KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 28. mai 2013, Tartu Haldusasi Jouko Matti En

MS) § 14 lg-st 2. Maavanema korraldus rikub kaebaja põhiõigusi. Maareformi seaduse (

) § 21 lg 2 diskrimineerib kaebajat päritolu ja kodakondsuse alusel.

1. Tartu Halduskohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti J.M.E. Korte kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on ehitise omanikuks J.M.E. Korte, kes on Soome Vabariigi kodanik, mistõttu kuuluvad kohaldamisele

§ 21lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 15.

oktoobri 1996. a määrus nr 249 „Kohalike omavalitsusüksuste ja maa-alade loetelu kinnitamine, kus maa erastamiseks välismaalase või Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vajalik maavanema luba“ p 1, mis võimaldavad välismaalasel Alajõe vallas maad erastada üksnes maavanema loal.

§ 21

lg-st 6 ei nähtu, et tegemist on pelgalt tagantjärgi vormistatava formaalsusega, sest loa andmisel tuleb arvestada ja kaaluda riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse avalikke huve ja julgeolekut ning ära kuulata kohaliku omavalitsuse seisukoht. Soopargi maaüksuse erastamist puudutav toimik sisaldab ainult M.K. ga seotud dokumente, seetõttu ei saa toimik olla aluseks J.M.E. Kortele kui välismaalasele maa ostueesõigusega erastamisel. Ida-Viru maavanem on toimiku tagastanud õiguspäraselt ning selleks, et J.M.E. Korte saaks hakata maad erastama, peab Alajõe vallavalitsus teostama kõik seni puuduvad maa erastamise eeltoimingud ja vormistama nõuetekohase toimiku. Kaebaja rahulolematuse põhjuseks on see, et väidetavalt ei taha maavanem erastada maad sellises suuruses, nagu see oli kindlaks määratud kaebaja abikaasa kohta koostatud korralduses maa ostueesõigusega erastamise kohta Alajõe vallas. Vaidlustatud korralduses on küll viidatud

§ 21lg-le 2, kuid tõdetud on seda, et J.M.E.

Korte ei saa jätkata erastamist M.K. poolt pooleli jäänud kohalt ega ole midagi otsustatud maa suuruse osas. Järelikult ei ole

§ 21

lg 2 asjassepuutuv ning halduskohtul ei ole vaidlusaluse haldusakti õiguspärasuse hindamisel võimalik lähtuda väidetest, mis puudutavad erastatava maa suurust, anda hinnangut seisukohtadele, mida maavanem on väidetavalt avaldanud ainult suulises vestluses kaebajaga ega ka põhjust algatada menetlust selle sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ p-de 7 ja 71 alusel tagatakse peale
3. jaanuari 1998 vallasasjana 2 omandatud ehitise omanikule ostueesõigusega erastamine ehitise endise omaniku poolt esitatud maa erastamise avalduses märgitud ulatuses või selle puudumisel vähemalt ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses, kui erastamise avaldus on esitatud kolme kuu jooksul ehitise omandamisest. Soopargi maaüksuse toimikus on avaldus 5000 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamise kohta ning ei selgu, mis põhjusel ja millisel õiguslikul alusel on Alajõe vallavolikogu
4. detsembri
5. a otsusega nr 89 „Maa ostueesõigusega erastamise võimalikkus“ määranud M.K. le erastamiseks sellest oluliselt suurema maa olukorras, kus

§ 9

lg 1 p-de 2 ja 3 alusel on võimalik erastada väljaspool linna piire asuva suvila juurde üksnes kuni senise tähtajata maakasutuse ulatuses, kuid mitte üle 1 ha ja muu ehitise juurde ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Kaebajale maa erastamist talle soovitud suuruses piirab talle kuuluva ehitise kasutusotstarve, mitte aga asjaolu, et ta on välismaalane. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. J.M.E. Korte esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Kaebaja on soovinud maa erastamise jätkamist, mitte ei ole uuesti hakanud taotlema endale maa erastamist, nagu on leidnud halduskohus. Erastamise aluseks on abikaasa õigus maad erastada, mitte välismaalase õigus erastamist nõuda. Vallavalitsuse eeltoimingud maa erastamiseks ja maa piiride määramine on jõus ning mingit põhjust ei ole neid muuta lähtuvalt kaebaja kodakondsusest.
2. b)Isegi kui lähtuda asjaolust, et kaebajale kui välismaalasele on maa erastamise tingimused teistsugused, ei ole põhjust muuta maavanema 2002. a korraldust, millega anti M.K. le õigus maa erastamiseks suvila-elamu juurde, sest maavanem andis 2002. a korralduse nr 563 mõlemale abikaasale. Lisaks on kaebaja Euroopa Liidu kodanik, mistõttu ei ole põhjendatud Euroopa Liidu kodanikke kohelda erastamisel erinevalt.
3. c)Esialgu esitasid M.K. ja J.M.E. Korte avalduse 5000 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks ning hiljem soovisid maad erastada rohkem. Kuigi erastamise toimikus vastavasisulist avaldust ei ole, nähtub kaebaja ja tema endise abikaasa soov ning valla seisukoht Alajõe vallavolikogu 7. detsembri 2001. a otsusest nr 89. Sellise suurusega maa erastamine oli maakorralduslikest asjaoludest tulenevalt otstarbekas. Alajõe vallavolikogu otsust nr 89 ei ole keegi tühistanud. 6. Ida-Viru maavanema vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse seisukohad:
4. a)J.M.E. Korte saab tulenevalt

