) redaktsioonist, mis kehtis kuni 31.10.
(redaktsioon, mis kehtis kuni 31.10.2010) § 14 lg 4 sätestab diskrimineerimiskeelu. Hinnamäärustes eristatakse kliendid füüsilisteks ja juriidilisteks isikuteks, rakendades juriidilistele isikutele praktiliselt poole kõrgemat veeteenuse hinda. Hinnamäärustest ei nähtu juriidiliste ja füüsiliste isikute eri hinnarežiimi kehtestamise seaduslikku alust ega objektiivset majanduslikku 2
reguleerib veeteenuse hinna kujundamist. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et vastav hinnaregulatsioon kätkeb imperatiivseid ja lepinguvabadust ning põhiõigusi piiravaid sätteid, millest ei tohi kõrvale kalduda haldusorgani õigusakti või haldusaktiga (mh halduslepingu või üldkorraldusega) või vee-ettevõtja ja kliendi vahel sõlmitava teenuslepinguga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et
kohaselt ei kehtesta veeteenuse hinda vee-ettevõtja, vaid seda teeb avalik võim, sealjuures laienevad vee-ettevõtjale konkurentsiseaduse imperatiivsed sätted, isegi kui vee-ettevõtja hinnakujundamine allub eriregulatsioonile. Vee-ettevõtja on veeteenuste osutamise turul monopoolses seisundis.
(redaktsioon, mis kehtis kuni 31.10.2010) § 14 lg-tega 1 ja 3 sätestati ammendav loetelu veeteenuse hinna lubatud komponentidest. Sama seaduse § 14 lg 2 sisaldas hinna kehtestamise korda, mille kohaselt kohalikule omavalitsusele oli delegeeritud õigus kehtestada konkreetne veeteenuse hind. Konkreetse veeteenuse hinna kehtestamisel on kohalik omavalitsuse kaalutlusõigus piiratud
imperatiivsete sätetega. Füüsiliste isikute subsideerimine juriidiliste isikute arvelt kujutab endast PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse seadusevastast riivet. Diskrimineerimiskeeldu kätkev PS § 12 laieneb ka juriidilistele isikutele. Veeteenuse osutamisega täidab kostja avalikku ülesannet, mistõttu PS § 12, § 3 ja § 32 nõuded seovad ka kostjat tema suhetes oma klientidega, sh hagejaga. Juriidilistele isikutele füüsilistest isikutest kõrgema veeteenuse hinna kohaldamine objektiivse majandusliku põhjenduseta rikub konkurentsiseaduse (redaktsioonid, mis kehtisid vahemikus 01.09.2009-31.10.2010) § 16 p 1, mis on imperatiivne säte. Eeltoodust tulenevalt on teenuslepingu punkt 3.1. tühine niivõrd, kuivõrd sellega viidatakse juriidiliste isikute veeteenuse hinna kohaldamisele Tallinna Vangla veeteenuse tarbimise suhtes. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on üldkohus tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakti kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine. Seega saab üldkohus tuvastada, kas hinnamäärused on tühised või õigusvastased. Tallinna Vangla veeteenuse tarbimisele ei kehti hinnamääruses sätestatud juriidiliste isikute veeteenuse hind. Hinnamäärused on tühised niivõrd, kuivõrd juriidilistele isikutele kehtestatakse füüsiliste isikutega võrreldes erinev (kõrgem) veeteenuse hind. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu sellega, et hinnamäärused on juriidiliste isikute veeteenuse hinda kehtestavas ulatuses tühised, leidis kostja, et hinnamäärused siiski ei kehti nimetatud ulatuses, kuna on õigusvastased. Hinnamäärused on 3
Kostja rikkus konkurentsiseadust, sest keeldus meelevaldselt ja põhjendamatult hageja kui kinnisvaraühingu suhtes kohaldamast füüsilise isikuhinda. Kostja rikkus
lg-t 4, sest rakendab juriidilistest kinnisvaraühingutest vaid hageja suhtes juriidilise isiku hinda.
