TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1464 Otsuse kuupäev 28. oktoober 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Rein Vellerammi kaebus Elva Linnavalitsuse 2

§ 69lg 4 ja Elva Linnavolikogu 25.

juuni 2012 määruse nr 17 “Elva linna jäätmehoolduseeskiri” (määrus nr 17) § 25 lg 1 koosmõjust, kuna kinnisasja ei kasutata ning sellel ei elata. Ebaoluline on vastustaja poolt aluseks võetud asjaolu, et kinnistul on võimalik elada. Diskretsiooni teostamisel, otsustamaks kas olmejäätmeid tekib või ei, saab kaebaja hinnangul oluline olla asjaolu, kas kinnistul ka tegelikult elatakse või seda kasutatakse. Kaebaja leiab, et diskretsiooni teostamisel ei saa aluseks võtta rahvastikuregistri kannet, et teha selle pinnalt järeldus kaebaja tegeliku ajutise või alalise elukoha kohta, kuna rahvastikuregister on deklaratiivse iseloomuga ega oma konstitutiivset tähendust, s.t ei tõenda seda, et inimene registrisse kantud aadressil ka tegelikult elab. Kaebaja arvates ei saa ehitusregistrist pärinevad andmed olla aluseks ehitise elamiskõlbulikkuse hindamiseks, veel vähem selleks, kas kinnistul ka ajutiselt või alaliselt elatakse. Asjaolu, et kinnistul ei elata tõendab ka vastustajale esitatud elektriarvesti näit ja Tõnis Oberschneideri ja Urmas Mummi sellekohased kinnituskirjad. Vaidlustatud korraldus on tehtud diskretsioonivigadega, kuna vastustaja ei ole korralduse andmisel võtnud arvesse, et: kinnistu Koidu 7 on veevärgiga ühendamata, keskküttesüsteem ei ole töökorras, kaebaja elab tegelikult Kambja külas ja kinnistul asub komposter. Kaebaja hinnangul oleks nende asjaolude arvesse võtmisel saanud üheselt järeldada vähemalt seda, et kinnistut ei ole võimalik kasutada talveperioodil. Seega on vaidlustatavad haldusaktid vastuolus korraldatud jäätmeveoga mittelugemiseks võimaldava normi eesmärgiga, kuna linnavalitsus on võtnud aluseks haldusakti andmisel kinnisasjal elamise võimalikkuse, kuigi on ilmseid tõendeid tõendamaks vastupidist. Kaebaja märgib täiendavalt, et ei saa lugeda kinnistul ajutiseks ega alaliseks elamiseks olukorda, kus kaebaja käib paar korda aastas muru niitmas ja hekki pügamas, mille tulemusel tekivad üksnes biojäätmed. Samuti ei saa selline tegevus olla nimetatud normide tähenduses “kinnistu kasutamine”. Kaebaja hinnangul saab kinnistu kasutamine olla seotud eelkõige kinnisasja sihtotstarbega: selle kasutamine eluliste vajaduste rahuldamiseks või majandus- ja kutsetegevuse teostamiseks, mille tulemusel üldtuntult võib tekkida olmejäätmeid. Vastustaja on

§ 69

lg 4 ja määrus nr 17 § 25 lg 1 tõlgendanud vastuolus normi eesmärgiga ja seetõttu põhineb haldusakt ebaõige normi rakendamisel. Seoses vaideotsuse punktis 4.6 toodud põhjendusega märgib kaebaja, et sellel põhjusel, et ta soovib täita Elva linna heakorraeeskirju, tema käitumise kinnisasja kasutamiseks lugemiseks alusetu.

§ 66lg-st 1 tuleneb, et korraldatud jäätmevedu ei puuduta biojäätmete käitlemist.

Kinnistul asukohaga Koidu 7, Elva tekib ainult biojäätmed (niidetud muru, pügatud heki oksad), mis käideldakse kinnistul asuvas kompostris. Vastustaja ei ole tuvastanud, et kinnistul võiks tekkida ka muu kategooria jäätmeid, mille puhul kohalduks korraldatud jäätmeveo kohta käivad sätted. 2 Elva linna tegevus ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega ning seega on vaidlustatud haldusaktid sisuliselt õigusvastased. Kaebaja märgib, et on kahel eelneval aastal esitanud samuti samasuguse taotluse korraldatud jäätmeveoga liitunuks mittelugemiseks, mis on rahuldatud, kuigi eelnevate aastate olukord ei ole olnud erinev käesoleval aastal olevast olukorrast. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus, et kui eelnevatel aastatel on tema samane taotlus rahuldatud ja olukord pole muutunud, siis rahuldatakse samadel asjaoludel samasugune taotlus ka käesoleva aastal. Samuti on vastustaja rikkunud kaebaja Põhiseaduse §-st 12 tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele. Vaideotsuse punkti 4.

