) §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustusele. Kui kaasaaitamiskohustus kaebaja suhtes ei kehti, langeb ära ka vaidlustatud korralduse õiguslik alus ning see tuleb tühistada. Iseenesest ei ole isiku allutamine riiklikule sunnile isiku põhiõiguste riive, kuid see muutub riiveks koheselt pärast seda, kui isiku suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ning tema suhtes kasutatakse jätkuvalt riiklikku sundi. Selline järeldus tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) kohtulahendist asjas Shannon vs Ühendkuningriik, milles kohus leidis, et osalemine intervjuul maksuametnikuga siis, kui isiku vastu on algatatud süüteomenetlus, riivab isiku põhiõigusi konventsiooni art 6 lg 1 tähenduses. Esineb vastuolu Eesti õigusnormide ja Riigikohtu käsitluse ning EIK-i õiguskäsitluse vahel enese mittesüüstamise privileegi rakendusalast maksumenetluses. Halduskohtul tuleks asja lahendamisel juhinduda EIK-i praktikast (eriti kohtuasjast Shannon vs Ühendkuningriik) ja konventsiooni sätetest. Alustatud ei ole paralleelset kriminaalmenetlust samade asjaolude uurimise eesmärgil, mis on uurimise esemeks maksumenetluses. Samas on osaühingu juhatuse liikmete suhtes alustatud kriminaalmenetlus teiste asjaolude suhtes, mis on seotud osaühingu tegevuse maksustamisega. 3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus pidas kaebust alusetuks. Vastuse kohaselt on Riigikohus olnud seisukohal, et teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab ütluste andmisest keeldumine olema kontrollitav. Sellest tulenevalt peab isik maksuhalduri poolt määratud ajal vastama küsimustele, millele vastamine isikut ei süüstaks. Samuti peab isik esitama teda mittesüüstavad dokumendid.
lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele saab tugineda alles pärast maksuhalduri küsimuse ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. See tähendab, et isik ei või tugineda
lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele enne küsimuse kuulamist ning keelduda igasuguse teabe andmisest. Keeldudes teabe andmisest võtab isik endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest. Maksuasjades on menetlusosaline kohustatud koguma tõendeid ka koormavate haldusaktidega lõppevate haldusmenetluste puhul. Maksukohustuslane ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel, järelikult peab maksukohustuslane koguma ja esitama tõendid ka siis, kui ta teab, et nende 2 tõendite alusel fikseeritakse rahaline kohustus riigi ees. Isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. EIK on rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. Kaebaja ei ole põhistanud ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Pelgalt avaldus, et äriühingu juhatuse liikme vastu on algatatud kriminaalmenetlus, ei täida
lg 1 p 6 eesmärki, kuna ei ole teada, et nimetatud kriminaalmenetlus oleks hõlmatud ka selle perioodiga, mille kohta maksuhaldur 13.08.2009 korralduse andis. Kui nimetatud kriminaalmenetlus ei hõlma seda perioodi, siis ei ole maksukohustuslasel alust teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda. Prokuratuur ei saa maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Maksukohustuslane on ise tekitanud olukorra, kus maksuhalduril puudub võimalus täita uurimiskohustust määral, mis võimaldaks selgitada välja maksukohustusega seotud asjaolud. Kui maksuhaldur ei saa välja selgitada õiget maksukohustust, siis tähendaks see olukorda, kus maksukohustuslane saab kontrollimatult maksukohustust vältida, mis ei oleks aga kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõtte ning maksu olemusega ning ühtlasi oleks selline olukord vastuolus maksuhalduri põhiülesannetega. Seega ei saa seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmise nõudmine maksumenetluses olla käsitatav võimude omavolina. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus jättis 3. mai 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei riku vaidlusalune korraldus kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Vaidlusaluse korralduse andmise õiguslik alus tuleneb objektiivsest õigusest ja on sellega kooskõlas (
lg 1, lg 4 p 3 ja
