Obsah (7)

§ 18§ 23§ 72§ 73§ 2§ 7§ 14

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tiina Pappel 26.06.2013, Tartu Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus

) § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase esmasest kinnipidamisest arvates. A. Iqbali ei ole võimalik koheselt kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata, samuti ei ole õnnestunud teda koheselt tagasi saata Vene Föderatsiooni ega Läti Vabariiki. PPA ei pea A. Iqbali vabaduses viibimist proportsionaalseks, mistõttu on vajalik isiku paigutamine väljasaatmiskeskusesse.

1. Kohtuistungil selgitas A. Iqbal, et tahtis saada asüüli. Mees, kes tõi isikud Venemaalt Lätti ütles, et nad läheksid Eestisse, sest muidu võivad temal probleemid tekkida. A. Iqbal viibis koos teiste isikutega Tallinnas 2-2,5 tundi ega teadnud, kust Tallinnas asüüli taotleda. Taksojuht viis asüülitaotlejad paika, mida nad ei tundnud. Venemaal A. Iqbal elada ei taha, tahab saada asüüli Euroopas. Pakistanis oli A. Iqbalil religiooniga seonduv probleem, mille tõttu ta kartis oma elu pärast. A. Iqbalil on Pakistanis pere ja 4-aastane tütar. A. Iqbali väitel ta kardab, et ka pere on seal ohus.
2. Tartu Halduskohtu 21.04.
3. a määrusega anti luba A. Iqbali paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse alates 21.04.2013 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole A. Iqbalil seaduslikku alust Eestis viibimiseks, kuna ta ei ole Eesti Vabariigi kodanik ega eestlane ja tal puuduvad nii elamisluba kui ka viisa. A. Iqbali suhtes tehti 21.04.2013 ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kuna väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul A. Iqbali kinnipidamisest arvates (20.04.2013 kell 04.00), tuleb väljasaadetav

§ 23lg 1 kohaselt paigutada väljasaatmiskeskusesse.

