Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Eili Mesipuu kaitsja adv. Paul Järve Süüdistatav Eili Mesipuu (ankeetandmed Xu Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Paul Järve Elle Keeman RESOLUTSIOON Xu Maakohtu otsus 28.maist 2013.a. Eili Mesipuu suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse 1 poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Xu Maakohus otsustas 28.mai 2013 otsusega Eili Mesipuu süüdi tunnistada
MS § 175 lg 1 p 2, 3, 5, 9, § 180 lg 1 alusel välja mõista Eili Mesipuult menetluskuluna riigituludesse: - sundraha 480 €, - kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu 0,45 €, - ekspertiisitasu 246 €, - tunnistaja sõidukulu 10,15 €. Eili Mesipuule mõisteti süüdi selles, et tema töötades alates 01.01.1996.a ning olles alates 01.01.2012.a Politsei- ja Piirivalveameti käskkirjaga nr 1038p „Teenistujate ametinimetuste ja ametikoha struktuuris paiknemise muutmine ja põhitöö määramine“ nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Korrakaitsebüroo Xu politseijaoskonna Xu konstaablijaoskonna piirkonnavanema ametikohale, olles seega ametiisikuks
lg 1 järgi, kellel on ametiseisund riigi asutuses ja kellele on tema ametijuhendist tulenevalt pandud võimuesindaja ülesanded, pani toime ametialase võltsimise. Nimelt oli vastavalt 11.01.2010.a Eili Mesipuu poolt allkirjastatud piirkonnavanema ametijuhendi punktile 3.7 Eili Mesipuul õigus menetleda süütegusid ning ta vastutas juhendi punkt 4.1 alusel koostatud dokumentide ja esitatud andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest täitis 29.02.2012.a teenistuskohustusi ning asudes Xus Oja tänaval, viis alates kell 12:54 läbi süüteomenetlust X X suhtes väärteoasjas nr 2670,12,001946. Antud menetluse käigus kuulas Eili Mesipuu kohtuvälise menetlejana üle X Xa ning koostas selle kohta tunnistaja ülekuulamise protokolli, mis pärast menetlustoimingu tegemist tunnistaja poolt allkirjastati. Viibides hiljem kabinetis Lääne Prefektuuri Xu politseijaoskonnas aadressil Xu Pikk 18, ja kontrollides tehtud tööd, otsustas Eili Mesipuu X Xa ülekuulamise protokolli lisada lause vestlusest tunnistajaga selle kohta, et autos oli käed-vaba süsteem, aga tütar ei kasutanud seda. Arvestades asjaolu, et X X ülekuulamise protokollile väärteoasjas nr xxxxxxxxxxxx lisati lause „Telefoni hoidis ta käes, kuigi käed vabaks süsteem olemas“ pärast menetlustoimingu teostamist, on see käsitletav juurdekirjutamisena. Selline juurdekirjutus kujutab endast dokumendi ümbertegemist, mistõttu ei ole see enam täielikult audente ning tegemist on materiaalse võltsimisega. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 2 Apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse tühistamist Eili Mesipuu süüdimõistmise, karistamise, sundraha väljamõistmise osas ja teha uus kohtuotsus, millega mõista Eili Mesipuu süüdistuses
Jätta Eili Mesipuu kaitsjatasu riigi kanda. Apellant on seisukohal, et käesoleva juhtumi puhul puudub vaidlus sellest, et Eili Mesipuu tegutses X Xa tunnistajana üle kuulates ametiisikuna ja selles, et tema tõepoolest X.Xa ülekuulamise protokolli kirjutas vaidlusaluse lause (vt süüdistuse tekst). Samas on apellant seisukohal, et maakohus kohaldas E.Mesipuu süüdimõistmisel ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2). Maakohtu põhjendustest aimub formaaljuriidiline lähenemine E.Mesipuu süüdistusele. Kohus märgib selgelt , et ei hinda sisuliselt lause tunnistaja ülekuulamise protokollile