamist.
20. Vastustaja ei ole rikkunud võrdsuspõhimõtet. Nõmmeveere tee kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa ning Nõmmeveere tee kinnistu ei asu ehituskeeluvööndis. Samuti ei ole Nõmmeveere tee 1 kinnistu iga-aastaselt täies ulatuses üleujutatav. Seega ei esine Nõmmeveere tee 1 kinnistu puhul neid ehitustegevuse keelamise põhjuseid ja asjaolusid, mis esinevad kaebaja kinnistu puhul. Toomu kinnistu kasutamise sihtotstarve on 100% 3 maatulundusmaa. Seega ei ole need kinnistud antud juhul võrreldavad, mistõttu ei saa rääkida võrdsuspõhimõtte rikkumisest.
21. Kui Keskkonnaamet on seisukohal, et ehitustegevuse lubamisega võib tekkida pöördumatu kahju looduskeskkonnale, ei ole vastustaja pädevuses seda ümber lükata. Keskkonnaamet on kooskõlastanud üldplaneeringu selle praegusel kujul, millega ei ole ehitustegevust kaebaja kinnistule ette nähtud. Kaebaja täiendavad seisukohad
22. Kinnistu on üldplaneeringu kaardil tähistatud kui „lammimullad“. Üldplaneering ei määratle maa-ala, mille staatuseks on märgitud „lammimullad“ kasutus- ja/või ehitustingimusi. Lammimullad jagunevad 4 erinevaks lammimulla üldtüübiks, kuid ainult alaliselt niiskete alluviaalsete soomuldade levik võib tuua kaasa piiranguvööndi piiri nihkumise.
23. Kuna halduspraktika on Haaslava vallas võimaldanud muuta senist maakasutust ka üldplaneeringu kehtestamisele järgnevalt ning üldplaneeringuga ei ole sätestatud mitte ühtegi maakasutuse ega ehitusalast piirangut, puudus kaebajal vajadus üldplaneeringu vaidlustamiseks. Üldplaneeringus viidatud Tartumaa maakonna teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ ei keela haja-asustust rohelise vööndi koridoris.
24. Kuivõrd üldplaneeringuga ei ole määratletud ehituskeeluvööndit, soovitud detailplaneering ei muuda üle 30% kehtiva maakasutuse osas sihtotstarvet, Maa-ameti andmete ebaõigsus soomuldade leviku osas on tõendatud OÜ Rakendusgeoloogia ehitusgeoloogilise uuringu aruandega, mingeid uusi ja usaldusväärseid andmeid kinnistu väidetava soomulla alalise liigniiskuse kohta pole esitatud, siis puudub vajadus Keskkonnaameti arvamuseks.
25. Vastusest ei selgu asjaolud, mis välistavad üleujutuse kinnistuga samal kõrgusjoonel oleval Nõmmveere kinnistul. Kohtu põhjendused ja otsus
26. Kohus märgib esmalt, et kohalikul omavalitsusel on planeerimisotsuste tegemisel ulatuslik kaalutlusruum, mistõttu planeerimisotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus möönab, et ehitusõiguse kitsendamine riivab intensiivselt kinnistu omaniku omandiõigust. Samal ajal tuleb märkida, et omandiõigus ei ole absoluutne, vaid on piiratav Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 kohaselt seadusest tulenevate kitsendustega. Planeerimisseaduse (PlanS) § 10 lg 1 ls 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse planeeringu koostamise algatamise otsustamisel põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Seega on ka planeeringu algatamise otsustamine kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Kaalutlusotsuse põhjendus haldusaktis peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (RKHKo 06.11.2002 nr 3-3-1-62-02). Kohtul tuleb seetõttu hinnata, kas kohalik omavalitsus on kõnealuses asjas detailplaneeringu algatamisest keeldumisel kasutanud kaalutlusõigust õiguspäraselt.
27. Kaebaja omandas kinnistu mõttelise osa
28. juulil 2007, Haaslava valla üldplaneering kehtestati
29. august 2007 ning kaebaja ei ole üldplaneeringut vaidlustanud. Vaidlust ei ole asjaoludes, et kinnistu asub Haaslava vallas Aardlapalu külas Aardla jõe lammialal, kinnistul puudub hoonestus ning kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Haaslava valla üldplaneeringu kaardil on kinnistu piirkond tähistatud lammimuldadena, ega selle üle, et Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt jääb kinnistu 4 rohevõrgustiku koridori piiresse. Kaebaja esitatud,
30. aastal OÜ Rakendusgeoloogia teostatud, uuringu aruande kohaselt on kinnistule hoonete ja teede rajamine raskendatud aastaringselt kõrge pinnasevee taseme ja väikese kandevõimega pinnase tõttu geoloogilise lõike esimeses osas. Ehitusalune pinnas tuleb välja vahetada ja ala tõsta. Kaebaja ei vaidle vastu ka asjaolule, et kinnistu asub üleujutusohuga alal, seda kinnitab ka kaebaja poolt esitatud eelnimetatud tõend.
31. Vastustaja tugineb oma otsuses eeldusele, et kaebaja kinnistu asub ehituskeeluvööndis. Kõnealune asjaolu on otsusest nähtuvalt suuresti planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseks. Üldplaneeringus ei ole kalda ehituskeeluvööndi õigusaktidest tulenevat ulatust muudetud. Vaidlustatud otsuses on vastustaja viidanud järgmistele ehituskeeluvööndi ulatust reguleerivatele normidele:

