Obsah (5)

§ 1045§ 130§ 1056§ 127§ 140

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Kohtuotsuse avalikult 06. novembril 2012.a. kell 16.00 kohtu tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Ta

) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 ja 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kannatanule tekitati kehavigastus.

§ 130

lg 1 järgi isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

§ 130lg 2 (26.01.2006.a.

redaktsioon) järgi isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kuna tegemist oli liiklusõnnetusega, siis kostja vastutus tuleneb

§ 1056

lg 1, mille kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Kohus selgitab, et vastutus suurema ohu allikaga kahju tekitamisel on süüst sõltumatu ja kannatanu peab tõendama üksnes riski realiseerumise. Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel.
3. Riigikohus on asunud seisukohale, et riskivastutuse kohaldamiseks peab, tulenevalt

§ 1056

lg 1 olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 11,
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11 ja
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Põhjusliku seose tõendamise koormus lasub riskivastutuse kohaldamise küsimuse otsustamise korral üldjuhul hagejal (RKTKo 09.03.2011.a. 3-2-1-169-10).
7. Kostja on muuhulgas seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et temal käesoleval ajal esinevad tervisekahjustused on tekitatud 2006.a. liiklusõnnetuse tagajärjel. Hageja esitas kohtule Tallinna Pensioniameti Tallinna arstliku ekspertiisi komisjoni 24.01.2008.a. otsuse nr. XXX, millega hagejal tuvastati püsiv osaline töövõime kaotus 80%. Viidatud otsus põhineb ekspertiisiga tuvastatud asjaoludel: hageja puusanapa murru jääknähud ja liikumisfunktsiooni häired (I köide t/l 8). Kohtule esitatud haigusloo nr. XXX väljavõtte kohaselt teostati hagejale 31.01.2006.a. operatsioon vasaku puusanapa murru fiksatsioon iliofemoraalse lõikega. Kliinilise diagnoosi kohaselt on põhihaigus vasaku puusanapa murd, kaasavaks haiguseks vasaku sääre lateraalse päksi murd, mis on tekkinud sõiduauto või veoautoga kokkupõrkel, vigastatud jalakäija, liiklusõnnetus (I köide t/l 226). Viidatud 4 väljavõttest nähtub, et hageja viibis nimetatud kliinilise diagnoosiga haiglaravil 26.01.08.03.2006.a. Seega ei ole asjakohased kostja väited, et Tallinna arstliku ekspertiisi komisjoni 24.01.2008.a. otsusest ei selgu, et hageja töövõime kaotus oleks tekkinud just 21.01.2006.a. kostja põhjustatud liiklusavarii tagajärjel. Kostja ei ole esile toonud, et hageja oleks sattunud veel mõnda avariisse, mille tagajärjeks oleks muuhulgas puusanapa murd.
8. Kohus määras asjas ka kohtuarstliku ekspertiisi hageja tervisliku seisundi hindamiseks (I köide t/l 296). Ekspert on asunud seisukohale, et XXX tervisekahjustuste esinemine seisuga märts 2012 on otseselt seostatav 26.01.2006.a. toimunud liiklusõnnetusega (II köide t/l 2-16). Käesoleval ajal esinevad hagejal 26.01.2006.a. liiklusõnnetusest tingituna tema elukvaliteeti märgatavalt halvendavad liikumisfunktsiooni häired koos kaasnevate valuaistingutega. Kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastati XXX järgmised tervisekahjustused: traumajärgne moondav vasaku puusaliigese põletik koos liigese kontraktuuri ehk kokkutõmbumisega, esineb ebavõrdne alajäsemete pikkus (vasak pikem kui parem) koos patoloogilise vaagnakaldega, vasaku reie lihaste kõhetumine, tallavõlvide lamenemisest tingitud lampjalgsus ning vasaku hüppeliigese mõningane liikuvuspiiratus. Lisaks esinevad subjektiivsed kaebused valule vasakul pool alaseljas, vasakus puusaliigeses ja vasaku sääre alaosas ning kaebused une- ja mäluhäiretele. Tingituna puusaliigese kontraktuurist ja sellega kaasnevast valust esinevad XXX märgatavad liikumisfunktsiooni häired. Tervisekahjustused võivad olla 26.01.2006.a. toimunud liiklusõnnetuse järgselt tuvastatud vigastuste tüsistused. Seega hagejale on tekkinud tervisekahjustused just kostja poolt põhjustatud otsasõidust tulenevalt. Kohtul puudub alus kahelda kohtueksperdi poolt koostatud eksperdiarvamuses. Kui kostja ei oleks hagejale ülekäigurajal otsa sõitnud, ei oleks hagejale saanud ka vigastusi ja nende tüsistusi tekkida. Nimetatuga on tõendatud vastutust tekitav põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et need tervisekahjustused esinesid hagejal juba varem, muudel asjaoludel või on tekkinud mõne hagejapoolse tahtliku kahjustamise tagajärjel. Vastupidi, riiklik kohtuekspert on asunud seisukohale, et esitatud materjalidest ei nähtu, et XXX oleks jätnud omalt poolt tervisekahjustuste paranemise seisukohalt midagi olulist tegemata. Kostja etteheited hageja vanusele on kohtu hinnangul kohatud. 11. Riigikohus on 22.12.2003.a. lahendis asunud seisukohale, et „varaline kahju võib jätkuvalt suureneda juhul, kui kehavigastuse saanud kannatanu tervis ei parane ja ta peab seetõttu tegema üha uusi kulutusi meditsiinilise abi saamiseks. Kui kannatanu tervis ei taastu, võib pidevalt suureneda ka tal saamata jääv tulu. Sellised asjaolud annavad kannatanule aluse esitada kahju hüvitamise hagi ka juhul, kui varasemate kulutuste ja saamata jäänud tulu hüvitamise kohta on tehtud kohtulahend.“ Seega ei ole õiged kostja seisukohad, et hagi tuleb jätta rahuldamata muuhulgas põhjusel, et kostja või tema kindlustusandja on juba hagejale hüvitist tasunud. Kohus on seisukohal, et nii liikluskindlustuse seaduses kui ka sotsiaalministri poolt 31.05.2004.a määrusega nr 69 kinnitatud liikluskindlustuse isikukahjuga seotud valu ja vaeva hindamise kord, mis arvestavad kahju hüvitise määramisel abstraktselt töövõimekaotust õnnetusjuhtumite kindlustuses, ei piira kannatanu võimalusi esitada varalise ja mittevaralise kahju nõudeid suuremas ulatuses (