lg 4 järgi sõlmitakse lepingu kohaliku omavalitsuse eeskirja alusel, kui Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sisalda kliendigruppe. Kinnipeetavale on kamber eluruum ja teistes vanglates maksab hageja füüsilise isiku tariife. Ebaõige on kostja väide, et korteriühistud on vaid esindajad. Kinnisvara hoolduse ühingud sõlmivad kostjaga lepinguid enda nimel, mitte korteriomanike nimel. Kostja ainult lähtub sellest, kes on lõpptarbija. Teise alamalternatiivina esitas hageja kostja vastu deliktilise nõude VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja tekitas hagejale kahju, sest rikkus KonkS § 16 p 1 ja p 3 ning
Kostja on kohustatud hüvitama hagejale kahju. Järgmise alternatiivnõudena esitas hageja kostja vastu lepinguvälise nõude tulenevalt hinnamääruste tühisusest või õigusvastasusest osas, milles juriidilistele isikutele on kehtestatud füüsilistest isikutest kõrgem veeteenuse hind. Ka antud alternatiivse nõude puhul esitas hageja alamad alternatiivsed nõuded, millistest ühe puhul tugines hageja hinnamääruste tühisusele ja teisel puhul õigusvastasusele. Teenuselepingu punkt 3.1. on blanketne ja selle sisu sõltub hinnamääruse sisust. Füüsilise ja juriidilise isiku hind peab olema võrdne. Hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 3 alusel, sest erineva hinnarežiimi kehtestamisel puudub objektiivne majanduslik ja loogiline põhjendus. Tallinna linn on ületanud oma pädevust.
§-st 14 ei tulene kohalikule omavalitsusele pädevust diferentseerida kliente nende õigusliku liigi alusel.
ei luba veeteenuse hinna 4
S § 16 p-te 1 ja 3. Täiendavalt märkis hageja, et kuigi Maardu Vangla lepingus on viidatud juriidilise isiku tariifile, maksab hageja faktiliselt füüsilise isiku tariifi. Harku vallas ei ole Harku Vanglale erandit tehtud. Harku vallavalitsuse 29.09.2009 määrus nr 19 ei sisalda viidet Harku Vanglale. Harku Vanglale kohaldatakse füüsilise isiku tariifi tulenevalt kostja praktikast. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Harju Maakohus ei ole üldkohtuna pädev asja lahendama. Hagi sisu puudutab Tallinna Linnavalitsuse poolt vastu võetud määruste kehtivust. Tallinna Linnavalitsuse poolt välja antud veeteenuse hindade määrused on üldkorraldused, ehk haldusaktid (üksikaktid), millega seotud vaidluste lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kui hageja oleks vaidlustanud hinnad halduskohtus 2005, kui hageja sai teada, et Tallinna linn keeldus hageja suhtes hindu muutmast, siis oleks hagejal olnud potentsiaalselt võimalik esitada kahjunõue (Tallinna linna vastu) tsiviilkohtule, kuid seda õigust hagejal enam ei ole. Hageja suhtes hindu kohaldades lähtus kostja ainult kehtivatest ja talle täitmiseks kohustulikest õigusaktidest, sealhulgas Tallinna Linnavalitsuse määrustest kui haldusaktidest (üksikaktidest), ning lihtsalt täitis kostja 2001 erastamislepingu tingimusi, mille kiitsid heaks Eesti Vabariik, EBRD ja Tallinna linn. Hageja õiguste rikkumine kostja poolt hagis esitatud alusel ei ole üldse võimalik. Kostja ei saa ühepoolselt muuta ei rahvusvahelise erastamisprotsessi käigus kinnitatud veeteenuse hinna struktuuri ega klientide klassifikatsiooni, kellega sõlmiti lepingud enne kostja erastamist. Hageja on vältinud mis tahes professionaalset arutelu osapooltega, kellel on tegelikult võimalik teha muudatusi hagejale kohaldatavates tariifides ning on selle asemel pöördunud ebaõigesse kohtusse ebaõige isiku vastu. Hagi esitas Eesti Vabariik pahauskselt olukorras, kus riik ise seadis tingimused kostja erastamisele, millest riik sai märkimisväärselt kasu. Õiguskantsler kinnitas 2000, et kahese tariifirežiimi puhul ei ole tegemist diskrimineerimisega. Tallinna linn selgitas Tallinna Vanglale juba 07.06.2005, miks kinnipeetava kamber ei ole eluruum. Juba 10.01.2000 sõlmis kostja Tallinna Vanglaga tähtajatu teenuselepingu ning Tallinna Vangla tasus juriidilistele isikutele kohaldatavat tariifi. Samuti kirjeldas kostja oma vastuses põhjalikult erastamisega seotud asjaolusid. 