A. Iqbali ei õnnestunud tagasi anda Vene Föderatsiooni ega Läti Vabariiki. Isikul on küll reisidokument, kuid Pakistani Islamivabariiki tagasisaatmise marsruudi koostamiseks, dokumentide vormistamiseks ja transiitriikidega kooskõlastamiseks kuluks aega rohkem kui 48 tundi. A. Iqbali kinnipidamine on õigustatud väljasaatmisdokumentide vormistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. A. Iqbal esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 21.04.
2. a määruse tühistada, jätta rahuldamata PPA taotlus väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks, vabastada kaebaja väljasaatmiskeskusest ja hüvitada talle vabaduse võtmisega tekitatud kahju. 4.
3. Halduskohus rikkus uurimisprintsiipi, jättes välja selgitamata, et tegelikult üks viiest leitud isikust andis leitute tegevuse kohta inglisekeelseid seletusi. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kaebaja avaldas 20.04.2013 politseile ja 21.04.2013 kohtule soovi taotleda varjupaika. Kaebaja taotlusega seoses ei sooritatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-s 15 nõutud toiminguid. Kaebaja taotlus võeti vastu alles väljasaatmiskeskuses. Väljasaatmiskeskuses viibimine rikub kaebaja õigust liikumisvabadusele ja ka õiglasele menetlusele, sest kaebaja ei saa võtta ühendust oma päritoluriigi sugulaste ja tuttavatega, kes võiksid saata kaebajat abistavat informatsiooni. Seeläbi rikub kinnipidamine kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele võrreldes teiste varjupaigataotlejatega, keda ei peeta alusetult kinni. 4.
4. Varjupaigataotleja suhtes väljasaatmismenetlus peatub ning tema suhtes kohaldub väljasaadetavast erinev õiguslik režiim. Varjupaigataotleja viibimine riigis loetakse EL 2 direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt seaduslikuks. Varjupaigataotleja võib viibida vabaduses ning ta peab reeglina asuma elama vastuvõtukeskusesse (VRKS § 34). 4.
5. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine ei ole taotluses esitatud kujul põhjendatud ega proportsionaalne. Kaebaja tulnuks suunata Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse. Kuna kaebaja suhtes kestab varjupaigamenetlus, tuleb tema kinnipidamine lõpetada väljasaatmismenetluse peatumise tõttu. Varjupaigataotleja väljasaatmist ei ole võimalik täide viia varjupaigamenetluse tõttu. 4.
6. Kaebajat on ebavõrdselt koheldud võrreldes teiste varjupaigataotlejatega, kes saavad varjupaigataotluse esitada piiril ning keda ei peeta seetõttu väljasaatmiskeskuses kinni. 4.
7. Kaebajale on temalt vabaduse võtmisega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju, mille peab hüvitama PPA. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine takistas kaebajal teha omalt poolt kõik selleks, et vältida riigi kulul elamist. Kinnipidamine tekitab kaebajale nii varalist kui ka mittevaralist kahju, kas või selle majutusteenuse kulu osas, mida PPA väljasaadetavatelt arvega sisse nõuab.
8. PPA leiab vastuses määruskaebusele, et määruskaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja võltsitud viisa näitab, et kaebajal ei olnud soovi saabuda Eestisse ja EL-i seaduslikul alusel. Kaebaja eesmärk oli ebaseaduslikult jõuda mingisse EL liikmesriiki, et seal elama asuda, tööd leida ja oma majanduslikku heaolu parandada. Kaebajal puuduvad Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslikud alused. Viieliikmelisest leitud isikute grupist ei avaldanud keegi selgesõnaliselt soovi saada varjupaika. Kaebaja oleks saanud vastava taotluse esitada juba Vene Föderatsiooni jõudes, samuti Soome piirivalvele või Läti Vabariigile. Isiku kaitsevajadus ei teki EL-i saabumisega ning ei ole otseselt seotud riigiga, kuhu isik planeeris jõuda. Tõelise kaitsevajaduse korral ei ole isikule oluline, milliselt riigilt ta kaitset palub, vaid eesmärgiks on asjakohase kaitse saamine. Kui isikud avaldasid kohtus varjupaigataotluse esitamise soovi, soovitas kohtunik neil selle väljasaatmiskeskuses kirjalikult esitada, seega kohus ei jätnud VRKS-i sätteid kõrvale. Kaebaja esitaski väljasaatmiskeskuses varjupaigataotluse ning PPA rahvusvahelise kaitse talitus vaatab selle läbi. Kaebaja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on õigustatud ning proportsionaalne. Kaebajal puudub tegelik kaitsevajadus ning tõenäoliselt esitas ta varjupaigataotluse eesmärgiga takistada väljasaatmist. Euroopa Kohtu kohtulahendist asjas C-534/11 selgub, et kui varjupaiga andmist käsitlevat õiguslikku raamistikku püütakse ära kasutada, võib ettevalmistusi isiku väljasaatmiseks jätkata, tingimusel, et väljasaatmist kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni läbi ei viida. PPA hinnangul on tegemist majandusmigrandiga, mitte varjupaigataotlejaga. PPA-l ei ole kohustust hüvitada kaebajale varalist ja mittevaralist kahju. Kaebaja kinnitas kohtus, et omab piisavaid rahalisi ja mitterahalisi vahendeid ning vajadusel on neid võimalik Pakistanist juurde saada. Kaebaja soovib teatud aja möödudes Pakistani naasta. Järelikult on kaebajal tihe majanduslik ja psühholoogiline side oma kodumaaga. Isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on vajalik väljasaatmismenetluse tagamiseks. Kaebaja vabastamisel esineb oht, et ta põgeneb või hoiab edasisest menetlusest kõrvale.