§ 35

lg 4, millest tulenevalt koosneb korduva üleujutusega veekogu kalda ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja seaduses sätestatud vööndi laiusest;

§ 35lg 3, milles tehakse viide Keskkonnaministri 28.

aprilli 2004 määrusele (Määrus) nr 58 „Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu ja nendel siseveekogudel kõrgveepiiri määramise kord“. Nimetatud määruse § 2 p 13 kohaselt on Suur-Emajõgi koos vanajõgedega kogu ulatuses suure üleujutusalaga siseveekogu ja § 1 kohaselt tuleb suurte üleujutusaladega siseveekogude kõrgveepiir määrata alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala piiriga.

1. Kaebaja on seisukohal, et tema kinnistul ei levi alaliselt niisked alluviaalsed soomullad ning on esitanud selle kinnituseks OÜ Rakendusgeoloogia poolt
2. a detsembris teostatud uuringu aruande (tlk 9-15). Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et tema kinnistu ei jää kogu ulatuses Emajõe ehituskeeluvööndisse. Maa-ameti veebilehe kaardiserverist nähtuvad järgmised andmed: kinnistu asub tervenisti Emajõe üleujutusalal, sealjuures on Aardlapalu küla tähistatud riskipiirkonnana, ning kinnistul levib mullatüüp sügav lammi-madalsoomuld (AM'''). Samuti on Haaslava valla üldplaneeringu põhikaardil tähistatud kinnistul olev mullatüüp lammimuldadena. Keskkonnaamet on oma vastuses Haaslava vallale osundanud, et kinnistu jääb suuremas osas alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade esinemisalale.
3. aastal OÜ Rakendusgeoloogia teostatud uuringu aruande lk-l 4 sedastatakse, et loodusliku pinnakatte moodustavad piirkonnas lammi-, alluviaalsed-, jääjärvelised- ja liustikusetted. Uuritud alal eraldati 4 kihti, mille 1.,
4. ja
5. kihti tähistatakse uuringu aruandes geoloogilise indeksiga aIV,
6. kihti indeksiga bIV (tl 10 pöördel).
7. ja
8. kihti on aruandes iseloomustatud kui veeküllastunuid (tl 13 ja 14). Uuring on tehtud talvel, kui pinnavee tase oli keskmisest kõrgem, kuid kuni 0,5 m alla maksimaalse taseme ja kuni 1 m alla üleujutuse aegse veetaseme (tl 11). Eesti geoloogilise baaskaardi Tartu 5441 seletuskirja kohaselt tähistab indeks aIV alluviaalseid jõesetteid ja indeks bIV soosetteid.1 Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi poolt
9. a välja antud „Mullateaduse õpikus“ selgitatakse lammimuldade olemust järgmiselt: „Lammimullad on kujunenud perioodiliste üleujutuste ja nendega kaasneva uute setete kuhjumise tulemusena jõgede ja ojade lammidel. /…/ Lammi- ehk alluviaalmullad on oma nimetuse saanud üleujutuse tagajärjel akumuleerunud lammi- ehk alluviaalse sette järgi. Lammisetted võivad olla nii mineraalsed 1 OÜ Eesti Geoloogiakeskuse Tartu regionaalosakond. Eesti Geoloogiline Baaskaart
10. Seletuskiri. Tartu
11. Lk 45 ja
12. Kättesaadav arvutivõrgus: http://geoportaal.maaamet.ee/docs/geoloogia/Seletuskiri_Tartu.pdf?t=
13. 5 kui ka orgaanilised. Valdavalt orgaanilist päritolu lammisetetel on moodustunud lammimadalsoomullad.“2 Seega nähtub ülaltoodust kokkuvõtlikult, et kaebaja kinnistu asub üleujutataval alal, kus levivad lammi- ehk alluviaalsed mullad, mille tekkimise eelduseks on perioodilised üleujutused, ning pinnas
14. ja
15. kihis on veeküllastunud. Eelneva põhjal ei saa kohus nõustuda kaebaja arusaamaga, et kinnistul tuvastatud tingimused võimaldavad välistada kinnistu ehituskeeluvööndist. Kaebaja väidet, et kinnistul ei levi alaliselt niisked alluviaalsed soomullad ei tõenda kohtu hinnangul ka kaebaja poolt osundatud OÜ Rakendusgeoloogia uuring. Kaebaja on jätnud tähelepanuta ka selle, et