§ 21lg-dest 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 15.

oktoobri 1996. a määruse nr 249 „Kohalike omavalitsusüksuste ja maa-alade loetelu kinnitamine, kus maa erastamiseks välismaalase või Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vajalik maavanema luba“ p-st 1 erastada talle kuuluva ehitise juurde maad üksnes juhul, kui kohalik omavalitsus on maavanemalt taotlenud selleks luba ning maavanem on loa andnud. Käesoleval juhul ei ole need eeldused täidetud. J.M.E. Korte ei saa jätkata Eesti Vabariigi kodaniku M.K. poolt pooleli jäänud kohalt, kuna antud olukorras kohalduvad maa erastamisele erinevad tingimused, sest kaebaja on Soome Vabariigi kodanik. Vaidlustatud korraldus tuli kehtetuks tunnistada, kuna antud juhul ei puuduta muudatused ainult korralduse resolutiivosa, vaid ka korralduse andmise õiguslik alus on teine. Korralduse kehtetuks tunnistamine on toimunud kaebaja kasuks.

1. b)Vaidlustatud korraldus ei piira J.M.E. Korte õigust käsutada, kasutada ja vallata tema omandis olevat suvila-elamut. Tulenevalt asjaõiguse seaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 3 on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud korras ja alustel, mistõttu on viited perekonnaseadusele asjakohatud. 3
2. c)Vaidlustatud korraldus ei käsitle maa suurust, mille määrab kindlaks kohalik omavalitsus lähtuvalt maareformi seadusest pärast seda, kui on saadud maavanemalt luba välismaalasele maa erastamiseks piiriveekoguäärses Alajõe vallas.
3. d)Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühetegi sätet, mille vastu Tartu Halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel oleks eksinud ega esitanud ka muid põhjusi, miks ei ole halduskohtu otsus õiguspärane. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel väljunud vaidlustatud haldusakti raamidest ning vaidlustanud apellatsioonimenetluses ka asjaolusid, mida vaidlusalune haldusakt ei puuduta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 8. Vaidlust ei ole selle üle, et erastamisavalduse esitas kaebaja abikaasa M.K. , ning et kaebaja on tema lahutatud abikaasa, kes ei ole Eesti kodanik. Välismaalastele maa erastamise õigus on piiratum kui Eesti kodanikule maa erastamise õigus (

§ 21lg 2).

Ehitise juurde maa erastamise õigus on seotud nii isikuga kui ka ehitisega. Et isik saaks ehitise juurde maad erastada, peavad maareformi seaduses sätestatud nõuetele vastama nii ehitis kui selle omanikuks olev isik. Selline järeldus tuleneb maareformi seaduse regulatsioonist, mis annab erinevad õigused maa erastamiseks sõltuvalt ühelt poolt erastaja isikust (vrdl nt

§ 21

lg 1-4) ja teiselt poolt sõltuvalt ehitise olemusest, asukohast jms asjaoludest (vrdl nt

§ 221

lg-s 1 viidatud erandeid ning

§ 221ülejäänud regulatsiooni).