25.01.2005 saatis hageja kostjale taotluse muuta alates 01.02.2005 teenuslepingut, sest Tallinna Vangla omanikuks sai hageja. 14.02.2005 taotles hageja kostjalt füüsilise isiku tariifi rakendamist. Kostja vastas taotlusele 21.03.2005 ja selgitas, et Tallinna linna reguleerib veeteenuse tariife Tallinna Linnavalitsuse määrus. 28.03.2005 saatis kostja hagejale uue teenuselepingu, mille järgi pidi hageja maksma juriidilistele isikutele kehtestatud tariifide alusel. Seda lepingut ei ole hageja kostjale tagastanud, kuid on tasunud kõik arved vastavalt sellele lepingule. Hageja ise möönab, et sõlmis selle lepingu kostjaga. 09.05.2005 saatis hageja Tallinna Linnavalitsusele kirja, milles soovis enda suhtes veetariifide osas erandi tegemist. Sellele kirjale 5
lubab seda. Hageja väited on vastuolulised. Ühest küljest on hageja arvates ärikliendi tariifid üldiselt ebaseaduslikud, kuid teisalt on hageja arvates seaduslik olnud vaid koduklientidele kehtiv tariif. Hageja väidete kohaselt on juriidilise isiku tariif seadusevastane, sest see erineb Harku Vanglale kohaldatud tariifist. Harku vald on aga teine omavalitsus ja seal kehtivad teistsugused reeglid. Hageja ise on 100% riigi omanduses olev ettevõtte, mistõttu on kostjal õigus seostada hagejat riigiga. Hageja on riigi omanduses olev äriühing, mille eesmärgiks on tagada riigivõimu teostajatele säästlik ja tõhus kinnisvara haldamine. Seega teenindab hageja riiki. Korteriühistud on asutatud eesmärgil teenindada kortermajas olevate korterite omanikke, kes on reeglina eraisikud. Korterid on alalised eluruumid. Kuigi kambrid peavad vastama eluruumidele esitatud nõuetele, ei ole siiski tegemist alaliste eluruumidega. TsÜS § 14 järgi ei saa lugeda eluruumiks kohta, kus isik asub lühiajaliselt või oma tahte vastaselt. Kambrid peavad vaid vastama eluruumide tehnilistele nõuetele ning seda humaansetel kaalutlustel. Turgu valitseva seisundi omamine kostja poolt ei ole iseenesest õigusrikkumine. Õigusrikkumisega ei ole tegemist ka ainuüksi seetõttu, et tariifide süsteem on kaheastmeline. Valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamine toimub haldus (järelevalve-) menetluse käigus. Konkurentsiamet ei ole kostja suhtes ühtegi menetlust alustanud. Kostja ei ole hagejat diskrimineerinud, sest sai rakendada vaid Tallinna Linnavalitsuse hinnamäärust ja selle alusel juriidiliste isikute tariifi. Samale järeldusele on jõudnud halduskohtud haldusasjas nr 3-12-1846. Hageja viited analoogiatele teiste vanglatega ei ole kohased. Maardu linn ei ole teinud erandit Maardu Vanglale ning ebaõige on hageja väide, et sellele vanglale kohaldatakse füüsilise isiku hinda. Maardu linnas kehtib samuti kahetariifne süsteem ja Maardu Vangla tasub juriidilise isiku hinda. Korteriühistud on seaduse kohaselt korteriomanike esindajad. Korteriühistud ei oma ega valda tegelikult korteriomandeid ega kinnistuid. Korteriühistud on alati füüsilistest isikutest korteriomanike kogumi esindajad. Vangla kambrid ei ole korteriomandid ja hageja sõlmib lepingu 6
Kliendiks saab olla kinnistu omanik või valdaja või hoonestusõiguse alusel maa kasutaja. Magasini 35 kinnistu omanik ja valdaja on mõlemad juriidilised isikud.
Tallinna hinnamäärused on alati eristanud juriidilistest ja füüsilistest isikutest kliente. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et juriidilistele isikutele kehtivad tariifid oleksid õigusvastased. Tallinna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sätesta tariife ega teenuse osutamise eest makstavat tasu. Hageja viide
Hageja poolt kohtule täiendavalt esitatud tõendid tema nõuet ei tõenda. Tõendid viitavad kinnistu omanikele, kelleks on füüsilised isikud. Korteriühistud on füüsilisest isikutest korteriomanike esindajad ning sama rakendub kinnisvara halduse ettevõtete kohta, kes on korteriomanike esindajaks. Kostja ei saa sõlmida teenuselepinguid üksikute korteritega, sest ühe kinnistu kohta on vaid üks liitumispunkt.
