Obsah (6)

§ 25§ 2§ 7§ 72§ 18§ 23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 21.06.2013, Tartu Haldusasja number 3-13-852 Haldusasi Politsei- ja Piirivalv

) § 23 lg-le 1 anda luba paigutada määruskaebuse esitaja väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

1. Tartu Halduskohtus 21.04.2013 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 17-19) selgitas määruskaebuse esitaja tõlgi vahendusel, et ta elab Pakistanis, pealinnast umbes 170-180 km kaugusel. Tal on viis last ning üks tema poeg on koos temaga Eestis, naine ja teised lapsed on aga kodus Pakistanis. Määruskaebuse esitaja lahkus enda sõnul Pakistanist 09.04.2013 ja läks Venemaale, et saada Euroopas varjupaika, kuna Pakistanis on rahutu olukord ja raske elu. Samuti selgitas määruskaebuse esitaja, et üks tuttav Riiast tuli temale ja tema kaaslastele Vene piiri juurde vastu ning nad elasid 2-3 päeva selle tuttava kodus Riias. Bussipileti Riiast Eestisse ostsid kõik gruppi kuulunud isikud koos. Määruskaebuse esitaja sõnul tahtsid nad jõuda asüüli taotlemiseks vastava büroo juurde ning võtsid Tallinnas selleks takso, kuid taksojuht pani nad neile teadmata kohas maha ning vastuvõtukeskuse juurde nad ei jõudnud Veel selgitab määruskaebuse esitaja, et Pakistanis on tal oma bensiiniäri, kuid ta ei taha sinna 2 tagasi minna, vaid soovib saada siin varjupaika ning Pakistani tagasiminekuks võimudega koostööd tegema ei hakka.
2. Tartu Halduskohus rahuldas 21.04.
3. a määrusega (tl 20-21) PPA taotluse ja andis loa määruskaebuse esitaja paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse alates 21.04.2013 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Samuti määras kohus paigutada määruskaebuse esitaja 21.04.2013 Tartu arestimajja kuni väljasaatmiskeskusesse transportimiseni. Halduskohus leidis, et kuna määruskaebuse esitaja ei ole Eesti Vabariigi kodanik ja tal puuduvad nii elamisluba kui ka viisa, siis puuduvad tal Eestis viibimiseks seaduslikud alused. Määruskaebuse esitaja on tulnud illegaalselt ilma viisata Läti Vabariigi kaudu Eestisse, mistõttu on tema kinnipidamine väljasaatmisdokumentide vormistamiseks õigustatud. Määruskaebuse esitaja isik on tuvastatud Pakistani Islamivabariigi kodaniku passi nr AG1577092 alusel ning tal on küll kehtiv reisidokument, kuid 48 tunni jooksul ei ole võimalik korraldada tema kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saatmist ning seega on vajalik tema paigutamine väljasaatmiskeskusesse. Samuti ei ole õnnestunud teda koheselt tagasi saata Venemaa Föderatsiooni ega Läti Vabariiki. Pakistani tagasisaatmiseks on vaja koostada marsruut, sest Tallinnast otselendu ei toimu. Lendama peab kas läbi Moskva või läbi Pariisi ja marsruudi koostamine, dokumentide vormistamine ja transiitriikidega kooskõlastamine võtab aega rohkem kui 48 tundi. Määruskaebuse esitaja kinnitas allkirjaga talle arusaadavasse keelde tõlgitud Tartu Halduskohtu 21.04.
4. a määruse kättesaamist 21.04.
5. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6. 10.05.2013 saabus kohtusse määruskaebuse esitaja määruskaebus (tl 57-59), milles ta palub kohtul tühistada Tartu Halduskohtu 21.04.
7. a määruse, vabastada ta väljasaatmiskeskusest, ja jätta rahuldamata PPA taotlus tema väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks. Samuti taotleb määruskaebuse esitaja talle vabaduse võtmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist ning määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist põhjusel, et talle ei võimaldatud kohtumääruse tõlkeid õigeaegselt. - Määruskaebuse esitaja on väitnud, et avaldas 20.04.2013 politseile ja 21.04.2013 kohtule soovi varjupaiga taotlemiseks. Politsei ja kohus määruskaebuse esitaja taotlusele aga tähelepanu ei pööranud ega teavitanud sellest PPA rahvusvahelise kaitse talitust. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja varjupaigataotlus võeti vastu ja vormistati alles väljasaatmiskeskuses ning et ta on kohustatud kuni varjupaigamenetluse lõpuni viibima väljasaatmiskeskuses, rikub tema õigusi liikumisvabadusele ja õiglasele menetlusele. Nimelt ei saa määruskaebuse esitaja võtta ühendust oma päritoluriigis viibivate sugulaste ja tuttavatega, kes võiksid saata informatsiooni, mis teda varjupaigamenetluses aitaks. - Määruskaebuse esitaja ja tema kaaslased sattusid Tartusse ja otsisid sealt takso, mis viiks nad Illukale, kuid takso oli viinud nad ekslikult Võru maakonda ja nõudnud siis neilt rohkem raha Illukale sõiduks. - Määruskaebuse esitaja kui varjupaigataotleja viibib riigis seaduslikult, kuna