1. kohaselt on Elva linnavalitsus talveperioodiks vabastanud korraldatud jäätmeveost kinnistud, kus asuvad suvilad. Samas on vastustaja lugenud tuvastatuks, et talvekuudel kinnistut Koidu 7 ei kasutata. Võrdne kohtlemise põhimõttega oleks olnud kooskõlas olukord, kus vastustaja oleks rahuldanud kaebaja taotluse vähemalt osaliselt, ainult talvekuudeks. Seega on vastustaja asetanud kaebaja ebasoodsamasse olukorda võrreldes isikutega, kes saavad vabastuse talvekuudeks. Asjaolu, et kaebaja soovis korraldatud jäätmeveost vabastamist kolmeks aastaks, ei saanud mõjutada asja otsustamist. Vastustajal on õigus rahuldada taotlus ka osaliselt ning määruse nr 17 § 25 lg 9 punkti 3 alusel korraldatud jäätmeveost vabastamine kaebaja suhtes lõpetada, kui mitteliitunuks lugemise aluseks olnud mõjuvad põhjused on ära langenud. Sellest tulenevalt on vaide täies ulatuses rahuldamata jätmine ebaproportsionaalne. Seega põhineb
2. juuni 2013 vaideotsus asjaolul, mis on asjassepuutumatu (taotletud 3-aastase perioodi arvestamine), mistõttu on haldusakt tehtud diskretsiooniveaga. Isegi juhul, kui vastustaja leidis, et kolmeks aastaks ei saa kaebaja taotlust rahuldada, oleks vastustaja pidanud kaebajale selgitama, et taotlus oleks mõistlik esitada lühema perioodi kohta. Vastustaja pole sellisel juhul täitnud korrektselt oma haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36 lg-st 1 tulenevat selgitamiskohustust. Vastustaja ei ole vaideotsuses põhjendanud, kuidas kaaluti era- ja avalikku huvi ja jõuti otsusele, et avalik huvi on suurem kui isiku õiguste riive. Kaebaja leiab, et kui tema kinnistul käimine seisneb paaril korral aastal kinnistu hooldamises, mille käigus olmejäätmeid ei teki, siis ei ole avalikes huvides, et jäätmevedaja peab igakord tema kinnistu juures peatuma ja veenduma jäätmete olemasolus. Kaebaja liitunuks lugemine tekitab täiendavaid majanduslikke kulutusi ja kuivõrd kogumine käib raskeveokiga, siis saastab see põhjendamatul enam õhku heitgaasidega. Kaebaja hinnangul ei ole see avalikes huvides. Avalikud huvid ei saa domineerida kaebaja huvide ees, kui jäätmekogumist korraldatakse kohas, kus jäätmeid tegelikult ei teki. Samas aga riivatakse kaebaja õigusi, kui tema peab maksma raha selle eest, mida ta tegelikult ei tarbi ega soovi tarbida olmejäätmete mittetekkimise tõttu. Ei ole põhjendatud biojäätmete kompostrisse ladustamise asemel nende kogumine konteinerisse, et põhjendada jäätmevedajale makstavat raha. Biojäätmete ladustamine kompostris on oluliselt enam avalikes huvides ja keskkonnasõbralikum jäätmete käitlemine. Juhul kui vastustaja on kaalunud kaebaja huve ja avalikke huve, siis ei ole vastustaja teinud seda seaduslikult ega õiguspäraselt. Kaebaja märgib, et vastustaja on andnud
3. aprilli 2013 korralduse nr 297 viivitusega, rikkudes määruse nr 17 § 25 lg 5 punkti
4. Samuti on vastustaja rikkunud HMS § 41, jättes teatamata haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitamata ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse.
5. juuni 2013 vaideotsuses toodud põhjendus, mille kohaselt pidi kaebaja olema teadlik tähtaja pikendamisest, ei ole HMS § 41 eesmärgi ja mõtte kohaselt asjakohane. Seega ei ole vaidlusalune korraldus antud menetlustähtaegu järgides.
7. oktoobril 2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule täiendavad seisukohad. 3 Vastustaja ei saa oma diskretsiooniõigust kasutada selliselt, et see muudab kaebaja jaoks soodustava haldusakti andmise võimatuks. Kaebaja on esitanud jäätmeveoga mitteliitunuks lugemiseks kõikvõimalikud tõendid. Vastustaja on enda veenmiseks pannud kaebajale sellise tõendamiskoormise, mida pole sisuliselt võimalik täita. Deklaratiivsed kanded rahvastiku- või ehitisregistris ei saa ilma sisulise tuvastamiseta viidata sellele, et kinnistut kasutatakse või sellel elatakse. Vastustaja esindajad on teinud kinnistule paikvaatluse ja on pidanud seal tuvastama, et ehitis pole ühendatud veevõrguga ja seda ei ole võimalik kütta. Vastustaja põhjendus, miks ta ei ole veendunud, et kinnistul ei elata, ei ole asjakohane.