§ 35

lg 4, mille kohaselt koosneb korduva üleujutusega veekogu kalda ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja seaduses sätestatud vööndi laiusest, ei eelda Määruse §-s 1 sätestatud tingimuste olemasolu.

1. Kaebaja märgib, et üldplaneering oleks pidanud määratlema maa- ja veealade üldised kasutamis- ja ehitustingimused ning täpsustama ranna ja kalda piiranguvööndi ning ehituskeeluvööndi looduskaitseseaduses sätestatud korras. Kaebaja leiab, et terminiga „lammimullad“ ei ole määratud katastriüksuse kasutus- ja ehitustingimusi. Planeerimisseaduse (kuni
2. detsembrini 2007 kehtinud redaktsioon) § 8 lg 3 p 3 kohaselt on üldplaneeringu eesmärgiks muu hulgas maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste määramine. Kohus osundab, et maa- ja veealade üldised kasutus- ja ehitustingimused on sätestatud Haaslava üldplaneeringu seletuskirja p-s 3.
3. Haaslava valla üldplaneeringu p-s 3.11 märgitakse, et üldplaneeringuga ei ole muudetud kalda ehituskeeluvööndi ulatust. Seega on kalda ehituskeeluvöönd määratletud ülalnimetatud õigusaktidega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et üldplaneeringuga ei ole ehituskeeluvööndi ulatust kehtestatud.

§ 40

lg 2 võimaldab kohalikul omavalitsusel kalda ehituskeeluvööndit üldplaneeringuga suurendada. Üldplaneeringuga ei ole seadusest tulenevat ehituskeeluvööndit suurendatud, seega on üldplaneeringuga kehtestatud

-st tulenev ehituskeeluvöönd. Riigikohus on märkinud, et ka eraõiguslikust isikust maaomanik peab maa kasutamist kavandades arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut ilma mõjuva põhjuseta muuta ei saa (RKHKo 15.01.2009 nr 3-3-1-87-08, p 22). Kohus möönab, et kalda ehituskeeluvööndi määratlemine

alusel ei ole eriteadmisi mitteomaval isikul omal käel kahtlusi kõrvaldamata võimalik. Üldplaneeringu kaardil olev ala tähistus terminiga „lammimullad“ ei saanud aga kohtu arvates tekitada kaebajas ka ekslikku arusaama ega ootust, et sellel alal on ehitustegevus lubatud. Kaebajal oleks kahtluse korral tulnud küsida kohalikult omavalitsuselt selgitust kõnealuse tähistuse osas, eelkõige eeldusel, et kaebaja soovis lammimuldadena tähistatud alal asuvale kinnistule ehitada. Ühtlasi on vastustaja viidanud, et kinnistu sihtotstarve on alates selle kinnistamisest