§ 25

, millele PPA väljasaatmiskeskusesse paigutamise taotluses tugineb, kohaldub väljasaadetava, mitte aga varjupaigataotleja suhtes. Varjupaigataotleja viibimine riigis loetakse seaduslikuks, ta võib viibida vabaduses ning ta peab reeglina asuma elama vastuvõtukeskusesse. - Määruskaebuse esitaja paigutamine väljasaatmiskeskusesse ei ole taotluses esitatud kujul põhjendatud ega proportsionaalne, kuna teda poleks tohtinud väljasaatmiskeskusesse paigutada, vaid hoopis suunata Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse. Kuna väljasaatmismenetlus on määruskaebuse esitaja suhtes peatatud, ei tohi rakendada 3 kinnipidamist kui tõkendit, kuna see eeldab aktiivseid väljasaatmistoiminguid, mida antud juhul teha ei tohi. Kuna varjupaigataotluse menetlemise ajal ei ole võimalik korraldada varjupaigataotleja väljasaamist, ei ole eesmärgipärane ka hinnata seda, kas väljasaatmist on võimalik täide viia, kuna väljasaatmismenetlus peatub, kui isik esitab varjupaigataotluse ning tema suhtes kohaldub väljasaadetavatest erinev õiguslik regulatsioon. Määruskaebuse kohaselt ei tulene välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg-st 1, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise ajal varjupaigataotluse esitaja edasine kinnipidamine väljasaatmiskeskuses oleks reegel, vaid on fakti ja asjaolude küsimus, kas kinnipidamine on põhjendatud ja ajaliselt mõistlik, ning see tuleb otsustada iga üksiku juhtumi puhul eraldi. - Määruskaebuse esitajat on ebavõrdselt koheldud võrreldes teiste varjupaigataotlejatega, kes saavad esitada varjupaigataotluse piiril ning keda ei peeta seetõttu väljasaatmiskeskuses kinni. Määruskaebuse esitaja taotles riiki saabudes koheselt varjupaika, kuid temaga küsitlust läbi viinud ametnik jättis varjupaigataotluse vormistamata. - Kohtumäärus, mille alusel on määruskaebuse esitaja väljasaatmiskeskusesse paigutatud, on isiku põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piirav haldusakt, millega on talle tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine takistas määruskaebuse esitajal teha omalt poolt kõike selleks, et vältida riigi kulul elamist. Määruskaebuse esitajale tekitatud varaline kahju seisneb näiteks kulutustes majutusteenusele, mida PPA väljasaadetavatelt arvega sisse nõuab.