juurdekirjutamise tähendust (kuigi kohtuotsuse lk.5 alt kuuendas lõigus esitatust jääb vastupidine mulje) ,leiab , et kuivõrd peale ühe lause lisamist ei ole protokoll enam autentne ,ongi tegemist ametialase võltsimisega materiaalse võltsimise vormis. Kaitsja arvates on tegemist ülimalt formaalse lähenemisega ja maakohus lähtuvalt kohtuistungil esitatud E.Mesipuu enda arusaamadest ja kaitsja seisukohtadest (ka kaitsekõne teesides) pidanuks analüüsima, kas dokumendi autentsuse küsimus on siiski üheselt ja selgelt antud kriminaalasjas lahendatud. Andes hinnangu sellele, kas rikutud on dokumendi autentsust ,saaks seda teha lähtuvalt nii vormidest kui sisulisest küljest . Antud juhul lähenes maakohus probleemile üksnes vormiliselt s.o. et üks lause lisati dokumendile ja tegemist ei ole enam nn sama dokumendiga. Selline lähenemine asetab ametialase võltsimise alla ka juhtumid, kus menetleja mingil põhjusel on unustanud dokumenti kanda mõne muu vormilise tähendusega informatsiooni (näiteks menetlusaluse isiku õppekoha, väärteoasja numbri jne) ja lisab need andmed peale seda, kui tunnistaja on protokolli allkirjastanud. Kohtupraktikas reeglina selliseid juhtumeid siiski ametialaseks võltsimiseks liigitatud ei ole. Lähtuvalt eeltoodust tulnuks maakohtul siiski hinnata ka seda ,kas süüdistuses näidatud lause protokolli kandmine muutis dokumendi autentsust laiemalt, e. sisuliselt. Vastuse sellele küsimusele annab üksnes X Xa tunnistajana ülekuulamise protokolli analüüs. Protokollis märgitakse :“ 29.02.2012.a. sõitsin Xu linnas ,Oja tn. Umbes kella 12.ajal,kui olime Tallinna mnt. jõudnud Oja tänavale, helistati mobiilile, mille võttis sõiduautot juhtinud minu tütar X X vastu.“ Edasi on tunnistaja öelnud:“ Kuulsin, et telefon helises, X võttis selle vastu, ütles midagi telefoni, kuid ei mäleta, mida.“ Kaitsja on seisukohal, et nimetatud X Xa ülekuulamise protokolli tekst annab selge ülevaate sellest, mis X Xa juhitud autos toimus. See tunnistaja jutt on selge ja ülevaatlik s.o. ta kinnitab, et X X võttis vastu mobiiltelefonile tulnud kõne ja suhtles mobiiltelefoni teel, rikkudes Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 nõudeid. Sisuliselt tõendab seda ka X.Xa auto taga politseiautos sõitnud X.X seletus. Kuivõrd sündmus oli piisava täpsusega fikseeritud , puudus Eili Mesipuul lähtuvalt tema tööülesannetest ,sisuliselt igasugune vajadus antud protokolli veel täpsustada. Samas oli Eili Mesipuu kindel, et tunnistaja ütles veel ühe lause s.o. „telefoni hoidis ta käes, kuigi käed vabad süsteem olemas“. Asjaolu, et tunnistaja sellise lause ütles on tõendatud ka tunnistaja X.X ütlustega. Tunnistaja 3 ülekuulamine toimus autos ,kus ülekuulamise läbiviimiseks selliseid tingimusi kui kabinetis, ei esine. E.Mesipuud jäi vaevama teadmine, et tunnistaja ütles veel ühe lause, kuid see ununes mingil põhjusel (võimalik, et ebamugavate protokollimistingimuste tõttu) protokolli kandmata. E. Mesipuu otsustas vastava kande teha, olles kindel, et ta kirjutab protokolli õige , tunnistaja poolt öeldud lause. Selles olukorras tulnuks kaitsja arvates maakohtul anda hinnang ka sellele ,kas sellise lause kandmisega protokolli muudeti protokolli autentsust sisulises mõttes. Kuigi ametialane võltsimine on võimalik nii intellektuaalse ja materiaalse võltsimisena omab nn juurdekirjutusele sisulise hinnangu andmine tähtsust siis, kui asutakse hindama subjektiivse koosseisu täidetust. Materiaalne võltsimine on dokumendi järeletegemine