lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmata jätmine.
lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist.
järgi on võlausaldajal nõuda ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi. 2. Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu ning palus kohaldada hagile aegumist ning teha asjas TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud korras menetlust lõpetav otsus. Kostja vastuse kohaselt puudub pooltel kokkulepe, mis reguleeriks liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõudmist erinevalt
Isegi kui liisingulepingu punktis 10.6 sisalduv tingimus oleks käsitletav sissenõutavuse kokkuleppena, on poolte vahel sõlmitud liisingulepingu p-s 10.6 sisalduv tüüptingimus tühine, kuna paneb liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (RK lahendid 3-2-1-77-08 ja 3-2-1-33-08). Tüüptingimuse tühisuse korral tuleb kohaldada
lg-t 3 , mille mõtteks on juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohtu lahendi 3-2-1-33-09 kohaselt muutub liisinguandja nõue
lg 7 ja lg 3 alusel sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisinguandja väidetav nõue pidi selguma mõistliku aja möödumisel vara tagastamisest, mitte vara edasimüümise hetkel. Liisingulepingu rahalise kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks saab lugeda ühte 2 kalendrikuud, seega muutus väidetav nõue sissenõutavaks hiljemalt 23.11.
Auto valmistas müügiks ette, hindas turuväärtuse, vahendas müüki ning ostis üks ja seesama isik, s.o Tehase Auto OÜ. Kostja ei pea vajalikuks hüvitada vahendustasu isikule, kes osutus auto ostjaks. Kaubiku pesemise kulu 1000 krooni on selgelt ebamõistlik. Hageja on arvutanud ka valesti vara seotusmaksumusesoetusmaksumus kujuneb liisinguobjekti jääkväärtusest 23.10.2008 seisuga (5964,7 eurot), millest on lahutatud liisinguobjekti realiseerimise hind (3650 eurot). Liisingueseme soetusmaksumus on seega 2314,7 eurot ja põhivõlgnevuse suuruseks 2642,03 eurot. Hageja esitas 24.04.2013 taotluse menetluse peatamiseks või vaheotsuse tegemiseks tsiviilasjas 2-13-10426, kuna poolte vahel on analoogne vaidlus tsiviilasjas 2-12-
lg 1 ja lg 3 p 5 ja § 44 järgi järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Kuna kasutusrendilepingu punkt 10.6 on 3 tühine, tuleb nõude sissenõutavaks muutumise aja tuvastamiseks kohaldada
Viidatud sätetest tulenevalt peab võlgnik täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist. Kui pooled ei ole kohustuste täitmise tähtaega kokku leppinud ega see ei tule võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuste täitmist pärast kohustuste täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Maakohus asus seisukohale, et mõistliku tähtaja määramiseks tuleb lähtuda ka sellest, et liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemiseks tuleb
lg 3 järgi kõrvutada liisinguandja poolt liisingueseme omandamiseks tehtud kulud liisingueseme väärtusega selle tagastamise ajal, mitte lähtuda võõrandamisel saadud summast (RK lahend 3-2-1-124-08). Kuna liisinguandjal tuli lähtuda nõuete arvestamisel liisingueseme tegelikust väärtusest selle tagastamise ajal, muutus kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisinguandja poolt liisingueseme valduse saamist. Mõistlik aeg liisingueseme hinnata laskmiseks on mitte enam kui 14 päeva. Hageja sai liisingueseme 23.10.2008, seega muutu kulude hüvitamise nõue sissenõutavaks 07.11.2008, nõue aegus vastavalt 07.11.2011. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 11.01.2012, mistõttu olid sissenõutavaks muutunud nõuded hagi esitamise seisuga aegunud.
lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, väljaarvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Maakohus tegi TsMS § 449 lg 3 kohaselt vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Maakohus jättis menetluskulud Danske Bank AS kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Danske Bank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28.06.2013 otsuse tühistamist ning asja uueks läbivaatamiseks saatmist esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on apellant seisukohal, et kasutusrendilepingu p 10.6 ja käenduslepingu p 2 on nõude sissenõutavaks muutumise aja osas kehtivad. Asjaolu, et tegemist on tüüptingimusega, ei muuda tüüptingimust kehtetuks, tuvastatud peab olema ka teise lepingupoole huvide kahjustamine. Seadus võimaldab liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise aja suhtes kokkuleppeid sõlmida ning seega ei saa nimetatud sätted olla seadusega võrreldes tühised; 2) sisaldab liisingulepingu p 10.6 kaht erinevat kokkulepet sissenõutavaks muutumise aja kokkulepet ning kokkulepet nõude suuruse arvestamisel lähtuda vara realiseerimise hinnast. Kohus on lugenud lepingu p 10.6 tühiseks just osas, milles see reguleerib kokkulepet nõude suuruse arvestamisel lähtuda vara realiseerimise hinnast. Lepingu p 10.6 sissenõutavaks muutumise aja kokkulepe ei võta ära vastustajalt võimalust tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust, nagu leidis maakohus. Maakohus ei ole liisingulepingu p 10.6 sisalduva teise kokkuleppe, st sissenõutavaks muutumise aja kokkuleppe osas hinnangut andnud; 3) ei ole nõue ka siis aegunud, kui liisingulepingu p 10.6 sisalduv tüüptingimus oleks tühine, sest hageja on nõude esitanud mõistliku aja jooksul vastavalt
Maakohus on lugenud mõistliku aja pikkuseks ebamõistlikult lühikese perioodi (14 päeva). Tegelikkuses tuleks mõistlikuks ajaks lugeda pikemat perioodi kui on ette nähtud leppetrahvi esitamise nõudeks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-28-08 leidnud, et leppetrahvi nõude esitamise korral võib mõistlikuks ajaks lugeda 1/10 aegumistähtajast e ca 3 kuud. 20087-2009 4 majandussituatsiooni arvestades ei ole mõistlik pidada vastavaks perioodiks 2 nädalat. Maksekäsu kiirmenetluse esitamise ajaks ei olnud nõue aegunud.
§-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (
Seega on käesolevas asjas aegumise kohaldamisel oluline kindlaks teha, kas liisingulepingu poolte vahel oli kehtiv kokkulepe, millega oli kindlaks määratud liisinguandja hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise aeg, või tuleb nõude sissenõutavaks muutumise üle otsustamisel 5 juhinduda seadusest, s.o liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. 8. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et pooltevahelises suhtes kohalduvate liisingu üldtingimuste p 10.6 näol on tegemist kokkuleppega selle kohta, millal muutub hageja liisingulepingu lõppemise järgne hüvitisnõue sissenõutavaks. Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatakse, et „Lepingu ülesütlemise korral vastutab Liisinguvõtja Liisinguandja ees kogu Lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, Vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasutud Rendimaksetega, Kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga ka võimalikud Vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt Lepingule peaks hüvitama Liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib Liisinguandja Vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude Liisinguvõtja vastu. Juhul, kui saadud rahast ei piisa Liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub Liisinguvõtja puudujääva osa kümne
Punkti 10.6 teises lauses reguleeritakse osaliselt liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemise korda, nähes ette, et lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja liisingueseme ning rahuldab saadud tulemi arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kõnealuses teises lauses sätestatu on seostatav
lg-ga 3, mille kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, liisinguvõtja hüvitisnõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust. Liisingueseme faktilise müügi tulemusena saadud rahasumma on üheks teguriks liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel. Sõltumata viisist, kuidas tehakse kindlaks tagastatava liisingueseme tegelik väärtus, võib tekkida olukord, kus liisinguvõtja hüvitisnõude suurus ületab liisingueseme väärtust, mille tulemusena ei ole liisinguandja nõuded kaetud tagasisaadud vara väärtusega. Ringkonnakohtu arvates reguleeritakse üldtingimuste p 10.6 kolmandas lauses liisinguandja nõude sissenõutavaks muutumist juhul, kui liisinguandja hüvitisnõue ei ole kaetud vara väärtusega (realiseerimise teel saaduga).
lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse
lg 8 kohaselt tõlgendust, mille järgi lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades on põhjendatud seisukoht, et isegi lugedes tühiseks üldtingimuste p 10.6 teises lauses sätestatu, mille kohaselt võetakse liisingueseme tegeliku väärtuse kindlakstegemise asemel liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks liisingueseme müügihind, ei anna see veel iseenesest alust pidada tüüptingimusena tühiseks ka kokkulepet, mille kohaselt juhul, 6 kui liisinguandja nõude suurus ületab liisingueseme väärtust ja/või müügihinda, tuleb liisinguvõtjal tasuda puudujääv summa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt sellekohase nõude esitamisest. Seega asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et üldtingimuste p 10.6 tuleb lugeda tervikuna tühiseks. 10. Üldtingimuste p 10.6 tüüptingimusena tühiseks lugemise aluseks ei ole iseenesest asjaolu, et liisinguvõtja vastu suunatud nõuete aegumine sõltuks selle järgi üksnes liisinguvõtja enda poolt liisinguandja vastu nõude esitamisest, mis oleks liisinguvõtja jaoks ebamõistlikult kahjustav. TsÜS § 145 kohaselt on põhimõtteliselt lubatav poolte kokkuleppel aegumistähtaega nii pikendada kui ka lühendada. Muuhulgas on lubatav aegumistähtaja modifitseerimine ka tüüptingimustes. Samuti on dispositiivne
lg 7, võimaldades võlasuhte pooltel kokku leppida, millal on võlausaldajal õigus kohustuse täitmist nõuda, s.t millal kohustus sisenõutavaks muutub. Koostoimes
lg 3 p-ga 9 ja §-ga 44 on tüüptingimustes lubamatu eeskätt teise poole nõuete aegumistähtaegade või kohustuse täitmise tähtaegade ebamõistlik lühendamine. Seevastu aegumistähtaja või täitmistähtaja pikendamise osas on piiranguks peamiselt TsÜS § 145 lg 2, mis keelab alla kümne aasta pikkust aegumistähtaega pikendada enam kui kümne aastani. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 p 11 muuhulgas märkinud, et ehkki seadus ei seo nõude sissenõutavust arve esitamisega, on lubatav kokkuleppel seada nõude sissenõutavaks muutumine sõltuvusse arve esitamisest. Puudub põhjendus, miks ei oleks lubatav siduda nõude sissenõutavaks muutumine võlausaldaja poolt kohustatud isikule täitmisnõude esitamisega, kus ühtlasi näidatakse esmakordselt ära võlausaldaja nõude lõplik suurus. 11. Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkulepe, mille kohaselt võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumine ja sellega kaasnevalt ka aegumistähtaja algus on poolte kokkuleppel seotud võlausaldaja poolt teatava teo tegemisega, nt arve vm nõudedokumendi esitamisega, ei ole iseenesest kohustatud isiku huve ebamõistlikult kahjustav. Käesolevas menetluses ei ole kostja (vastustaja) esitanud seisukohti, nagu tuleks tüüptingimustena tühiseks lugeda ka käenduslepingu teatavaid sätteid või et käendajale ei laieneks liisinguandja ja liisinguvõtja vahelised võimalikud kokkulepped nõude sissenõutavuse kohta. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus hageja (apellandi) seisukohaga, mille kohaselt nõue muutus sissenõutavaks lepingu p 10.6 kohaselt nõudekirjas märgitud maksetähtajal, s.o 21.02.2009.a. 12. Põhjendatuks ei saa pidada maakohtu seisukohta, et mõistlik aeg liisinguandja nõuete suuruse kindlakstegemiseks on mitte rohkem kui 14 päeva. Iseenesest on õige, et liisingueseme turuväärtuse (TsÜS § 65 tähenduses) kindlakstegemiseks puudub otsene vajadus oodata eseme faktilise võõrandamiseni, vaid eseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga on võimalik fikseerida ka nt asja tundva isiku arvamusele tuginedes. Selleks võib piisav aeg olla ka nt 14 päeva, millele viitab maakohus. Asja faktilise võõrandamise tulemusena saadud hind võib vastavalt Riigikohtu järjekindlale praktikale (RKTKo 3-2-1-33-08 jne) olla liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemise aluseks sel juhul, kui müügist saadud hind ei erine oluliselt eseme turuhinnast (hinnaerinevus kuni 10 % turuväärtusest). Seega tuleb liisingueseme turuväärtus TsÜS § 65 tähenduses teha kindlaks ka juhul, kui pooled on kokku leppinud (mh liisinguandja tüüptingimustes), et 7 liisingulepingu ülesütlemise korral lähtutakse liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemisel liisingueseme tegelikust müügihinnast. Sellele lisaks tuleb aga kindlaks teha ka ülesütlemisest tingitud lisakulud, mille suurus ei pruugi olla selgunud liisingueseme tagastamise aja seisuga. Nende kulude suuruse kindlakstegemiseks kuluv aeg võib olla seotud liisingueseme faktilise võõrandamisega, kuna enne eseme võõrandamist ei ole täpselt teada, kui suureks kujunevad nt sõiduki hoiu- ja müügikulud. Seejuures tuleb arvestada, et aeg, mille jooksul liisinguese võõrandatakse, peab olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et ajavahemikku liisingueseme tagastamisest (23.10.2008.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.