Seega juhul, kui erastamismenetluse käigus muutub mõni isikuga või ehitisega seotud asjaoludest, mis muudab erastamise võimatuks, siis on sellega muutunud ka erastamise korralduse täitmine võimatuks ja haldusorgan peab sellega arvestama. Kuna ehitise juurde maa erastamise õigus on otseselt nii isikuga kui ehitisega seotud õigus, ei ole võimalik erastamisõiguse üleminek isikule, kes erineb eelmisest erastamismenetluses osalenud isikust sellise tunnuse poolest, millest sõltub erastamise õigus. Käesolevas asjas ei ole kohaldatav kaebaja poolt viidatud Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-82-09, kuna selles asjas ei toimunud erastamise õiguse seisukohalt määravat muutust kaebaja isikus, nagu on toimunud käesolevas asjas. Seetõttu on maavanema poolt varasema maa ostueesõiguse korralduse kehtetuks tunnistamine õiguspärane. 9. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleksid ostueesõiguse erastamise avalduse esitanud abikaasad ja et kaebajal oli abikaasaga samaväärne erastamisõigus tulenevalt avalduse esitamise ajal kehtinud perekonnaseaduse §-st 17. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse on esitanud üksnes M.K. (tl 41) ning abikaasade ühist avalduse esitamise õigust (

§ 221lg 42) ei kasutatud.

Samuti ei saa avalduse esitamise ajal kehtinud perekonnaseaduse regulatsioonist teha kuidagi järeldust, et kaebajal tekkis samasugune õigus erastamiseks nagu oli tema Eesti kodanikust abikaasal. Perekonnaseaduse § 17 sätestas üksnes, et abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada ja et abikaasad teevad seda kokkuleppel. Sellest regulatsioonist ei saa kuidagi teha järeldust, et kaebajal tekkis jäädavalt samasugune erastamise õigus nagu tema abikaasal. See regulatsioon ei muuda fakti, et kaebaja on maa erastamise seaduse mõttes välismaalane, kellele maa erastamisel kuulub kohaldamisele teistsugune regulatsioon. 4

1. Ringkonnakohus märgib ka seda, et vaidlustatud korraldusega tunnistati kehtetuks korraldus, millega otsustati erastada maa M.K. le. Seega tunnistati kehtetuks M.K. suhtes soodustav haldusakt. Kuigi kaebaja oli M.K. abikaasa, ei olnud ta selle korralduse adressaadiks. Seega ei riku vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi. Kaebajal on võimalus ehitise juurde maa erastamiseks ulatuses ja korras, mis on ette nähtud välismaalastele maa erastamiseks.
2. Eelnevast tulenevalt ei saa rääkida ka sellest, et kaebajal oleks õigus erastamismenetluse jätkamiseks. Kaebaja ei ole olnud erastamismenetluse õigustatud subjekt ja seega ei ole tal õigust erastamismenetluse jätkamiseks.
3. Asjakohatu on apellandi viide sellele, et kaebaja on Euroopa Liidu kodanik ja et Euroopa Liidu kodanike erinev kohtlemine pole põhjendatud. Käesoleval juhul koheldakse erinevalt Eesti kodanikke ja välismaalasi. Selline eristamine pole meelevaldne. On põhjendatud, et erastamisele, kui maa omandamise lihtsustatud viisile, on kehtestatud piirangud välismaalaste jaoks. Olukord, kus suur osa Eesti territooriumist kuulub kinnisasjadena välismaalastele, võib kujutada endast ohtu Eesti julgeolekule ja muudele põhiseaduslikele väärtustele, mistõttu on põhjendatud maa omandamisel välismaalaste erinev kohtlemine. Samas ei saa välismaalastele kehtestatud piiranguid pidada ebaproportsionaalseks, kuna neil on õigus ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamisele (

§ 21lg 2).

1. Lisaks märgib ringkonnakohus, et nähtuvalt vastustaja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohtadest võis
2. aprilli
3. a korraldus M.K. le maa erastamiseks olla algusest peale õigusvastane. Seega võinuks haldusakt, mille kehtimajäämist kaebaja soovib, kuuluda kehtetuks tunnistamisele ka seetõttu.
4. Seoses kaebaja õiguspärase ootusega osundab ringkonnakohus samuti sellele, et kaebaja ei olnud
5. aprilli
6. a erastamiskorralduse adressaadiks. Seega ei saanud kaebajal tekkida ka kaitstavat usaldust selles suuruses maa erastamiseks, kuna maa erastamise õigus oli antud teisele isikule (M.K. le). Tõsiseltvõetav alus õiguspäraseks ootuseks selles, et kaebajal säilib erastamise õigus sama suures ulatuses nagu endisel abikaasal hoolimata asjaolust, et ta on välismaalane, kaebajal puudus.
7. Vaidlustatud haldusakt on seega materiaalselt õiguspärane. See on põhjendatud, selles on viidatud õiguslikule alusele ning seega on see ka formaalselt õiguspärane.
8. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 15,97 eurot – tl 92 ja õigusabikulu 200 eurot) jääb apellandi enda kanda. Maili Lokk Agu Timmi 5 Einar Vene