← Eesti

3-13-1525/14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1525 Otsuse kuupäev 30.10.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Martin Villemsi kaebus Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 osaliseks tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks uue otsuse tegemiseks, millega lubada kuni viis säilituskarpi (kogumahuga kuni viis liitrit) Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Martin Villems Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon

  1. Jätta kaebus rahuldamata;
  2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29.11.
  3. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord Asjaolud ja menetluse käik
  4. Tartu Vangla direktori 11.02.
  5. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 kohaselt on kinnipeetavale Tartu Vanglas keelatud kandekott, kohver, karp, kast, kann, plastikalus vms asjade hoiustamiseks mõeldud ese, v.a vanglateenistuse loal või poolt väljastatud kott; viis kilekotti kinnipeetava isiklikuks tarbeks ja kuni kaks läbipaistvat plastikust säilituskarpi, mille kogumaht ei tohi ületada ühte liitrit. Kinni peetav isik Martin Villems saabus 17.04.
  6. a Tartu Vanglasse ning temale kuuluvad kolm säilituskarpi paigutati lattu, kätte anti ainult üks. 29.04.
  7. a registreeriti Tartu Vanglas Martin Villemsi vaie, milles ta vaidlustas Tartu Vangla kodukorra punktis 7.1.39 kehtestatud säilituskarpide arvu piiramist ning taotles piirangute ühtlustamist Tallinna Vanglaga, kus on lubatud viis karpi kogumahuga viis liitrit. Oma nõuet põhjendas M. Villems sellega, et on taimetoitlane ning tema toitumiseripära nõuab toidu säilitamist, milleks tal on vaja rohkem plastkarpe. Kuna M. Villems vaidlustas vangla direktori käskkirja, oli vaide läbivaatajaks vangistusseaduse § 11 lg 41 kohaselt Justiitsministeerium.
  8. Justiitsministeeriumi 12.07.
  9. a vaideotsusega nr 11-7/13-837-10 jäeti Martin Villemsi vaie rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on vangla kodukorra punktis 7.1.39 seatud piirang plastkarpidele olnud õiguspärane, kuna see on oluline vangla julgeoleku eesmärgi tagamiseks, mis on üks vanglale seatud kohustus. Kuna kinnipeetava toitlustamist vanglas korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ning elutegevuseks vajalikku toidutarvet silmas pidades, siis ei ole kinnipeetavale rohkemate karpide omamine ka vajalik. Vaideotsuses asuti seisukohale, et M. Villemsi õigusi rikutud ei ole ning vaide rahuldamiseks puudub alus.
  10. 16.07.
  11. a saabus Tartu Halduskohtusse M. Villemsi kaebus, mida kohus tõlgendas Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 osalise tühistamise ja Tartu Vangla kohustamise kaebusena (uue otsuse tegemiseks, millega lubada kuni viis säilituskarpi (kogumahuga kuni viis liitrit)). Tartu Halduskohtu 23.08.
  12. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse. Kaebuse põhjendused
  13. Kaebaja soovib, et Tartu Vangla kodukorra punkti 7.1.39 muudetaks säilituskarpide osas selliselt, et see vastaks Tallinna Vangla kodukorra sõnastusele, sest Tallinna Vanglas on lubatud viis säilituskarpi kogumahuga viis liitrit ja et kohus kohustaks Tartu vanglat tegema uut otsust, millega lubada kuni viis säilituskarpi kogumahuga kuni viis liitrit. Kaebaja leiab, et säilituskarpide mahu ja koguse drastiline piiramine Tartu Vangla poolt on vastuolus VangS § 41 lg 1 nõuetega, sest see põhjustab talle rohkem ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega. Selliste ülemääraste piirangute kehtestamine on samuti vastuolus Euroopa Vanglareeglistiku p 3 põhimõtetega. Vastustaja vastuväited
  14. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja nõustub kõigi Justiitsministeeriumi poolt M. Villemsi vaide rahuldamata jätmise otsuses toodud selgituste ja põhjendustega. Halduskohtusse esitatud kaebuse kohta märgib vastustaja järgmist. Tallinna Vangla direktori 27.05.