1. PPA palub oma 27.05.2013 kohtule esitatud vastuses määruskaebusele (tl 99-104) määruskaebus rahuldamata jätta ning märgib, et on nõus määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamisega. - Määruskaebuse esitajal puuduvad Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslikud alused. PPA hinnangul on tõendatud, et määruskaebuse esitaja ning temaga koos liikunud nelja kaaslase alustatud teekonna eesmärk ei olnud turism Vene Föderatsioonis, vaid ebaseaduslik saabumine Euroopa Liitu, et seal elama asuda, tööd leida ja oma majanduslikku heaolu parandada. - PPA märgib, et keegi viieliikmelisest grupist ei avaldanud selgesõnalist soovi saada varjupaika või suunduda varjupaika. Samuti ei ole määruskaebuse esitajal tõsiseltvõetavaid põhjuseid Eestis varjupaika taotleda, kuna tal oli võimalus taotleda varjupaika juba nii Vene Föderatsioonis, Soome Vabariigis kui Läti Vabariigis. Tõelise kaitsevajaduse korral ei ole isikul üldjuhul oluline, milliselt riigilt isik kaitset palub, vaid eesmärgiks on asjakohase kaitse saamine. Samuti ei ole varjupaigataotluse esitamise õigus piiratud üksnes Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumiga, mistõttu oli tal õigus esitada varjupaigataotlus alates Venemaale jõudmisest. Määruskaebuse esitaja tegevusest tulenevalt on PPA hinnangul alust arvata, et isik soovib varjupaigataotluse esitamisega takistada tema väljasaatmist. - PPA ei ole takistanud määruskaebuse esitajal varjupaigataotluse esitamist. Halduskohus on määruskaebuse esitajale pärast kõigi menetlusosaliste ärakuulamist selgitanud, millal ja kuidas on võimalik esitada varjupaigataotlus ning pärast halduskohtu istungit määruskaebuse esitaja esitaski varjupaigataotluse. Varjupaigataotlus vaadatakse PPA rahvusvahelise kaitse talituse poolt läbi sõltumata sellest, kas taotleja viibib väljasaatmiskeskuses või Varjupaiga taotlejate vastuvõtukeskuses. - Määruskaebuse esitaja passi kontrollides selgus, et tal on Hispaania Kuningriigi poolt välja antud Schengeni viisa. Dokumentide esmasel kontrollimisel selgus, et isiku pass on ehtne, kuid seal olev Hispaania Kuningriigi poolt välja antud Schengeni viisa on võltsing. PPA juhib kohtu tähelepanu Euroopa Kohtu lahendile asja C-534/11, millest tulenevalt võib juhul, kui esinevad selged ja kokkulangevad märgid varjupaiga andmise ärakasutamisest selleks, et tagasisaatmisdirektiivi kohaldamine ei annaks tulemusi, pidada isikut edasi kinni ja jätkata kõiki ettevalmistusi tema väljasaatmiseks. PPA taotlus määruskaebuse esitaja paigutamiseks 4 väljasaatmiskeskusesse on õigustatud, kuna see takistab isiku ebaseaduslikku viibimist Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus. Samuti ei esinenud määruskaebuse esitaja suhtes väljasaatmismenetluse käigus läbi viidud menetlustoimingute kohtumenetluse raames antud ütlustes asjaolusid, mis viitaks isiku võimalikule kaitsevajadusele. - PPA on seisukohal, et määruskaebuse esitaja ja temaga kaasas olnud nelja isiku puhul on tegemist majandusmigrantidega, mitte varjupaigataotlejatega. Samuti ei lasu PPA hinnangul tal kohustust hüvitada määruskaebuse esitajale varalist ja mittevaralist kahju. Määruskaebuse esitaja on kinnitanud, et omab piisavalt rahalisi ja mitterahalisi vahendeid ning vajadusel on neid võimalik Pakistanist juurde saata. PPA hinnangul kinnitab määruskaebuse esitaja eeltoodud väitega seda, et tal on tihe majanduslik ja psühholoogiline side oma kodumaaga. - Määruskaebuse esitaja kinnipidamine on proportsionaalne ning vajalik väljasaatmismenetluse tagamiseks ning määruskaebuse esitaja vabastamisel väljasaatmiskeskusest esineb lähtuvalt tema varasemast käitumisest reaalne oht põgenemiseks või edasiseks menetlusest kõrvalehoidmiseks.
