3-11-2899/15

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2899 Otsuse kuupäev 18.04.2012.a Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi E. P. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2011 otsuse nr 15.3-04/599 tühistamiseks. Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja E. P. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 18.04.2012.a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2011 otsusega nr 15.3-04/599 tunnistati kehtetuks E. P. pikaajalise elaniku elamisluba nr EL91L004504 alates 05.12.2011 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 punkti 2 alusel.
2. 13.12.
3. a esitas E. P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2011 otsuse tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks koos riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega.
4. 14.12.2011 kohtumäärusega andis Tallinna Halduskohus kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. 23.01.2012 kohtumäärusega vabastas Tartu Halduskohus E. P. kaebuselt riigilõivu tasumisest ja võttis kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2011 otsuse nr 15.3-04/599 tühistamiseks menetlusse. Kohus määras lahendada kaebaja tühistamiskaebus kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. Kaebaja märgib kaebuses, et sai 08.12.2011 politseiametilt dokumendi nr 15.3-04/599, millest mõistis vaid seda, et ta jäeti ilma alalise elamisloata. E. P. leiab, et demokraatlikus ühiskonnas kinnipeetavale surve avaldamise hoovad peavad olema humaansemad, kui need, mida rakendab politseiamet. Inimeselt ei saa võtta viimast lootuselõnga. Kaebaja lisab, et ta on Eesti sündinud, ei ole jurist ega jurisprudentsi asjatundja ning ei valda piisaval määral eesti keelt. 07.02.2012 avalduses täiendab E. P. oma kaebuses toodut, märkides, et sai Politsei- ja Piirivalveameti otsusest aru, et teda jäeti elamisloast ilma põhjusel, et ta on korduvalt kohtulikult karistatud ja rahvuselt venelane. Vaidlusalune haldusakt on diskrimineeriv ja rikub Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätteid.
6. Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusorgani otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA on lähtunud otsuse tegemisel kehtivast seadusest ning hinnates kõiki asjaolusid kogumis on kaalumise tulemusena leidnud, et E. P. suhtes kuulub kohaldamisele VMS § 241 lg 1 p
7. PPA otsuse näol on tegemist õiguspärase otsusega. Vaidlusalune otsus on motiveeritud, kaalutletud ja ei sisalda diskretsioonivigu. Haldusorgan on kaebuse esitaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus hinnanud E. P era- ja perekonnaelu koosmõjus teiste asjaoludega, sh isiku karistatusega. Kaebaja kannab vabadusekaotuslikku karistust kinnipidamiskohas ja tema karistusaeg lõpeb 12.03.
8. Haldusasja materjalidest nähtub, et E. P on korduvalt ehk 8 korral kriminaalkorras karistatud vara- ja isikuvastaste ning üldohtlike kuritegude toimepanemise eest nagu tapmisele kaasaaitamine, narkootikumidega ning laskemoonaga ja lõhkeainetega seotud kuriteod. Harju Maakohtu 04.02.2009 otsusest kriminaalasjas nr 1-08-854 nähtuvalt aitas kaebaja omastada pandimajas töötavale isikule usaldatud vara suures ulatuses, omastas ebaseaduslikult suures ulatuses kokku 708 086 krooni väärtuses pandimajas tema valdusse usaldatud võõraid vallasasju ja raha. Samuti mõisteti kaebaja süüdi selles, et ta soetas grupis olles suures koguses lõhkeainet. Täiendavalt on kaebajat süüdistatud selles, et ta ebaseaduslikult valmistas lõhkeseadeldise ning hoidis lõhkeseadeldist ja selle olulisi osi korteris. Vastustaja on seisukohal, et isikuvastaseid ja üldohtlikke kuritegusid toime pannud isikut tuleb igal juhul käsitada ohtlikuna ühiskonnale ja ohuna avalikule korrale, sõltumata karistuse ärakandmisest. Vastupidise väitmiseks peaksid olema kaalukad põhjused ja olulised asjaolud, mida käesoleval juhul tuvastatud ei ole. Vastustaja leiab, et arvestades kaebaja käitumist vabaduses ja toimepandud kuritegude laadi, ei ole alust eeldada, et pärast karistuse kandmist jätkab E. P õiguskuulekat elu. Ka Viru Vangla on hinnanud E. P ohtlikuna. Kaebajat on vanglas viibimise ajal karistatud distsiplinaarkorras 5 korral. Kuigi PPA ei ole oma otsuses sellele tuginenud, näitab see, et kaebajalt ei saa edaspidi õiguskuulekat käitumist eeldada ning tema isikust lähtuv oht avalikule korrale võib realiseeruda. PPA peab vajalikuks