  15. a käskkirjaga nr 93 muudeti Tallinna Vangla kodukorda ning selle punkti 1.5 kohaselt muudeti kodukorra p 7.1.39 ning sõnastati see järgmiselt: „7.1.
  16. kandekott, kohver, karp, kast, termotass, plastikalus vms asjade hoiustamiseks mõeldud ese, v.a järgmised esemed: vanglateenistuse loal või poolt väljastatud kott; viis kilekotti kinnipeetava isiklikuks tarbeks; kuni kaks läbipaistvat säilituskarpi. Karpide kogumaht ei tohi ületada ühte liitrit; vanglateenistuse vahendusel soetatud veefiltreerimiskann; vanglateenistuse vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas olnud plastikust seebikarp, hambaharjakarp, proteesikarp.“ Kuna kaebaja üheks nõude põhjenduseks ning eesmärgiks oli vanglasüsteemis piirangute ühtlustamine, siis on see Tallinna Vangla direktori 27.05.
  17. a käskkirja nr 93 väljaandmisega saabunud ning Tartu Vanglas viibivad kinnipeetavad on võrdselt koheldud Tallinna Vanglas viibivate kinnipeetavatega. 2
  18. Kaebaja ei ole oma kohtule saadetud kaebuses pidanud vajalikuks selgitada ega põhjendada, kuidas reaalselt plastikkarpide arvule piirangu seadmine tema väärikust alandab, st puuduvad reaalsed ja usutavad näited elust, millistesse väärikust alandavatesse olukordadesse kaebaja satub, st peab juba olema sattunud ja mis on ka mõistlikule inimesele arusaadavad, kui tal ei ole kasutada rohkem plastkarpe, kui kodukorras lubatud. Seega on kaebaja väited väärikuse alandamise kohta paljasõnalised ning kaebuses toodud asjaoludest lähtuvalt puudub alus rääkimaks kaebaja õiguste rikkumisest üldse. Eeltoodule tuginedes palub vastustaja jätta Martin Villemsi kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukoht
  19. Käesolevas asjas on Martin Villems esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tühistamiskaebuse, taotledes Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 osalist tühistamist ning HKMS § 37 lg 2 p 2 kohaselt kohustamiskaebuse, taotledes Tartu Vangla kohustamist uue otsuse tegemiseks, millega lubada kuni viis säilituskarpi (kogumahuga kuni viis liitrit).
  20. Kaebaja saabus Tartu Vanglasse 17.04.
  21. a ning temale kuuluvad kolm säilituskarpi paigutati lattu, kätte anti ainult üks karp. 29.04.
  22. a registreeriti kaebaja vaie, milles ta vaidlustas Tartu Vangla kodukorra punktis 7.1.39 kehtestatud säilituskarpide arvu piirangu ning taotles piirangute ühtlustamist Tallinna Vanglaga, kus oli lubatud viis säilituskarpi kogumahuga viis liitrit. Seega esitas kaebaja ka kohustamisnõude vangla direktori kohustamiseks. 16.07.
  23. a saabus halduskohtusse kaebaja kaebus ja kohus tõlgendas selles esitatud nõudeid Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 osalise tühistamise (säilituskarpide osas) nõudena ja Tartu Vangla kohustamise nõudena uue otsuse tegemiseks, millega lubada kuni viis säilituskarpi kogumahuga kuni viis liitrit (nii nagu Tallinna Vanglas).
  24. On tuvastatud, et Tallinna Vangla direktori 27.05.
  25. a käskkirjaga nr 93 muudeti Tallinna Vangla kodukorda ning selle käskkirja p 1.5 kohaselt muudeti kodukorra p 7.1.39 ning lubati kambrisse kuni kaks läbipaistvat säilituskarpi, millede kogumaht ei tohi ületada ühte liitrit. Käskkiri jõustus 01.06.
  26. a (t.l 28-29). Seega oli kaebaja nõue asjakohane perioodil 17.04.
  27. a - 01.06.