§ 130

). 12.

§ 127

lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja palub kostjalt välja mõista varalise kahjuna saamata jäänud tulu summas 3404,84 eurot (53258,50 krooni) ajavahemikul 22.08.2006.a.- 07.06.2010.a. Hageja on arvutuskäigu aluseks võtnud 5 õnnetusele eelnenud 6 kuu sotsiaalmaksuga maksustatud töötasu summas 4578,90 krooni. Oma väidete tõendamiseks on hageja kohtule esitanud AS XXX08.09.2008.a. tõendi nr 130, mille kohaselt hageja keskmine brutopalk enne 21.01.2006.a. liiklusõnnetust oli vähemalt 5006,50 krooni (I köide t/l 17). Hageja nõuab varalise kahju hüvitisena saamata jäänud tasu ulatuses, mida ei kata riigi ja kostja kindlustusandja poolt tehtud väljamaksed (I köide t/l 108). Kohus leiab, et iseenesest on hageja nõue põhjendatud. Hageja on 26.01.2006.a. liiklusõnnetuse tagajärjel kaotanud 80% oma töövõimest. Kohus leiab, et isiku suhtes, kes ei ole veel jõudnud vanaduspensioni ikka ja kelle töövõime kaotus on 80%, võib eeldada, et ta ei leia tööd ja on kaotanud sissetuleku liiklusõnnetuse tagajärjel, sest tema tervislik seisund ei võimalda töötada. Kui hagejale poleks liiklusõnnetusega sellise raskusega kehavigastusi tekkinud, ei oleks hageja kaotanud oma töövõimet ning oleks saanud senises ettevõttes edasi töötada ja saada selle eest tasu. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada tema sissetuleku vähenemisest tulenev kahju.