§-s 16 on seadusandja näinud ette tariifide järk-järgulise ühtlustamise, mis tähendab, et iseenesest ei ole kahetariifne süsteem õigusvastane. Alusetud on kostja väited, et tariifid peaksid olema võrdsed tagasiulatuvalt. Tallinna linna hinnamäärusi ei ole tunnistatud halduskohtus tühisteks ega õigusvastasteks. Tsiviilkohus nende määruste tühisust või õigusvastasust tuvastada ei saa. Kuidas korraldatakse hinnapoliitika, on kohaliku omavalitsuse pädevuses.
lg 4 mõte on, et vee-ettevõtja ei saa rakendada erinevat tariifi ühele klienditüübile ja teist hinda teisele sama tüüpi kliendile. Kuivõrd Tallinna linna hinnamäärused on kehtivad, ei saa hageja VÕS § 1028 lg-le 1 tuginedes väita, et kohustust ei ole olemas või see on ära langenud. Haldusasjas on juba tuvastatud, et kostja käitumine ei ole õigusvastane. Hageja ei saa esitada alusetu rikastumise nõuet, sest see on aegunud. Hageja sai oma väidetavast õiguste rikkumisest teada 2005 juunis, kui Tallinna linn keeldus talle erandi tegemisest. Hageja ei saa kostja vastu esitada deliktilist nõuet, sest delikti üldkoosseisu kohustuslikke elemente ei esine. Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamist ega seda, et kostja oleks saanud käituda kuidagi teisiti. Hageja ei ole tõendanud, kuidas on kostja rikkunud KonkS § 16 p-te 1 ja 3. Täiendavalt märkis kostja, et liitumispunkt ei ole samastatav veearvestiga. Hageja esitatud KÜ-ga Koidu 62 sõlmitud kokkulepe ei ole teenuseleping, vaid ehitusaegne kokkulepe. Eestis on Konkurentsiamet uue seaduse alusel kinnitanud juba 15 piirkonda, kus kehtivad kahesed tariifid. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Käesolevas asjas puudus vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hagejale kuulub Tallinnas, Magasini 35 asuv kinnistu, millel tegutses vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla; 2) hageja ja kostja sõlmisid 28.03.2005 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu, mille kohaselt pidi hageja maksma kostjale teenuse eest juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel; 3) hageja on ajavahemikul 01.09.2009 - 31.10.2010 tasunud kostjale kõik arved juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel; 4) Tallinna Linnavalitsuse 01.10.2008 määrusega nr 66 kehtestati Tallinna ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad; 5) eelnimetatud määrus eristas hinna osas juriidilist isikut (kelle hulka loeti eraõiguslikku ja avalikõiguslikku juriidilist isikut) füüsilisest isikust ehk eluruumi kasutajast õiguslikul alusel; 7
Hageja ja kostja vahel 28.03.2005 sõlmitud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügi lepingu punktist 3.1. nähtub, et arvlemine pidi lepingu alusel toimumise õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste hindade alusel. PS § 12 lg 1 näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kohtupraktikas on diskrimineerimiseks loetud õigustamatut ebavõrdset kohtlemist.
(redaktsioonis, mis kehtis kuni 31.10.2010) § 14 lg-s 1 on välja toodud need komponendid, millest moodustub veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind.
lg 2 näeb ette, et teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Hind kehtestatakse vastavalt nimetatud korrale kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsuse poolt määrusega ning avalikustatakse vähemalt 90 päeva enne hinna kehtima hakkamist. Pärast hinna muutmise määruse vastuvõtmist avaldab valla- või linnavalitsus hinna muutmise teate kaks korda nädalase vahega vähemalt ühes kohaliku, maakonna või üleriigilise levikuga ajalehes. Hinna kujundamisel tuleb
lg 3 järgi muuhulgas tagada vee-ettevõtja tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine, põhjendatud tulukus ning ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamine.
lg 4 sätestas, et
lg-s 1 nimetatud teenuse hind ei tohi olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Mida täpselt on siinkohal diskrimineerimise all mõeldud, seaduse enda tekstist ei nähtu. Ühtlasi sätestab
lg 4, et ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise leping sõlmitakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. TsÜS § 3 näeb ette, et seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.