2. Tartu Halduskohus ennistas 31.05.
3. a määrusega (tl 114-115) määruskaebuse esitamise tähtaja.
4. 16.06.2013 saabusid ringkonnakohtusse määruskaebuse esitaja täiendavad seisukohad. Selle kohaselt on määruskaebuse esitaja saabunud küll Euroopa Liitu (sh Eestisse) ebaseaduslikult, kuid tema tahtlus ei olnud suunatud ebaseaduslikule sisenemisele Euroopa Liitu, vaid soovile saada varjupaika. Tallinnast sõideti tagasi Tartusse, kuna määruskaebuse esitaja arvas, et sealt saab Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse sõita. Tartust võeti takso, kellele esitati soov sõidutada nad “UNHCR centre in Illuka”-le. Kuna taksojuht ei teadnud, kus asub Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus, siis ta ei viinud isikuid soovitud kohta, vaid hoopis vastupidises suunas, küsis raha juurde ning selle mitte juurdesaamisel jättis nad keset metsa. Määruskaebuse esitaja väidab, et viibib EL direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt Eestis seaduslikult. Samuti väidab ta, et taotleb varjupaika, kuna shiade olukord Pakistanis on äärmiselt eluohtlik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 21.04.
6. a määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
7. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kaebaja kohta on toimikus neli erinevat nimekuju: Iftikhar-Uz-Zaman, mis on märgitud isiku passis (tl 13) ning mida on kasutanud PPA oma 21.04.
8. a taotluses ja Tartu Halduskohus samal päeval tehtud määruses, Ifthikar Uz-Zaman (tl 62 ja 63), Ifthikar-Uz Zaman (tl 6-7,11-12 pöördel) ning Ifthikar Uz Zaman (tl 9, 30 ja pöördel, 34, 35, 37 ja pöördel, 42). Eestis seadusliku aluseta viibibiva välismaalase arvestuskaardil (tl 6, 11 pöördel, 12) ja isiku tuvastamise aktil nr 1024644676 (tl 11) on märgitud isiku perekonnanimeks Zaman ja eesnimeks Ifthikar-Uz. Selguse huvides lähtub ringkonnakohus siiski isiku passis olevast nimekujust Ifthikar-Uz-Zaman.
9. Seoses määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 sätestab, et Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase ajutise viibimise seaduslikud alusel on: 1) Eesti pädeva asutuse antud viisa; 2) Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud viisa, kui viisa tingimused ei välista Eesti viibimise õigust; 5 3) välislepingust vahetult tulenev õigus; 4) Vabariigi Valitsuse otsusest viisanõudest loobumise kohta tulenev õigus Eestis viibida; 5) vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida; 6) Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud elamisluba ja 7) Välisministeeriumi antud diplomaadi- või teenistuskaart välisriigi diplomaatilise esinduse ja konsulaarasutuse ning rahvusvaheliste organisatsioonide esinduse Eestisse akrediteeritud personalile, nende perekonnaliikmetele ja abipersonalile. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajal puudus Eestisse saabumiseks viisa või elamisluba. Määruskaebuse esitaja on aga määruskaebuse täienduses väitnud, et viibib EL direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt Eestis seaduslikult. Nõukogu direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta art 7 kohaselt tuleb varjupaigataotluse esitajale tagada õigus jääda liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni. Sama direktiivi 2005/85/EÜ art 17 lg 1 kohaselt ei pea liikmesriik isikut kinni ainult sel põhjusel, et viimane on varjupaigataotleja. Samas ei ole isiku kinnipidamine muudel põhjustel välistatud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel põhjenduste p 9 kõlab: „Kooskõlas nõukogu
10. detsembri
11. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) ei tohiks kolmanda riigi kodanikku, kes on liikmesriigis varjupaika taotlenud, käsitleda liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva isikuna seni, kuni on jõustunud taotluse kohta tehtud eitav otsus või otsus, millega lõpetatakse tema õigus viibida riigis varjupaigataotlejana.“ Vastustaja on viidanud Euroopa Kohtu otsusele nr C-534/
12. Ringkonnakohus nõustub, et tegemist on asjakohase otsusega. Selle otsuse kohaselt ei ole Euroopa Liidu õigusega vastuolus see, kui kolmanda riigi kodanikku, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset vastavalt direktiivile 2005/85 pärast seda, kui ta on paigutatud kinnipidamisasutusse direktiivi 2008/115 artikli 15 alusel, hoitaks siseriikliku õigusnormi alusel kinnipidamisasutuses seni, kuni kõiki asjassepuutuvaid tegureid üksikasjalikult hinnates on ilmne, et see taotlus esitati üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist ning et kinnipidamismeetme jätkamine on objektiivselt vajalik, vältimaks, et asjaomane isik oma tagasisaatmisest lõplikult kõrvale hoiaks. PPA on märkinud, et keegi viieliikmelisest grupist ei avaldanud selgesõnalist soovi saada varjupaika või suunduda varjupaika. Samuti ei ole määruskaebuse esitajal tõsiseltvõetavaid põhjuseid Eestis varjupaika taotleda, kuna tal oli võimalus taotleda varjupaika juba nii Vene Föderatsioonis, Soome Vabariigis kui Läti Vabariigis. Tõelise kaitsevajaduse korral ei ole isikul üldjuhul oluline, milliselt riigilt isik kaitset palub, vaid eesmärgiks on asjakohase kaitse saamine. Samuti ei ole varjupaigataotluse esitamise õigus piiratud üksnes Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumiga, mistõttu oli tal õigus esitada varjupaigataotlus alates Venemaale jõudmisest. Määruskaebuse esitaja tegevusest tulenevalt on PPA hinnangul alust arvata, et isik soovib varjupaigataotluse esitamisega takistada tema väljasaatmist. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Ringkonnakohus täiendab, et määruskaebuse esitaja kinnipidamine on proportsionaalne ning vajalik väljasaatmismenetluse tagamiseks ning määruskaebuse esitaja vabastamisel väljasaatmiskeskusest esineb lähtuvalt tema varasemast käitumisest reaalne oht põgenemiseks või edasiseks menetlusest kõrvalehoidmiseks. Eelnevast tulenevalt on ei ole siseriiklik õigus, mis võimaldab määruskaebuse esitajat kinni pidada, vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Määruskaebuse esitajal ei ole Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevalt seaduslikku alust Eestis viibimiseks, mis välistaks tema suhtes väljasaatmismenetluse kohaldamise. 6 13.