1. Kohus osundab, et 15.07.2011.a. menetlusdokumendis on hageja jätnud oma nõude juures arvestamata asjaolu, et Salva Kindlustuse AS on hagejale hüvitanud vahe, mida ei kata pensioniameti poolt makstav pension hageja poolt kaotatud töötasust. Seega lähtub kohus saamata jäänud tulu hüvitise arvutamisel hageja 05.08.2009.a. menetlusdokumendis näidatud summast 368,90 krooni (I köide t/l 108). Hagejale määrati vanaduspension alates 07.06.2010.a. (I köide t/l ). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud tulu alates püsiva töövõimekaotuse määramisest kuni vanaduspensioni määramiseni summas 259,74 eurot (45 kuud* 368,90 krooni=16 600,50 krooni). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, et hageja tegelik saamata jäänud tulu oleks olnud väiksem. Kostja viited sellele, et ta on kindlustanud oma tsiviilvastutuse ja seega puudub hagejal õigus temalt midagi täiendavalt nõuda, ei ole asjakohased.
2. Kohus leiab, et kostjalt tuleb osaliselt välja mõista hageja tervise kahjustamisest tekkinud kulud. Hageja esitas kohtule Medicum Perearstikeskuse 28.03.2011.a. tõendi, millest nähtuvalt on arst soovitanud hagejal olemasoleva funktsionaalse seisundi säilitamiseks aastas kaks korda taastusravikuuri (ravivõimlemine saalis + basseinis, käsimassaaž) (I köide t/l 224). Hageja on varasemalt kohtule esitanud kaks raviteenuste arvet (29.06.2009.a arved nr XXX ja XXX) käsimassaaži 10 protseduuri kohta hinnaga 1300 krooni ja veealuse duššimassaaži 10 protseduuri kohta hinnaga 1600 krooni. Hageja on varasemalt esitanud kohtule Kotka apteegi arveid (29.12.2008, 25.11.2008, 04.09.2008, 27.10.2008), millest nähtuvalt on hageja ostnud järgmiseid ravimeid: glucadol, terbisil, lamisil, bio-glucosamine, ortofen, kenalog ning kalamaksaõli. Hageja selgitas 15.10.2012.a kohtuistungil, et tal ei jätku kõigiks vajalikeks kulutusteks raha. 15.07.2011.a. menetlusdokumendis asus hageja seisukohale, et hagejale tekitatud kahju koosneb taastusravist summas 1200 krooni, samuti ostab hageja raviks nõutud geeli, mis maksab 179 krooni kuus ja valuvaigistitele kulub hagejal igakuiselt 60,50 krooni. Kohus selgitas, et hagejal tuleb kohtule esitada tõendid igakuiselt valuvaigistite ja ravigeeli maksumuse ja ostmise kohta. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on hagejale korduvalt selgitanud TsMS § 230 sisu (I köide t/l 101-102, 252, 259). Hagejat on menetluse kestel esindanud kaks lepingulist esindajat. Iseenesest on õiged hageja viited Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-55-11 milles tsiviilkolleegium on leidnud, et asja kahjustamise korral on kannatanul õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist. Kohus nõustub hageja positsiooniga selles, et kohus ei saa kannatanu nõuet jätta rahuldamata üksnes põhjusel, et 6 kannatanu ei ole eseme taastamise kulusid veel kandnud. Kuid nimetatud seisukoht ei tähenda seda, et hageja ei peaks tõendama vajaliku ravimi maksumust ja kogust. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, kas ja millises koguses ta vajab viidatud ravigeeli ning valuvaigisteid ning milline on nende maksumus. Kohtule ei ole esitatud selles osas ka arsti ettekirjutusi. Kohus jätab selles osas hageja nõude rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist ka sellise kahjuga, mille suurust ei saaks tõendada. Kohus jätab tähelepanuta hageja kulutused küüneseeneravimitele ja kalamaksõlile, kuna käesolevas vaidluses ei oma need tähendust. Kohus rahuldab hageja nõude ravikulude hüvitamiseks massaaži osas, kuivõrd hagejale on soovitatav läbida aastas kaks korda taastusravikuur (ravivõimlemine saalis + basseinis, käsimassaaž, I köide t/l 224). Kohus lähtub siinjuures kohtutoimikusse esitatud raviteenuste arvetel (29.06.2009.a arved nr XXX ja XXX) märgitud raviteenuste maksumusest kokku summas 2 900 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuiselt 30,89 eurot (2*2900/12= 483,33 krooni). Kohus leiab, et nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tähtajatult, kuivõrd arvestades liiklusõnnetuse aega ja hageja tervislikku seisundit käesoleval ajal, puudub alus eeldada, et hageja tervislik seisund võiks aja jooksul paraneda.
3. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-85-08 punktis 13 muuhulgas selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, milles võlausaldaja oleks siis, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. 16.

