) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
2-13-34041 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. Hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, muu hulgas, tasumata krediidisummat, intressi, võla sissenõudmise kulu ja viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on hageja nõue tagastamata krediidisumma saamiseks. Puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tasunud krediidimakseid nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles. Kostja ei ole hagile vastanud. TsMS § 407 lg 1 alusel saab lugeda hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
lg 1 p- 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 498,89 eurot. Kohus leiab, et hageja intressi ja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kostja ei ole küll esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Samas on kostja puhul tegemist tarbijaga, seega on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.
lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.
lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 järgi on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud intress 17,9003 % tasumata krediidisummalt aastas, mille 3 2-13-34041 suuruseks on hageja arvestanud 52,52 eurot. Krediidiintressi nõue summas 1,49 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 27 % võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et viivisenõue sellises ulatuses ei ole põhjendatud.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.
lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud lepingu intressimääraks on 17,9003 % krediidisummalt aastas. Seega on põhjendatud hageja viivisenõue üksnes lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi eest alates 19.02.
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste punkt 7.5 on sisuliselt kokkulepe summa kohta, mida laenuandjal on laenusaaja poolse kohustuse rikkumise korral õigus nõuda teate saatmise kulu katteks (vastavalt krediidiandja hinnakirjale), kohustuseta tõendada kulude tegelikku suurust. Üldtingimuste punkt 7.5 on tüüptingimus
lg 1 mõistes.
lg 1 näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kuna kostja puhul on tegemist tarbijaga, siis tuleb kohtul kontrollida tüüptingimuse kehtivust, olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud nõudele vastuväiteid. 4 2-13-34041
lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult.
lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
näeb ette, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul on Üldtingimuste punktis 7.5 ettenähtud leppetrahv vastavalt hageja hinnakirjale rikkumise teate saatmise kulude eest summas 12,78 eurot ning ülesütlemisavalduse saatmise eest 25,56 eurot ebamõistlikult suur. Leppetrahv märgitud ulatuses ei ole proportsioonis eeldatava kahju suurusega, mis hagejale võis seoses rikkumise teate või ülesütlemisavalduse koostamise ja saatmisega tekkida. Mõistlikult eeldades võib järeldada, et hageja kulud seoses rikkumise teadete ja ülesütlemisavalduse saatmisega on kordi väiksemad kui nõutav leppetrahv. Kuna Üldtingimuste punktis 7.5 ettenähtud leppetrahv on ebamõistlikult suur, siis on nimetatud tüüptingimus tühine
lg 1 alusel, kuna selline tingimus kahjustab kostjat kui tarbijat ebamõistlikult. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingu Üldtingimuste punkt 7.5 on tühine, siis ei ole põhjendatud hageja nõue sel alusel kostjalt võla sissenõudmise kulu, kokku 63,90 euro, nõudes põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hagejal on õigus nõuda kostjalt teadete ja ülesütlemisavalduse saatmise kulusid kahju hüvitamise korras, tõendades kahju olemasolu ja selle suurust. Antud juhul hageja sellist nõuet esitanud ei ole ja tegelikke kulusid tõendanud ei ole. Seega kohus ei käsitle hageja võimalikku kahjunõuet. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 598,93 eurot, millest moodustab 498,89 eurot tagastamata krediidisumma, 52,52 eurot intress ja 47,52 eurot 04.09.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.