§ 69

lg 4 sätestatud terminitele “kinnistu kasutamine” või “kinnistul elamine ei saa anda niivõrd laia tähendust nagu seda on teinud vastustaja. Nii elamine kui ka kasutamine tähendab aktiivset eesmärgipärast tegevust. Kinnistul elamiseks või selle kasutamiseks ei saa nimetata olukorda, kus aastas korra käiakse heina niitmas, õunapuu oksi ja hekki lõikamas. Asjaolu, et kinnistul käiakse, ei saa tähendada

§ 69lg 4 mõttes, et kaebaja kinnistul ka elab või seda kasutab.

Asjaolu, kas vastustaja vabastab talveperioodil üksikuid suvilaid või mitte, ilmestab vastustaja halduspraktikat, kuid mitte seda, kuidas on õige

§ 69lg 4 kohaldada.

Kui suvilarajoonis kasutatakse kinnistut vähemasti suveperioodil, siis kaebaja kinnistut ei kasutata aastaringselt. Seega ei ole vastustaja põhjendus, et mõni suvila vabastatakse jäätmeveoga liitumise lepingust, kaebaja hinnangul asjakohane. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et põhjendamatute tühisõitude tegemine kaebaja kinnistule ei ole avalikes huvides, kui sellel ei elata ega seda ei kasutata. Kaebaja soovib märkida, et korraldatud paikvaatlus aprillis 2013 oli formaalne ning vastustaja esindajad ei tundnud sisulist huvi oluliste asjaolude kohta. Paikvaatlus kestis mõned minutid ning oli näha, et inimesed ei soovinud süveneda tegelikku olukorda. Ka seetõttu on kaebajal vastustaja pandud tõendamiskoormist äärmiselt raske täita. Vastustaja vastuväited 6. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Seadusest tulenevalt on kõik kinnisasja omanikud, millel asuvad suvila, elu- või äriruumid, liitunud automaatselt korraldatud jäätmeveoga. Kuna kaebaja on liidetud korraldatud jäätmeveoga seaduse alusel, siis ei saa ta otsustada, kas ta teenust vajab või mitte. Vastustaja ei kohusta kaebajat olmejäätmeid üle andma, kui neid mingil perioodil ei teki. Jäätmete käitlemise kulude optimeerimiseks, kui segaolmejäätmeid tekib ebaregulaarselt või väheses koguses, on vastustaja loonud jäätmevaldajatele võimaluse valida jäätmete äraandmiseks jäätmekoti või jäätmemahuti vastavalt tekkivate segaolmejäätmete kogustele. Määruse nr 17 § 19 lg 2 ja 3 tulenevalt on jäätmevedajal õigus rakendada tühisõitu, kui jäätmeid üle ei anta. Siis on tühisõidu tasuks jäätmevaldajale jäätmekäitluslepingus jäätmete vedamisel kogumismahuti teenindamiseks kuluv kogumistasu. Kogumistasu ei sisalda jäätmete vastuvõtutasu jäätmekäitluskohas. Seega sisaldab kogumistasu korraldatud jäätmeveosüsteemi toimimise tasu ja ei sisalda jäätmete käitlemise tasu, mida jäätmevaldaja jäätmevedajale üle ei ole andnud. Kuna kaebajal on kinnisasjal üksikelamu, võib ta valida segaolmejäätmete käitlemiseks 50 l jäätmekoti teenuse ja veosageduseks iga 4-nädalase perioodi. Kui segaolmejäätmeid ei ole üle anda, maksab kaebaja sellel kuul, kui segaolmejäätmeid ei ole üle anda 0,30€, üleandmise korral 0,60€. Suurjäätmete ning vanapaberi ja kartongi äraandmine on Elva linnas jäätmevaldajale tasuta. Lisaks on kaebajal korraldatud jäätmeveoga seotud kulude 4 kokkuhoiuks vastavalt määruse nr 17 § 10 lg-le 8 võimalus kasutada ühist kogumismahutit naabruses asuva ühepereelamu jäätmevaldajaga. Vastustaja ei nõustu väitega, et Elva linn on piiranud kaebaja õigust omandi võrdsele kaitsele. Vastustajale on arusaamatu, kuidas on vaidlustatud korraldus vastuolus PS § 32-ga. Kaebaja on korraldatud jäätmeveoga aadressil Elva, Koidu 7 loetud liitunuks seaduse alusel, mitte korralduse alusel nagu väidab kaebaja. Vastustaja hinnangul ei saa üheselt järeldada vähesest elektrikulust (elektriarvesti näit) ning Tõnis Oberschneideri ja Urmas Mummi kinnituskirjades öeldust, et keegi ei ela Koidu 7, Elva kinnistul kasvõi aegajalt või kinnistut ei kasutata. On leidnud kinnitust, et kaebaja käib kinnistut hooldamas, mis tähendab, et kinnistul ikkagi käiakse. Vastustaja ei ole väitnud ei korralduses ega vaideotsuses, et vaid kaebaja elab kinnistul või kasutab seda. Vastustaja on korralduse märkinud, et jäätmevaldajaks ei pea olema tingimata kinnistu omanik, kinnistut võib kokkuleppel omanikuga kasutada muu jäätmevaldaja. Vastustaja ei mõista, kuidas tulenevalt