§ 130

lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". Vastavalt

§ 130

lg-le 2 isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

§ 130

lg 2 kohaldamise eeldusena peab kahjustatud isik tõendama tervisekahjustuse tekitamist kahju tekitaja poolt. Antud juhul on tõendatud asjaolu, et kostja on põhjustanud hagejale kohtuliku ekspertiisiaktis loetletud vigastused. Arvestades

§ 130

lg 2 sõnastust kehavigastuse tekitamise korral eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

1. Mittevaralise kahju suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta valu ja kannatuste tekkimist. Valu on närvide ja aju poolt vahetult tajutud mõnele kehaosale põhjustatud kahjustus või vigastus, kannatus tähendab vaeva, mida ei tunnetata otseselt mingi kehalise seisundina. Valu hõlmab mistahes valu, mida põhjustab meditsiiniline protseduur või kirurgiline operatsioon, mis osutub vajalikuks süüaluse poolt tekitatud vigastuse tõttu. Kannatuste mõiste hõlmab hirmu vigastuste tekitamise ajal hirmureaktsiooni, hirmu tulevase invaliidsuse ees, seoses tervisega, vaimse tervisega või võimega elatist teenida. Samuti leiab kohus, et kehavigastuste puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, 7 mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilist ja hingelist valu. Mittevaralise kahju suuruse arvutamisel tuleb vaadelda üldise moraalse kahju eest määratud suuremate hüvitiste kontekstis, mille puhul on arvesse võetud ka elumugavustest ilmajäämine. Hüvitise hindamisel hetkehinnangul langetamisel tuleb arvesse võtta ka raha muutuvat väärtust (ostujõudu jne).
2. Kohtupraktika seisukohast märgib kohus, et Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni 2004 a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõisteti kannatanule, kelle töövõimekaotus VEK otsuse kohaselt oli 80%, moraalse kahju hüvitisena 250 000 krooni. Tartu Ringkonnakohtu 14.märtsi 2011.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-07-41874 on mõistetud isikule, kellel muuhulgas tuvastati tööõnnetuse, mis tõi kaasa raske kehalise vigastuse ja parema käe amputeerimise tagajärjel töövõimekaotus komisjoni otsuse kohaselt 80 % ulatuses, tervisekahju tekkimise tõttu mittevaralise kahju hüvitise summas 450 000 krooni. Riigikohtu õigusteabe osakonna analüüsi "Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008" (http://www.riigikohus.ee/vfs/905/MittevaralinekahjuTsiviilasjades_2008_Maarja_Lillsaa r_Margit_Vutt.pdf) kohaselt on liiklusõnnetusega tekitatud kehavigastusest tulenevad mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kohtud rahuldanud 10 000 – 150 000 krooni ulatuses sõltuvalt tekitatud vigastuse astmest ja sellest, kas kahju on tekitatud väär- või kuriteoga. Nii mõisteti Harju Maakohtu
4. märtsi 2008.a otsusega tsiviilasjas nr 2-0517746 välja kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetuse tagajärjel jalaluumurru ja näovigastuste, peaajupõrutuse ning püsiva töövõime kaotus 40% tekitamise eest − hüvitis 100 000 krooni. Kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetusega tekitatud sääreluu murru eest mõistis Harju Maakohtu
5. detsembri 2008.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-07-41823 välja hüvitise 75 000 krooni. Eeltoodut arvestades leiab kohus kohtu diskretsiooni alusel, et õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju osas on 9 586,75 eurot, mis on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.
6. Kostja on palunud vähendada mittevaralist kahju hüvitist