9. A. Iqbali 16.06.
10. a määruskaebuse täienduses (vormistatud vastusena PPA-le) leitakse, et kaebaja soov oli saada varjupaika, mitte siseneda ebaseaduslikult EL-i. Seda näitab sündmuste käik, et kaebaja sõitis Tallinnast Tartusse ning üritas sealt taksoga Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse sõita. Kaebaja jääb seisukohale, et ta viibib Eestis seaduslikult. Kaebaja eesmärk Eestisse tulles ei saanud olla enda majandusliku olukorra parandamine, kuna ta töötas Pakistanis niigi edukas ettevõttes. Kaebaja on heal majanduslikul järjel shia, kes lahkus kodumaalt talle äärmiselt eluohtliku olukorra tõttu. Ühtlasi märgib 3 kaebaja, et PPA või tõlk on teinud menetluses vigu, kuna A. Iqbal kinnitab, et ta ei ole abielus ja seega pole tal ka lapsi. Kaebaja paigutamine väljasaatmiskeskusesse ei ole õiguspärane, proportsionaalne ega kooskõlas rahvusvahelise ja EL õigusega. Kaebaja ei saanud varjupaika taotleda Soomes ega Poolas, sest Vene võimud takistasid tema sinnaminekut. Vene Föderatsioon ei ole turvaline kolmas riik, kus varjupaika taotleda. Lätis ei esitatud taotlust põhjusel, et mitte kaebajat aidanud isikule probleeme tekitada. PPA on olnud menetluses pahatahtlik ning takistanud kaebajapoolse varjupaigataotluse esitamist. PPA valetas esialgu, et keegi leitud isikutest ei saanud aru ühestki rahvusvaheliselt mõistetavast keelest. Seetõttu pole usutav, et kaebaja juba enne kohtuskäiku PPA-le varjupaigataotluse soovi ei avaldanud. Halduskohus oleks pidanud kohe pärast varjupaigataotluse esitamise soovi kuulmist pöörduma vastava ametkonna poole. Kaebaja on teinud koostööd Eesti ametivõimudega ning kinnitanud, et kui olukord Pakistanis paraneb, soovib ta sinna naasta. Eeltoodu näitab kaebajapoolset heas usus tegutsemist. Kaebaja väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on pagulasseisundi konventsiooni art 31 tähenduses karistus ebaseadusliku riiki sisenemise ja seal viibimise eest, mida tegelikult ei tohiks kohaldada. PPA väide kaebaja kaitsevajaduse puudumise kohta on oletuslik ning kaitsevajadust hindavad pädevad ametnikud varjupaigamenetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 21.04.
12. a määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
13. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 sätestab, et Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase ajutise viibimise seaduslikud alusel on: 1) Eesti pädeva asutuse antud viisa; 2) Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud viisa, kui viisa tingimused ei välista Eestis viibimise õigust; 3) välislepingust vahetult tulenev õigus; 4) Vabariigi Valitsuse otsusest viisanõudest loobumise kohta tulenev õigus Eestis viibida; 5) vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida; 6) Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud elamisluba ja 7) Välisministeeriumi antud diplomaadi- või teenistuskaart välisriigi diplomaatilise esinduse ja konsulaarasutuse ning rahvusvaheliste organisatsioonide esinduse Eestisse akrediteeritud personalile, nende perekonnaliikmetele ja abipersonalile. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal puudus Eestisse saabumiseks viisa või elamisluba.
14. Määruskaebuse esitaja on 16.06.
15. a määruskaebuse täienduses väitnud, et viibib EL-i direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt Eestis seaduslikult. Nõukogu direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta art 7 kohaselt tuleb varjupaigataotluse esitajale tagada õigus jääda liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni. Sama direktiivi 2005/85/EÜ art 17 lg 1 kohaselt ei pea liikmesriik isikut kinni ainult sel põhjusel, et viimane on varjupaigataotleja. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel põhjenduste p 9 kõlab: „Kooskõlas nõukogu
16. detsembri
17. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) ei tohiks kolmanda riigi kodanikku, kes on liikmesriigis varjupaika taotlenud, käsitleda liikmesriigi 4 territooriumil ebaseaduslikult viibiva isikuna seni, kuni on jõustunud taotluse kohta tehtud eitav otsus või otsus, millega lõpetatakse tema õigus viibida riigis varjupaigataotlejana.“
18. PPA on viidanud Euroopa Kohtu otsusele nr C-534/