lg-st 4 ei tulene kohtu hinnangul kohalikule omavalitsusele keeldu kehtestada erinevaid hindu füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kui seesuguse keelu ettenägemine oleks olnud seadusandja tahteks, siis oleks see seaduse tekstis ka selgelt väljendunud. Seaduse tekstist nähtub aga vastupidine – kuivõrd hind ei tohi olla diskrimineeriv erinevatele kliendigruppidele, on seadusandja põhimõtteliselt pidanud võimalikuks olukorda, kus erinevatele kliendigruppidele kehtestatakse erinevad hinnad. Seadusandja on kohtu hinnangul pidanud vajalikuks rõhutada, et eri klientide või kliendigruppide eristamine hinna alusel ei tohi olla meelevaldne, kuid selline eristamine on põhimõtteliselt võimalik. Hageja ei ole põhimõtteliselt vastu 9
sisse olulised muudatused teenuse hinna regulatsioonis (sh monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusega, milline võeti vastu 03.08.2010), eesmärgiga vähendada tulevikus hinnaerinevusi füüsiliste ja juriidiliste isikute vahel, ei ole hageja viited käesoleval ajal kehtivale seadusandlusele ja selle vastuvõtmisel aluseks olnud eelnõude seletuskirjadele asjakohased, sest hageja nõue puudutab perioodi 01.09.2009 - 31.10.2010. Seega tuleb kohtul hinnata vaid seda, kas vaidlusalusel perioodil keelas
Kohus leidis, et
Tallinna Linnavalitsuse 30.06.2009 määruse nr 75 õiguspärasust on kontrollitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses (RK PJKo 3-4-1-6-10). Riigikohus on leidnud, et määruses sisalduv hind asendab vee-ettevõtjaga sõlmitava lepingu ühe tingimuse (samas, p 55). Tarbija ei saa tsiviilkohtumenetluses vaidlustada võlaõigusliku lepingu hinnatingimust, sest see on õigusaktiga imperatiivselt kindlaks määratud (samas, p. 56). Lepinguvabaduse piirang tuleneb
§-st 14, milles seadusandja on sätestatud selle rakendamiseks olulised tingimused (samas, p 60).
tõlgendamise osas on Riigikohus leidnud, et ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse hinna kehtestab kohalik omavalitsus, lähtudes konkreetse vee-ettevõtja kuludest, investeeringuvajadustest ja mõistlikust kasumist (RK TKo 3-2-1-164-09, p 28). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et
lg 4 sihiks oli vältida olukorda, kus näiteks eramutes elavatele klientidele on ette nähtud ebasoodsamad tariifid (RK TKo 3-2-1-113-11, p 35). Ehk teisi sõnu tuleneb Riigikohtu järeldusest, et hindade kehtestamisel ei või meelevaldselt eristada näiteks erinevaid füüsilisi isikuid omavahelises võrdluses.
järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne ja sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud (samas, p 37). Seega ei tulene kohtupraktikast, et
lg-t 4 tuleks tõlgendada viisil, mis välistab erinevate hindade kehtestamise füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kohus nõustus kostja väidetega selles osas, et hinna kehtestamise pädevus oli kohalikul omavalitsusel ning kostjal tuli lepingute sõlmimisel lähtuda nendest hindadest, millised kohalik omavalitsus kehtestanud on. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimisel hagejaga võimalik hinnamäärusi eirata. Kohus nõustus kostja väidetega ka selles osas, et hageja positsioon käesolevas menetluses on vastuoluline – ühest küljest väidab hageja, et hind füüsilistele ja juriidilistele isikutele peab olema võrdne, kuid teisalt peab hageja enda suhtes diskrimineerivaks nimelt füüsilise isiku hinna mittekohaldamist (millest võiks omakorda järeldada, et füüsilisele isikule kehtestatud tariifid on hageja hinnangul seaduslikud). Hageja on väitnud, mis kostja on jätnud hageja suhtes füüsilise isiku tariifi kohaldamata olukorras, kus hageja arvates on seda mitmete teiste juriidiliste isikute suhtes kohaldatud. Vangistusseaduse § 45 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 on kehtestatud „Vangla sisekorra eeskiri“, mille § 7 reguleerib täpsemalt toa, kambri ja kartseri sisustust. Kambris peab muu sisustuse kõrval võimaluse korral olema pesemisruum ja WC. 10
lg-t 4, mille järgi sõlmitakse teenuse leping ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Hageja samastab siinkohal alusetult lepingu sõlmimise küsimust ja makstava hinna küsimust. Kohus leidis, et vaatamata lepingu sõlminud poole õiguslikust staatusest (ehk sellest, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga), oli kohalikul omavalitsusel õigus eristada hindasid lähtuvalt lõpptarbija isikust. Riigikohus on leidnud, et korteriomanike puhul ei tulene
lg-st 1, et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi. Korteriomanikud saavad olla vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest korteriomandi reaalosade hulgas ei ole eraldi veevärki ja kanalisatsiooni. Kaasomandiga seotud õigussuhtes võivad korteriomandite puhul olla KOS § 8 lg 1 järgi korraldatud kokkuleppe alusel või läbi korteriühistu. Kui on loodud korteriühistu, võib ta KÜS § 2 lg 1 järgi sõlmida korteriomanike esindaja lepinguid oma nimelt ja seega või korteriühistu korteriomanike huvides oma nimel sõlmida veeteenuse lepingu (RK TKo 32-1-106-05, p 15). Seega tuleneb kehtivatest õigusaktidest ja kohtupraktikast üheselt, et korteriühistute ja korteriomanike valitsejate puhul sõlmivad viimased korteriomanike esindajatena lepingud kostjaga, kuid lõpptarbijateks on endiselt korteriomanikud. Hageja puhul on nii lepingu sõlmijaks kui teenuse kasutajaks juriidiline isik ja hageja poolt esile toodud asjaolude pinnalt ei ole teda võrreldes korteriühistute või korteromandi valitsejatega diskrimineeritud. Täiendavalt kohus selgitas, et PS §-st 12 ei tulene isiku õigust nõuda igas olukorras faktilist võrdsustamist. PS §-st 12 tuleneb õigusloome võrdsuse põhimõte ehk võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine ei ole võrdsusõiguse keelu rikkumine. Keeldu on rikutud, kui kahe isiku või isikute grupi ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei 11
S § 16 p-dega 1 ja 3, tuleb jätta rahuldamata.