või ümbertegemine. Seadusandja on asunud seisukohale, et ümbertegemine on dokumendi sisu muutmine või ka osaline järeletegemine –näiteks juurde-või vahelekirjutused, teksti mahakraapimine, või muu kustutamine, kuupäeva koha, allkirja või muu teksti osaline muutmine. Ümber-või järeletehtud dokument ei ole seadusandja seisukoha kohaselt kunagi täielikult autentne (st algne). Võltsimise tulemusena valminud dokument ,pitsat või stamp peab olema sarnane originaaliga. Vastasel juhul ei saa tegu nimetada võltsimiseks, vaid tegemist on dokumendi rikkumisega, selle sodimisega, joonistamisega vms. Antud juhtumi puhul tulnuks kaitsja arvates maakohtul kaaluda ka võimalust, et tegemist ei ole dokumendi võltsimisega ,sest lause juurdekirjutus oli teostatud selliselt, et see kattis osaliselt tunnistaja allkirja ,millega sisuliselt võis lugeda dokumendi ka rikutuks. Maakohus seda aspekti ei kaalunud ja vastavat hinnangut ei andnud. Eeltoodust järeldab apellant, et Eili Mesipuu poolt teostatud ühe lause kirjutamine tunnistaja V.Xa ülekuulamise protokolli asub nn piirialal ja selle puhul ei saa selgelt ja kindlalt väita, et ametialase võltsimise objektiivne koosseis on vastuvaidlematult täidetud. Ametialane võltsimine (
) eeldab subjektiivsest küljest tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse intellektuaalse elemendi poolest peab süüdlane pidama vähemalt võimalikuks, et dokument, mille ta on valmistanud või lasknud õiguskäibesse, ei ole autentne, ning tahtluse voluntatiivsest küljest peab isik seda vähemalt möönma. Voluntatiivne element eeldab, et lisaks teadlikkusele koosseisupärastest asjaoludest peab toimepanija nende realiseerumist ka tahtma. Käesoleva juhtumi puhul on kaitsja arvates oluline ,et Eili Mesipuu tunnistades, et tema tõepoolest kirjutas X.Xa tunnistajana ülekuulamise protokolli juurde ühe lause ,ei saanud aru sellest, et tema tegu võidakse hinnata ametialase võltsimisena. Apellandi hinnangul pärssisid sellist arusaama järgmised asjaolud : -tunnistaja X Xa oli nimetatud lause tõepoolest öelnud ja sisuliselt kuulus see lause igal juhul tunnistaja ütlusena protokolli; - X.Xa ütlust kuulis ka tunnistaja X.X ,kellega rääkimine veelgi kinnitas Eili Mesipuu teadmist ,et selline lause oli öeldud ; 4 -E.Mesipuu on väitnud,et mõistis,et oli lihtsalt unustanud lause protokolli kanda ja teades, et selle lause koht ongi selles protokollis ,isegi ei möönnud, et tegemist võiks olla dokumendi autentsuse rikkumisega. Antud olukorras võis E.Mesipuu arusaamist piirata ka teadmine, et protokollist puudub õige lause ja arusaamine, et midagi ebaõiget protokolli ei kanta. Maakohus on leidnud, et pikaajalise politseiametnikuna teadis E.Mesipuu nii kehtivat õigust kui ka käitumisnorme ,kuid eiras neid. Kohus on leidnud ka,et E.Mesipuu seadis endale eesmärgiks koostatud protokollile juurdekirjutusi teha , mistõttu pani ametialase võltsimise toime otsese tahtlusega. Apellant maakohtu selliste seisukohtadega nõustuda ei saa. E.Mesipuu käitumisest võib välja lugeda üksnes soovi viia protokoll vastavusse tegelikkuses räägituga, millele oli suunatud ka tema tahtlus. Pole kuidagi välistatud, et vaatamata varasemale pikale tööpraktikale, võis antud olukorras E.Mesipuule tunduda tema toimimisviis ainuõigena. Minemata oma hinnangutes kaugemale ja nägemata enamat kohustusest kanda protokolli kõik tunnistajalt kuuldu ,võis E.Mesipuu (kuigi kergemeelselt) jääda arvamusele, et tema toiming ongi tavapärane ja seega õige.
