3-13-898/20

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-13-898 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2013, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 17.01.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/12801-2 tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX OÜ Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet Resolutsioon
2. Jätta XXX OÜ kaebus rahuldamata.
3. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest
4. oktoobrist 2013 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
5. novembril 2013 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 04.01.2013 korralduse nr 12.2-3/12801-1 XXX OÜ-le
7. aasta novembrikuu käibedeklaratsioonil kajastatud käibemaksu enammakse tagastusnõude õigsuse kontrolli alustamiseks ja dokumentide esitamiseks (tl 43-44). Korralduses nimetatud dokumendid tuli XXX OÜ-l esitada hiljemalt 10.01.
9. XXX OÜ jättis nimetatud korralduse täitmata ja esitas 10.01.2013 MTA-le omapoolse seisukoha (tl 45-50), mille kohaselt kuni eksisteerib kasvõi teoreetiline oht, et korralduses nõutud dokumente ja teavet võidakse kasutada väljaspool „puhast“ maksumenetlust, peab isik siiski kasutama oma põhiseaduslikku õigust nemo tenetur se ipsum accusare printsiibile.
10. 17.01.2013 tegi MTA maksuotsuse nr 12.2-3/12801-2 (tl 18-19), millega otsustas vähendada XXX OÜ maksustamisperioodi november 2012 sisendkäibemaksu summas 580,00 eurot, jätta rahuldamata maksustamisperioodi november 2012 tagastusnõue summas 276,32 eurot ja määras tasumisele kuuluvat käibemaksu maksustamisperioodi september 2012 eest summas 303,68 eurot, kuna XXX OÜ jättis korralduse täitmata ning ei esitanud maksuhaldurile deklareeritud tagastusnõude õigsust tõendavaid dokumente. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt ei ole XXX OÜ poolt 10.01.2013 saadetud seisukoht asjakohane. Maksuhaldur on seisukohal, et maksumenetlust reguleerivate seadusandlike aktide sätted ei ole vastuolus põhiseadusega ja nende kohaldamine ei riku isikute põhiseaduslikke õigusi ka juhul, kui samaaegselt toimub kriminaalmenetlus, seega puudub PHD Grupp OÜ-l alus korralduse täitmata jätmiseks.
11. 20.02.2013 esitas XXX OÜ maksuhalduri 17.01.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/12801-2 peale vaide. MTA jättis oma 25.03.2013 vaideotsusega nr 6-1/1311-2 XXX OÜ vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt märkis Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-39-05, et maksumenetluses lasub maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus. MKS § 56 lg-d 1 ja 2 panevad maksukohustuslasele kohustuse teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad maksustamise seisukohast tähendust omavad asjaolud, pidada maksuarvestust, esitada ja säilitada tõendeid. Ja kuigi põhiseaduse § 22 lg 3 sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Seda, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlustele, mitte maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, kinnitab ka EIK praktika. EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa vs Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen vs Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK on ka varem leidnud, et Euroopa inimõiguste konventsiooniga ei ole vastuolus teabe esitamiseks kohustamine üksnes korrektse maksustamise tagamiseks. Nemo tenetur printsiibi rikkumiseks ei loeta seda, kui kahtlustatav pidi varem maksumenetluses andma ütlusi või esitama dokumente, samuti ei ole õigusnormi, mis laiendaks vaikimisõigust kriminaalmenetlusest välja jäävatele menetlustele. Käesolevas asjas põhistas kaebaja korraldusega nõutud dokumentide esitamisest keeldumist sellega, et maksukohustuslase juhatuse liikme Teet Raatsini suhtes on alustatud kriminaalmenetlust seoses tema teise äriühinguga RKO Platvorm OÜ, kes on teinud tehinguid ka kaebajaga ning esitades maksuhaldurile dokumente korralduses nõutud ulatuses, teeks kaebaja maksuhaldurile kättesaadavaks ka informatsiooni, mida saab seejärel kasutada käimasolevas kriminaalmenetluses Teet Raatsini vastu. Maksuhaldur väidab, et erinevad on nii perioodid, kui ka isikud, kelle kohta teavet küsitakse. Kui kriminaalmenetlus puudutab konkreetset tehingut, mis oli kajastatud RKO Platvorm OÜ poolt juunis 2009 esitatud käibedeklaratsioonis, siis korralduses nõuti kaebajalt dokumente tehingute kohta, millest tekkinud käive on deklareeritud novembri 2012 käibedeklaratsioonis. Seega ei ole kaebaja keeldumine korraldusega nõutud dokumentide esitamisest põhjendatud. MTA ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks maksuotsus koostatud õiguslikult ebakorrektselt. Kuna käesoleval juhul oli tegemist kontrolliga, mis viidi läbi eesmärgiga kontrollida maksukohustuslase esitatud tagastusnõude põhjendatust, siis tuleb lähtuda taolisele kontrollile rakenduvatest erinormidest. Kuigi MKS § 11 näeb ette maksuhalduri uurimispõhimõtte, ei ole uurimispõhimõte siiski absoluutne, kuna eelkõige just tagastusnõude puhul valdab üksnes maksukohustuslane ise teavet selle kohta, milliseid tehinguid ja kellega ta oma käibedeklaratsioonis deklareerinud on. Tartu Ringkonnakohus on oma 07.05.2010 kohtulahendis nr 3-09-1248 leidnud, et kui maksusumma vähendamise või maksusoodustuse rakendamiseks on vajalik kasutada selliseid tõendeid, mis on kättesaadavad ainult maksukohustuslasele, siis võib nõutava tõendi esitamata jätmine tuua endaga kaasa ebasoodsa lahendi maksukohustuslase jaoks. Samas lahendis asus Tartu Ringkonnakohus seisukohale, et maksumaksja poolt maksuhaldurile viimase poolt nõutud tõendite