  28. a, kuid vaidemenetluse käigus olukord muutus ja Tallinna Vanglas on alates 01.06.
  29. a läbipaistvate säilituskarpide lubatav kogus ja maht sama, mis Tartu Vanglas, s.o viie karbi asemel lubatakse kaks karpi kogumahuga kuni 1 liiter. Tartu Vangla edastas kaebaja vaide 15.05.
  30. a Justiitsministeeriumile ning ministeerium tegi vaideotsuse 12.07.
  31. a. Ülaltoodu alusel langeb ära kaebuses toodud põhjendus ja motiiv, et Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 sõnastust muudetakse nii, et see vastaks Tallinna Vangla kodukorrale. Kaebus selles osas ja selle põhjendusega ei kuulu rahuldamisele, sest nõue muuta Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 alates vaide esitamisest kuni 01.06.
  32. a, ei ole reaalne. Kaebajale oli kohtu poolt 23.08.
  33. a saadetud määrus, millega kohus andis kaebajale võimaluse teavitada kohut, kui ta ei nõustu kohtu tõlgendusega tema nõuete osas (t.l 17 pöördel). Seega kohus menetles nõudeid, milledeks on Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 osalise tühistamise ja Tartu Vangla kohustamise nõue uue otsuse tegemiseks, millega lubada kuni viis säilituskarpi kogumahuga kuni viis liitrit. 3
  34. Kohus leiab, et kaebus on lubatav, sest mõlema nõude osas oli esitatud vaie (kodukorra p 7.1.39 tühistamine ja „Karpide piirmäära ja mahu ühtlustamine Tartu Vangla limiitide suurendamise teel“ (t.l 30)). Kaebaja selgitas vaidemenetluse käigus kuidas ja milliseid tema õigusi on rikutud. Tartu Vangla andis kaebajale tähtaja vaide täpsustamiseks ja selgitamiseks, kas ta peab piirangu seadmist üldiselt põhjendamatuks või ei nõustu piirangu ulatusega (t.l 31). Vaide esitaja täpsustas 08.05.
  35. a, et ta vaidlustab säilituskarpide ja nende mahu piiramist, sest see pole põhjendatud, see tekitab ebameeldivusi, mis ei kaasne paratamatult kinnipidamisega. Vaide esitaja ei nõustunud piirangu ulatusega ning nõudis piirangute osas uue otsuse tegemist (t.l 31). Seega nähtub ülaltoodust, et kaebuses esitatud nõuete osas on vaidemenetlus läbitud, 12.07.
  36. a otsusega on vaie jäetud rahuldamata.
  37. Kaebus jäetakse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Esmalt annab kohus hinnangu kaebaja nõudele tühistada osaliselt Tartu Vangla kodukorra p 7.1.
  38. Vastustaja seletas, et nimetatud punktis toodud esemete keelamise eesmärk on vangla üldise julgeoleku tagamine, kuna need esemed seaksid selle ohtu. Kohus leiab, et nimetatud piirang on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. On ilmselge, et kontrollimatul hulgal karpide kambris hoidmine ei ole hädavajalik ja raskendab läbiotsimise teostamist. Kohus märgib, et vanglas toitlustatakse kinnipeetavat kolm korda päevas ja isegi taimetoitlastele tagatakse vastav toitlustamine. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks taimetoitlasele on suurem arv karpe vajalik ja miks tal on vaja säilitada toitu erinevalt võrreldes nendega, kes ei ole taimetoitlased. Vangla poest ostetud toitu saab säilitada originaalpakendis. Vastustaja arvates on karpide purustamisel võimalik saada teravaid kilde, mida saab kasutada ründerelvana ja kohtu arvates on selline väide põhjendatud. Tartu Vanglas oli lubatud säilituskarpide hulk ja maht väiksem, kui Tallinna Vanglas, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks olnud õigusvastase piiranguga. Alates 01.06.
  39. a on mõlemas vanglas lubatavate säilituskarpide arv ühesugune ja sellest saab teha järelduse, et ka Tallinna Vangla lähtus vangla julgeoleku prioriteedist. Riigikohtu 21.06.