19. Ringkonnakohus nõustub, et tegemist on asjakohase otsusega. Selle otsuse kohaselt ei ole Euroopa Liidu õigusega vastuolus see, kui kolmanda riigi kodanikku, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset vastavalt direktiivile 2005/85 pärast seda, kui ta on paigutatud kinnipidamisasutusse direktiivi 2008/115 artikli 15 alusel, hoitakse siseriikliku õigusnormi alusel kinnipidamisasutuses seni, kuni kõiki asjassepuutuvaid tegureid üksikasjalikult hinnates on ilmne, et see taotlus esitati üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist ning et kinnipidamismeetme jätkamine on objektiivselt vajalik, vältimaks, et asjaomane isik oma tagasisaatmisest lõplikult kõrvale hoiaks. PPA on märkinud, et keegi viieliikmelisest grupist ei avaldanud selgesõnalist soovi saada varjupaika või suunduda varjupaika. Samuti ei ole määruskaebuse esitajal tõsiseltvõetavaid põhjuseid Eestis varjupaika taotleda, kuna tal oli võimalus taotleda varjupaika juba nii Vene Föderatsioonis, Soome Vabariigis kui Läti Vabariigis. Tõelise kaitsevajaduse korral ei ole isikul üldjuhul oluline, milliselt riigilt isik kaitset palub, vaid eesmärgiks on asjakohase kaitse saamine. Samuti ei ole varjupaigataotluse esitamise õigus piiratud üksnes Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumiga, mistõttu oli tal õigus esitada varjupaigataotlus alates Venemaale jõudmisest. Määruskaebuse esitaja tegevusest tulenevalt on PPA hinnangul alust arvata, et isik soovib varjupaigataotluse esitamisega takistada tema väljasaatmist. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Ringkonnakohus täiendab, et määruskaebuse esitaja kinnipidamine on proportsionaalne ning vajalik väljasaatmismenetluse tagamiseks ning määruskaebuse esitaja vabastamisel väljasaatmiskeskusest esineb lähtuvalt tema varasemast käitumisest reaalne oht põgenemiseks või edasiseks menetlusest kõrvalehoidmiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole siseriiklik õigus, mis võimaldab määruskaebuse esitajat kinni pidada, vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Määruskaebuse esitajal ei ole Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevalt seaduslikku alust Eestis viibimiseks, mis välistaks tema suhtes väljasaatmismenetluse kohaldamise.
20. Määruskaebuses on asutud seisukohale, et A. Iqbali paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse puudus seaduslik alus seetõttu, et kaebaja oli esitanud varjupaigataotluse 20.04.2013 politseile.
21. Ringkonnakohus on seisukohal, et varjupaigataotluse esitamine 20.04.2013 politseile on tõendamata. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 14 lg 1 kohaselt tuleb varjupaigataotlus esitada PPA-le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. A. Iqbal saabus enda sõnul Eestisse Lätist 19.04.
22. Asjas puudub vaidlus selle üle, et A. Iqbal ei ole pöördunud viivitamatult PPA poole varjupaigataotlusega. Seega ei ole täidetud VRKS § 14 lg-s 1 sätestatud nõue. Nagu nähtub 16.06.2013 määruskaebuse täiendusest, liikusid A. Iqbal ja temaga kaasas olnud isikud mööda Eestit ringi ja peeti Meremäe vallas kinni 20.04.
23. Selline A. Iqbali ja tema kaaslaste käitumine osundab sellele, et neil puudus soov esitada Eestis varjupaigataotlus. Pigem osundab nende käitumine sellele, et A. Iqbali ja tema kaaslaste tahe oli suunatud uuesti ebaseaduslikult Eesti riigipiiri ületamisele ja Eestist lahkumisele. Arvestades seda, et A. Iqbal viibis Eestis ebaseaduslikult terve päeva ja külastas ka erinevaid linnu (määruskaebuse täienduse kohaselt käidi Tallinnas ja Tartus), siis oleks määruskaebuse esitajal olnud korduvalt võimalusi astuda kontakti PPA ametnikega ja esitada taotlus varjupaiga saamiseks. Haldusasja materjalide kohaselt esitas A. Iqbal ametliku varjupaiga taotluse alles 26.04.2013, kui ta oli juba paigutatud väljasaatmiskeskusesse (tl 26-28). PPA ametnikel puudus igasugune motiiv A. Iqbali ja temaga kaasas olnud isikute kinnipidamisel nende varjupaigataotlust mitte vastu võtta kui nad oleksid oma vastavasisulise taotluse tõepoolest PPA ametnikele teatavaks teinud. 5 Ühtlasi ei avaldanud A. Iqbal kohtuistungil, et ta esitas Eestis ringi liikudes varjupaigataotluse politseile, kuid see jäeti tähelepanuta.
24. Määruskaebuse esitaja väitel puudus A. Iqbali väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks seaduslik alus ka seetõttu, et kohtule esitati veel enne väljasaatmiskeskusesse paigutamist, 21.04.2013 toimunud istungil varjapaigataotlus. Tartu Halduskohtu istungil kinnitas kaebaja tõepoolest, et tema sooviks on saada varjupaika Euroopas, mitte Venemaal (tl 18). PPA seletusest nähtuvalt soovitas kohus A. Iqbalil esitada varjupaigataotlus kirjalikult VSK-s esimesel võimalusel (vt vastustaja seletus, tl 92 p).
25. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et A. Iqbali poolt halduskohtule väljendatud üldsõnalist soovi, saada varjupaika Euroopas, mitte Venemaal, ei saa tõlgendada veel konkreetse Eestis varjupaiga saamise taotlusena. Seepärast ei saa halduskohtu soovitust, esitada kirjalik varjupaigataotlus esimesel võimalusel VSK-s, ebaõigeks pidada. Samas ka juhul, kui tõlgendada A. Iqbali sooviavaldust konkreetse varjupaigataotlusena, ei muuda see isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamist õigusvastaseks. VRKS § 33 lg 1 sätestab: „Taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, ei paigutata esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajal. Kui välismaalane, kes esitas varjupaigataotluse vanglas või arestimajas viibimise ajal, vabastatakse karistuse kandmisest vanglas või arestimajas, suunatakse ta vastuvõtukeskusesse“. Haldusasja materjalidest nähtub, et koos taotlusega A. Iqbali väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks esitas PPA kohtule ka koopia 21.04.2013 ettekirjutusest Eestist lahkumiseks (tl 8).