lg 1 kohaselt „ kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest“.
lg 1 (ametialane võltsimine ) ettenähtud tegu on karistatav üksnes tahtliku teona. E.Mesipuu on aga apellandi hinnangul kergemeelselt (seega ettevaatamatusest) leidnud, et tema poolt protokollile tehtud juurdekirjutus tuligi sinna paigutada, kuivõrd see vastas tunnistaja poolt esitatud tekstile. Maakohus on tulenevalt asjaolust, et kaitsja pidas vajalikuks kohtu tähelepanu juhtida võimalikule koosseisueksimusele (
Mesipuu käitumises, seda hinnanud. Maakohus on lähtunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.10.2005.a. lahendist nr 3-1-195 -05, milles on esile toodud, et „ koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.“ Maakohus on asunud seisukohale, E.Mesipuu puhul ei ole see seisukoht kohaldatav, kuna maakohus on juba leidnud ja otsuses põhjendanud , et ta pani ametialase võltsimise toime tahtlikult. Apellant on seisukohal, et maakohus on ekslikult asunud kohtuotsuses väitma, nagu oleks Eili Mesipuu tahtlikult pannud toime ametialase võltsimise. Vaatamata pikaa jalisele töökogemusele eksis E.Mesipuu, kui ettevaatamatusest pidas võimalikuks teha tunnistaja ülekuulamise protokolli juurdekirjutus tunnistaja poolt tegelikkuses öeldud lause osas. Kuivõrd tegemist on ettevaatamatusega ,siis kohaldas maakohus apellandi arvates ebaõigesti materiaalõigust ,kui E.Mesipuu
Kohtul oli põhjust E.Mesipuu süüdistuses
5 Kaitsja juhtis maakohtu tähelepanu sellele, et antud juhul on tegemist politseiametnikuga, kes on töötanud sugugi mitte kergel erialal juba üle 40-e aasta, olles siiani tundnud vaid kiitust ja lugupidamist. Üks eksimus ei saa ja põhimõtteliselt ja ei tohikski üles kaaluda kogu seda positiivset, mis Eili Mesipuu on teinud. Rõhutada tuleks just sõna „eksimus“. Erinevalt maakohtust on apellant seisukohal, et Eili Mesipuu ei möönnudki ,et protokollile ühe lause lisamine ,kusjuures lause vastas igati tõele, saaks olla kuritegu. Pole välistatud, et ka pikkade kogemustega ametiisikud ei saa sellest töö käigus aru. Nagu kaitsja poolt kohtus öeldud, väärinuks kohtualune kindlasti mingit karistust, kuid antud juhul oleks olnud kohane distsiplinaarkaristus. Märkimata ei saa jätta ka seda, et tavainimese, mitte aga ametiisiku puhul oleks sellise mõõduga eksimuse korral, kus sisulisest kahjulikust tagajärjest rääkida ei saa ,olnud kohane KrMS § 202 sätete kohaldamine. Mingi kindlustunde antud asjas lõpplahendi tegemisel peaks kindlasti andma ka teadmine, et X Xa tunnistajana ülekuulamise protokolli ei kasutatud väärteomenetluses. Kuigi
puhul on kaitstavaks õigushüveks riigi haldustegevus ja ametialase tegevuse õiguspärasus, nii nagu ka dokumendi puutumatus ja dokumendiga seotud õiguskäive, tuleb ennekõike siiski näha seaduse toimet inimesele. Pole kahtlust ,et Eili Mesipuu puhul on tema käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu tagajärjed temale äärmiselt rasked. Lisaks süüdimõistmisele ja karistamisele on ta kaotanud ka oma töö, rääkimata üldisest halvakspanust. Esmakordse eksimuse puhul on seda siiski liiga palju. Eraldi tuleks märkida, et antud kriminaalasjas käekirjaekspertiisi määramine ja hiljem ekspertiisitasu summas 246 eurot väljamõistmine oli kohatu, sest E.Mesipuu ei ole kunagi eitanud, et vaidlusaluse lause X.Xa ülekuulamise protokollis kirjutas tema. Tallinna Ringkonnakohtu 24.juuli 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 12.augustini 2013.a. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokurör on seisukohal, et et Xu Maakohtu otsus Eili Mesipuu süüditunnistamises on põhjendatud ja seaduslik ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaitsja märgib kaebuses, et maakohus on jätnud hindamata selle, kas lause „Telefoni hoidis ta käes, kuigi käed vabaks süsteem olemas“ kandmisega protokolli muudeti selle autentsust sisulises mõttes. Seejuures esitab kaitsja mitmeid väiteid selle tõesuse kohta. Kaitsja leiab, et sellise hinnangu andmine omab tähtsust subjektiivse koosseisu juures. Samuti viitab kaitsja liiklusseaduse (edaspidi LS) § 33 lg 11 p 1 nõuete rikkumisele, mis väidetavalt ka aset leidis. Alustades viidatud sättest, siis selle kohaselt on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Kohtus uuritud väärteoprotokollist nähtub, et rikkumise kirjelduseks oli: juhtis mootorsõidukit ning sõiduki liikumise ajal kasutas telefoni ilma käsi vabaks jätva abivahendita. Seega on väärteomenetluses isikule ette heidetud just nimelt seda, et ta ei kasutanud abivahendeid. Samuti on kohtutoimikusse vastuvõetud ja uuritud 6 tunnistaja X X ülekuulamise protokoll. Nimetatud dokumendist nähtub, et tunnistaja kinnitab kõne vastuvõtmist. Kuid kõne vastuvõtmine ei ole rikkumine LS § 33 lg 11 p 1 mõttes. Rikkumiseks on üksnes see, kui seda tehakse ilma abivahendit kasutamata. Selle kohta, kuidas kõne vastu võeti tunnistaja ütlusi andnud ei ole. Seega tunnistaja X X ütlused ei kinnitanud väärteo toimepanemist, millest sai Eili Mesipuu teadlikuks pärast menetlustoiminguid, mil viibis kabinetis Lääne Prefektuuri Xu politseijaoskonnas aadressil Xu Pikk 18, ja kontrollides tehtud tööd. Lisades aga juurde vaidlusaluse lause, muutis ta kogu protokolli sisu selliselt, mis kinnitas abivahendi puudumist. Selliselt loodi Eili Mesipuu poolt süüteomenetluse käigus kunstlikult tõend, ta moonutas juurde kirjutatud lausega väärteomenetluses tähtsust omavat asjaolu. Erinevalt kaitsja arvamusest, ei ole kohus asjale lähenenud üksnes formaalselt ning kuigi see ei oma objektiivse koosseisu mõttes tähendust, on eelkirjutatu põhjal ilmselge, et tegemist oli väga olulise juurdekirjutusega ning seda ei saa lugeda nn piirialal olevaks. Kuivõrd kaitsja hinnangul just juurdekirjutuse hindamine sisulises mõttes on seotud subjektiivse koosseisuga, siis võrreldes väärteo rikkumise kirjeldust, seaduse sätteid ning tunnistaja ülekuulamise protokolli, nähtub nende objektiivsete tõendite pinnalt menetleja poolne tahtlus luua tõendit, mis kinnitaks kirjeldatud rikkumist ja mis sobituks liiklusseaduse normidega. Sellisel juhul ei saa rääkida eksimusest. Eili Mespiuu viis läbi väärteomenetlust, kus kehtivad kindlad reeglid, sh keeld tõendeid kunstlikult luua. Kelleltki millegi kuulmine või