  40. a otsuses nr 3-3-1-24-10 märgitud, et esemete ohtlikkuse hindamisel ning VSkE § 641 p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum. Ka Riigikohtu 25.10.
  41. a otsuses nr 3-3-1-28-12 on rõhutatud, et vangla on vangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel. Keelatud esemete loetelu kehtestades teostab vangla diskretsiooni, mis peab HMS § 4 kohaselt toimuma kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Lisaks rõhutas halduskolleegium, et esemed on ohtlikud nende soetamise ajast sõltumata ja varem lubatud esemed võidakse keelata. Kinnipeetav ei saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei muutu. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks tema arvates on tegu ülemäärase piiranguga. Vastustaja seletas, et mida suurem on säilituskarpide hulk, seda suurem on ka nende mittesihipärase kasutamise tõenäosus. 4 Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et säilituskarpide arvu piiramine on vajalik ja on kooskõlas VangS § 15 lg –ga
  42. Kohus leiab, et julgeolek vanglas on oluline eesmärk, mida vanglateenistus peab tagama. Seega on vajalik piirata või keelata vanglas esemed, mis võivad kujutada ohtu ja käesoleval juhul on piirang proportsionaalne. Plastikust säilituskarpide suurel hulgal kambris omamine ei ole hädavajalik ja nende arvu piiramine on vangla julgeoleku tagamiseks vajalik. Kohus leiab, et ülaltoodud piirang ei jäta kaebajat ilma eluks vajalikust ja seega ei ole tegemist ülemäärase piiranguga. Vastavalt VSkE § 11 lg 1 on vangla direktori pädevuses teha otsus selle kohta, kas keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis pole keelatud asjade loetelus. Seega andis vangla direktor oma pädevuse piires vaidlustatud käskkirja, mis on täitmiseks kohustuslik nii vangla teenistujatele kui ka kinnipeetavatele ja vahistatutele. Eeltoodust tulenevalt on vangla direktor pädev (Justiitsministri 06.12.
  43. a määrus nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 3 lg 1 ja 7) otsustamaks julgeolekuvajaduste üle konkreetses vanglas ning need ei pea olema ühesugused kõikides vanglates.
  44. Kaebaja nõuab, et tehtaks ettekirjutus, millega kohustataks Tartu Vanglat tegema uut otsust, millega lubataks viis säilituskarpi kogumahuga kuni viis liitrit. See nõue ei kuulu eeltoodud põhjustel rahuldamisele ja kohus ei pea vajalikuks neid korrata. Kui Tartu Vangla kodukorra p 7.1.39 ei kuulu tühistamisele kuna vaidlusalused piirangud on vajalikud vangla julgeoleku tagamiseks, siis ei ole alust säilituskarpide arvu suurendamiseks sõltumata sellest, milline redaktsioon oli Tallinna Vangla kodukorras.
  45. Kaebuse esitaja arvates on säilituskarpide mahu ja koguse drastiline piiramine Tartu Vangla poolt vastuolus VangS § 41 sätestatud nõuetega, sest see põhjustab talle rohkem ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega ja seda kinnitab Tallinna Vangla näide. Alates 01.06.
  46. a on Tallinna Vangla kodukord muudetud ja seega on kaebaja eesmärk, milleks oli vanglasüsteemis piirangute ühtlustamine, saavutatud ja Tartu ja Tallinna Vangla kinnipeetavad on võrdselt koheldud. Kaebaja ei ole seletanud, põhjendanud ega motiveerinud, kuidas säilituskarpide arvule piirangu seadmine tema väärikust reaalselt alandab. Kaebaja ei ole esile toonud usutavaid väiteid, mis kinnitaksid tema väärikuse alandamist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja väited tema väärikuse alandamise kohta seoses karpide mahu ja arvu piiramisega, on paljasõnalised. Seega leiab kohus, et kaebaja õigusi ei ole rikutud. Vastustaja haldusakt on õiguspärane. Kaebus ei kuulu rahuldamisele.
  47. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.