§ 72

lg 2 p 3 kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui lahkumisettekirjutus tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. Käesoleval juhul on määruskaebuse esitaja saabunud Eestisse ebaseaduslikult, mistõttu on tuginemine

§ 72lg 2 p-le 3 õiguspärane.

Nimetatud ettekirjutus kuulus sundtäitmisele 21.04.2013.

§ 73

lg 2 kohaselt välismaalase lahkumiskohustus sundtäidetakse tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel. Seega oli A. Iqbal juba halduskohtus toimunud istungi ajal Eestist väljasaadetav, millest tulenevalt ei mõjutanud ka istungil võimaliku varjupaigataotluse esitamine A. Iqbali edasist viibimiskohta. 16.

§ 2lg 1 kohaselt on välismaalasel keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta.

Ilma viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (

§ 7

lg 1).

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Määruskaebuse esitajal oli olemas küll kehtiv reisidokument, kuid teda ei olnud võimalik Eestist välja saata 48 tunni jooksul, kuna arvestades seda, et määruskaebuse esitaja on Pakistani Islamivabariigi kodanik, millise riigiga puudub Eestil lennuühendus, ei ole väljasaatmist võimalik teostada sedavõrd lühikese ajavahemiku jooksul.

§ 23

lg 1 sätestab, et kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia

§ 18

lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Seega oli halduskohtul alus paigutada A. Iqbal PPA taotlusel väljasaatmiskeskusesse. Ringkonnakohtule ei nähtu, et käesoleval juhul esineksid

§ 14

lõigetes 4 ja 5 sätestatud väljasaatmise kohaldamata jätmise või peatamise alused.

1. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks võtta seisukohta selles osas, millisel määral valdas A. Iqbal inglise keelt, kuna eelnevalt toodu pinnal leiab ringkonnakohus, et mingit 6 varjupaigataotlust A. Iqbal enne kohtuistungit ei ole esitanud. Seega on ebaõige määruskaebuse esitaja seisukoht, et A. Iqbali ei olnud õigust paigutada väljasaatmiskeskusesse, kuna ta oli esitanud varjupaigataotluse.
2. Määruskaebuse esitaja on viidanud ka sellele, et väljasaatmiskeskusesse paigutamine ei ole proportsionaalne ja rikub kaebaja põhiõigusi. Ringkonnakohus taolise käsitlusega ei nõustu. Kuna kaebaja ei omanud seaduslikku alust Eestis viibimiseks ja tema väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ja nagu juba eelnevalt tuvastatud, ei olnud ta esitanud varjupaigataotlust, siis puudus halduskohtul muu õiguslik võimalus kui paigutada kaebaja väljasaatmiskeskusesse. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud ka määruskaebuses esitatud taotlused A. Iqbalile vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning A. Iqbali väljasaatmiskeskusest vabastamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt

§-le 24 on A. Iqbali väljasaatmiskeskusest vabastamine võimalik vaid kas väljasaatmise täideviimisel (lg 1); väljasaatmise täideviimise võimatuse korral 18 kuu jooksul (lg 11); kriminaalasjas kahtlustatavana või süüdistatavana vahi alla võtmisel (lg 2); ettekirjutuse tühistamisel, kehtetuks tunnistamisel või viibimisaluse andmise otsuse korral (lg 3). Ühtegi eeltoodud alust käesoleval juhul ei esine. 19. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus tervikuna rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata. Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/