ära unustamine ei õigusta Eili Mesipuu poolt toime pandud rikkumist süüteomenetluse raames. Kohtus uuritud tõendid ei kinnita seda, et Eili Mesipuu tahtis viia protokolli vastavusse tegelikkuses räägituga, vaid tõendamist leidis tema tahe muuta protokolli sisu kirjeldatud rikkumisele vastavaks. Erinevalt kaitsja arvamusest on kohus dokumendi autentsuse küsimuse üheselt ja selgelt lahendanud. Tegemist ei ole vormivea parandusega, mida saaks võrrelda väärteoasja numbri juurdekirjutamisega, vaid tõsise kõrvalekaldega väärteomenetluses. Väärteoasja lahendamine kohtuvälises menetluses on materiaalses mõttes õigusemõistmine, kus tuleb kinni pidada menetlusseaduses sätestatud reeglitest. Nimetatud tunnistaja protokoll koos juurdekirjutatud lausega oli üheks tõendiks väärteomenetluses eemärgiga kinnitada tõendamiseeseme asjaolusid. Kaitsja väide selle mittekasutamise kohta on paljasõnaline ega muuda Eili Mesipuu käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Samuti ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et ekspertiisitasu väljamõistmine summas 246 eurot on kohatu. Kohus on varasemas praktikas märkinud, et kuriteo tõendamiseks tuleb kohtueelsel uurimisel koguda võimalikult palju tõendeid. Isiku süüditunnistamine ei saa rajaneda vaid süüdistatava paljasõnalisel ütlusel. Lisaks sellele on süüdistataval õigus kohtus oma ütlusi muuta, mistõttu tema ütlused võidakse tunnistatakse tervikuna ebausaldusväärseks, so kohtukõlbmatuks tõendiks ja tekib tõendite defitsiit. Seetõttu ei saa pidada asjakohaseks ka kaitsja väiteid selle kohta, et ekspertiisi määramine oli mittevajalik. Kõike eelnevat arvestades nähtub kaebusest, et kaitsja ei oma tegelikult reaalseid aluseid, mis viitaksid ebaõige materiaalõiguse kohaldamisele, mistõttu juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 palub prokurör jätta Xu Maakohtu 28.05.2013.a kohtuotsus Eili Mesipuu süüdi mõistmises ja karistamises muutmata ning apellatsioon rahuldamata. 7 Kaitsja esitas õigusabikulusid tõendavad dokumendid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja prokuröri seisukohtadega tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Apellatsioonis esitatud väiteid maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas peab kohtukolleegium paljasõnalisteks ja seda alljärgnevatel põhjustel.
§-s 299 sätestatud süüteokoosseis on ametialaste süütegude peatüki aususe kohustuse rikkumise jaos. Seadusandja poolt ongi siinkohal ringkonnakohtu arvates nimetatud kuriteo ja spetsiifilise iseloomuga võltsimise (ametiisiku poolt) rõhuasetus. Samuti on ametiisiku poolt ametialase võltsimisena kaitstavaks õigushüveks riigi haldustegevus laiemalt ja ametialase tegevuse õiguspärasus.
on
Kui
objektiivne süüteokoosseis seisneb dokumendi võltsimises, mis on kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks, siis
lg 1 süüteokoosseisuks ei ole oluline, et võltsitud dokument oleks kohane õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks. Seega
lg 1 sisu kohaselt on ametialase võltsimisena karistatav dokumendi tunnustele vastava kirjaliku akti järele-või ümbertegemine.