§ 140

lg 1 alusel.

§ 140

lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostja on esitanud andmed oma varandusliku seisundi kohta (I köide t/l 245249, millest nähtub, et XXXOÜ-lt laekub kostja kontole igakuiselt 280 eurot. Kostja väidab, et tema ülalpidamisel on alaealine laps ja mittetöötav abikaasa. 20. Kohus leiab, et hüvitise vähendamiseks

§ 140lõikes 1 nimetatud alustel ei ole põhjust.

Kohtu hinnangul ei esine põhjusi, mille alusel oleks hüvitise välja mõistmine kostjalt täies ulatuses mõistlikult vastuvõtmatu või ebaõiglane. Ebaõigluse hindamisel tuleb alati arvestada ka kannatanu õigustatud huve ning asjaolu, et hüvitise vähendamine ei seaks teda ebaõiglasesse olukorda. Hagejal ja kostjal puuduvad sellised isiklikud suhted, mis annaksid aluse hüvitist vähendada. Kohus leiab, et kostja poolt kohtule esitatud andmed, et tema igakuine sissetulek on vaid XXXOÜ-lt saadav töötasu 280 eurot ei pruugi olla õige. Kostja märgib, et tal puudub kinnisvara ja ta elab oma abikaasaga üüripinnal, mis tähendab kostjale täiendavaid igakuiseid kulutusi. Kohus leiab, et on ebatõenäoline, et kostja suudab 280 euro suuruse igakuise sissetulekuga tasuda üüri ja ülal pidada veel oma alaealist last ja abikaasat. Lisaks sellele kohus märgib, et käesoleval ajal on kostja abikaasa asunud tööle, seega ei ole ta enam ülalpeetav ning kostja majanduslik olukord on muutunud (II köide t/l 28). Kostja on tööealine ja töö- ja 8 õppimisvõimeline isik, seega puudub käesoleva juhul alus mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.

1. Tuginedes eelnenule kohus leiab, et XXX hagi XXX vastu varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamiseks on osaliselt põhjendatud ja tõendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele.
2. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse lähtub kohus euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvutusreeglitest ja Euroopa Keskpanga ametlikust vahetuskursist.
3. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitisena ühekordse maksena 259,74 eurot, varalise kahju hüvitisena igakuiselt 30,89 eurot ja mittevaralise kahju hüvitisena 9 586,75 eurot.
4. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
5. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. Vastavalt TsMS § 123 tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 124 järgi raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 129 lg 2 kohaselt seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Tulenevalt eeltoodust on käesoleva hagi hinnaks 36 199,45 (3 404,84+ (9*88,29)+32 000) eurot. Menetluskulude jaotamine
6. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jätab kohus käesoleval juhul poolte menetluskulud poolte endi kanda.
7. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Marget Henriksen Kohtunik 9