§ 69

lg-st 4 ja koosmõjus määruse nr 17 § 25 lg-ga 1 tuli kaebaja korraldatud jäätmeveost vabastada. Need sätted ei kohusta vastustajat kaebaja korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastama, vaid annavad vastustajale kaalutlusõiguse, otsustamaks kas vabastada jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitumisest kui ollakse veendunud, et kinnistul ei elata või seda ei kasutata. Vastustaja märgib, et nii vaidlusaluses korralduses kui ka vaideotsuses on selgitatud, millistel kaalutlustel otsustati kaebaja taotlus rahuldamata jätta. Selleks ei olnud vaid rahvastikuregistri ja ehitisregistri andmed. Ehitisregistri andmetele vastavust käis vastustaja kohapeal kontrollimas

1. ja
2. aprillil
3. Tuvastati, et kinnisasjal on ka tegelikkuses olemas ehitisregistrisse kantud 2-korruseline elamu, millel olid aknad ja uksed ees, kardinad akende ees ja siseruum, mida näidati, korras ja elamiskõlblik. Paikvaatlusel
4. aprillil 2013 ei näidatud kõiki elamus asuvaid ruume ega hoone tehnosüsteeme. Tulenevalt paikvaatlustest tegi vastustaja järelduse, et kinnisasjal asuvat elamut on võimalik kasutada elamiseks või kasutada kinnisasja muul otstarbel. Samuti ei nõustu vastustaja kaebuses toodud seisukohaga, et rahvastikuregistri andmetel on antud asja lahendamisel vaid deklaratiivne iseloom. Kaebaja on ise oma elukohana registreerinud aadressi Elva, Koidu
5. Rahvastikuregistri seaduse § 391 lg 1 kohaselt hoolitseb isik oma elukoha andmete õigsuse eest rahvastikuregistris ning lg 2 sätestab, et kui isik asub elama püsivalt teise elukohta, esitab isik uude elukohta elama asumisest alates 30 päeva jooksul uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks. Kui kaebaja väidab, et rahvastikuregistris ei ole tema tegeliku elukoha andmed, siis peaks ta ise oma elukoha andmed rahvastikuregistris ära muutma. Seda, et kaebaja peab kinnisasja oma koduks, kus ta elab, tõendab ka asjaolu, et ta on vabastatud kinnistu aadressiga Elva, Koidu 7 maamaksu maksmisest alates
6. jaanuar 2013 vastavalt maamaksuseaduse § 11 lg
7. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja seisukohale, et kinnisasja kasutamine saab olla seotud ainult kinnisasja sihtotstarbega. „Kinnisasja kasutamine“ ei pea tähendama ainult majandus- ja kutsetegevuse teostamist.

§ 69

lg 4 eelnõu seletuskirja kohaselt mõiste „kinnistu kasutamine“ on näiteks rakendatav ka suvilate kasutamisel. Elamumaa sihtotstarbega kinnisasja kasutamiseks võib pidada ka aiasaaduste kasvatamist, samuti võib teha kinnistul muid tegevusi, mis ei ole otseselt seadusega keelatud ja mis ei lähe vastuollu maa sihtotstarbega. Vaidlustatud korralduse andmisel ei ole Elva linnavalitsus läinud vastuollu õiguskindluse põhimõttega. Alates