süüteokoosseis on rakendatud reguleerimaks ja kaitsmaks riigi haldustegevuses väljaantavaid dokumente ametiisikute omavoli jms ilmingute vastu. Süüdistatav, kellel oli ametiseisund riigi asutuses ja kellele oli tema ametijuhendist tulenevalt pandud võimuesindaja ülesanded kuritarvitas oma ametiseisundit, sest olles üle kuulanud kohtuvälise menetlejana X Xa ning koostanud selle kohta tunnistaja ülekuulamise protokolli, milline pärast menetlustoimingut tunnistaja poolt läbi loeti ja selle vastavust räägitule ka allkirjaga kinnitati, lisas X Xa ülekuulamise protokolli lause vestlusest tunnistajaga selle kohta, et autos oli käed-vaba süsteem, aga tütar ei kasutanud seda. Süüdistatav ei vaidlusta juurdekirjutamise fakti. Kaitsja arvates on maakohus süüküsimuse otsustamisel lähenenud küsimuse lahendusele äärmiselt formaalselt ja selline lähenemine võib tuua kaasa olukorra, kus 8 ainuüksi süüteoasja numbri või süüdistatava töökoha hilisem lisamine protokollile võib olla vaadeladv ametialase võltsimisena. Kohtukolleegium ei võrdleks kaitsja poolt osundatud isiku ankeetandmeid või süüteoasjade registreerimise järjekorranumbrit siiski ülekuulatava isiku – antud juhul tunnistaja –ütlustega. Oluline on seejuures asjaolu, et süüteomenetluses kinnitab ülekuulatav tema poolt räägitu ja kirjapandu õigsust oma allkirjaga ning ütlustel on süüteomenetluses tõendi jõud, kui nad on protokollitud kõigi menetlusreeglite kohaselt. Kui isik keeldub allkirja andmisest, on ettenähtud eraldi protseduur, kuid selge on see, kui ütluste protokollil või seletusel puudub ülekuulatud isiku allkiri, ei ole võimalik seal kirjapandut kasutada menetluses tõendina ja seda just seetõttu, et puudub kinnitus dokumendi autentsuse kohta. Ükskõik, kui oluline võib olla see ütluste sisu, mis menetlejal on jäänud ütlustesse fikseerimata ja olenemata, kas selliseid ütlusi ülekuulatav andis, kuid jäi menetleja poolt fikseerimata või ei andnud aga menetleja tahtnuks, et annab, ei oma ükski juurdekirjutus tõenduslikku jõudu. Kui menetleja kirjutab vastava teksti peale ülekuuluatava allkirja andmist aga see tekst ei ole ülekuuluatava poolt allkirjastatud, ei ole kohtukolleegiumi arvates tegemist võltsimisega, sest sellega ei püüta omistada seda juttu ülekuuluatavale. Kui aga menetlejale vajalik tekst kirjutatakse juurde enne allkirja olevatele kirjapandud ütlustele ja sellega püütakse protokolli lugejale jätta mulje nagu ülekuuluatav oleks ka seda lugenud ja öeldut oma allkirjaga kinnitanud, on tegemist võltsimisega, sest dokument ei ole enam autentne – vale on see, et ülekuulatav luges teksti just sellisena läbi ja kinnitas selle õigsust oma allkirjaga. Kohtukolleegium märgib, et “autentsus”, see on dokumendi algsete omaduste (sisu, struktuur ja kontekst) säilimine läbi aja. Autentne on selline dokument, mis säilitab oma esialgse usaldusväärsuse ja tõestusväärtuse. Võib üheselt väita, et olukorras, kus menetleja on peale seletuskirja või protokolli allkirjastamist ülekuulatud isiku poolt avastanud selles sellised puudujäägid nagu seda konkreetsel juhul väidetakse e. avastanud, et ta on jätnud kirja panemata midagi räägitust, mis omab tema seisukohast tähtsust süüteomenetluses süü tuvastamise seisukohast, siis on ainuke võimalus ülekuulatud isik veelkord välja kutsuda ja ta selles küsimuses täiendavalt üle kuulata. Absoluutselt tähtsusetu on kohtukolleegiumi arvates argument, et staažikas süüteomenetleja arvas, et kuna isik ka tegelikult vaidlusaluses dokumendis juurdekirjutatud lause ülekuulamisel ütles, et siis tal selliseks juurdekirjutuseks ka õigus oli. Ilmselgelt on sellise juurdekirjutusega rikutud dokumendi autentsust ja selle dokumendi usaldusväärsus ning tõestusväärtus muutus sellise juurdekirjutusega olematuks. Arvestades süüdistatava ametiseisundit, pikaajalist staaži ning eeldades