1. aastast olnud maatulundusmaa. Sellest asjaolust pidi kaebaja olema kinnistu omandamisel teadlik.
2. Kaebaja märgib, et vastustaja oleks pidanud esitama otsuses ka selgitused, miks eriteadmisi omava ettevõtte poolt koostatud kaasaegne ehitusgeoloogiline aruanne ei ole usaldusväärne. Kohus, tutvunud kõnealuse tõendiga, on seisukohal, et otsuses tõendi selgesõnaliselt analüüsimata jätmine ei ole selline menetluslik minetus, mis võiks tuua antud juhul kaasa vastustaja otsuse tühistamise. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei tõenda kaebaja esitatud geoloogiline aruanne kaebaja väidet, et kinnistu ei asu ehituskeeluvööndis. Lisaks märgib kohus, et vastustaja on kaebaja esitatud tõendile viidanud seoses vajadusega hoonestuse rajamise korral pinnase asendamiseks ja kindlustamiseks, mis välistab maakatte 2 A. Astover jt. Mullateaduse õpik. Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu
3. Lk
4. 6 tüübi säilimise. Seega ei saa asuda seisukohale, et vastustaja on kaebaja esitatud ehitusgeoloogilise aruande jätnud tähelepanuta ega ole sellega otsuse tegemisel arvestanud.
5. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti arvamus ei oma mingit õiguslikku ega faktilist tähendust detailplaneeringu algatamise otsustamisel, kuna Keskkonnaamet saab oma arvamuse esitada pärast planeeringu vastuvõtmist. Riigikohus on sedastanud, et „Kuigi kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine on formaalselt kohaliku omavalitsuse pädevuses ning otsustatakse koos vastava ala detailplaneeringu kehtestamisega, eeldab see Keskkonnaameti (kuni
6. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks kohalik omavalitsus peab esitama taotluse. Nimetatud taotluse lahendab pädev haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, juhindudes looduskaitseseaduses sätestatud kriteeriumidest“ (RKHKo 21.09.2011 nr 3-3-1-5-11, p 16). Keskkonnaameti näol on tegemist oma valdkonnale spetsialiseerunud riigiasutusega ning vastustaja on märkinud, et tal ei ole alust Keskkonnaameti arvamuses ehituskeeluvööndi ulatuse osas kahelda. Kohus on seisukohal, et kuna Keskkonnaameti arvamusest nähtus ka selgelt, et ehituskeeluvööndi vähendamine kinnistul on välistatud, oli vastustajal õigus menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt detailplaneeringu koostamise algatamisest keelduda. Kohus nõustub vastustaja arusaamaga, et haldusorgan ei pea läbi viima ilmselgelt perspektiivitut haldusmenetlust, mis eeldab menetlusosalise poolt ebamõistlike kulutuste tegemist.
7. Kaebaja on samuti vaidlustanud mitmeid vastustaja seisukohti, mis tuginevad kaalutlustele keskkonnasäästliku ja tasakaalustatud maakasutuse tagamiseks. Selliseid kaalutlusi ei saa kohus üldjuhul sisuliselt kontrollida. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikku huvi, mis väljendub muu hulgas maakonna ja valla üldplaneeringutes, kui ka taotleja põhjendatud huve. Planeeringutes väljendatud keskkonnaalased põhimõtted lähtuvad kahtlemata sellisest avalikust huvist, millega kohalik omavalitsus peab arvestama. Vastustaja on asunud nendest kaalutlustest lähtuvalt seisukohale, et avalik huvi kaalub kõnealusel juhul üles taotleja huvi muuta kinnistu sihtotstarvet ja rajada sinna hoonestus. Samuti on vastustaja tuginenud kohaliku omavalitsuse kohustusele tagada isikute vara ja tervise ohutus, mida ei pruugi olla võimalik tagada ehitustegevuse lubamisega üleujutuspiirkonnas. Kohus leiab, et otsuses kajastatud seisukohtade kujunemine on piisavalt põhjendatud ja jälgitav.
8. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine peaks jääma pigem erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutunud oludele ja vajadustele (RKHKo 18.10.2004 nr 3-3-1-37-04, p 14; RKHKo 19.04.2007 nr 3-3-1-12-07, p 10-11). Seetõttu oleks kohtu hinnangul üldplaneeringu muutmine põhjendatud juhtudel, kui muutunud asjaolud on loonud selliste huvidega arvestamise vajaduse, mida ei olnud võimalik ette näha üldplaneeringu kehtestamisel. Kohus leiab, et sellist huvi ei ole kaebaja käesolevas asjas välja toonud.
9. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja väited võrdsuspõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud, kuna viidatud kinnistutel ei ole kaebaja kinnistuga võrreldavaid tingimusi. Lisaks märgib kohus, et isegi juhul, kui kohalik omavalitsus on üht isikut õigusvastaselt kohelnud soodsamalt, on lubamatu sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (RKHKo nr 3-3-1-1904, nr 3-3-1-53-04 ja nr 3-3-1-23-06).
10. Ülaltoodule tuginedes asub kohus seisukohale, et vastustaja on õiguspäraselt keeldunud kaebaja poolt taotletud detailplaneeringu koostamise algatamisest, ning jätab kaebaja nõude Haaslava vallavolikogu
11. mai 2012 otsuse nr 71 tühistamiseks rahuldamata. 7
12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuludeks on asjas tasutud riigilõiv 15 eurot, mis jääb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega ei mõista kohus HKMS § 109 lg 1 kohaselt menetluskulusid kaebajalt vastustaja kasuks välja ning need jäävad vastustaja enda kanda. Tanel Saar kohtunik 8