1. jaanuarist 2013 muutus korraldatud jäätmevedu reguleeriv Elva linna jäätmehoolduseeskirja vastav peatükk ning samast kuupäevast hakkasid kehtima korraldatud jäätmeveoteenuse uued hankelepingu tingimused. Võrreldes eelmise perioodiga alanes 5 korraldatud jäätmeveo teenustasu oluliselt. Seega ei olnud tingimused samad, mis eelmisel korral, kui kaebajale vabastus anti. Kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ei ole rikutud. Kaebaja sõnastusest võib teha järelduse, et vastustaja vabastab kõik suvilad talveperioodiks korraldatud jäätmeveost. Vaideotsuses on selgelt väljendatud, et talveperioodil on vabastatud mõni üksik suvila ja see peab asuma suvilarajoonis. Ehitisregistri andmetel on kinnisasjal aadressiga Elva Koidu 7 asuva hoone (registrikood 104044344) kasutusotstarve üksikelamu, mitte suvila. Üksikelamust suvilaks ei muuda hoonet üksnes asjaolu, et seda kasutatakse peamiselt suvel, vaid hoone kasutusotstarbe määravad hoone tehnilised näitajad. Vastustaja ei anna kõikidele suvilate omanikele, mis on kantud ehitisregistrisse suvilana ja asuvad suvilarajoonis, korraldatud jäätmeveost vabastust talveperioodiks, vaid igal konkreetsel juhul kontrollitakse kohapeal, kas on tegemist suvilaga ja see asub suvilarajoonis ning lisaks sellele peab olema veel mingi erakorraline asjaolu, millest tulenevalt ollakse veendunud korraldatud jäätmeveost vabastamise võimalikkuses. Kaebaja taotluse menetlemisel ei selgunud ühtegi erakorralist asjaolu, mis oleks andnud võimaluse taotluse rahuldamiseks ja avaliku huvi eiramiseks. Kaebaja kinnitus, et temal tekib ainult biolagunevaid jäätmeid ei ole tõend. Vastustaja ei ole kohustatud tuvastama kas kinnisasjal tekib ka olmejäätmeid, millele laieneb korraldatud jäätmevedu. Kaebaja taotles vabastamist korraldatud jäätmeveost, mis tähendab, et ta soovis soodustava haldusakti andmist. Soodustuse tekkimiseks vajalike asjaolude tõendamine on taotleja kohustus, mitte haldusorgani kohustus. Vastustaja märgib, et ei otsustanud kaebaja taotluse mitterahuldamise vaid avalikust huvist tulenevalt. Korralduses on selgitatud, et kaalutlemisel arvestati ka asjaoluga, et jäätmevaldajale on loodud soodsad tingimused ja korraldatud jäätmeveoga seotud kulusid saab kaebaja optimeerida. Avalikes huvides on ka korraldatud jäätmeveo teenustasude hinnad. Teenuse osutaja on arvestanud teenustasude pakkumisel vastustaja antud algandmetega ja üheks näitajaks on hoonestatud kinnistute arv ja millist tüüpi hoone kinnistul asub. Korraldatud jäätmeveoga liitumine ei ole kaebajale ülemäära koormav. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et taotluse menetlemisel ei ole järgitud määruses nr 17 sätestatud menetlemise tähtaega. Kaebajale on selgitatud vaideotsuses, et taotlus on menetletud määruse nr 17 § 25 lg 5 p 4 antud tähtaja jooksul. HMS § 35 lg 4 kohaselt menetlustähtaja arvutamine taotluse esitamisega algavas haldusmenetluses toimub saabunud dokumendi registreerimise hetkest alates. HMS § 33 lg 2 kohaselt algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Kaebaja taotlus registreeriti
2. märtsil 2013, seega tähtpäev saabus
3. mai
4. Vastustaja ei nõustu väitega, et tähtpäev saabus
5. aprill
6. Kaebaja esitas
7. ja
8. aprillil 2013 täiendavad taotlused, tehes ettepaneku otsuse tegemiseks veel kord kohapeal tutvuda siseruumide reaalse olukorraga., mis toimus
9. aprillil
10. Seega ei olnud vastustajal mõistlik anda korraldust enne kui kohapeal ära käidi. Esialgne menetlustähtaeg pikenes kaebaja soovil, mitte vastustaja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Vastustaja ei nõustu kaebaja taotlusega kohustada vastustajat andma uus haldusakt, millega vabastatakse Rein Velleramm korraldatud jäätmeveost kinnistul aadressiga Koidu 7, Elva. Vastustaja leiab, et kohustamiskaebuse esitamiseks ei olnud kaebajal alust. Kohtu seisukoht
11. Asjas ei ole vaidlust, et Rein Vellerammile kuulub kinnistu Elva linnas Koidu tn 7, millel asub elumaja. Elamu ei ole kaebaja tegelikuks elukohaks, kuid kaebaja käib kinnistul heakorra ja hooldustööde tegemiseks. 6 Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et Elva linnas toimub korraldatud jäätmevedu ja alates
12. jaanuarist 2013 osutab jäätmevaldajatele jäätmeveo teenust AS Eesti Keskkonnateenused ainuõiguse alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas Elva Linnavalitsuse
13. aprilli 2013 korraldusega nr 297 jäeti õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotlus korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks ajavahemikul
14. jaanuarist 2013 kuni
15. jaanuarini
17. Jäätmeseaduse (

) § 9 kohaselt on jäätmevaldaja jäätmetekitaja või muu isik või riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle valduses on jäätmed.