sellega seoses ka tema piisavaid teadmisi süüteomenetluse reeglitest, mis puudutavad just tõendite kogumist, ei ole mingit alust ka rääkida koosseisueksimusest. See süüd välistav faktor on välistatud. Apellandi väide, et käesoleval juhul peaks mingi kindlustunde antud asjas lõpplahendi tegemisel kindlasti andma ka teadmine, et X Xa tunnistajana ülekuulamise protokolli ei kasutatud väärteomenetluses, on ebaõige. KIS-s olevate andmete kohaselt on väärteoasjas 4-12-2626 kohtuistungi protokolli kohaselt ka vaidlusalune protokoll avaldatud maakohtu istungil. Seega kasutati vaidlusalust protokolli väärteomenetluses, kuigi tunnistaja X. Xa ütlused olid süüküsimuse otsustamisel jäetud tõendite kogumist välja. Samas kohtukolleegium leiab, et hilisem dokumendi käekäik ei oma sisulist tähendust, sest
kaitstavaks õigushüveks on dokumendi puutumatus ja kuritegu oli käesoleval juhul lõpule viidud juurdekirjutuse tegemisega. Mida taheti dokumendiga tulevikus edasi teha ja saavutada jne. ei oma antud juhul 9 tähtsust. Tegemist oli võltsitud dokumendiga, mille tõestusväärtus ja usaldusväärsus oli süüdistatava poolt viidud nullini ning süüdistatav oma tegevusega raskendas õigusemõistmist väärteomenetluses. Kaitsja heidab ka kohtule ette seda, et kohus ei ole kaalunud, kas antud juhul selliselt lause juurdekirjutamine nagu seda vaidlusaluses dokumendis süüdistatav tegi e. lause kattis osaliselt ka ülekuulatud isiku allkirja, millega kirjapandu õigsust tõendati, võib olla kvalifitseeritav hoopis dokumendi rikkumisena. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kui üldse seada kahtluse alla arutatava kuriteo kvalifikatsioon, siis saab rääkida vaid sellest, kas on tegemist raskema kuriteoga, kui seda on süüdistus süüdistatavale omistanud. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatava näol oli tegemist süüteo menetlust läbiviiva isikuga ning tema tegu kujutas endast kõrvalekallet süüteomenetluses e. konkreetselt väärteomenetluses. Kuna tõendi kunstlik loomine võib sesineda ka dokumendi võltsimises ja selge on ka see, et süüdistatav lisas juurdekirjutatud lause ütlustele juurde selleks, et anda tunnistaja ütlustele süüstavamat jõudu ning kohandada neid etteheidetava teoga, võiks pigem tõusetuda küsimus, kas süüdistatava käitumises ei ole mitte
prg. 316 tunnused e. õigusemõistmise vastane süüteokoosseis. Käesolevas menetlusstaadiumis on selle küsimuse kaalumine aga välistatud. Süüdistatavale on maakohtu poolt mõistetud karistus
prg. 299 lg-s 1 sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigiga – rahalise karistusega – ning karistus on mõistetud alla sanktsiooni keskmäära. Seega on kohus arvestanud juba kõiki
prg.-s 56 sätesttaud asjaolusid ja seda süüdistatava kasuks. Selliseid asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsjaga selles, et käesolevas kriminaalasjas käekirjaekspeertiisi määramine ning ekspertiisitasu väljamõistmine E.Mesipuult on kohatu kuna süüdistatav ei ole eitanud kunagi seda, et just tema kirjutas juurde vaidlusaluse lause ülekuulamisprotokolli. Nimelt on Riigikohus oma määruses 3-1-1-120-12 märkinud, et süüdistatava poolne teo ülestunnistamine ei muuda ekspertiisi tegemist põhjendamatuks. Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt KrMS § 105 lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise. Riimuvalt eelöelduga on prokuratuuril ja uurimisasutustel kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Kuivõrd praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on käekirjaekspertiisi kulud õigesti jäetud E.Mesipuu kanda. 10 Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Xu Maakohtu otsuse 28.maist 2013.a. Eili Mesipuu suhtes muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud seega vastavalt KrMS prg. 185 lg 2 süüdistatava kanda. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.