mitteesitamine ei keela maksuhaldurile iseenesest maksuotsuse tegemist ega muuda maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusest tulenevat võimalikku 2 tõendamiskoormust. Maksukohustuslane peab eelkõige ise esitama lisaks maksudeklaratsioonile maksuhalduri nõudel ka maksudeklaratsiooni aluseks olevad algdokumendid. Kaebaja viide Riigikohtu 07.12.2006 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-63-06 ei ole asjakohane, kuna vaidlustatavas maksuotsuses ei ole kaebajale ette heidetud kuritarvituse olemasolu ega käibemaksupettuses osalemist, vaid maksuotsus põhineb üksnes asjaolul, et kaebaja ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust ning esitanud tagastusnõude aluseks olevaid dokumente. Kuna kaebaja ei ole esitanud nõutavaid dokumente, siis on ta ise tekitanud olukorra, kus maksuhalduril puudus võimalus täita uurimiskohustust määral, mis võimaldanuks teha kaebajale soodsa otsuse. Seetõttu ei saanud maksuhaldur otsuse tegemisel arvesse võtta ka võimalikke maksukohustust vähendavaid tõendeid, sest selliseid tõendeid ei ole kaebaja oma õiguste kaitseks maksuhaldurile esitanud. Maksuhalduril puudus võimalus arvestada maksuotsuse tegemisel maksukohustust vähendavate asjaoludega, juhul kui maksuhaldur ei ole taolistest asjaoludest teadlik ning ei saagi teadlik olla maksukohustuslase poolse kaasaaitamiskohustuse rikkumise tõttu. Vaideotsuse kohaselt ei ole asjakohane kaebaja väide, nagu ei oleks kaebajale käibemaksu tasumise kohustuse panemine lubatav, kuna Eesti Vabariik ei ole rakendanud Euroopa Liidu direktiivi 2006/112/EÜ artiklit
12. Nimetatud sätte rakendamine aga ei ole liikmesriikidele kohustuslik, vaid on vabatahtlik ning seetõttu ei saa ka liikmesriigi poolt antud sätte rakendamata jätmine ning erandite mittekehtestamine, nagu seda on kaebajale käibemaksu määramine, olla vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
13. 25.04.2013 saabus Tartu Halduskohtule XXX OÜ kaebus, milles taotletakse 17.01.2013 maksuotsuse tühistamist.
14. Tartu Halduskohus võttis oma 04.06.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-898 XXX OÜ kaebuse menetlusse ning kohustus vastustajat esitama kirjalik vastustus kaebuse kohta.
15. Tartu Halduskohtu 05.09.2013 kohtumäärusega määrati asi lahendada kirjalikus menetluses. KAEBAJA VÄITED
16. Käesolevas asjas on kaebaja põhistanud korraldusega nõutud dokumentide esitamisest keeldumist sellega, et maksukohustuslase juhatuse liikme Teet Raatsini suhtes on alustatud kriminaalmenetlust seoses tema teise äriühinguga RKO Platvorm OÜ, kes on teinud tehinguid ka kaebajaga ning esitades maksuhaldurile dokumente korralduses nõutud ulatuses, teeks kaebaja maksuhaldurile kättesaadavaks ka informatsiooni, mida saab seejärel kasutada käimasolevas kriminaalmenetluses Teet Raatsini vastu, nagu saab kasutada vajadusel ka uute kriminaalmenetluste algatamiseks. Kaebaja väitel on maksuotsus koostatud õiguslike loogikavigadega ning maksuhaldur ei ole hinnanud küsimusi, milliseid tuleb hinnata ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramise otsustamiseks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
17. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, kuna vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane, põhjendatud ega riku kaebaja õigusi. Kuna kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis oleksid aluseks maksuotsuses toodud seisukohtade ümbervaatamiseks, on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei ole 3 MKS § 150 lg-st tulenevat kohustust täitnud. Kaebuses esitatud väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele. Kaebuses on üksnes hüpoteetiliselt märgitud, et tõendid, mille esitamist nõutakse, võivad kaasa tuua kaebaja või tema lähendaste süütamise. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et vaidlustatud haldusakti adressaadiks on kaebaja juriidilise isikuna. Juriidiline isik ei kuulu põhiseaduse § 22 lg 3 kaitsealasse. Põhiseaduse § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedase vastu. Teet Raatsin ilmselgelt ei kvalifitseeru seaduse mõttes OÜ-ks („iseendaks“) või OÜ „lähedaseks“. Vastustaja on seisukohal, et isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema suunatud üksnes kaebaja poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamisele, mille ilmsikstulek ähvardaks isikut süüdistusega. Käesoleval juhul saab asuda selgelt seisukohale, et vaidlustatud maksuotsuse eesmärgiks ei ole kaebaja süü tõendamine süüteomenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja tugineda enese mittesüüstamise privileegile. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
18. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Nimetatud sättele tuginedes ei korda kohus MTA vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses toodud põhjendusi, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva otsuse punktides 3 ja
20. Kohus peab vajalikuks vaid märkida, et käesoleval juhul oli tegemist kontrolliga, mis viidi läbi eesmärgiga kontrollida kaebaja poolt esitatud tagastusnõude põhjendatust ning maksuhaldur on lähtunud õigesti taolisele kontrollile rakenduvatest erinormidest. MKS § 150 lg 1 sätestab, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja ei ole kohtule esitanud uusi tõendeid, mis oleksid aluseks vaidlustatud maksuotsuses toodud seisukohtade ümbervaatamiseks, mistõttu asub kohus seisukohale, et kaebaja ei täitnud MKS § 150 lg-st 1 tulenevat kohustust ning maksuotsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei ole.
21. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik 4