§ 10

järgi on jäätmetekitaja isik või riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed, või isik, kelle tegevuse tulemusel jäätmete olemus või koostis muutub. Kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud jäätmeveo osas on

§ 69lg-s 2 sätestatud, et jäätmevaldaja jäätmeseaduse 4.

peatüki tähenduses on ka korteriühistu, selle puudumisel aga selle kinnisasja omanik, millel asub suvila, elu- või äriruum. Eeltoodud sätetest järeldub, et korraldatud jäätmeveoga seoses on jäätmevaldajaks muu hulgas sellise kinnisasja omanik, millel asub elamu. Vastavalt

§ 69

lg-le 1 loetakse jäätmevaldaja liitunuks korraldatud jäätmeveoga jäätmevaldaja elu- või tegevuskoha kaudu. Tallinna Ringkonnakohus on 28. märtsi 2011 otsuses haldusasjas nr 3-09-2645 leidnud, et sellises olukorras tuleb

§ 69

lg 2 sisustamisel lähtuda eeldusest, et korraldatud jäätmevedu hõlmaks elukondlikku kinnisvara, mille kasutamisel eeldatavalt tekivad olmejäätmed. Elva Linnavolikogu

1. juuni 2012 määrusega nr 17 vastu võetud Elva linna jäätmehoolduseeskirja § 18 lg-te 1 ja 2 järgi moodustab Elva linna haldusterritoorium ühe jäätmeveo piirkonna, kus korraldatud jäätmeveoga liitumine on kohustuslik. Jäätmevaldaja loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks jäätmeseaduse § 69 lõike 1 alusel. Jäätmevaldajad on kohustatud andma korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed üle eeskirjas sätestatud tingimustel. Toodud sätetest tulenevalt on Elva linna territooriumil asuva kinnisasja, millele asub eluruum, omanik jäätmevaldajana seaduse alusel liitunud korraldatud jäätmeveoga ning tal on sellest tulenevad jäätmevaldaja õigused ja kohustused. Seega on Elva Linnavalitsus
2. aprilli 2013 korralduses õigesti leitud, et kaebaja on liitunud korraldatud jäätmeveoga Elva linnas sõltumata sellest, kas Koidu tn 7 Elvas on kaebaja tegelikuks elukohaks või mitte. Kohtu hinnangul on ka kaebaja seda seisukohta vähemalt möönnud, esitades vastustajale taotluse korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks.
3. Jäätmeseaduse § 69 lg 4 järgi, kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Sättes kasutatud sidesõna „või“ tähendusena tuleb antud normi tõlgendamisel mõista „ega“. Normi ei ole põhjendatud tõlgendada selliselt, et kinnisasja, millel asub elamu, omaniku korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise aluseks võib olla nii see, et kinnistul ei elata, kui ka see, et kinnistut ei kasutata. Selline tõlgendus oleks vastuolus saastaja maksab põhimõttega, sest annaks aluse korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks ka olukorras, kus kinnistu kasutamine on seotud jäätmete tekkimisega, kuigi kinnistu ei ole ühegi isiku elukohaks. Seetõttu tulen korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise kaalumise alusena mõista olukorda, kus kinnistut ei kasutata ega elata sellel. Korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise otsustamisel peab kohalik omavalitsus seega esmalt selgitama, kas kinnistul elatakse või kinnistut kasutatakse. See otsustus ei ole kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus, vaid nõuab, et kohalik omavalitsus selgitaks välja tegeliku 7 olukorra. Selleks näevad

§ 69

lg 42 ja Elva linna jäätmehoolduseeskirja § 25 lg 5 p 2 ette kohustuse kohapealse kontrolli teostamiseks. Pärast seda, kui on tuvastatud, et kinnistul ei elata või seda ei kasutata tuleb kohalikul omavalitsusel kaaluda, kas konkreetsel juhul on korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamine põhjendatud.