lg 1), kuna asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebaja ei ole vastustaja varasemat samasisulist nõuet täitnud. Kaebaja esitatud tõenditega ei ole tõendatud vaidlusaluse korralduse õigusvastasus ja korraldusega kaebaja õiguste rikkumine. Vaidlust ei saa olla selles, et vastustaja oli kohustatud käesoleva üksikjuhtumi kontrolli käigus koguma tõendeid, et tal oleks võimalik asjas tehtavat maksuotsust motiveerida. Üldteadaolevaks asjaoluks on see, et maksumenetluses on tõendiks kõik asjas kogutud andmed, eelkõige aga maksukohustuslaselt saadud teave ja dokumendid. Vaidlust ei saa olla selles, et maksumenetluses eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Kui aga maksukohustuslane keeldub üldse tõendite esitamisest, siis ei saa see eeldus ka käesolevas vaidluses kehtida. Seetõttu on loogiline, et kui kaebaja esitas maksustamisperioodi 2009. a aprill kohta käibedeklaratsiooni, siis pöördus vastustaja 09.06.2009 korraldusega teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks kaebaja poole (
§-de 60 lg 1 ja 62 lg 1). Kaebaja ei ole vastustajale maksumenetluses esitanud selliseid faktilisi asjaolusid, mis annaksid kaebajale aluse dokumentide esitamata jätmiseks. Kuna kaebaja ei esitanud ühtegi dokumenti, oli vastustaja igati õigustatud vaidlusaluses korralduses ka kaebajalt teabe nõudmiseks. Kehtivast objektiivsest õigusest ja kaebaja poolt osundatud EIK lahenditest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda vastustaja ametnikelt dokumentide esitamise ja teabe andmise korralduse täitmise faasis maksumenetluses EIK lahendite tõlgendamist. Kaebaja on vastustajal lasunud selgitamiskohustust seetõttu tõlgendanud asjakohatult laiendavalt. Kaebajale selgitati 18.06.2009 ammendavalt ja asjakohaselt tema õigused maksumenetluse selles etapis. Vastustajal ei olnud kohustust veelkordselt enne vaidlusaluse 13.08.2009 3 korralduse andmist kaebajale sama toimingu, mis kaebajal on varasemalt täitmata, raames uuesti õiguste selgitamiseks. Seega ei eiranud vastustaja selgitamiskohustust. Vastustaja asus korralduses sisuliselt õigele seisukohale, et kaebaja poolt 13.08.2009 seisuga vastustajale esitatud argumendid ei andnud õiguslikku alust loobuda vaidlusaluse korralduse andmisest. Seega ei riku see korraldus kaebaja poolt toodud motiividel tema õigusi. 08.07.2009 helisalvestise stenogramm ja R.P. kohtuistungil antud ütlused ei tõenda vastustaja poolt kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist selle menetlustoimingu raames. Ei ole alust aktsepteerida tunnistaja poolt esitatud hinnangulist arusaama kaebaja õigustest maksumenetluses. Tunnistaja ei ole halduskohtule avaldanud selliseid faktilisi asjaolusid, mis viitaks kaebaja õiguste rikkumisele maksumenetluses. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, et isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Seega ei saa keelduda igasuguse teabe andmisest. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välistanud see käesoleval juhul ka kaebajal lasuvat kaasaaitamiskohustust. Taolist reservatsiooni ei tulene ka kaebaja poolt osundatud EIK lahenditest. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 22 lg 2 eesmärgiks ei saa olla maksuotsuse tegemise alusetu edasilükkamine, mille tõttu ei saa vaidlusalune korraldus rikkuda kaebaja õigusi. Halduskohus nõustub selles osas täielikult vastustaja vastuväidetega kaebusele. Kaebajal ei olnud neil asjaoludel, mis ta avaldas vastustajale, vaikimisprivileegi, vaid tal lasus kaasaaitamiskohustus (
Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, rikkus kaebaja kaasaaitamiskohustust ja seadis ennast ise olukorda, mis viis vastustaja poolt tingimusliku maksuotsuse tegemiseni. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega ka kohtumenetluses põhistanud seda, et vaidlusaluses korralduses nõutud andmete esitamisel esineks oht tema õiguserikkumises süüdi tunnistamiseks. Vastustajal lasuv uurimispõhimõte ei saa olla absoluutne, sest kui maksuotsuse tegemiseks on vajalik kasutada selliseid tõendeid, mis on kättesaadavad ainult kaebajale, siis võib nõutavate tõendite esitamata jätmine tuua endaga kaasa ebasoodsa lahendi kaebaja jaoks.
t tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab eluliselt usutavalt põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada. Käesoleval juhul taolisi asjaolusid kaebaja vastustajale ja ka halduskohtule ei esitanud, mille tõttu ei ole vaidlusalune korraldus vastuolus nimetatud sättega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Halduskohus eksis ka selles, et kaebaja peab põhjendama ohtu, et andmeid võidakse kasutada tema vastu süüteomenetluses. Isik teab dokumentide sisu ning tal ei ole kohustust neid esitada siis, kui nende sisu võib olla inkrimineeriv. Oluline ei ole see, kas isiku suhtes 4 on juba kriminaalmenetlust algatatud või kas see üldse hiljem algatatakse. Piisab, kui isikul on alust arvata, et neid dokumente võidakse kasutada süüteomenetluses. Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebajale ei ole vaidlustatud korralduse raames tutvustatud tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses, kuigi Rosneft Partners OÜ seaduslik esindaja seda soovis. Riigikohtu menetluses on asi nr 3-4-1-3-10 individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse kaudu, kus on esitatud küsimus, kas isik peab igakordselt põhjendama keeldumist vastata maksuhalduri küsimustele ja kas isikul on õigus keelduda vastamast ainult sellistele küsimustele, millele vastamine võiks tähendada enda süüditunnistamist
Kaebaja palus juhul, kui Riigikohus jätab asjas sisulise lahendi tegemata, tuvastada ringkonnakohtul
§-de 56 ja 64 lg 1 p 6 vastuolu PS § 22 kolmanda lausega. 08.12.2010 toimunud ringkonnakohtu istungil loobus kaebaja seaduslik esindaja taotlusest kontrollida
§-de 56 ja 64 lg 1 p 6 vastavust PS § 22 kolmanda lausega. 6. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustus halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega. Vastuväidete kohaselt ei ole maksukohustuslasel maksumenetluses vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus. Keeldudes teabe andmisest, võtab isik endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest. Käesoleval juhul on maksukohustuslane maksumenetluses jätnud igasuguse teabe andmata ja dokumendid esitamata. Maksukohustuslase seaduslik esindaja on paljasõnaliselt viidanud toimuvale kriminaalmenetlusele, kuid ei ole põhjendanud teabe ja süüteomenetluse seotust, mistõttu ei ole selge maksumenetluse kattuvus väidetavalt toimuva kriminaalmenetlusega. Eeltoodust tulenevalt on maksukohustuslase poolt enese mittesüüstamise privileegi kasutamine õigustamatu, kuna seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel on kauge ja hüpoteetiline ning isik on maksumenetluses kasutanud nn passiivset kaitsetaktikat, keeldudes igasuguse teabe andmisest. Tulenevalt kriminaal- ja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõttest ei oleks ühelgi kaebaja poolt maksuhaldurile korralduse nr 12.2-3/5477-8 alusel esitataval tõendil hilisemas võimalikus või käimasolevas süüteomenetluses ette kindlaksmääratud jõudu. Kaebaja seisukohad, mida ta põhjendab
lg 1 p 6 vastuoluga
§-s 56 sätestatuga, on lähtuvalt kohtupraktikast (vt. näiteks Riigikohtu lahend nr 3-1-1-57-07) põhjendamatud, kuna prokuratuur ei saa maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Maksuhaldur on dokumentaalselt tõendanud, et kaebaja seaduslik esindaja on suuliste seletuste protokollis allkirjaga kinnitanud, et talle on tema õigusi ja kohustusi maksukohustuslasena selgitatud ja ta saab nendest aru. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited õiguste tutvustamata jätmise kohta paljasõnalised. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele saab tugineda alles pärast maksuhalduri küsimuse ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. See tähendab, et isik ei või tugineda
lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele enne küsimuse kuulamist ning keelduda igasuguse teabe andmisest. Käesoleval juhul on maksukohustuslane maksumenetluses jätnud igasuguse teabe andmata ja dokumendid esitamata. Isik ei või kasutada nn passiivset kaitsetaktikat, keeldudes igasuguse teabe andmisest. Ka 08.02.1996 otsuses Murray v. Ühendkuningriik (41/1994/488/570) on asutud seisukohale, et süüdistatava vaikimise (ütluste andmisest keeldumise) tõlgendamine tema kahjuks ei ole käsitatav konventsiooni art 6 rikkumisena. Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on eelkõige asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksu määramise ja maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole aga PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (vt. näiteks Riigikohtu üldkogu 17.02.2004 otsus haldusasjas nr 3-1-1-120-03, p 16). Ka EIK on rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (08.04.2004 otsus asjas Weh v. Austria, p 46). 9. Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukoht, et õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest
lg 1 p 6 järgi on igaühel, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises.
t tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Ka EIK on oma 08.04.2004 otsuses asjas nr 38544/97 p-s 45 võtnud seisukoha, et juhul, kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine (samas p 46). Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline (samas p 56). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja väitnud, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust seoses maksustamisperioodi
lg 1 p 6, siis peab ta põhistama ohtu, et nõutavaid andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Käesoleval juhul ei ole kaebaja põhistanud ohtu, et
Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud varasem kriminaalmenetlus hõlmaks ka selle perioodi, mille kohta maksuhaldur on 13.08.2009 korralduse andnud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.