märkida, et esimesed kuriteod, mille eest kaebajat kriminaalkorras karistati, pani ta toime 15-aastasena. Sestpeale on kaebaja jätkanud kuritegude toimepanemist või viibinud toimepandud kuritegude eest määratud karistust kandes vanglas. Seega täiskasvanuna vabaduses viibides on kaebaja Eestis õiguskuulekalt elanud lühiajaliste vahedega. Nimetatud asjaolu muudab kaebajast lähtuva ohu suuremaks. PPA lisab, et korduvate vangistuste tõttu ei ole E. P reaalselt saanud kohal olles oma lapse kasvatamises osaleda. Asjaolu, et kaebaja elukaaslane ei pidanud vajalikuks anda PPA-le selgitusi suhete iseloomu kohta, viitab sellele, et igapäevane heaolu tõenäoliselt kaebaja lähedalviibimisest ei sõltuks. PPA leiab, et E. P perekonnaelu kaitse vajadus ei kaalu üles vajadust mitte võimaldada avalikule korrale ohtliku isikuna Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel viibida. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja PPA 05.12.2011 otsus nr 15.3-04/599 tühistamata. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (RKPJKo 3-1-3-13-03). Põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga (RKPJKo 32 4-1-16-05). Samuti sisaldab Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artikkel 7 sama õigust era- ja perekonnaelu osas, mis vastab EIÕK artikli 8 lõikega 1 tagatud õigusele. Harta artikli 52 lõikest 3 tuleneb, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕK-ga tagatud õigustele, on samad, mis neile on selle konventsiooniga ette nähtud. Riikidel on õigus rakendada meetmeid isikute suhtes, kes on süüdi mõistetud kriminaalkuritegude toimepanemises, selleks, et kaitsta ühiskonda. Selliseid administratiivseid meetmeid tuleb vaadelda kui preventiivseid, mitte aga karistuslikke (EIK 18.10.2006 otsus kohtuasjas Üner v. the Netherlands, nr. 46410/99 p 55, 56, EIK 23.06.2008 otsus kohtuasjas Maslov vs. Austria, nr. 1638/03 p 68 ja EIK 28.09.2007 otsus kohtuasjas Kaya v. Germany, nr. 31753/02 p 51, 52). Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Kohus on seisukohal, et vaidlusalune Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2011 otsus nr 15.3-04/599 on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest VMS § 241 lg 1 p 2 ja § 243 kehtestatu annab Politsei- ja Piirivalveametile õiguse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks põhjendusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. HMS § 55 lg 1, § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Kohus leiab,et vaidlusalune otsus vastab kõigile nendele nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsusest on võimalik üheselt aru saada. Välismaalaste seaduse § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid või kasutanud pettust või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule või välismaalast on karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistatus ei ole kustunud, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
10. Politsei- ja Piirivalveamet on kohtule esitanud dokumendid, mis kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid (tl 30-37, 40-43 ja 49-50), kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamises (tl 38), loetletud kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. E. P. on oma vastuväiteid esitanud (tl 39) ja märkinud, et ta ei ole välismaalane, on Eestis elanud sünnist saati ehk alates 1965 aastast, ta on oma maa patrioot, nagu paljud teised kodanikud. Eesti on tema kodumaa. E. P. selgitab, et ainult Eestis on tal sugulased ja lähedased, kes võimaldaksid talle elukohta. E. P. on veendunud, et seadus, mis lubab võtta inimeselt ära kodumaa, ei vasta rahvusvahelistele õigusnormidele, demokraatia printsiipidele ja inimõiguste sätetele. Politsei- ja Piirivalveameti otsuses nr 15.3-04/599 on käsitletud E. P. väiteid, perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga ja korduvalt kriminaalkorras karistamist ning on leitud, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa mõjutada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustust. Kahtluse alla ei ole seatud E. P. staatust kauaaegse 3 elanikuna, kuid on leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles E. P. pikaajalised sidemed Eestiga. Seega on PPA rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel HMS § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest ja kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega kirja pannud.
11. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult E. P. õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. Haldusasja materjalide kohaselt on E. P. korduvalt süüdi mõistetud varavastaste, isikuvastaste ning üldohtlike kuritegude toimepanemise eest. Viimane E. P. poolt sooritatud kuritegu seisnes selles, et E. P. aitas nõuande ja teoga kaasa Tallinnas asuvas pandimajas töötavale isikule usaldatud vara suures ulatuses ebaseaduslikule omastamisele. Kokku omastas isik vara väärtuses 708 086 krooni. Samuti mõisteti E. P. süüdi selles, et tema grupis koos V.M-ga 2007 jaanuari-veebruarikuul ebaseaduslikult soetas suures koguses trotüüli ja ammoniiti, toimetas lõhkematerjalid Männiku metsast Tallinna, valmistas ebaseaduslikult trotüüli ja ammoniiti sisaldava lõhkeseadeldise ning ebaseaduslikult omandas lõhkeseadeldise olulised osad, hoidis neid lõhkematerjale, lõhkeseadeldise ja selle olulisi osi ebaseaduslikult kuni 12.03.
12. Samuti on E. P. süüdi mõistetud selles, et tema 08.03.2007, Tallinnas, grupis V.M.-ga võõra vallasasja ebaseaduslikuks omandamiseks, lõi V.M. kannatanut rusikaga näkku ja hõivas käekoti koos selles olnud esemetega, misjärel E. P. ja V.M põgenesid koos E. P. kasutuses olnud sõiduautoga. Kannatanule põhjustati röövimisega 301 600 kr suurune varaline kahju. Lisaks on E. P. karistatud ka narkootikumidega seotud kuriteo eest. Kirjeldatu alusel on E. P. võimeline organiseerima kuritegusid, mis on seotud suurte koguste lõhkeaine või relvade hankimise ja hoidmisega. E. P. puhul ei ole talle varasemalt mõistetud karistused täitnud oma eesmärki – hoiduda uute kuritegude toimepanemisest ning mingeid järeldusi E. P. nendest enda jaoks teinud ei ole. Eeltoodust nähtub, et võimaluse korral E. P. eirab jätkuvalt reegleid ning ei ole usutav, et ta vabaduses hakkab elama õiguskuulekalt.
13. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal liikmesriigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise ajal ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on kirjas, et liikmeriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt piirata. Sama artikli seitsmendas ja kaheteistkümnendas lõikes on kehtestatud võimalused riiki jäämiseks ka peale pikaajalise elaniku staatuse tühistamist ja kaitse väljasaatmise eest. Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist ning sellest ilmajäämine ei tähenda automaatselt kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilmajäämist ega riigist väljasaatmist. Praegusel juhul ei ole veel kaebajale tehtud lahkumisettekirjutust ega asutud seda sundkorras täitma ja tal on olemas välismaalaste seaduse § 43 lg 3 tulenev alus riigis viibimiseks. VMS § 43 lg 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud alust. Kaebajal kui välismaalasest kinnipeetaval, ei ole nõutav elamisloa olemasolu Eestis vanglas viibimise ajal. Samuti jääb kaebajale võimalus taotleda tähtajalist elamisluba. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine seda ei välista.
14. Kohus tuvastas, et E. P. näol on tegemist teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtliku välismaalasega, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski 4 kohtule esitatud väide või tõend. Kaebuse esitaja väidab, et kõik sugulased ja lähedased elavad tal Eestis. Ta on Eestis elanud sünnist saati ning ei pea ennast välismaalaseks. Kohus märgib, et Põhiseaduse §-st 26 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seaduse alusel ka piirata. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguste kasutamisse. Pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitletavate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109/EÜ kohaselt on perekonnaliikmeteks üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed. Mõistet „perekonnaelu“ tuleb mõista selliselt, et see piirdub reeglina põhiperega. Pereelu ei ole vanemate ja täiskasvanute laste vahel, kui nad ei demonstreeri täiendavaid sõltuvuselemente (EIK 12.01.2010 otsus kohtuasjas A.W.Khan v The United Kingdom, nr 47486/06 p 32). Täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitatavad perekonnana EIÕK artikli 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet (EIK 15.01.2007 otsus kohtuasjas Sisojeva and Others v. Latvia, nr 60654/00). Haldusasja materjalidest tulenevalt elavad Eestis E. P. täisealine tütar ja ema. Samas haldusasja materjalidest ei tulene, et E. P. oleks tõendanud oma ema ja tütrega eelpool märgitud erakorralise sõltuvussuhte olemasolu.
15. Halduskohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks alust ei ole, kaebus tuleb jätta rahuldamata ja poolte menetluskulu nende endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 5