1. Käesoleval aastal on R. Velleramm esitanud vastustajale korduva taotluse (tl 32 pöördel, tl 33) korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks. Taotlust on kaebaja põhjendanud sellega, et Koidu tn 7 asuvas hoones ei elata. Kaebaja kinnitusel puudub kinnistul ühendus tsentraalse vee- ja küttesüsteemiga ning kinnistul ei ole veekaevu. Kinnistu hooldamisel tekivad üksnes biolagunevad jäätmed, mille kaebaja ladustab kompostina. Muud liiki olmeprügi kinnistul ei teki.
2. Vastustaja kontrollis Koidu tn 7 kinnistut kohapeal
3. aprillil 2013 ning teistkordselt kaebaja juuresolekul pärast kaebaja
4. aprilli 2013 taotlust. Kohapealse kontrolli tulemusena selgus, et elamu on otstarbekohaselt kasutatav ning kinnistu on nõuetekohaselt hooldatud. Ka kaebaja on mõlema järeldusega sisuliselt nõustunud, mööndes
5. aprilli 2013 taotluses (tl 33 pöördel), et hoone on kasutuskõlblik ning kinnitades ka heakorratööde tegemist. Kohtu hinnangul on vastustaja toodud asjaoludel korralduse andmisel põhjendatult leidnud, et puudub alus üheselt tuvastada, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata. Kohus ei nõustu vastustajaga aga selles, et pärast kohapealse kontrolli teostamist oli põhjendatud lähtuda eeldusest, et Koidu tn 7 on kaebaja elukohaks. Kuigi kaebaja võib olla registreerinud vaidlusaluse kinnistu oma elukohana, siis on registreering siiski üksnes üks võimalik tõend isiku elukoha kindlaks tegemisel. Käesoleval juhul pidi vastustajale kohapealse kontrolli tulemusel ilmselt selge olema, et kinnisasjal asuvat elamut elukohana tegelikult ei kasutata. Eeltoodu ei mõjutanud siiski asja otsustamist.
6. Vaidlustatud korralduses on leitud, et esinevad asjaolud, millest ilmneb, et kinnistut kasutatakse. Kohtu hinnangul on Elva Linnavalitsus põhjendatult asunud seisukohale, et kinnistu kasutamisena tuleb mõista muu hulgas kinnisasja korrashoiuks ja hooldamiseks vajalike tööde tegemist. Elva Linnavolikogu
7. detsembri 2012 määrusega nr 41 vastu võetud Elva linna heakorra eeskirjaga on Elva linnas asuva kinnistu omanikku kohustatud muu hulgas hoidma korras oma kinnistu ja kinnistu piirdeaia, niitma regulaarselt muru ja pügama hekki (§ 5 p-d 1 ja 2) ning hooldama puhastusala (§ 2 p 1, § 5 p 8), seal hulgas koristama puhastusalal mahalangenud lehed, kinnistuga piirneval kõnniteel lume ja jää ning tõrjuma libeduse. Olukorras, kus kaebaja ei eita hooldamise kohustuse täitmist ning vastustaja on kohapealsel kontrolli tulemusena leidnud, et Koidu tn 7 on hooldatud kinnistu, ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et ta käib kinnistul kord aastas. Kohus osutab siinjuures sellele, et sellise väite on kaebaja esitanud alles kohtumenetluses. On ilmne, et nii talviste, kui ka suviste hoolduskohustus nõuetekohane täitmine nõuab regulaarset viibimist kinnisasjal. Kuna ka suhteliselt lühiajaline kinnistul viibimine on seotud jäätmete tekkimise võimalusega (näit toiduja joogipakendid, aga ka muud olmejäätmed), siis tuleb ka kinnisasja omaniku hoolduskohustuse täitmist lugeda kinnisasja kasutamiseks

§ 69lg 4 tähenduses.

Selline tõlgendus tagab, et kinnistu kasutamisel tekkivaid jäätmed antakse jäätmekäitluseks üle jäätmete tekkimise kohas. Jäätmekäitluse põhimõtetega ei oleks kooskõlas jäätmete transportimine üleandmiseks teise jäätmekäitluspiirkonda või kinnisasjal tekkivatest jäätmetest vabanemine nende jätmisega avalikus linnaruumis asuvatesse prügikonteineritesse. 8 Samas ei ole oluline, kas isikul igakordsel kinnistul viibimisel tegelikult jäätmeid tekib. Korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise taotluse õiguspäraseks rahuldamata jätmiseks on piisav, kui jäätmete tekkimine on tõenäoline. Jäätmete tegeliku tekkimise väljaselgitamise kohustuse panemine kohalikule omavalitsusele oleks ebamõistlikult koormav nii kohalikule omavalitsusele, kui korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamise taotlejale.

1. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ka seetõttu, et vastustaja ei ole selgitanud, miks ei ole võimalik taotluse osaline rahuldamine ja kaebaja vabastamine korraldatud jäätmeveoga liitumisest talveperioodiks. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kaebaja on esitanud taotluse korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks kolmeaastase perioodi jooksul, eristamata taotluse põhjendustes neid asjaolusid, mis annaksid aluse taotluse rahuldamiseks talveperioodi osas. Olukorras, kus taotlusest nähtuvalt ei olnud kaebaja tahe suunatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks üksnes talveperioodil, ei olnud vastustajal kohustust eraldi põhjendada miks ei ole võimalik taotluse osaline rahuldamine. Kohus juhib siiski kaebaja tähelepanu sellele, et kaevatavas korralduses on leitud, et kinnistu mittekasutamist ei saa tuvastada muu hulgas seetõttu, et kaebajal on hoolduskohustus ka talveperioodil.
2. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Elva Linnavalitsus on õiguspäraselt leidnud, et kaebaja taotluse lahendamisel ei saa tuvastada, et kinnistut ei kasutata. Sellises olukorras ei pidanud vastustaja enam kaaluma, kas korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamine antud juhul on põhjendatud.
3. Kohus märgib

§ 69lg 4 alusel kaalutluse teostamise kohta siiski järgmist.

