) § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ja tutvunud asjas esitatud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata seoses nõude aegumisega.
Hageja Swedbank Liising aktsiaselts arvab 06.05.2013 menetlusdokumendis, et asjas on põhjendatud vaheotsuse tegemine tulenevalt asjaolust, et kostja hinnangul on hagiavalduses esitatud nõuded aegunud. Hageja hinnangul kui kohus tuvastab nõuete aegumise, siis ei ole põhjust asja sisuliselt edasi arutada. Hageja hinnangul on liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisenõude kujul tegemist eriliigilise nõudega, mille suurus ja olemasolu ei ole teada lepingu ülesütlemise ajal. Hageja on seisukohal, et vaatamata asjaolule, et kostja poolt käendatud liisingulepingud öeldi üles 17.06.2008, selgus liisinguesemete väärtus alles müügiprotsessi käigus
lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4 (tl 20) kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1 kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-08 punktis 11 on kolleegium selgitanud, et lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole tegemist korduvate kohustustega ja nende aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-15310 punktis 12 on kolleegium väljendanud seisukohta, et kui lepingu ülesütlemise korral ei ole võimalik määrata muud nõude sissenõutavaks muutumise aega, muutus nõue
lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel lepingu ülesütlemisest, st ülesütlemisteate võlgnikuni jõudmisest. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-09 4 2-12-31941 punkti 10 kohaselt kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja
lg 3 järgi täitma kohustuse ja liisinguandja võib
lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Hageja nõude kalkulatsioonide kohaselt (tl 43, 69) koosneb hageja nõue liisingueseme jääkväärtustest, 07.08.2008 osaühingu XXX tagastamisteenuse kuludest ja 2010 ja 2011. aasta kolimisteenuste, laopinna üüri ning oksjoni läbiviija komisjonitasust. Kohus leiab, et liisingueseme jääkväärtus liigitub
lg 1 sätestatud kuluks ja tagastamisteenuse, kolimisteenuste, laopinna üüri ning oksjoni läbiviija komisjonitasu kulud liigituvad
Kohus leiab, et liisinguandja pidi 21.07.2008 vara tagastamise võimatuse memo põhjal arvestama asjaoluga, et lepingu ülesütlemise korral ei ole võimalik liisinguesemeid võõrandada vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. Liisinguesemed ei jäänud pärast 17.06.2008 liisingulepingute ülesütlemist
lg 3 kohaselt liisinguandja omandisse ja 21.07.2008 vara tagastamise võimatuse memo põhjal puudus alus kulude hüvitamise nõude suuruse arvestamisel lähtuda
lg 3 regulatsioonist ning nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus leiab, et hagejal oli võimalik
lg 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus (vara jääkmaksumus ja tagastamisteenuse kulud) peale 17.06.2008 lepingu ülesütlemist ja 21.07.2008 vara tagastamise võimatuse akti koostamist mõistliku aja jooksul ja hiljemalt 2008. aasta lõpuks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et liisingulepingu ülesütlemisel 17.06.2008 tekkinud
lg 1 kohane hageja kulutuste hüvitamise põhinõue ja
lg 4 sätestatud lisakulude (tagastamisteenuse, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud) nõue muutus sissenõutavaks
lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes hageja poolt 17.06.2008 liisingulepingute ülesütlemisest ja hageja kulutuste kindlakstegemisest alates 07.08.2008 inkassoteenuse arve esitamisest ning hiljemalt
ÜS § 146 lõikele 1 aegus hageja nõue 31.12.2011 kell 24.00. Hageja on esitanud hagi alles 17.08.2012, mistõttu nõue on aegunud. Kohus selgitab täiendavalt hagejale 07.12.2010 kuni 09.02.2011 tekkinud vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulude (tl 32-33, 35, 37, 59) asjaolusid.
lg 3 ja 7 kohaselt tuleb kohustus täita ning nõue muutub sissenõutavaks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja nõude sissenõutavaks muutumine toimus hiljemalt 31.12.
lõigetes 3 ja 7 sätestatud kohustuse täitmise ja nõude sissenõutavaks muutumise aja möödumisel on täiendavalt vastuolus hea usu põhimõttega (
lg 2), kuna nõude aluseks olev leping on lõppenud ning lepingu lõppemise aja 17.06.2008 ja lisakulude tekkimise aja (
lg 4 alusel muutus sissenõutavaks koos
lg 1 põhinõudega hiljemalt 31.12.2008 ning
lg 4 5 2-12-31941 alusel esitatavad nõuded aegusid
lg 1 ja
lg 7 alusel 31.12.2011 kell 24.00, seega enne hageja poolt hagi esitamist 17.08.2012. Kohus leiab, et hageja ei ole liisingulepingute ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet esitanud
Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue
lg 4 alusel lisakulude välja mõistmiseks jätta rahuldamata, kuna nõuet ei ole esitatud mõistlikult vajaliku aja jooksul peale liisingulepingute ülesütlemist ja nõue on aegunud
lg 1 ja
ÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja
lg 7 alusel, kuna nõue oleks pidanud muutuma sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2008, nõude aegumine algas hiljemalt 01.01.2009 kell 00.00, nõue aegus 31.12.2011 kell 24.00 ja hagi esitati alles 17.08.2012, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud 5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.