lg 4 ei näinud ette keeldu eristada füüsilisi ja juriidilisi isikuid vee hinna osas. Seesugust seadusest tulenevat keeldu ei sätesta ka KonkrS § 16 p 1 ja 3. Hageja faktiline diskrimineerimine kostja poolt ei ole tõendamist leidnud. Järgnevalt analüüsis kohus, kas hageja nõue kostja vastu võib olla põhjendatud tulenevalt deliktilisest alusest. Hageja on nimelt samade asjaolude pinnalt esitanud alternatiivse nõude kostja vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Samas kinnitas, et tal ei ole kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevat nõuet, sest kostja ei ole lepingut rikkunud. Hageja arvates tekitas kostja talle kahju
S § 16 p 1 ja p 3 rikkumisega. Kohus on juba tuvastanud käesolevas asjas, et kostja ei ole rikkunud hagejale juriidilise isiku hinna kohaldamisel
S § 16 p 1 ja p
lg 4 ei keelanud kohalikul omavalitsusel kehtestada erinevaid hindu füüsilistele ja juriidilistele isikutele, mistõttu on ebaõige hageja alusargument, millise kohaselt peavad füüsiliste ja juriidiliste isikute hinnad olema võrdsed. Kuivõrd sellist võrdsust ükski õigusakt ei taganud, ei ole hinnamääruste vastavad sätted kohtu hinnangul tühised. Lisaks sätestab VÕS § 42 lg 2, et tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu põhineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Teenuselepingu punkt 3.1. põhines õigusaktil ehk hinnamäärustel, millest pooled ei saanud kõrvale kalduda. Hinnamäärustes endis sisalduvaid tingimusi ei saa ebamõistlikult kahjustavateks lugeda ainuüksi seetõttu, et hageja hindadega ei nõustu. VÕS § 42 lg järgi ei loeta ebamõistlikuks kahjustamiseks kunagi olukorda, kus isik on lepingu soorituse eest tasunud enda arvates üleliia palju. Kohus ei nõustunud hageja paljasõnaliste väidetega, et erineva hinnarežiimi kehtestamisel puudub objektiivne majanduslik ja loogiline põhjendus. Kas või millistest kaalutlustest on Tallinna Linnavalitsus lähtunud hinnamääruste kehtestamisel, ei ole käesolevas asjas kumbki pool esile toonud. Hageja ise ei ole palunud Tallinna Linnavalitsusel hinnamääruste aluseks olnud kaalutlusi selgitada. Ainuüksi asjaolu, et hinnamääruste kehtestamisel aluseks võetud majanduslikud või objektiivsed kaalutlused ei nähtu hinnamääruste tekstist, ei anna üldkohtule pädevust tuvastada hinnamääruste tühisust. HMS § 63 lg 2 sätestab, et haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või sellest ei selgu haldusakti adressaat või seda ei ole andnud pädev haldusorgan või see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused või kohustused on vastukäivad või haldusakti ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 3 alusel, sest Tallinna Linnvalitsus ei olnud pädev haldusakti kehtestama. Tallinna Linnavalitsuse pädevus haldusakti kehtestamisel tulenes üheselt
§-st 14 ning § 14 lg-s 4 antud pädevuse piire ei ole rikutud. Samuti ei nõustunud kohus hageja käsitlusega, et hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 4 järgi, sest kohustavad toime panema õigusrikkumise. Hageja ei ole välja toonud ega põhistanud, kuidas ja millise õigusrikkumise sundisid hinnamäärused tema hinnangul kostjat toime panema. Ühestki õigusaktist ei tulenenud kohalikule omavalitsusele kohustust kohaldada füüsilistele ja juriidilistele isikutele võrdseid veeteenuse hindu. Tallinna Ringkonnakohus on oma 07.12.2012 jõustunud lahendis tuvastanud, et hageja viidatud haldusaktidel puuduvad ilmselged tühisuse tunnused (toimiku 2. kd, lk 49-55). Eeltoodu alusel tuleb jätta hageja nõue kostja vastu tulenevalt hinnamääruste tühisusest rahuldamata. Viimase alternatiivse nõude alusena palus hageja oma nõue kostja vastu rahuldada tulenevalt sellest, et hinnamäärused on õigusvastased. HMS § 54 järgi on haldusakt õigusvastane, kui see ei ole kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega. Hinnamäärused rikuvad
S § 16 p 1 ja p 3. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. HMS § 61 lg 14