Jäätmeseaduse § 69 lg-st 4 ei tulene, et juhul, kui kinnistul ei elata või seda ei kasutata, siis korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks peab lisaks esinema veel mõni erakorraline asjaolu, mis õigustab liitumisest vabastamist. Normi tuleb mõista selliselt, et korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamine iseenesest on erakorraline, kuna tavapäraselt on kõik elukondse kinnisasja omaniku korraldatud jäätmeveoga liitunud. Asjaolu, et kinnisasjal elamise või kinnisasja kasutamise puudumise tõttu kinnistul jäätmeid ei teki, on üldjuhul piisav isiku vabastamiseks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Kaalutluse teostamisel ei ole asjakohane arvestada asjaoluga, kas kinnistul elatakse või seda kasutatakse, kuna tegemist normi objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaoluga, mille alusel otsustatakse kas kaalutluse teostamine on lubatud. Küll tuleb asjakohaseks pidada kaalutlusi korraldatud jäätmeveoga seotud avaliku huvi ning isiku õiguste osas, muu hulgas selles, kui intensiivselt riivab korraldatud jäätmeveoga liitumine taotleja omandiõigust. Kohtu hinnangul ei ole kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega vastuolus vaidlustatud korralduse seisukoht selles, et avalik huvi kaebaja korraldatud jäätmeveoga liitumiseks on kaalukam kaebaja huvist olla korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastatud olukorras, kus isikutele on loodud võimalus tasuda teenuse eest 60 senti nelja nädala kohta (vt tl 32) või 50% sellest (30 senti) juhul, kui sel perioodil jäätmeid ei tekkinud. Sellega on isikutele loodud tegelik meede korraldatud jäätmeveoga liitumisest tingitud mõju minimeerimiseks. Sel põhjusel nõustub kohus vastustajaga selles, et jäätmeveo uue hinnakirja kehtestamisega 1. jaanuarist 2013 muutus korraldatud jäätmeveoga kaasnev riive kinnistu omanike õigustele oluliselt vähemintensiivseks. Seega isegi juhul, kui lugeda, et Koidu tn 7 kinnistut

§ 69

lg 4 tähenduses ei kasutata, siis puudub alus pidada kaalutlusreeglitega vastuolus olevaks vastustaja otsust lugeda käesoleval juhul avalikku huvi kaalukamaks kaebaja huvist. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga selles, et kaebaja taotluse lahendamise tähendust omavad asjaolud erinevad kaebaja sarnaste taotluste lahendamisel enne

1. jaanuarit 2013 eksisteerinud 9 olukorrast. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja viide sellele, et varasemalt on vastustaja pidanud võimalikuks kaebaja vabastamist korraldatud jäätmeveoga liitumisest.
2. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega vastustajale taotluse lahendamisega viivitamises. Tõendist (tl 32 pöördel, 33) nähtuvalt on kaebaja taotluse lahendamine lükkunud edasi kaebaja enda tegevuse tõttu, muu hulgas põhjusel, et kaebaja taotles täiendava kohapealse kontrolli läbiviimist. Isegi kui nõustuda sellega, et vastustaja ei ole Elva jäätmehoolduseeskirja § 25 lg 5 p 4 kohaselt pikendanud kaebaja taotluse lahendamise tähtaega, pidi kaebajale olema selge, et vastustajal ei olnud võimalik ühekuulise tähtaja jooksul taotlust lahendada. Sõltumata eelnevast ei saanud taotluse lahendamise tähtaeg mõjutada asja sisulist lahendamist.
3. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Elva Linnavalituse
4. aprilli 2013 korraldus on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kaebuse nõue korralduse tühistamiseks jääb rahuldamata.
5. R. Velleramm on taotlenud kaebuses ka Elva Linnavalitsuse
6. juuni 2013 vaideotsuse tühistamist. Kuna kaebuse põhinõue jääb rahuldamata ja kaebaja ei väida, et Elva Linnavalitsuse
7. juuni 2013 vaideotsuse nr 405 rikuks tema õigusi vaideesemest sõltumatult (HKMS § 45 lg 4) ja siis jääb kaebus ka selles nõude osas rahuldamata.
8. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 10