§ 2lg 1 kohaselt on välismaalasel keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta.

Ilma viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (

§ 7lg 1).

See on määruskaebuse esitaja suhtes tehtud 21.04.2013 (tl 7).

§ 72

lg 2 p 3 kohaselt, millele PPA on viidanud, ei määrata lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui lahkumisettekirjutus tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. Käesoleval juhul on määruskaebuse esitaja saabunud Eestisse ebaseaduslikult, mistõttu on tuginemine

§ 72

lg 2 p-le 3 õiguspärane.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Määruskaebuse esitajal oli olemas küll kehtiv reisidokument, kuid teda ei olnud võimalik Eestist välja saata 48 tunni jooksul, kuna arvestades seda, et määruskaebuse esitaja on Pakistani Islamivabariigi kodanik, millise riigiga puudub Eestil lennuühendus, ei ole väljasaatmist võimalik teostada sedavõrd lühikese ajavahemiku jooksul.

§ 23

lg 1 sätestab, et kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia

§-s 18 lg 1 ettenähtud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Seega oli halduskohtul alus PPA taotlusel paigutada kaebaja väljasaatmiskeskusesse.

1. Määruskaebuses on asutud seisukohale, et kaebaja paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse puudus seaduslik alus seetõttu, et kaebaja oli esitanud varjupaigataotluse. Määruskaebuse esitaja on 21.04.2013 toimunud halduskohtu istungil öelnud, et ta võttis reisi ette, et Euroopas kusagil varjupaika saada. Seda sellepärast, et Pakistanis on rahutu olukord ja raske elu. Reisiti viiekesi. Riias elati 2-3 päeva ühe tuttava kodus. Seejärel ostsid reisilised bussipileti Riiast Eestisse. Tallinnas tahtsid nad väidetavalt jõuda asüüli taotlemiseks mingi büroo juurde, kuid taksojuht pettis neid. Seetõttu sattuti Tallinnast Vene piirile. Määruskaebuse esitaja ei taha tagasi minna, vaid tahab siin asüüli. Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuse esitaja jutt ei ole usutav. Usutav ei ole, et ta tahtis sõita Tallinnas taksoga asüüli taotlemiseks PPA büroosse, kuid sattus selle asemel Vene piiri äärde. Määruskaebuses ja 16.06.2013 ringkonnakohtusse saabunud määruskaebuse täiendustes on määruskaebuse esitaja väitnud, et takso võeti Tartust. See võib olla tõene, kuid kaheldav on, et reisi sihtmärk oli Illuka, sest Tartu ja Illuka vahe on üle 100 km. Samuti ei ole mõistetav, miks oli tarvis Tallinnast Illukale sõita Tartu kaudu. Ringkonnakohus osutab sellele, et varjupaigataotluse esitamiseks ei pea sõitma Illukale, vaid pöörduda oleks saanud ükskõik millisesse PPA jaoskonda, kes on hea halduse tavast tulenevalt kohustatud võimaldama nõuetekohase varjupaigataotluse esitamise. Määruskaebuse esitaja väide, et ta esitas asüülitaotluse 20.04.2013 politseile, ei ole usutav. PPA ametnikel puudus igasugune motiiv kaebaja ja temaga kaasas olnud isikute kinnipidamisel nende varjupaigataotlust mitte vastu võtta, kui see oleks tõepoolest nende poolt esitatud. Pealegi ei ole määruskaebuse esitaja halduskohtu istungil avaldanud, et on juba varjupaigataotluse esitanud, kuid see jäeti tähelepanuta. Selle väite on määruskaebuse esitaja esitanud alles määruskaebuses. Pealegi on infomaterjal varjupaigataotluse esitamise kohta ka inglise keeles kättesaadav internetis PPA kodulehel ning sealt kergesti leitav. Nagu nähtub määruskaebuse täiendusest, liikusid kaebaja ja temaga kaasas olnud isikud mööda Eestit ringi ja peeti Meremäe vallas kinni 20.04.
2. Meremäe vald asub Võrumaal 7 Vene Föderatsiooni piiri vahetus läheduses. Selline määruskaebuse esitaja ja tema kaaslaste käitumine viitab pigem sellele, et neil puudus soov esitada Eestis varjupaigataotlus, ning sellele, et määruskaebuse esitaja ja tema kaaslaste tahe oli tõenäoliselt suunatud uuesti ebaseaduslikult Eesti riigipiiri ületamisele ja Eestist lahkumisele. Arvestades seda, et kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult terve päeva ja külastas ka erinevaid linnu (määruskaebuse ja selle täienduse kohaselt käidi Tallinnas ja Tartus), siis oleks kaebajal olnud korduvalt võimalusi astuda kontakti PPA ametnikega ja esitada taotlus varjupaiga saamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et VRKS § 14 lg 1 kohaselt tuleb varjupaigataotlus esitada PPA-le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Kaebaja saabus enda sõnul Eestisse Lätist 19.04.
3. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei ole pöördunud viivitamatult PPA poole varjupaigataotlusega. Seega ei ole täidetud VRKS § 14 lg-s 1 sätestatud nõue.
4. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks anda oma seisukohta selles osas, millisel määral valdas kaebaja inglise keelt, kuna eelnevalt toodud pinnal leiab ringkonnakohus, et mingit varjupaigataotlust kaebaja enne kohtuistungit ei ole esitanud. Seega on ebaõige määruskaebuse esitaja seisukoht, et kaebajat ei olnud õigust paigutada väljasaatmiskeskusesse, kuna ta oli esitanud varjupaigataotluse. Määruskaebuse esitaja on viidanud ka sellele, et väljasaatmiskeskusesse paigutamine ei ole proportsionaalne ja rikub kaebaja põhiõigusi. Ringkonnakohus taolise käsitlusega ei nõustu. Kuna kaebaja ei omanud seaduslikku alust Eestis viibimiseks ja tema väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ja nagu juba eelnevalt tuvastatud, ei olnud ta esitanud varjupaigataotlust, siis puudus halduskohtul muu õiguslik võimalus, kui paigutada kaebaja väljasaatmiskeskusesse. Peale selle VRKS § 33 lg 1 sätestab, et taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, ei paigutata esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas. Kuna praegusel momendil on varjupaigataotlus esitatud väljasaatmiskeskuses viibimise ajal, siis ei ole teda seadusest tulenevalt võimalik paigutada vastuvõtukeskusesse. Seoses varjupaigataotluse menetlemisega on tema väljasaatmismenetlus peatatud. Tiina Pappel Einar Vene 8 Madis Ernits