S §-ga
Seetõttu füüsilise isiku ja juriidilise isiku veeteenuse tariifide eristamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas KonkS § 16 p-dega 1 ja 3 ja
Asjaolu, et AS Tallinna Vesi on monopoolses seisundis ja seega turgu valitsev, ei ole maakohus hinnanud ega tuvastanud, mistõttu kohtuotsuses on rikutud põhjendamiskohustust. Enamgi veel, maakohus on ebaõigesti väitnud, nagu ei saavatki üldkohus tuvastada konkurentsiseaduse rikkumisi. AS Tallinna Vesi on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, kuna rakendab hindu, mis Riigi Kinnisvara AS puhul on ebaõiglaselt kõrged ja diskrimineerivad. Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja pidanuks tõendama, et juriidilise ja füüsilise isiku hinna vahe on diskrimineeriv. Maakohus on väljunud väljakujunenud kohtupraktikast, et tõendamiskoormus monopoolse ettevõtja poolt rakendatavate hindade kulupõhisuse osas lasub monopoolsel ettevõtjal, mitte tema kliendil, millega ühtlasi rikkus menetlusõiguse norme ja jagas tõendamiskoormise ebaõigesti. Hagejale kuuluva Tallinna Vangla kinnistu varustamine veeteenustega ei erine puhtolemuslikult mitte kuidagi näiteks korterelamute varustamisest 15
lg-t 4, leides, et nimetatud norm ei keela otseselt füüsilise ja juriidilise isiku eristamist. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et monopoolse ettevõtja hinnakujundus konkurentsiõiguses lähtub alati sellest loogikast, et igasugune erikohtlemine peab olema objektiivselt põhjendatud ja monopoolne ettevõtja peab suutma objektiivseid erisusi tõendada. Üksnes niimoodi on võimalik kaitsta lõpptarbijat monopoolse ettevõtja omavoli ja kasumiahnuse eest. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud mistahes objektiivseid põhjendusi, mis õigustaks juriidiliste isikute suhtes kõrgemate tariifide kohaldamist võrreldes füüsiliste isikutega. Samuti ei ole kostja ka mingil moel üritanud erikohtlemise objektiivsust tõendada. Riigikohus on asjas 3-2-1-113-11 p-des 37 – 39 selgitanud, et hinnakokkulepe ei oleks tühine, kui see oleks küll diskrimineeriv, aga tarbijale soodsam. Antud juhul rakendab kostja tarbijale ebasoodsamat diskrimineerivat hinda. Sisuliselt on seega samaaegselt tegemist nii diskrimineerimise kui ebaõiglaselt kõrge hinna rakendamisega. Maakohus ei ole üldse hinnanud AS Tallinna Vesi juriidilise isiku hinda
S § 16 p 1 valguses. Ebaõiglaselt kõrge hinna kehtestamise ja mittediskrimineerimiskeelu rikkumisega on kostja tekitanud hagejale kahju KonkS § 78 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Asjaolu, et poolte vahel on sõlmitud teenusleping, ei välista ASTV vastutust deliktilisel alusel ja maakohus on vastupidisele seisukohale asudes kohaldanud seadust ebaõigesti. Kostja väited selle kohta, et tema hinna on kehtestanud Tallinna linn, ei ole asjakohased. Maakohus on kohtuotsuses omistanud Tallinna linna poolt hinna määramisele ebaõigesti sellise tähenduse, mis välistab kostja tsiviilvastutuse ebaõiglaste ja diskrimineerivate hindade eest. Tallinna linn kehtestab AS-le Tallinna Vesi veetariifid lähtuvalt AS Tallinna Vesi ettepanekutest ja tema poolt Tallinna linnale esitatud algandmetest. AS Tallinna Vesi kui monopoolne ettevõtja on kohustatud üles näitama piisavat hoolsust, et talle ei kehtestataks hinda, mis on kehtiva õigusega vastuolus. Maakohus pidanuks täiendavalt andma hinnangu sellele, kas AS Tallinna Vesi on käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjapoolne ettekääne, nagu määranuks Tallinna linn talle kohustusliku hinna, jättes samas märkimata, et ta ise on sellist hinda soovinud ja omapoolse sisendiga sellise hinna 16
lg 2 järgi sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühisveevärgi- ja ühiskanalisatsiooniteenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Hind kehtestatakse vastavalt nimetatud korrale 17
lg 4 sätestab, et teenuse hind ei tohi olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Kolleegium ei nõustu, et diskrimineerimise hindamiseks tuleks võrrelda kõiki isikuid, kes kostjalt teenust ostavad. Vastavalt linnavalitsuse määrustele on erinevad hinnad füüsilisest isikust ja juriidilisest isikust tarbijatele. Maakohus on
lg 4 sisustanud viisil, kus hinna osas diskrimineerimist tuleb hinnata mitte kogu tarbijate ringi suhtes, vaid võimalik on hindade osas kehtestada erinevatele tarbijagruppidele erinevad hinnad ja nende gruppide piires ei tohi olla tarbijate osas diskrimineerimist. Erinevate tariifide kulupõhisuse hindamise vajadusele ei ole apellant maakohtu menetluses tuginenud ja seetõttu ei ole alust maakohtule ette heita sellega arvestamata jätmist. Lisaks sellele jääb väide ka üldsõnaliseks, mistõttu ei ole võimalik seda alust kaaluda ringkonnakonnakohtu menetluses. Asjaolu, et Harku Vangla osas kostja kohaldab füüsilise isiku tariifi, ei anna alust järelduseks, et ka Tallinna Vangla suhtes tuleks kohaldada füüsilise isiku tariifi. Harku Vangla asub teise omavalitsuse, Harku valla, territooriumil, mistõttu on ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuste hinnad kehtestatud mitte Tallinna Linnavalitsuse, vaid Harku valla vastavate organite poolt. Kostja seletuse kohaselt oli Harku vallas teenuse pakkujale seatud eelnev tingimus, et Harku Vanglale tuleb osutada teenust füüsilise isiku tariifi alusel. Apellant väitis kaebuses, et kostja tegutseb vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja tegevuse tõttu on hagejale määratud Tallinna linna poolt kõrge hind, sest kostja on Tallinna Linnavalitsusele esitanud taotluse ebamõistlikult kõrge hinna kehtestamiseks. Samuti rakendab kostja tarbijatele tariife meelevaldselt ja suvaliselt, rakendades ka mõnede juriidilisest isikust kinnistuomanike suhtes füüsilise isiku tariifi. Maakohtu menetluses pooled selle üle, et kostja tegevus hindade kehtestamisel ja hagejalt tasu nõudmisel oleks vastuolus hea usu põhimõttega, ei arutlenud, kuna aga hea usu põhimõttega kooskõla peab kohus vajadusel omaalgatuslikult hindama, siis vastab ringkonnakohus hageja väitele. Kolleegiumi arvates ei saa esitatud asjaoludest järeldada, et kostja tegutseks vastuolus hea usuga. Kostja selgitas, et tariifi kohaldamisel lähtutakse sellest, kellele teenust tarbiv kinnistu kuulub. Kohtule esitatud tõendid on seda kinnitanud. Korteriühistute puhul, mis on juriidilised isikud, on põhjendatud rakendada füüsilisele isikule kohaldatavat tariifi, kuna lõpptarbijaks on korteriühistu puhul füüsiline isik. Isegi juhul, kui mõne tarbija puhul on ekslikult ebaõiget tariifi kohaldatud, ei anna see alust järelduseks, et kostja käitumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Apellant on kaebuses esile toonud, et pooltevahelise 28.03.2005 teenuselepingu p 3.1 on tüüptingimus, mis on tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Ka eeltoodud väide on esitatud esmakordselt apellatsioonkaebuses, kuid arvestades, et tüüptingimuse kehtivust saab kohus hinnata ilma poolte sellekohase väiteta, kontrollib ringkonnakohus hageja poolt esitatut. Pooltevahelise lepingu p-s 3.1 on pooled kokku leppinud, et arvlemine toimub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hindade alusel. Tulenevalt poolte seletusest esitas lepingu projekti kostja ja lepingu p 3.1 oli välja töötatud kostja poolt ning ei olnud eraldi läbi räägitud. Kolleegium nõustub hagejaga, et lepingu p 3.1 on VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimus. Hageja väitis, et p 3.1 on teda ebamõistlikult kahjustav. Tegemist on lahtise tingimusega, mille kohaselt teenuse hind määratakse kolmanda isiku poolt. Selline hinna määramise kord ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav. Tallinna Linnavalitsuse poolt teenuse hinna kehtestamisel on hagejal oma õiguste kaitseks võimalus vaidlustada Tallinna 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.